3-12-1456/88 · 3-12-1456/88 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2648 Haldusasi A Eu kaebus Tallinna Vangla 04.10.2012 otsuse nr 5- 15/28047-4 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama Menetlusosalised Kaebaja – A E Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Merje Turjakas Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 18.10.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A Eu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta A Eu kaebus Tallinna Vangla direktori 04.10.2012 otsuse nr 5-15/28047-4 tühistamiseks ja uueks otsustamiseks kohustamiseks rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.10.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-2648 muutmata. 2. Tagastada Tallinna Vanglale 26.07.2013 kiri. 3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. märtsil 2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-2648

2(10) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A E esitas 28.05.2012 Tallinna Vanglale taotluse nr 5-8/22731 loa saamiseks liikuda väljaspool vanglat seoses õppimisega (praktika läbimine reaalses keskkonnas) vastavalt riiklikule õppekavale. Tallinna Vangla jättis 27.06.2012 vastusega nr 5-18/22731-1 vangistusseaduse (VangS) § 22 lg 1 p-le 2 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 92 lg-le 1 tuginedes A. Eu taotluse rahuldamata. A. E esitas 02.07.2012 vaide nr 5-15/28047 vastuse kehtetuks tunnistamiseks ja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks, mis Tallinna Vangla 27.06.2012 otsusega rahuldati. 2. Tallinna Vangla jättis 04.10.2012 vastusega VangS § 22 lg 1 p-le 2 ja VSkE § 91 lg 1 p- le 4 tuginedes A. Eu taotluse rahuldamata, leides, et A. Eule soodustusena väljaspool vanglat liikumise lubamine pole otseselt õppekava läbimiseks vajalik, sest praktikat saab läbi viia ka vangla õppelaboris ja Riigi Kinnisvara AS objektil, ning kuigi A. E täidab individuaalset täitmiskava (ITK) ega oma distsiplinaarkaristusi, nähtub kehtivast riskihindamisest, et teda on hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Vanglal puudub veendumus, et A. E ei pane väljaspool vanglat toime uut kuritegu. 3. A. Eu vaide jättis Justiitsministeerium 13.11.2012 vaideotsusega nr 11-7/684 rahuldamata, leides, et A. Eule väljaspool vanglat liikumiseks loa andmine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vaidlustatud otsus on kaalutletud ning selles on arvestatud olulisi asjaolusid, mistõttu on haldusakt põhjendatud ja õiguspärane. 4. A. E esitas 20.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega tühistada Tallinna Vangla 04.10.2012 otsus nr 5-15/28047-4 ning kohustada Tallinna Vanglat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.

Kuna ITK-sse on märgitud, et kaebaja omandab elektriku eriala, tuleb vanglal selle eriala omandamist korraldada kutseõppeasutuse seaduse (KutÕS) ja haridus- ja teadusministri 29.01.2012 määruse nr 4 „Elektrotehnika ja energeetika erialade riiklik õppekava“ (edaspidi Määrus nr 4) alusel. Viimase kohaselt peab õppepraktika olema läbitud reaalses töökeskkonnas ehk ettevõttes. Seega ei ole kaebaja hinnangul oluline, kas talle koostatud ITK-s nähakse ette soodustus väljaspool vanglat liikumise näol või mitte. Soodustuse kohaldamine on vangla direktori pädevuses ja kaalutlusotsus ning VSkE § 92 lg-s 1 sätestatud norm, mille kohaselt arvestatakse taotluse lahendamisel ITK-s ettenähtud eesmärke, kohustab vastupidiselt vangla otsuses märgitule arvestama ITK-s püstitatud kutsehariduse omandamise eesmärgiga. Kaebaja puhul pole pärast 1996. aastal sooritatud tapmist vägivalla ilminguid esinenud ning vangla seisukohast ei selgu, miks teda peetakse avalikkusele ohtlikuks. Praktika läbimine on kaebaja jaoks oluline, kuna tegemist on kaebaja jaoks tundmatu erialaga ning oskused ja vilumus tulevad praktikaga.

Täiendavalt märgib (tl 68-70) kaebaja, et Määruse nr 4 § 5 lg 1 kohaselt on elektriku eriala õppekava kutseõppe maht 80 õppenädalat, sellest praktika vähemalt 20 õppenädalat. Määruse lisas on kirjeldatud, kuidas praktika peab toimuma. Kaebaja on teinud arvutiklassi elektrivõrgu rekonstrueerimisel praktilist tööd 39 tundi ja praktikat 3 tundi, mis ei ole

3-12-2648

3(10) kooskõlas Määrusega nr 4 ning VangS § 34 lg-tega 2 ja 3. Tallinna Vanglas puuduvad reaalsed võimalused elektriku erialal ettenähtud mahus praktika läbimiseks. Koolis asuvas õppelaboris ei ole loodud reaalset töökeskkonda ja koolis puudub ettevõtjapoolne juhendaja. Tallinna Vanglal puudub õigus lubada õpet korraldaval koolil korraldada ka praktikat, kuna see ülesanne on seadusega pandud vanglale. Õpet korraldav kool ei saa otsustada, kuidas kinnipeetav peaks vanglas praktikat läbima ning et õppepraktika töökeskkonnas on võrdsustatud praktilise tööga õppelaboris.

Täiendavas avalduses (tl 93) märgib kaebaja, et Murru Vangla direktori käskkirjadega võimaldati kaebajal eelmise vangistuse ajal liikuda väljaspool vanglat järelevalveta seoses õppimisega Tallinna Tehnikaülikoolis juba siis, kui kaebajal oli 15-aastasest vanglakaristusest kantud 6 aastat ja 6 kuud. Alates 01.09.2013 kehtiva kutseõppeasutuse seaduse § 30 lg 1 eristab selgelt praktikat ja praktilist tööd. Samuti jõustus alates 01.09.2013 uus kutseharidusstandard, mille § 3 lg-d 1-3 sätestavad, mis on praktika, mis kontaktõpe ja mis praktiline töö. Nimetatud õigusaktid ja Määrus nr 4 ei näe kinnipeetavast õppija suhtes ette mingeid erisusi.

5. Tallinna Vangla palub jätta A. Eu kaebuse rahuldamata.

Lähtuvalt VangS § 16 lg 1 p-st 5 tuleb soodustuste kohaldamine ette nähta ITK-s. Kaebaja ITK-s oli küll ette nähtud, et alates 30.01.2012 omandab ta elektriku eriala, kuid ei nähtu, et ta peaks selleks väljaspool vanglat liikuma. Soodustuse rakendamine on reeglina vahend tegelike resotsialiseerimise eesmärkide, muu hulgas õppimise, saavutamiseks, mille elluviimine vanglasiseselt ei ole otstarbekas.

Ettevõttepraktika Tallinna Vanglas on tingimusi arvestades lahendatud peamiselt elektrike õppelabori põhisena ega kahanda olulisel määral elektriku I kutsestandardi kutseoskusnõuetes esitatu omandamist. Samuti teostavad õpilased vastavalt olemasolevatele võimalustele osa ettevõttepraktikast Riigi Kinnisvara AS-le kuuluval objektil. Õppepraktika töökeskkonnas on vanglatingimustes igasugune praktiline tegevus kogu õppeaja jooksul (juhtmete ja lampide paigaldamine vanglas). Tallinna Ehituskooli elektriku eriala õpilased saavad võimaluse ettevõttepraktikaks Riigi Kinnisvara AS vanglaettevõttes. Tallinna Ehituskool ja Tallinna Vangla tagavad koostöös kinnipidamisasutuses praktikakeskkonna, mis võimaldab õppekava nõudeid täita. Käesoleval aastal võimaldas Tallinna Vangla koostöös Tallinna Ehituskooli ja Riigi Kinnisvara AS-ga viia läbi elektriku eriala õppivatele õpilastele praktika sooritamise Tallinna Vangla IV üksuse elusektsioonide koridoride valgustite ja juhtmete vahetuse näol. Samuti oli võimalik praktilisi oskusi omandada Tallinna Ehituskooli vanglaosakonna käsutuses oleva arvutiklassi elektrivõrgu rekonstrueerimise käigus. Eeltoodu ei ole vastuolus Määrusega nr 4.

Vabariigi Valitsuse 06.04.2009 määruse nr 90 “Kutseharidusstandard“ § 19 lg 2 sätestab, et praktiline töö ja praktika moodustavad kutseõppe mahust vähemalt 50%, mis üldjuhul jaguneb nende vahel võrdselt. Vanglaõpe ei ole käsitletav üldjuhtumina. Seega vanglaõppe puhul on õpet korraldaval koolil võimalik määratleda, kuidas eelnimetatud praktilise töö ja praktika osakaal jaguneb. Eelnimetatud säte ei välista võimalust, et vanglatingimustes on ettevõtte praktika asendatud täielikult praktilise tööga. Eeltoodust tuleneb, et kaebaja liikumine väljaspool vanglat seoses praktika läbimisega ei ole otstarbekas ja vältimatult vajalik.

3-12-2648

4(10) VSE § 92 lg 1 kohaselt tuleb taotluse lahendamisel arvestada ITK-s ettenähtud eesmärke. ITK-s oli kaebuse esitajale ette nähtud kutsehariduse omandamine ning selle asjaoluga on vaidlustatud otsuse tegemisel arvestatud.

Kaebaja viidatud Murru Vangla direktori käskkirjadest tulenevaid kohtlemisabinõusid (soodustusi) on kaebaja suhtes kohaldatud tema eelmise vangistuse jooksul, mis lõppes 11.02.2008. Seega leiti eelmise vangistuse jooksul, et kaebaja on vangistuse jooksul suutnud aru saada toime pandud kuriteo raskusest ja tagajärgedest ning valmis täitma seadust. Käesoleva vangistuse kulgu, mis algas 12.11.2009, ei saa võrrelda eelmise vangistusega, sest käesoleva vangistuse ja eelmise vangistuse jooksul kohaldatavate kohtlemisabinõude tingimused on erinevad. Käesoleva vangistuse jooksul kohaldatavate kohtlemisabinõude puhul tuleb täiendavalt arvestada ka asjaoluga, et kaebaja on pärast vanglast vabanemist jätkanud kuritegude toimepanemist. Vangistuse jooksul kohaldatavate kohtlemisabinõude (sh soodustuste) rakendamisel lähtutakse konkreetselt toime pandud kuriteost ning kinnipeetava riskidest.

6. Tallinna Halduskohtu 18.10.2013 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Kaebaja viide alates 01.09.2013 jõustunud kutseõppeasutuse seadusele ja kutsestandardile ei ole käesolevas haldusasjas asjakohane, kuna kohus menetleb kaebaja 28.05.2012 esitatud taotlusele 04.10.2012 antud vastust. Vastustaja ei pidanud taotluse lahendamisel arvestama ega saanudki arvestada hiljem jõustuvate õigusaktidega.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ITK-s on ette nähtud, et alates 30.01.2012 omandab kaebaja elektriku eriala.

Tallinna Vangla direktori 04.10.2012 vastuses nr 5-15/28047-4 on kaebaja taotluse lahendamisel arvesse võetud, et kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ja ta täidab ITK-d. Samuti on arvesse võetud, et kehtivast riskihindamisest nähtub, et kaebaja on hinnatud ohtlikuks avalikkusele. Vastuses on vangla selgitanud, et vanglal puudub veendumus, et kaebaja ei pane väljaspool vanglat toime uut kuritegu. Kaebaja leidis kohtuistungil üldsõnaliselt, et ITK-s on hinnatud temaga seotud riske, isikuomadusi ja käitumist ebaõigesti ja subjektiivselt. Kuna kaebaja ei ole oma seisukohta kuidagi põhjendanud, ei ole kohtul võimalik selle seisukohaga arvestada.

Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et avalduse lahendamisel oleks vangla pidanud arvestama asjaoluga, et kaebaja eelmise vangistuse ajal võimaldati tal liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi (Murru Vangla direktori käskkirjad tl 93-112). Vastustaja vastusest (tl 117) nähtuvalt lõppes kaebaja eelmine vangistus 11.02.2008 ja käesolev vangistus algas 12.11.2009. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2012 kohtuotsusest nr 3-3-1-52-12 (p 1) nähtuvalt mõisteti kaebaja Ida-Viru Maakohtu 16.12.1996 otsusega süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 7, § 139 ja § 195 järgi ning talle mõisteti karistuseks 15 aastat vangistust. Kohtla-Järve Linnakohtu 20.12.1996 otsusega mõisteti ta süüdi KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Ida-Viru Maakohtu 07.02.2003 määruse kohaselt jäi karistuste liitmisel lõplikuks karistuseks vangistus 14 aastat ja 14 päeva. Kaebaja vabanes vangistusest tingimisi enne tähtaega 11.02.2008 katseajaga 2 aastat 10 kuud ja 19 päeva. Pärnu Maakohtu 10.11.2010 otsusega tunnistati kaebaja süüdi kuriteos karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati karistust Ida-Viru Maakohtu poolt 16.12.1996 mõistetud vangistuse kandmata osa (2 aastat 10 kuud ja 19 päeva) võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastat, 4 kuud ja 19 päeva. Karistuse algust arvestati

3-12-2648

5(10) kahtlustatavana kinnipidamise päevast (12.11.2009). Eeltoodut arvestades on põhjendatud vastustaja seisukoht, et käesoleva vangistuse jooksul kohaldatavate kohtlemisabinõude puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et kaebaja on pärast vanglast vabanemist 11.02.2008 pannud toime uue kuriteo ning vanglal puudub veendumus, et kaebaja ei pane väljaspool vanglat toime uut kuritegu ja kaebajale väljaspool vanglat liikumiseks loa andmine oleks vastuolus VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse täideviimise eesmärkidega.

VangS § 34 lg 2 kohaselt korraldatakse hariduse andmist vanglas Eesti Vabariigi haridusseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse ning nende alusel väljaantud õigusaktide kohaselt. Kuni 01.09.2013 kehtinud kutseõppeasutuse seaduse § 17 lg 1 kohaselt on praktika õppekava raames töökeskkonnas juhendaja juhendamisel kindlate õpieesmärkidega tehtav töö ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kindlustab kool õppijad praktikakohtadega, tagab praktika toimumise õppekavas ettenähtud mahus ja eesmärkide kohaselt, praktika koolipoolse juhendamise ja praktika tulemuslikkuse hindamise. VangS § 34 lg 3 kohaselt kindlustab vanglateenistus üldhariduse ja kutsehariduse omandamiseks ja tööalase koolituse läbiviimiseks vajalike üldotstarbeliste ruumide ning õppeklasside ja - töökodade olemasolu, samuti tööpraktika võimaluse vanglas õpetatavatel erialadel.

Tallinna Ehituskooli koolitusjuhi antud arvamuse kohaselt ei ole elektriku erialal õppiva kinnipeetava liikumine väljaspool vanglat praktika läbiviimiseks vajalik, sest Tallinna Ehituskool ja Tallinna Vangla koostöös tagavad kinnipidamisasutuses praktikakeskkonna, mis võimaldab õppekava nõudeid täita. Nimetatud asjaolu on märgitud ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tallinna Vangla direktori 04.10.2012 vastuses. Vangla direktor on 04.10.2012 vastuses leidnud, et seega ei oleks kaebaja liikumine väljaspool vanglat seoses praktika läbiviimisega ka otstarbekas.

Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et elektrike õppelaboris toimub iga päev teoreetiline õpe ja praktika (tl 123, 124). Samuti nähtub vastustaja vastusest kaebusele, et vangla on võimaldanud käesoleval aastal koostöös Tallinna Ehituskooli ja Riigi Kinnisvara AS-ga viia läbi elektriku eriala õppivatele õpilastele praktika sooritamise Tallinna Vangla IV üksuse elusektsioonide koridoride valgustite ja juhtmete vahetuse näol. Praktilisi oskusi oli võimalik omandada elektrike eriala õppivatel kinnipeetavatel Tallinna Ehituskooli vanglaosakonna käsutuses oleva arvutiklassi elektrivõrgu rekonstrueerimise käigus. Kaebaja on kohtule 12.08.2013 esitatud menetlusdokumendis (tl 68-70) ja kohtuistungil (tl 123) samuti märkinud, et on teinud arvutiklassi elektrivõrgu rekonstrueerimistöid ja vahetanud IV üksuse valgusteid. Seega on vangla loonud võimalused vanglas õpetataval elektriku erialal tööpraktika läbiviimiseks ning täitnud VangS § 34 lg-s 3 sätestatud kohustuse. VangS § 34 lg-st 3 ei tulene vanglale kohustust võimaldada kinnipeetavatele tööpraktika läbimist väljaspool vanglat.

Kaebaja taotluse lahendamisel on arvestatud VangS § 22 lg-s 2 ja VSkE § 92 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolusid, neid on kaalutud ning leitud, et esineb VSkE § 94 lg 1 p 4 sätestatud alus loa andmisest keeldumiseks. Otsus on õiguspärane. HKMS § 158 lg 3 ls 2 kohaselt ei hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. A E esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

3-12-2648

6(10) Kohus ei ole välja selgitanud tegelikke faktilisi asjaolusid ning kohtuistungil lausa takistas nende asjaolude väljaselgitamist. Vastustaja esindaja pole laboris käinud ega tea, millised tingimused seal valitsevad. Vangla pole kindlustanud elektriku eriala omandavatele kinnipeetavatele õppepraktika läbimise võimalust. Vanglas ei ole ükski vastav kinnipeetav enne suve algul Riigi Kinnisvara AS-ga sõlmitud lepingut saanud läbida õppepraktikat Riigi Kinnisvara AS objektil. Kohus uskus pimesi vangla selgitusi ega kontrollinud neid. Kohus on tuginenud ITK-le, jättes tähelepanuta, et ITK on programmiline dokument, millel ei tohiks kinnipeetava õigustele olla vahetut mõju. Soodustuse kohaldamise otsustab haldusaktiga vangla direktor. Kohus on märkinud, et kaebaja pole tema ohtlikkusele antud hinnangu ümberlükkamiseks esitanud mingeid põhjendusi, samas keeldudes asja juurde lisamast iseloomustust. Seetõttu lisab kaebaja praegusele apellatsioonkaebusele 20.10.2011 vastuse taotlusele nr 1-13/37537-2, mille teiselt leheküljelt nähtub, et hindaja koostab kogutud informatsiooni analüüsides, tõlgendades ja üldistades selle põhjal oma isiklikke teadmisi ja kogemusi kasutades hinnangu kinnipeetava kriminogeensetele riskidele. Sel aastal on vangla tunnistanud, et hinnang kinnipeetava riski osas kujuneb hindaja subjektiivse arvamuse põhjal, vastav kiri on lisatud haldusasjas nr 3-12-2712. Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjades nr 1-12-2575 ja 1-11-5150 leidnud, et hinnang isiku ühiskonnale ohtlikkusele peab tuginema mingitel konkreetsetel toimepandud kuritegusid iseloomustavatel asjaoludel ning kinnipeetava hilisemal käitumisel ja olema põhjendatud. Kaebajale koostati 14.01.2013 iseloomustus, mis esitati kohtule ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, milles märget „ohtlik avalikkusele“ pole millegagi põhjendatud, samas vangla toetas taotlust. Kaebaja ei soovi vaidlustada ennetähtaegsest vabastamisest keeldumist, kuid leiab, et Tallinna Vangla tegevus praktika mittevõimaldamisel on täiesti mõistetamatu. Kontaktisik selgitas kaebajale, et tema ohtlikkusele antud hinnangut ei muudeta enne tema vabastamist. Vanglate poolt alustatud kriminaalmenetluste arv näitab, et kuritegude toimepanemiseks ei pea väljapoole vanglat minema. Vangla ega kohus pole viidanud, milliseid kuritegusid kaebaja võiks väljapool vanglat toime panema hakata ning kuidas praktika võimaldamine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kohus on alusetult tuginenud Tallinna Ehituskooli arvamusele, et praktikat on võimalik korraldada ka vanglas. Arvamus pole asjakohane, sest VangS § 34 lg 2 kohaselt peab hariduse andmist vanglas korraldama vangla ja seda vastavalt hariduse valdkonda puudutavatele õigusaktidele. Kohtuotsuses on jäetud käsitlemata vangla 26.07.2012 vastus kaebaja taotlusele praktika läbiviimiseks. Vangla on taotluse küll rahuldanud, kuid pole välistanud, et ei leidu sobivat objekti praktika läbimiseks, mistõttu tuleb osa praktikast läbida pärast vabanemist. Kaebaja vabanemise tähtaeg on 31.03.2016, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas vangla kavatseb kaebaja toimetulekuvõimet tõsta, mis on samuti üheks ITK eesmärgiks. Praktika tuleb läbida teoreetilise õppega paralleelselt. Seni on kaebaja läbinud praktikat üksnes 3 tunni ulatuses ja sedagi ilma töökoha juhendajata. Arvutiklassi elektrivõrgu rekonstrueerimine oli algselt planeeritud praktikana, kuid enne tööde teostamise algust keeldus vangla sõlmimast lepingut ning tööd tehti ilma projekti ja töökohapoolse juhendajata. Kui kaebaja soovis praktika eest tasu, suunati tema taotlus Tallinna Ehituskoolile, kes vastas, et tegemist oli praktilise tööga ja tasu pole ette nähtud. Arusaamatu on, miks leiavad vangla ja kohus, et selline spetsiifiline eriala on võimalik omandada ilma reaalses töökeskkonnas tehtava tööta. Kaebaja palus vanglalt välja nõuda

3-12-2648

7(10) selgituse koos asjakohaste tõenditega, kuidas vangla on täitnud VangS § 34 lg-s 3 sätestatud kohustust. 8. Tallinna Vangla leidis vastuses, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vanglaõppe puhul on õpet korraldaval koolil võimalik määratleda, kuidas praktiline töö ja praktika osakaal jaguneb. KutÕS § 30 lg 2 ei välista, et vanglatingimustes võib kogu praktika olla asendatud praktilise tööga. VangS § 34 lg-st 3 tuleneb vanglale kohustus luua hariduse omandamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, hariduse andmise kvaliteedi eest vastutavad VangS § 35 lg-s 6 ja 36 lg- s 2 nimetatud koolid. Kohus on soodustuse andmisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel õigesti tuginenud ITK- le, sest direktori poolt soodustuse kohaldamise eelduseks on selle ettenägemine ITK-s (VangS § 16 lg 1 p 5). Vangla ei ole käitunud vastuoluliselt, keeldudes kaebajat lubamast väljapoole vanglat praktikale ning samal toetades tema taotlust ennetähtaegseks vabanemiseks. Kõigepealt jäi nende küsimuste lahendamise vahele teatav ajavahemik ning teiseks on kriteeriumid mõlemal juhul erinevad. Vangistuse täideviimise üheks eesmärgiks on usalduse kaitse, mis tähendab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. Sellega tagatakse ühiskonna kaitsmine kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses viidatud vangla vastus kannab kuupäeva 26.07.2013 ning ei sisalda väidet, et sobilikku objekti praktika läbimiseks ei leidu, mistõttu tuleks praktika läbida vabanemise järgselt (vastus käesolevale vastusele lisatud). Vangla poolt kohtule teatatud praktika tegemise võimalused vanglas on reaalsed ning kaebaja subjektiivne rahulolematus loodud võimalustega ei tähenda, et vangla ei ole VangS § 34 lg-s 3 sätestatud kohustust täitnud. Mis puudutab kaebaja taotlust esitada seletused ja tõendid eelnimetatud kohustuse täitmise kohta, siis esitas kaebaja sellise taotluse juba halduskohtus. Kuna käesoleval juhul ei puuduta vaidlus VangS § 34 lg 3 ettenähtud kohustuse täitmist, vaid A. Eu soodustuse kohaldamise taotluse õiguspärast lahendamist, pole tegemist asjakohaste tõenditega ning nende väljanõudmine pole põhjendatud (HKMS § 62 lg 2). 9. A. Eu täiendavates seisukohtades leiti, et hariduse andmisel ei ole seadusandja kinnipeetavate suhtes näinud ette mingeid erandeid. KutÕS § 30 lg 2 kohaselt võib muuta praktilise töö ja õppepraktika osakaalu, kuid sel alusel ei saa praktikat täiesti ära jätta. Kinnitamaks oma väiteid, et vangla pole enne kaebaja pöördumist reaalselt vanglas praktikat võimaldanud, esitab kaebaja Riigi Kinnisvara AS 15.11.2013 kirja ja praktikalepingud, millest nähtub, et praktika kohta vormistatud 27.05.2013 lepingus olid vead, mis omakorda tõendab, et varem polnudki taolisi lepinguid sõlmitud. Õppepraktika lisad kajastavad kaebaja õppepraktika läbimist valesti, sest kaebaja pole juunikuise praktika kohta esitanud praktikaaruannet, samuti on detsembri praktika kestus ülepaisutatud.

Õige ei ole vangla seisukoht, et praktika korraldamise eest vastutab kool, sest VangS-st tuleneb konkreetselt vastupidine. Vangla poolt vastusele lisatud 27.06.2013 kiri ei ole asjakohane, kaebaja poolt viidatud 27.06.2012 kiri asub toimikus ning seal on vangla tõdenud, et praktika läbimine vanglas ei pruugi olla võimalik.

Õige ei ole vangla seisukoht, nagu saaks direktor soodustust kohaldada ainult juhul, kui soodustuse kohaldamine ITK-s on ette nähtud.

3-12-2648

8(10) Vangla keeldumine lubamast kaebajat õppepraktikale väljapoole vanglat on käsitletav täiendava karistusena. Usalduse puudumine kaebaja suhtes seoses katseajal toimepandud kuriteoga, mille toimepanemisest on möödunud juba üle 4 aasta, ei saa olla keeldumise põhjuseks, sest kohtu poolt määratud karistusega on kaebaja juba oma kurja teo lunastanud.

Õppepraktika läbimine ei saa olla vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga ning vanglas ei ole selle läbiviimine võimalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule vangla 20.10.2011 vastuse tema taotlusele tutvuda tema suhtes koostatud sotsiaalpsühholoogilise prognoosiga, et näidata, kuidas kujuneb arvamus isiku kriminogeensete riskide hindamisel, kaks õppepraktika lepingut 2013. a mai ja detsembri kohta koos lisadega ning Riigi Kinnisvara AS vastuse teabenõudele, millest selgub, et Tallinna Ehituskooli, Tallinna Vangla, Riigi Kinnisvara AS ja kaebaja vahelise õppepraktika lepingu pooleks on tegelikult Hooldus Pluss OÜ. Kohus võtab need tõendid asja juurde. Vastustaja on vastusele lisanud 26.07.2013 vastuse kaebaja taotlusele tööpraktika läbiviimiseks, mille kohus tagastab, sest kaebaja kinnitusel ei ole tegemist vastusega, millele tema apellatsioonkaebuses viitas ning muud põhjendust täiendava tõendi lisamiseks pole vastustaja näidanud. Kaebaja taotlus nõuda vanglalt välja selgitus ja tõendid VangS § 34 lg 3 näidatud kohustuse täitmise kohta jääb rahuldamata, sest mõlemad pooled on selles osas esitanud juba piisavalt tõendeid (HKMS § 62 lg 2).

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Kaebaja on taotluse rahuldamata jätmist vaidlustanud kahel alusel: vangla otsusest ei selgu, milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikkusele, ning teiseks, korrakohase õppepraktika läbiviimine vanglas pole võimalik, mis teeb võimatuks elektriku eriala omandamise ja ITK täitmise. Apellatsioonimenetluses ei vaielda enam selle üle, kas praktika läbimiseks väljaspool vanglat esitatud taotluse lahendamisel tuleb lähtuda normidest, mis reguleerivad väljapoole vanglat õppima või tööle lubamist, kuid endiselt on vaidluse all, kas vangla tagab praktika läbimise vanglas ja kas kaebaja ohtlikkust on hinnatud õigesti.

13. Väljapoole vanglat õppepraktikale lubamine on õppimisega seotud soodustus, mille võimaldamise otsustab vangla direktor kaalutlusõiguse alusel. VangS § 22 lg 1 p 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul seoses õppimisega kohaldada soodustusena liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi. VangS § 22 lg 2 kohaselt võib sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud soodustusi kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. VangS § 36 võimaldab kutsehariduse omandamise vanglas ning sarnaselt üldharidusega on kinnipeetaval võimalik taotleda selle omandamist väljaspool vanglat. VSkE § 92 lg 1 kohaselt arvestatakse väljapoole vanglat õppima asumise taotluse lahendamisel kinnipeetava: 1) isiksuseomadusi ja kriminogeenseid riske; 2) käitumist karistuse kandmise ajal; 3) suhtumist töösse ja õpingutesse; 4) väljaspool vanglat toimuva õppe laadi ja kestust; 5) individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärke. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib taotluse lahendamisel peale lõikes 1 käsitletud asjaolude arvestada ka muid tegureid. VSkE § 94 lg 1 punkti 4 kohaselt võib loa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et kinnipeetava õppimine väljaspool vanglat on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.

3-12-2648

9(10)

14. VangS § 36 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse omandada kutseharidus, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Käesoleval juhul näeb kaebajale koostatud ITK ette, et kaebaja omandab elektriku kutse. Elektriku kutse omandamine eeldab kuni 01.09.2013 kehtinud KutÕS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide (Vabariigi Valitsuse 06.04.2006 määrusega nr 90 kehtestatud kutseharidusstandardi ja Määrusega nr 4 kehtestatud elektrotehnika ja energeetika erialade riiklik õppekava) kohaselt praktika läbimist. Määruse nr 90 kohaselt moodustavad praktiline töö ja praktika kutseõppe mahust vähemalt 50%, mis üldjuhul jaguneb nende vahel võrdselt. Määruse nr 4 kohaselt on elektriku eriala õppekava kutseõppe maht 80 õppenädalat, sellest praktika vähemalt 20 õppenädalat, vastava praktika lühikirjeldus on lisatud määrusele. Seega näeb kaebajale koostatud ITK ette ka praktika läbimise võimaldamise ning kuna kaebajal on subjektiivne õigus nõuda vanglalt ITK-s ettenähtud kutseõppe võimaldamist, on tal õigus nõuda õppetöö raames ettenähtud praktika võimaldamist. Eeltoodu ei tähenda, et kaebajal oleks subjektiivne õigus nõuda praktikat väljapool vanglat ning seda isegi siis mitte, kui vanglas läbiviidav praktika ei ole kaebaja arvates nõuetekohane. Samas on direktor kaebaja taotluse lahendamisel kaalunud ühe asjaoluna ka seda, et praktika läbimine on võimalik vanglas ning kaalutlusotsuse õiguspärasuse kontrollimiseks on asjakohane peatuda selle faktilise asjaolu tõele vastavusel.

15. Kuna õppetöö kvaliteedi eest vastutab VangS § 34 lg 2 kohaselt konkreetsel juhul Tallinna Ehituskool, on kooli hinnata vanglas korraldatud praktika nõuetekohasus. Vangla direktor on põhjendatult küsinud taotluse lahendamisel arvamuse vangla praktika korralduse kohta – kool on sellise arvamuse andmiseks pädev asutus. Kuna kohtumenetluses esitatud praktikalepingute ning poolte seletustega on leidnud tõendamist, et praktika läbiviimine vanglas toimub, pole võimalik lugeda direktori samasisulist kaalutlust valeks. Kaebaja viidatud vanglaametniku vastus praktikataotlusele, milles on avaldatud kahtlust, kas leitakse praktika läbimiseks sobilik objekt, ning märgitud, et sel juhul tuleb praktika osaliselt sooritada pärast vabanemist (tl 89), seda seisukohta ei väära, sest tegemist on esialgse arvamusega, mis on hilisemat kuupäeva kandvate lepingutega ümber lükatud. Kaebaja pole näidanud, millised praktilised ülesanded pole vangla tingimustes sooritatavad, ning on peamiselt rõhutanud seda, et praktika tuleb läbi viia töökeskkonnas, pidades sellist praktikat võimalikuks üksnes vabaduses. Tegelikult saab praktikat töökeskkonnas tagada ka vanglas tegutsevas firmas, nagu kinnitavad ka kaebaja poolt esitatud lepingud. Kaebaja seisukoht, et praktikat ei saa lugeda läbituks, sest ta pole esitanud praktikaaruannet, ei ole asjakohane, sest praegusel juhul ei hinnata õppekava läbimist, vaid praktika läbimise võimalikkust vanglas. Samuti ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, millises vahekorras on tegelikkuses kaebajale võimaldatav praktiline töö ja praktika, sest õppekava läbimise eest vastutab kool. Vangla ülesanne on tagada võimalused praktika läbiviimiseks.

16. Kaebaja leiab, et hinnang tema ohtlikkusele ei tugine konkreetsetel asjaoludel. Ka ITK-s ei ole selle hinnangu kujunemist selgitatud ning tegemist on vangla subjektiivse arvamusega. Kaebaja poolt kohtule esitatud 20.10.2011 Tallinna Vangla vastus kaebaja taotlusele tutvuda tema suhtes koostatud sotsiaalpsühholoogilise prognoosiga näitab, et kriminogeensete riskide hindamisel võetakse arvesse isiku eluaset, tööd ja haridust, majanduslikku olukorda, suhteid ja elustiili, alkoholi tarbimist, tervist, mõtlemist ja käitumist ning hoiakuid. Kaebajale on selles vastuses selgitatud, millistel konkreetsetel asjaoludel põhineb kaebaja kohta koostatud riskianalüüs. Tegemist ei ole subjektiivse arvamusega, vaid kogutud informatsiooni analüüsimise ja üldistamise ning hindaja isiklike kogemuste tulemusena tekkinud hinnanguga. Kaebaja puhul on vangla direktori poolt arvesse võetud seda, et vanglal puudub veendumus, et kaebaja ei pane toime uut kuritegu ning kohtus on seda kaalutlust selgitatud sellega, et kaebaja pani eelmise karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastamisel katseaja kestel toime

3-12-2648

10(10) uue kuriteo. Mis puudutab kaebaja seisukohta, et soodustuse kohaldamine ei saa kuidagi olla vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega, siis selgitab ringkonnakohus, et vangistuse täideviimise põhieesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ning kuna väljapool vanglat praktika läbimisega kaasneb tunduvalt enam riske kui kinnises vanglas ning need riskid võivad karistuse täideviimise protsessi kinnipeetava jaoks negatiivselt mõjutada, võib kinnipeetava regulaarne lühiajaline lubamine vabadusse olla vastuolus eelpool näidatud eesmärgiga. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et vangla ei usalda kinnipeetavat. Lühiajaline regulaarne vanglast väljas käimise lubamine eeldab mõnevõrra teistsuguste kriteeriumide kaalumist kui ennetähtaegse vabastamise korral ja seetõttu ei näe ringkonnakohus vastuolu vangla seisukohaga viimati mainitud menetluses.

17. Eelnevast tulenevalt jääb A. Eu kaebus rahuldamata. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud. Kumbki menetlusosaline pole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe