3-12-2380/90 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2380 Haldusasi

J. S. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju 4000 eurot hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – J. S. Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.08.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

J. S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 30.08.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-2380 muutmata ja

J. S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud riigi ja menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.03.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-2380 2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori asetäitja 09.12.2011 käskkirjaga nr 1266 rakendati J. S. täiskoormusega abitöölisena majandustöödele perioodil 05.01.2012-04.07.2012. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 14.06.2012 käskkirjaga nr 343 rakendati J. S. täiskoormusega abitöölisena majandustöödele perioodil 05.07.2012-04.01.2013. Kinnipeetava töö sisuks oli vanglavormide parandamine ja tema töökoht asus hoones, mille kõrval on vanglateenistujate suitsetamiskoht.

2. J. S. esitas 18.09.2012 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 4000 eurot. Kinnipeetav pidi viibima tervist kahjustavas keskkonnas pikemat aega. Ta ei saanud töökohal viibides avada õhutusakent, et hingata värsket õhku, sest aknast 5 m kaugusel asub vanglateenistujate suitsetamiskoht. Olenemata sellest, kas aken oli avatud või suletud, oli tunda suitsuja vinguhaisu. Olles sunnitud sisse hingama suitsuja vinguhaisu, sai tema tervis kahjustada. Töölepingus ei olnud kirjas, et ta peab viibima suitsuhaisu sees. Kaebaja ei teatanud sellest administratsioonile töökoha kaotuse hirmu tõttu. Põhiseaduse (PS) § 25 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel nõuab kinnipeetav Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist summas 4000 eurot, kuna ta oli sunnitud sisse hingama mitme kuu vältel suitsuja vingugaase.

3. Tallinna Vangla jättis 06.11.2012 rahuldamata J. S. kahju hüvitamise taotluse. Kinnipeeturegistri alusel on J. S. suitsetaja ja kuna tal on jalutuskäigu ajal lubatud suitsetada, võib ta sisse hingata suitsuja vingugaase. Kinnipeetava töökoht asus ruumis, mille akent on võimalik avada. Aken asub vanglateenistujate suitsetamiskohast ca 5-7 m kaugusel. Teenistujate suitsetamiskoht on vabas õhus asuv ala, kus värske õhk pidevalt ja loomulikult vahetub. Seega on vähe usutav, et J. S. tundis suitsuja vinguhaisu. Tallinna Vangla ametnik, kelle tööruum asub kinnipeetava viidatud tööruumi kõrval selgitas, et temal on ruumi aken sageli avatud, kuid suitsuega vinguhaisu ta tundnud ei ole. Seega olid kinnipeetavale tagatud tööruumid kooskõlas kehtiva õigusega ja ta ei olnud sunnitud sisse hingama suitsuega vinguhaisu. Tervisekahjustuse tekkimist kinnipeetava meditsiinilise kaardi sissekannetest ei saa järeldada.

4. J. S. esitas 12.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju 4000 eurot hüvitamiseks, kuna ta pidi vanglas töötades viibima tervist kahjustavas keskkonnas pikemat aega. Kaebuses ja 04.02.2013, 13.05.2013 ning 14.06.2013 vastustes selgitas kaebaja järgmist: 1) kaebaja on suitsetanud üle 20 aasta, kuid alates 2011. aastast mitte enam intensiivselt – päevas suitsetab vaid 4 sigaretti. Asjaolu, et kaebaja suitsetab kuni 2 korda päevas, hommikusel ja õhtusel jalutuskäigul, ei anna administratsioonile õigust sundida kinnipeetavat taluma tubakasuitsu. On üldteada, et suits on sissehingamisel mürgine. Kaebaja meditsiinilise kaardi kohaselt on tal bronhiit. Vangla pidanuks rajama suitsetamiskoha eluja tööhoonetest kaugemale. Kahju hüvitamiseks nõutud 4000 euro eest soovib kaebaja sisse seada suitsetamiskoha uues asukohas; 2) kaebaja viibib alates 2013. a jaanuarist teises kambris, millest 500 või 900 m kaugusel asub teine suitsetamise koht administratsiooni tarvis ja see ei sega ühtegi kinnipeetavat; 3) vangla juhtkonna suitsetamine kahjustas kinnipeetavat ka vaimselt, kuna kaebaja pidi vaatama pealt teiste suitsetamist, kuid ei tohtinud ise töö ajal suitsetada; 4) töökoha varustus ja sisustus ei vastanud normaalse töökoha nõuetele, kabinet oli liiga väike; 5) kaebaja töötas õmblustöökojas 2012. aasta veebruarist, märtsist või aprillist alates.

3-12-2380 3(6)

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata ja kordas 06.11.2012 dokumendis esitatud seisukohti. Täiendavalt märkis vangla järgmist: 1) kaebaja avaldab rahulolematust töökoha varustuse, sisustuse ning kabineti suuruse ja olukorraga esmakordselt alles kohtumenetluses, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta; 2) RVastS § 7 lg-st 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 2 tulenevalt on kaebajal kohustus püüda ära hoida kahju tekkimist. Kinnipeetaval olnuks võimalik vältida väidetava kahju tekkimist, informeerides vanglat võimalikest õigusvastastest töötingimustest. Seega oleks kahju hüvitamine vastuolus RVastS § 7 lg-s 1 sätestatuga; 3) kaebaja elektroonilise meditsiinikaardi sissekannetest ei nähtu, et kaebajal oleks alates 01.01.2012 diagnoositud haigus, mida võiks seostada võimaliku sigaretisuitsu sissehingamisega. Kaebaja võimalikud sedalaadi kaebused võivad olla põhjustatud tema enda tegevusest, kuna kaebaja on suitsetaja; 4) Riigikohtu 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 p-s 14 märgiti, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelises või füüsilises kannatuses, mis tekitati talle tahtlikult või hooletuse tõttu. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele kaebaja õiguste riivele ei viita; 5) kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist Tallinna Vangla tegevusest tulenevalt.

6. Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2013 otsusega haldusasjas nr 3-12-2380 J. S. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kuna kaebaja vaidlustas töötamiskoha kabineti suurust ja halba varustust alles kohumenetluses, jätab kohus need väited HKMS § 47 lg 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg

8 alusel tähelepanuta. 2) Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja töötingimused oleks tema tervist ohustanud. Samuti oli tagatud töökoha varustatus värske õhuga (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §

6 lg 4), kuna tööruumis oli võimalik avada aken. Lähtuvalt tubakaseaduse (TubS) § 30 lg-st 1 otsustab vangla, millisel alal võimaldada suitsetamist. Kuna suitsetamiskoht on rajatud väljapoole vanglahoonet, haihtub tubakasuits otse välisõhku. Täpsustatud mõõtmistulemuste alusel asus suitsetamiskoht kaebaja töökohast 6,2 m kaugusel, mistõttu võis kinnipeetav näha suitsetavaid isikuid, kuid see ei too veel kaasa TTOS-ga või TubS-ga sätestatud nõuete rikkumist. Kinnipeetav peab vangla tingimustes arvestama, et ta ei saa suitsetada mitte igal ajal ja saab teha seda üksnes määratud ajal ja kohtades. Seevastu vanglatöötajad saavad suitsetada neile rajatud suitsetamiskohtades, mistõttu ei saa seda pidada kaebaja piinamiseks. 3) Kaebaja väited on vastuolulised – kambri aknast vangla administratsiooni suitsetamine teda ei häiri, kuid tööruumi aknast nähtavate suitsetajate vaatamine oli käsitletav piinamisena. TubS-st ega ühestki teisest seadusest ei tulene, et suitsetajad tuleks suitsetamise ajal teiste pilkude eest peita. 4) Kohtule esitatud materjalides ei ole tuvastatud kaebajal kroonilist bronhiiti, ehkki ta on seda haigust põdenud. Kinnipeetav on põdenud bronhiiti juba enne tema tööle määramist vaidlusalusesse töökohta. Bronhiiti haigestumist põhjustavaid tegureid ei ole märgitud. 5) Sotsiaalministeeriumis 2012. a koostatud Tubakapoliitika Rohelises raamatus arutleti suitsuvabade vööndite rajamise üle 3-6 m ulatusega alal, millest halduskohus järeldab, et 3-6 m peaks olema piisav vahemaa, mis tagab suitsuvaba keskkonna.

3-12-2380 4(6) 6) Töötajad, kes leiavad, et nende tervis on seatud ohtu töökeskkonnas leviva tubakasuitsu tõttu, saavad pöörduda Tööinspektsiooni poole avaldusega järelevalve teostamiseks. Kaebaja ei juhtinud ise kordagi vangla tähelepanu aknast tulevale suitsule. 7) Kaebaja märkis, et suitsuhaisu tõttu ei olnud tal võimalik akent avada, millest järeldub, et kinnise aknaga toas ei olnud kinnipeetaval võimalik suitsetamisest tekkinud gaase sisse hingata. Kuna väidetav tervisekahju ei ole leidnud kinnitust ja piina tekitas kaebajale teadmine, et teised suitsetavad, võis see kinnipeetavas tekitada ebamugavustunde, mis ei saanud tekitada kaebajale kahju. Samuti ei nähtu, et töötingimused oleksid riivanud kaebaja inimväärikust. Kuna tõendatud ei ole vastustaja õigusvastane tegevus ega ka kahju tekkimine kaebajal, siis ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel, mistõttu ei ole kaebaja kahjunõudel alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. J. S. esitas 12.09.2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks. 1) Kohus rikkus enne otsuse tegemist menetlusnorme. Halduskohus andis enne otsuse tegemist kaebajale seisukohtade esitamiseks aega vähem kui kaks ööpäeva. Selline käitumine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 15 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 6. 2) Vangistusseaduse § 39 lg 1 kohaselt peavad kinnipeetava töötingimused vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused. Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused. Töötingimused, millistes kaebaja töötas, tekitasid talle psühholoogilist kahju, mida tuleb hinnata EIÕK artiklist 3 lähtuvalt. Kaebaja kui tubakanarkomaani silme all suitsetamine ajal, kui kinnipeetavale on suitsetamine keelatud, on piinamine. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tunnistas 30.07.2013 asjas nr 19730/10 Toma Barbu vs Rumeenia EIÕK artikli 3 rikkumist. 3) Väide, et suits läks atmosfääri, mitte ei tulnud kaebaja poole, on väljamõeldis. Paljasõnaline on väide, et suitsunurk asus kaebajast 6,2 m kaugusel – ametnikud ei istunud suitsetades üksnes suitsetamiskohas, vaid liikusid. Asjaolu, et apellant pidi viibima mittevastavates töötingimustes, on vastuolus ehitusseaduse (EhS) § 3 p-ga 1, milles on sätestatud, et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Vangla pidi tagama kinnipeetavale head töötingimused (EhS § 3 lg 5). Vangla pidanuks arvestama suitsetamiskoha rajamisel kinnipeetavatega.

8. Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldmata. 1) Apellant ei märkinud vanglale esitatud kahjunõudes, et talle tekkis psühholoogiline kahju, mistõttu tuleb sellekohased väited jätta tähelepanuta. Kohtul on võimalik kaebust läbi vaadata samas ulatuses, nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Riigikohus leidis 11.11.2008 määruses nr 3-3-1-68-08, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda üksnes ulatuses, mille osas on kaebaja läbinud kohtueelse menetluse. 2) PS § 18 keelab piinamise, julma või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise. Väärkohtlemise keeld tuleneb ka EIÕK artiklist 3. ÜRO piinamisvastase konventsiooni artikkel 1 seab piinamise tingimusteks tahtliku tugeva füüsilise või vaimse valu või kannatuste

3-12-2380 5(6) tekitamise eesmärgiga saada informatsiooni või ülestunnistus, karistada toimepandud või oletatava teo eest või ähvardamise või alandamise eesmärgil. Käesolevas asjas ei nähtu, et vastustajal olnuks selline eesmärk, seega ei ole loetletud tingimused täidetud. Piinamine hõlmab nii füüsilise kui ka vaimse kannatuse tekitamist ja on väärkohtlemise kõige raskemaks vormiks. Piinamisele on üldjuhul iseloomulik, et see on toime pandud teadlikult, tahtlikult ja sihipäraselt. Sugugi mitte igasugune ebameeldivustunne ei ole käsitatav piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemisena. Konventsiooni kohaldumiseks peab selline kohtlemine ületama teatud minimaalse raskusastme.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja leiab, et kohus on rikkunud menetlusnorme, sest teatas täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja vähem kui kaks päeva enne dokumentide esitamiseks antud tähtpäeva. Kohtutoimikust nähtub, et halduskohus tegi 19.08.2013 korraldava määruse, millega määras J. S. kaebuse läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, määras täiendavate dokumentide esitamise tähtpäevaks 27.08.2013 ja kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 30.08.2013. HKMS § 132 näeb ette, et kohus määrab eelmenetluses tähtaja dokumentide esitamiseks, kuid ei täpsusta tähtaja pikkust – tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, mille puhul kohus saab arvestada konkreetse asja asjaolusid ja menetlusosaliste võimalusi. Määrus on saadetud samal päeval vanglale ning 21.08.2013 koos tõlkega J. S. ning allkirja vastu talle 26.08.2013 kätte antud (tl 137-144). Seega jäi määruse tõlke saatmisest kuni seisukohtade esitamise tähtpäevani vähemalt 5 päeva aega, kui jätta arvestamata määruse üleandmisel vanglas tekkinud viivitus. HKMS § 68 lg 4 kohaselt loetakse vanglas viibiva isiku avaldus kohtule õigel ajal esitatuks, kui see on tähtpäeval üle antud asjakohasele asutusele. Arvestades kaebajale määruse edastamise aega, oleks tal põhimõtteliselt võimalik olnud menetlusdokumendid tähtaegselt edastada, andes need üle vanglale 27.08.2013. HKMS § 69 lg 1 näeb ette, et kohus võib enda määratud tähaega põhistatud avalduse alusel pikendada. Arvestades seda, et kaebaja sai määruse kätte 26.08.2013 kell 13.05, oli tal piisavalt aega vastava taotluse esitamiseks, isegi kui täiendavate seisukohtade kujundamiseks aega nappis. Kuna kaebaja sellist taotlust ei esitanud ning pole ka apellatsioonkaebuses näidanud, et mingi seisukoht või väide esitamata oleks jäänud, ei saanud määratud tähtaja kestus asja lahendamist mõjutada ega tooks kaasa kohtuotsuse tühistamist ka siis mitte, kui ringkonnakohus tähtaja liiga lühikeseks hindaks.

10. Kaebaja väidet töötingimuste mittevastavusest nõuetele on halduskohtu poolt põhjalikult käsitletud ning ringkonnakohtul pole siinkohal midagi lisada. Kui kaebaja leidis, et suitsetamiskoht tema töötoa aknast 6 meetri kaugusel ei ole tervisekaitsenõuetega kooskõlas, oleks tulnud sellest koheselt tööandjale teatada. Nagu kaebaja oma 14.06.2013 kirjas (tl 122, tõlge 125) kohtule teatas, lahenes probleem suitsetamiskohaga pärast käesoleva kahjunõudega vangla poole pöördumist ning suitsetamiskoht on viidud mujale. Seega oleks kaebaja pöördumine väidetava kahju ära hoidnud. Riigikohus on kinnipidamise tingimusi puudutavas mittevaralise kahjunõude asjas samuti asunud seisukohale, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada ning kui ta seda pole teinud, ei saa kahjunõuet rahuldada (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 12).

11. Kaebaja poolt viidatud EIK lahend käsitles suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamise õigusvastasust ning pole käesoleval juhul asjakohane. EIÕK art

3 rikkumist pole kaebuse asjaoludele tuginedes võimalik järeldada. Kroonilisel suitsetajal võib küll olla raske jälgida suitsetajaid, ilma ise selleks tegevuseks võimalust omamata, kuid see kannatus ei ole selline, mis ületaks selle võimaliku raskusastme piiri, mida EIÕK praktikas art

3 rikkumisena on käsitletud. Märkida võib ka seda, et suitsetamiskoha kujundamisel antud asukohas polnud vangla eesmärgiks kaebajale ebamugavuste põhjustamine, samas kui kaeba-

3-12-2380 6(6) jal oli kogu aeg võimalik pöörduda vangla juhtkonna poole juhtimaks tähelepanu tööd segavatele asjaoludele.

12. Kaebaja viited ehitusseadusele ning heale ehitustavale ei ole asjakohased.

13. Kaebajale oli riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja riigilõiv HKMS § 118 lg 3 kohaselt riigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja pole meneltuskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe