3-13-867/33 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-867 Haldusasi A K kaebus AS Ühisteenused 16.02.2013 viivistasu otsuse nr 0066010751 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – A K, volitatud esindaja adv H K Vastustaja – AS Ühisteenused Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14.10.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A K apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 17.02.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 14.10.2013 otsus muutmata ja A K apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.03.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-867 2(4)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Munitsipaalpolitseiamet koostas 15.02.2013 kell 02.41 hoiatamismenetluses nr 058060 teavituse väärteo fikseerimiseks ja hoiatustrahvi tasumiseks, kuna mootorsõiduk Saab reg nr 422AYX oli liiklusseaduse (LS) märgi 384 (parkimise keelu ala) mõju piirkonnas (LS §

21 lg 4 p 2) asukohas Vana-Viru 8.

2. AS Ühisteenused linnatranspordi teenindaja koostas 16.02.2013 kl 10.24 viivistasu otsuse nr 0066010751, kuna sõiduauto Saab reg nr xxxxxx ei olnud maksnud parkimistasu asukohas Vana-Viru 6.

3. A K esitas 22.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse AS Ühisteenused 16.02.2013 viivistasu otsuse nr 0066010751 tühistamiseks. 1) Sõiduk paiknes sõidutee äärega mitte rööbiti, vaid nurgi, nagu nähtub parkimisjärelevalve ametniku tehtud fotodest. Asula sõiduteel sõiduki parkimise viis on reguleeritud LS § 20 lg-s

3 ja seega peab sõiduk olema sõidutee ja kõnniteeäärse suhtes pargitud paralleelselt mõlema telje suhtes vähemalt 0,2 m sõiduteeäärest. Nõue ei kehti juhul, kui sõiduk on pargitud vastavalt LS § 20 lg-le 4, kuid käesoleval juhul ei esinenud viidatud sättes märgitud eeldusi ja seega tuli lähtuda LS § 20 lg-s 3 sätestatust ja sõiduk oleks tulnud parkida paralleelselt sõidutee äärega. Sõiduk oli 16.02.2013 pargitud kehtivat parkimiskorda rikkudes ja sellest tulenevalt oli 15.02.2013 määratud ka hoiatustrahv. 2) Vaidlusalune sõiduk asus kohalikule omavalitsusele kuuluval tasulisel parkimisalal. Sõiduki asendist tulenevalt ei olnud parkimisjärelevalvet teostaval isikul õigust viivistasu määrata. Kuna 15.02.2013 oli samas asukohas samale sõidukile koostatud hoiatustrahv parkimisnõuete eiramise eest, ei olnud tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-8-05 õigus vastustajal viivistasu nõuda. Sellest tulenevalt oli viivistasu määramine õigusvastane. Kaebaja teatas 12.09.2013 täiendavalt, et asjaolust, et mootorsõiduk asus tasulise parkimisala piirkonnas, ei saa teha järeldust, et parkimine on seal igas kohas lubatud või et viivistasu tohib nõuda ka parkimise eest selleks keelatud kohas või parkimiskorda eiravatelt sõidukitelt. Selline üldistav järeldus ei ole kooskõlas LS-ga. 15.02.2013 koostatud hoiatustrahvist nähtus, et mootorsõiduk asus parkimiskeelu alal. Parkimisväärteo ümberkvalifitseerimiseks puudub õiguslik alus. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-8-05 väljendatud seisukoht lähtub LS-s sätestatud parkimist keelavast keelunormist ja LS-s sätestatud parkimisalasest karistusnormist. Kui parkimisel on tegemist väärteona kvalifitseeritava parkimisrikkumisega, siis ei ole viivistasu instituudi kohaldamine mõistlik ega asjakohane. Tegemist oleks samaaegselt keelava ja õigustava normide kollisiooniga. Riigikohtu seisukohast lähtuvalt prevaleerib karistusõiguslik instituut kohaliku maksu instituudi üle. Liiklusjärelevalve teostaja peab teadma parkimiskorda reguleerivate normide nõudeid.

4. AS Ühisteenused palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Tõendatud on, et mootorsõiduk Saab oli pargitud avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Asjaolu, et sõiduk oli pargitud parkimisalal parkimiskorra nõudeid eirates ja sellega pandi toime väärtegu, ei välista viivistasu määramist. LS §-st 188 ei nähtu, et viivistasu määramine on välistatud juhul, kui sõiduk oli pargitud parkimiskorralduse nõudeid eirates. Viivistasu määramine ei ole välistatud asjaolu tõttu, et samas asjas on määratud hoiatustrahv parkimiskorralduse nõuete eiramise eest. Riigikohus asus otsuses nr 3-3-1-8-05 seisukohale, et parkimistasu määramine on välistatud siis, kui nimetatud kohas ei tohi üldse parkida, sest sel-

3-13-867 3(4) lises kohas parkimise eest ei saa nõuda parkimistasu ega ka viivistasu. Kaebaja aga parkis kohas, kus oli lubatud parkida. 2) Kaebuses toodud seisukohtade aktsepteerimine tooks kaasa parkimiskorralduses segaduse, kuivõrd parkimisjärelevalvet teostav isik peaks ühtlasi hindama, kas sõiduki parkimisel on järgitud liikluskorralduse nõudeid.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14.10.2013 otsusega haldusasjas nr 3-13-867 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste kanda. 1) Usutav on, et 16.02.2013 viivistasu otsuse tegemise ajal oli sõiduk jätkuvalt samas asukohas, vaatamata 15.02.2013 ja 16.02.2013 haldusaktides märgitud erinevatele aadressidele. 2) Käesoleval juhul oli tegemist Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-8-05 kirjeldatud olukorrast erineva situatsiooniga. Asjaolu, et auto oli pargitud valel viisil, kuid ei asunud täielikult parkimiskeelu alal, nähtub ka esitatud fotodelt. Auto täielikku asumist parkimise keelualas ei tõenda ka väärteomenetluses kaebajale määratud trahv, sest nimetatud otsuse alustes ei käsitleta küsimust, kas kaebaja auto seisis osaliselt tasulise parkimise alal. Kaebajale parkimistrahvi määramine LS § 21 lg 4 p 2 alusel ei tähenda, et teatega oleks haldusmenetlusele siduvalt tuvastatud viivistasu määramise aluseks olnud asjaolud. Vastustaja on korrektselt vastavas haldusmenetluses tuvastanud olulised asjaolud, fikseerides auto asukoha ja parkimiskella näidud. 3) Kaebaja on rikkunud nii liiklusõiguse kui ka parkimise norme. Ühestki seadusest ei tulene, et alusnormide üheaegse rikkumise korral tuleks kaitsta ainult ühte õigusaktidega soovitavat eesmärki, jättes teise eesmägi kaitseta. Seetõttu on kaebaja väide väärteoga seotud normide prevaleerimisest ilmselgelt ekslik. 4) Parkimisjärelevalvet teostav isik peab viivistasu määramisel viivistasu määramiseks muude oluliste asjaolude hulgas hindama ja välja selgitama, kas tegemist on parkimiseks lubatud kohaga või mitte, sest vastasel juhul ei ole tal võimalik langetada õiguspärast otsust. Samuti peab järelevalvet teostav isik veenduma, et parkimiskohal ei ole parkimine liikluskorraldusvahenditega üldse keelatud. Käesoleval juhul on parkimisjärelevalvet teostanud isik tuvastanud, et kaebaja parkis auto parkimisalale (vähemalt osaliselt) ja jättis selle eest tasumata. Seega ei oma haldusmenetluses enam tähtsust, kas ülejäänud osa sõidukist asub parkimisalal või keelualal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. A K esitas 13.11.2013 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus kohaldas vääralt ja rikkus materiaalja menetlusõiguse norme, tõlgendades ja hinnates ebaõigesti ning ühekülgselt haldusasjas kogutud tõendeid, mistõttu jõudis kohus ebaõigetele seisukohtadele. Halduskohtu otsus on motiveerimata. Vaidlustatud kohtuotsuses ei käsitletud asjakohaseid LS sätteid. Halduskohus jättis arvestamata, analüüsimata või tuvastamata kaebuse eseme osas tähtsust omava LS sätete reguleerimisala ja eesmärgi. Halduskohus jättis apellandi kõige põhilisema õigusliku väite sisustamata, on tõlgendanud vääralt vaidluse asjaolusid ning kohtu põhjendused ei ole veenvad.

7. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et apellatsioonkaebuse üldised väited on sisutamata ning kohati vastuolulised. Kaebaja leiab, et halduskohus jättis kaebaja kõige põhilisema õigusliku väite ja vaidluse keskmeks oleva küsimuse sisutamata, samas leides, et kohus on vääralt tõlgendanud vaidluse asjaolusid ja kohtuotsuse põhjendused ei ole veenvad.

3-13-867 4(4)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS §

201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kohus on vaidluse lahendamisel õigesti tuvastanud faktilised asjaolud – sõiduk oli 16.02.2013 kell 10:24 pargitud Vana-Viru tn 6 maja ees tänaval nurgeti sõidutee servaga ning parkimistasu polnud selle eest makstud; 15.02.2013 kell 2:41 oli kaebajale samas kohas parkimise eest määratud hoiatustrahv LS § 21 lg 4 p 2 nõuete rikkumise eest, arvestades esitatud fotosid ja kaebaja seletust on sõiduk parkinud vähemalt osaliselt tasulisel parkimisalal, mistõttu käesoleva vaidluse asjaolud erinevad Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-8-05 asjaoludest. Kohus asus seisukohale, et väärteo eest määratud karistus ei takista viivistasu määramist, sest vastavad normid kaitsevad erinevaid hüvesid. Kuna viivistasu määramise aluseks olevad eeldused on täidetud, on viivistasu määramine õige. Kohtuotsus on veenvalt põhjendatud.

10. Apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalisi etteheiteid täpsustas kaebaja esindaja kohtuistungil, märkides, et väärteomenetluses tehtud hoiatustrahvi otsus tõendab, et antud alal oli parkimine keelatud (võis olla reguleeritud näiteks ajutise liikluskorraldusvahendiga), mistõttu tuleb lähtuda Riigikohtu lahendi seisukohtadest. Kaebaja väide parkimise ajutisest keelust antud kohas on põhjendatud, sest Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2012 määruse nr 28 „Liikluskorraldus Tallinna vanalinnas“ § 6 lg 2 kohaselt oli tänava seisunditaseme nõuete täitmise eesmärgil keelatud mootorsõiduki parkimine ajavahemikul 15. novembrist kuni 31. märtsini paaritutel kuupäevadel kl 00.00-06.00 piirkonnas II, kuhu sama määruse § 5 lg 3 p 22 kohaselt kuulus ka Vana-Viru tänav. Vastav kord oli liiklejatele teatavaks tehtud liikluskorraldusvahenditega. Seega määrati hoiatustrahv kaebajale ajal, mil parkimine antud kohas oli keelatud, kuid viivistasu otsus koostati parkimise eest ajal, mil parkimine antud alal oli lubatud tasu eest. Kuna kaebaja hõivas oma sõidukiga tasulise parkimiskoha ilma tasu maksmata, tuleb tal maksta viivistasu vaatamata sellele, et sõiduk ei olnud pargitud LS § 20 lg 3 nõudeid järgides. LS § 188 lg 1p 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi. Riigikohus leidis otsuse nr 3-3-1-8-05 p-s 12, et kohalik omavalitsus ei saa lubada parkimist ja nõuda selle eest raha seal, kus parkimine on liikluseeskirja või liikluskorraldusvahendiga üldse keelatud. Kuna käesoleval juhul oli sõiduk pargitud selleks lubatud kohas, ei ole sellele lahendile tuginemine põhjendatud.

11. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 ja vastustaja omad HKMS § 109 lg 1 järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe