3-13-2116/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2116 Haldusasi J S kaebus Tallinna Vangla tekitatud 400 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2013. a määrus Menetlusosalised Kaebaja – J S Vastustaja – Tallinna Vangla Menetluse alus ringkonnakohtus J S määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta J S määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. detsembri 2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-2116 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J S esitas 07.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju tekitamise eest 400 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Tallinna Vangla vanglateenistuse ametnikud rikkusid kaebaja suhtes vangistusseaduse (VangS) § 41 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 1, alandades tema inimväärikust sellega, et valvur sundis teda 22.06.2013 sektsioonis 3-2 vastu kaebaja tahtmist täitma valvuri absurdset käsku – lõpetada jalgade pesemine WC-s asuvas kraanikausis olukorras, kus kaebaja jalad olid uriiniga koos. Selle tulemusel oli J. S sunnitud minema täisurineeritud jalgadega voodisse puhta pesu vahele, sest sündmus leidis aset öörahu ajal. Sellega on kaebajat alandatud ja tekitatud talle mittevajalikke ebamugavusi. Tallinna Vangla 11.07.2013 seisukoht nr 5-18/13/21675-2 vahejuhtumi kohta on põhjendamatu ning Tallinna Vangla jättis 23.09.2013 kirjaga nr 5- 18/13/23759-5 kaebaja esitatud 400 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Koos

3-13-2116 2(4) kaebusega esitas J. S menetlusabi taotluse, paludes ta maksejõuetuse tõttu vabastada riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses, kuna kaebaja viibib vanglas ega tööta, samuti pole tal sugulasi, kellelt riigilõivu tasumiseks raha küsida.

2. Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2013 määrusega J. S menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning jättis J. S kaebuse käiguta, andes kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2). Kohtul puudub kahtlus kaebaja maksejõuetuses, kuna tema K-Raha isikuarve väljavõttest perioodi 07.06.2013–07.10.2013 kohta nähtub, et isikuarvel ei ole toimunud mingeid liikumisi ning perioodi algja lõppjäägiks on olnud 0,04 eurot.

Samas ei saa J. S käesolevas asjas esitatud nõuet pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Kaebusest nähtuvalt seisnevad kahjunõude aluseks olevad faktilised asjaolud ühel konkreetsel korral haisvate uriiniste jalgadega puhaste linade vahele heitmises, mida ei saa pidada kaebaja elukorralduslikuks ega oluliste huvide realiseerimise küsimuseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust ei ole üldreeglina kaalukaks pidanud ka seadusandja, kuivõrd riigi õigusabi seaduse RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Käesolevas asjas kahjuhüvitise saamiseks sellist avalikku huvi ei esine. Seega ei oleks riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud ka siis, kui kaebusel oleksid reaalsed eduväljavaated.

Esitatud kahjunõuet ei saa pidada ka perspektiivikaks. Kaebuses ei ole küll märgitud, kes ja millal kaebaja jalgadele urineeris, kuid on äärmiselt kaheldav, et uriiniste jalgadega öörahu ajal puhaste linade vahele heitmine võis riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses alandada kaebaja väärikust. Riigikohus on 17.06.2010 otsuses nr 3-3-1-41-10 (p 23) märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Kaebuse faktiline põhjendus ei veena kohut, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi ühel ööl taluma seoses täisurineeritud jalgadega, oleksid kujutanud endast väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi. Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Kaebuse väheste eduväljavaadete tõttu jääb kaebaja menetlusabi taotlus rahuldamata.

3.

J. S esitas halduskohtu määruse peale 23.12.2013 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 07.01.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. J S palub määruskaebuses halduskohtu 13.12.2013 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ja vabastada ta kaebusega halduskohtusse pöördumisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest täies ulatuses. Halduskohus ei ole kaebuses kirjeldatud olukorda analüüsinud objektiivselt, leides, et ühel öösel täisurineeritud jalgadega puhtasse voodisse minek ei saanud tema väärikust alandada. Kohus ei ole arvestanud, et pärast 22.06.2013 ööd, mil kaebaja pidi minema puhtasse voodisse mustade jalgadega, pidi ta järgmisel öösel (23.06.2013) magama juba sisuliselt mustade linade vahel. Kohus ei ole võtnud arvesse elementaarset asjaolu, et igal inimesel peab olema täielik õigus enda hügieeni eest hoolt kanda ning valvur andis 22.06.2013 kaebajale VangS § 50 eiramise tõttu tühise käsu lõpetada jalgade pesemine, millele kaebaja oli äsja juhuslikult urineerinud. Vanglateenistuse ametnik suhtus kaebajasse

3-13-2116 3(4) lugupidamatult ning läks vastuollu VangS §-ga 41 ja põhiseaduse §-ga 18, sundides kaebajat minema mustade jalgadega puhtasse voodisse. Sellega valvur alandas kaebajat ja kuritarvitas oma ametiseisundit. Kaebaja allus valvuri tühisele ja alandavale korraldusele, kuna mitteallumisele võinuks järgneda distsiplinaarkaristus.

Kohus ei arvestanud sedagi, et J. Sle ja tema kambrikaaslasele põhjustati 22.06.2013 täiendavalt ebamugavusi sellega, et kaebaja oli öörahu ajal pärast kella 22.41 sunnitud magamise asemel kambris tule põlema panema ning seletuskirja kirjutama. Seletuskirja andis kaebaja isiklikult valvurile üle ja esitas 10.07.2013 selle täiendused koos kambrikaaslase R ütlustega. Kaebuse eduväljavaated on suured. Selles kirjeldatud vanglaametniku käitumine, mis on vaieldamatult tõendatud, on tsiviliseeritud ühiskonnas vastuvõetamatu ja lugupidamatu. Hüvitisena taotletud summa 400 eurot on tühiselt väike, kuid õiglane. Kaebaja väärikus on hindamatu. Jääb arusaamatuks, mida peab kohus silmas väidetavalt asjas puuduva erilise avaliku huvi all. Kaebaja on seisukohal, et tema kaebuse rahuldamine loob eeldused, et tulevikus vanglas taolisi alandusi tema ja teiste kinnipeetavate suhtes enam toime ei panda ja seesugune sündmus ei kordu enam iial.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Halduskohus ei ole kahelnud J. S maksejõuetuses, vaid jättis tema menetlusabi taotluse rahuldamata põhjusel, et kohtu hinnangul on kaebuse eduväljavaated väikesed ning esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei saa pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks, sest see ei puuduta tema elukorraldust ega oluliste huvide realiseerimist. HKMS § 111 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei ole ka maksejõuetule isikule menetlusabi andmine põhjendatud juhul, kui puudub piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ning selle hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotleja jaoks. HKMS § 111 lg 3 sätestab, et isikule ei anta menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui tal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.

6.

J. S on käesolevas asjas taotlenud 400 euro suurust hüvitist temale Tallinna Vangla poolt väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest. Mittevaralise kahju tekkimise on kaebaja sidunud 22.06.2013 öörahu ajal toimunud sündmusega, mil valvur andis kaebajale väidetavalt käsu lõpetada tualettruumis asuvas kraanikausis jalgade pesemine, millest tingituna oli kaebaja enda sõnul sunnitud minema voodisse uriiniga määrdunud jalgadega. Kaebaja hinnangul alandati sellega tema inimväärikust ja tekitati talle mittevajalikke ebamugavusi.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ei ole põhjust pidada kaebaja jaoks oluliseks küsimuseks ning J. S kaebust võib selles toodud asjaoludel pidada ka perspektiivituks. Isiku õiguste väheintensiivse riive korral ei saa selle eest rahalise hüvitise saamist pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, mis õigustaks tema vabastamist halduskohtusse kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest (vt Riigikohtu 04.05.2011 määrus nr 3-3-1-11-11, p 10; 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 12). Seejuures tuleb märkida, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb muu hulgas kohtu hinnangust riive intensiivsusele (vt Riigikohtu 20.10.2011 määrus nr 3-3-1-43-11, p 18).

7. Praegusel juhul nähtub J. S väidetest, et valvur oli jalgade pesemise lõpetamiseks korraldust andes teadlik, et kaebaja oli neile kogemata urineerinud, kuid ei võimaldanud tal

3-13-2116 4(4) sellele vaatamata määrdunud jalgu puhtaks pesta. Kaebuses toodud asjaolude õigsust eeldades ei välista ringkonnakohus, et J. S võis sellises olukorras tunda oma väärikust alandatuna ning vanglateenistuse ametniku tegevust eelnevalt kirjeldatud korralduse andmisel võib olla alust pidada õigusvastaseks. Ringkonnakohus ei anna siinkohal sisulist hinnangut Tallinna Vangla 23.09.2013 vastuses J. S kahju hüvitamise taotlusele välja toodud asjaoludele (s.o väitele, et J. Sl oli tegelikkuses võimalik jalad enne voodisse minekut ära pesta). Samas ei saa isegi üksnes kaebuse väidetest lähtudes pidada kaebaja õiguste võimalikku riivet sedavõrd intensiivseks, et see annaks alust temale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas. Seetõttu on esitatud kahjunõude eduväljavaated väga väikesed ja menetlusabi andmine ei ole põhjendatud.

8.

J. S väited temale ja tema kambrikaaslasele 22.06.2013 täiendavate ebamugavuste põhjustamisest sellega, et kaebaja oli sunnitud öörahu ajal panema kambris tule põlema ning magamise asemel kirjutama seletuskirja, ei ole asjassepuutuvad juba ainuüksi põhjusel, et asja materjalidest ei nähtu, et J. S oleks vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses sellele tuginenud. VangS § 11 lg 8 kohaselt eeldab kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse pöördumine, et kinnipeetav oleks eelnevalt esitanud samal alusel kahju hüvitamise taotluse vanglale. Kambrikaaslase õiguste kaitseks J. S vangla ega halduskohtu poole pöörduda ei saa.

9. Eelneva põhjal jääb J. S määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.12.2013 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman