3-13-70113/104 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Silvia Truman (eesistuja), Oliver Kask ja Virgo Saar-

mets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70113

Haldusasi

D. J. kaebus Vabariigi Valitsuse 14.11.2013 korralduse

nr 474 „Eesti kodaniku D. J. väljaandmine Ameerika

Ühendriikidele“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – D. J. , esindajad v. adv Raul Otsa ja v. adv

abi Ksenija Liss

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad Astrid

Laurendt-Hanioja ja Kati Maitse-Pärkna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. detsembri 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D. J. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

12. veebruar 2014

RESOLUTSIOON

Jätta D. J. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 otsus

haldusasjas nr 3-13-70113 muutmata.

Jätta D. J. menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.03.2014 (kriminaalmenetluse seadustiku § 4521 lg

6).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-70113

2(14)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide (USA) Justiitsministeerium esitas 30.12.2011 Eesti Vabariigile

taotluse Eesti Vabariigi kodaniku D. J. väljaandmiseks USA-le. Taotluse järgi süüdistatakse

D. J. viie kuriteo toimepanemises: 1) internetipettuse korraldamise vandenõu, mis on kvalifit-

seeritav USA seadustiku (United States Code) 18. jao lõigete 1343 ja 1349 alusel; 2) vande-

nõu arvutisse sissetungimise toimepanemiseks, mis on kvalifitseeritav USA seadustiku 18.

jao lõigete 1030 (a)(4), (a)(5)(A), (a)(5)(B), 1030 (b), 1030 (c)(3)(A), (c)(4)(A) ja (B),

(c)(4)(A)(i)(I) ja (VI), (c)(4)(B)(i) ja (c) alusel; 3) internetipettus, mis on kvalifitseeritav USA

seadustiku 18. jao lõigete 1343 ja 2 alusel; 4) pettuse edenemist soodustav sissetung arvutisse,

mis on kvalifitseeritav USA seadustiku 18. jao lõike 1030(a)(4), 1030 (c)(3), 1030 (c)(3)(A) ja

lõike 2 alusel; 5) andmete saatmise teel arvutisse sissetungimine, mis on kvalifitseeritav USA

seadustiku 18. jao lõike 1030(a)(5)(A), (c)(4)(A)(i)(I) ja (VI), (c)(4)(B)(i) ja lõike 2 alusel.

USA New Yorgi osariigi lõunaringkonna kohtu rahukohtunik andis 13.10.2011 välja D. J.

vahi alla võtmise määruse.

2. D. J. peeti 08.11.2011 Eesti Vabariigis kinni kuritegelikus grupis osalemise ja rahapesu

kahtlustusega ja 09.11.2011 kohaldas Harju Maakohus tema suhtes tõkendit vahistamine, mil-

le asendas 29.04.2013 tõkendiga elektrooniline järelevalve; alates 29.04.2013 viibib isik väl-

jaandmisvahistuses.

3. Harju Maakohus tunnistas 17.02.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-12-950 D. J. välja-

andmise USA-le õiguslikult lubatavaks. D. J. esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkon-

nakohus jättis 12.03.2012 määrusega rahuldamata ning maakohtu 17.02.2012 määrus jõustus

13.03.2012.

4. Vabariigi Valitsus Justiitsministeeriumi kaudu tegi 19.04.2012 D. J. ettepaneku esitada

toimuvas haldusmenetluses väljaandmise kohta oma arvamus, millele D. J. vastas 29.04.2012

kirjaga, et ei nõustu enda väljaandmisega USA-le. 06.09.2013 esitas D. J. kaitsja Vabariigi

Valitsusele taotluse D. J. osalemiseks väljaandmise küsimuse arutamise ja otsustamise juures

Vabariigi Valitsuses. Vastuseks sellele taotlusele teavitas Justiitsministeerium D. J. esindajat

12.09.2013 kirjaga võimalusest esitada väljaandmise kohta täiendavad seisukohad kuni

26.09.2013. D. J. oma seisukohti ei esitanud.

5. Vabariigi Valitsus otsustas 14.11.2013 korraldusega nr 474 anda D. J. välja USA-le

õigusega süüdistada teda: vandenõus internetipettuse korraldamiseks (USA seadustiku 18.

jaotise lõige 1343 ja lõige 1349); vandenõus arvutisse sissetungi toimepanekuks [USA seadus-

tiku 18. jaotise lõiked 1030 (a)(4), (a)(5)(A), (a)(5)(B), 1030 (b), 1030 (c)(3)(A), (c)(4)(A) ja

(B), (c)(4)(A)(i)(I) ja(VI), (c)(4)(B)(i) ja (2)]; internetipettuses (USA seadustiku 18. jaotise

lõiked 1343 ja 2); pettuse edendamist soodustavas sissetungis arvutisse [USA seadustiku 18.

jaotise lõiked 1030 (a)(4), 1030 (c)(3), 1030 (c)(3)(A) ja 2]; andmete saatmise teel arvutisse

sissetungimises [USA seadustiku 18. jaotise lõiked 1030 (a)(5)(A), (c)(4)(A)(i)(I) ja (VI),

(c)(4)(B)(i) ja 2].

6. D. J. esitas 29.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 14.11.2013

korralduse nr 474 tühistamiseks ning enda USA-le väljaandmise õiguslikult lubamatuks tun-

nistamiseks. Halduskohus tagastas 03.12.2013 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja palus

tunnistada enda USA-le väljaandmise õiguslikult lubamatuks, ning võttis muus osas kaebuse

menetlusse.

Kaebuse seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Vaidlusalune korraldus on nii formaalselt kui

ka materiaalselt õigusvastane; haldusakt on kaalutlusvigadega ning selle andmisel rikuti põh-

jendamiskohustust. Väljaandmismenetlus on olnud puudulik ja kaebaja põhiõigusi rikkuv.

3-13-70113

3(14)

Kaebajale ei tagatud õigust olla väljaandmise otsustamise küsimuse juures. Vabariigi Valitsu-

sele esitatud vastavale taotlusele ei vastatud. Sellega takistati oluliselt ja ebaseaduslikult kae-

baja kaitseõigust.

Väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtumenetluses ei olnud maa- ja ringkonnakohtule teada

asjaolu, et kaebaja suhtes planeeriti Eestis viia eelnevalt läbi kohtumenetlus rahapesu ja kuri-

tegeliku ühenduse süüdistustes. Selles kriminaalmenetluses on eeltegudena nimetatud kõik

USA süüdistuses toodud süüteokoosseisud. Käesolevaks ajaks on Eestis toimuvas kriminaal-

menetluses nr 1-12-5792 ilmnenud palju uusi asjaolusid, mis väljaandmise õigusliku lubata-

vuse kontrollimise käigus ei olnud kohtutele teada ning millele tuginedes on ilmne, et USA

süüdistus on oma sisult konkretiseerimata, eksitav ja puudulik. Kohtud ei ole hinnanud välja-

andmise õigusliku lubatavuse vastavust põhiseadusele ja Eesti õiguse üldpõhimõtetele. Samuti

jätsid kohtud hindamata kaebaja väited USA ja Eesti Vabariigi vahel 08.02.2006 sõlmitud

kurjategijate vastastikuse väljaandmise lepingu art 2 p 4 ja art 5 lg 2 p c vastuolu kohta Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS). Vabariigi Valitsus ei ole kohtute poolt väljaandmise menetlu-

ses tehtud puudusi kõrvaldanud ega arvestanud.

Vabariigi Valitsus on otsustanud anda kaebaja välja süütegudes, mis ei ole Eestis karistatavad.

Kohtud ja Vabariigi Valitsus ei ole kontrollinud, kas USA-s etteheidetavad süüteokooseisud

on karistatavad ka Eesti karistusseadustiku (KarS) alusel. Sellega rikuti kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 439 lg-t 1. USA süüdistuse teokirjeldus ei vasta süüteokoosseisudele

väljaandmistaotluses. USA väljaandmise taotluse osas ei ole järgitud KrMS § 442 lg 2 p-de 1

ja 2 nõudeid. Süüteokoosseisud on konkretiseerimata, puuduvad USA seadustes kasutatavate

terminite definitsioonid, mõned taotlusele lisatud paragrahvid on esitatud üksnes osaliselt,

süüdistuse ja taotluse tõlked on vigased.

Väljaandmise õigusliku lubatavuse tingimused ei ole täidetud. USA süüdistuse 5-st süüksarva-

tavast süüteost on Eesti ekvivalendis jäänud vaid neli paragrahvi. USA süüdistuses käsitletak-

se ühte ja sama süütegu mitmes erinevas süüteokoosseisus, kuid Eestis vastavad nad kogumis

karistusseadustiku (KarS) ühele paragrahvile. Seega antakse kaebaja USA-le välja süüdistu-

ses, mille eest Eestis saaks karistada üksnes ühe süüteokoosseisu alusel. See suurendab oluli-

selt kaebajat ähvardava vangistuse raskust.

Kaebaja väljaandmine Eestis toimunud kriminaalasjas kohtuotsuse jõustumiseta on vastuolus

kaebaja põhiõigustega topeltmenetluse ja topeltkaristuse keelu osas ehk süütuse presumpt-

siooniga. Eestis esitati kaebajale süüdistus KarS §-de 255 ja 256 alusel, mis hõlmavad kurite-

gelikku ühendust tervikuna, s.h eeltegusid. Kriminaalasja kohtumenetluse teesides on proku-

rör nõustunud, et antud juhul on tegemist ühe grupeeringuga ja nii eel- kui põhiteod on toime

pandud ühe kuritegeliku ühenduse poolt. Prokurör märkis teesides, et kuritegelik ühendus ei

tegelenud vaid rahapesuga vaid tegevus oli palju laiem, pidades silmas USA süüdistuses too-

dud arvutikuritegude paragrahve. Võrreldes Eesti ja USA süüdistusakte, ilmneb, et süüdistata-

vatele heidetakse nii USA-s kui ka Eestis ette samaaegselt kuritegelikku ühendusse kuulumise

süütegude toimepanemist. Seega on kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selle organiseeri-

mise süüdistuste puhul mõlemas riigis tegemist ühtse teoga, mis sisaldab erinevaid osategusid.

KarS mõistes kvalifitseeritakse kõik osateod ühe teona, s.o antud juhul vastavalt siis kuritege-

liku ühenduse organiseerimisena. Eesti karistusõiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas eraldada

ühtsest teost lähtuvad osateod eraldi episoodide kaupa üksnes nende toimepanemise territoo-

riumist lähtuvalt. Antud käsitluse eiramine viib selleni, et kaebajat on võimalik süüdi mõista

ühe jätkuva teo osas kahes erinevas riigis. Juhul, kui kuritegeliku ühenduse mõiste ning teod

on kokkulangevad nii Eesti süüdistusaktis kui ka USA-s esitatud süüdistustes, tuleb lähtuda

teoainsuse põhimõttest, mille kohaselt hõlmab Eestis esitatud süüdistus endas samaaegselt

USA-s esitatud süüdistusi. Eestis toimunud kriminaalasja kohtumenetluse raames uuriti kõiki

3-13-70113

4(14)

kuritegeliku ühenduse süüdistust käsitlevaid tõendeid ja seega toimus selles küsimuses koh-

tumenetlus juba Eestis, mille kohta teeb maakohus otsuse. Kaebaja väljaandmine USA-le tä-

hendaks samade tõendite ja faktiliste asjaolude pinnalt korduva menetluse läbiviimist, mis

rikub PS §-s 23 sätestatud sama asja korduva mittemenetlemise põhimõtet.

Rikutud on kaebaja õigust saada aru tema vastu esitatud süüdistusest. Eestis toimuvas krimi-

naalmenetluses nr 1-12-5792 on riigiprokurör väitnud asjaolusid, mis kinnitavad väljaand-

mismenetluses riigiprokuröri poolt esitatud väidete alusetust ja ebaõigsust ning USA süüdistu-

se ilmselget konkretiseerimatust. See võib aga tingida väljaandmise õiguslikult lubamatuks

tunnistamise. Kriminaalmenetluse käigus möönis riigiprokurör ka kannatanute, kahju ja kel-

muse koosseisu võimalikku puudumist ning loobus lõpuks üldse kuritegeliku ühenduse süü-

distustest. Neile faktidele tugines aga riigiprokurör väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrol-

limenetluses. USA süüdistuses toodud oluliste asjaolude ning faktide konkretiseerimatus on

takistanud kaebajal ja teistel süüdistatavatel mõista USA süüdistuse sisu ja kaitsta ennast nii

Eestis toimuva kriminaalmenetluse raames kui ka väljaandmismenetluses. Süüdistuse konkre-

tiseeritus on kriminaalmenetluses ja väljaandmismenetluses üheks olulisemaks isiku õiguseks

tulenevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 2.

Väljaandmine on KrMS § 440 lg 4 alusel lubamatu, kuna Eestis jäeti kriminaalmenetlus USA

süüdistuses toodud arvutikuritegudes alustamata, kuigi USA süüdistuses nimetatud arvutikuri-

tegude toimepanemine oli kõige enam seotud Eesti riigiga ja Eesti õiguskaitseorganid oleks

võinud esitada süüdistused ka teiste paragrahvide/episoodide alusel, kuid seda ei tehtud. Eri-

nevalt USA seadusandlusest ei oleks Eesti KarS kohaselt saanud neid tegusid lugeda kurite-

gudeks. Sellega jäeti kaebaja ilma võimalusest näidata kuriteokoosseisu puudumist Eestis.

Olukorras, kus USA väljaandmistaotluses ja süüdistuses toodud kuriteod ei ole Eestis kurite-

gudena käsitletavad, ei saa kaebajat USA-le välja anda. Arvutikuritegudes on põhjalik kohtu-

menetlus viidud läbi ka Eesti kriminaalasja (milles kaebajat süüdistatakse rahapesus ja kurite-

gelikku ühendusse kuulumises) raames, milles maakohus annab põhjaliku hinnangu USA

süüdistuses esitatud arvutikuritegude esinemise või puudumise kohta.

USA territooriumi lugemine teo toimepanemise kohaks rikub rahvusvahelise õiguse üldpõhi-

mõtteid ja karistusõiguse määratluse põhimõtet. Rahvusvahelise ja Eesti õiguse alusel saab teo

toimepanemise kohaks lugeda Eestit ja seega pidanuks menetlus USA süüdistuses nimetatud

kuritegudes toimuma Eestis. Kaebaja teadis, et tegutseb Eestis ja talle kohalduvad Eesti karis-

tusõiguse sätted, millele vastavalt sai ja võis ta oma tegevuses juhinduda. Asjaolu, et serverite

rentimisel USA-s loetakse nende tegude toimepanemise kohaks USA ja et kaebajale heidetak-

se ette süütegusid, millega on võimalik kohaldada kümneid kordi suuremaid karistusmäärasid

võrreldes Eestiga, ei olnud ega saanud olla kaebajale teo toimepanemisel ettenähtav.

Kaebajate vastu USA-s esitatud süüdistuses toodud kuritegude suhtes toimub esmalt menetlus

Eestis kohtuasja nr 1-12-5792 raames, mille käigus leiab tuvastamist, kas arvutikuritegude

toimepanemise kahtlustus on põhjendatud ja tõendatud ning alles seejärel on võimalik asuda

hindama kriminaaltulu kasutamist rahapesu toimepanemiseks. Kuigi Eesti kohus selle osas

süüdimõistmise korral karistust välja ei kuuluta, annab ta hinnangu, kas tegu oli olemas või

mitte, mis tähendab, et Eestis on nende koosseisude osas menetlused juba toimunud. Seega

hakkab USA-s toimuma korduv menetlus samade faktiliste asjaolude, tõendite jne osas, kuna

Eesti süüdistus tugineb eeltegude osas otseselt USA süüdistusele.

Väljaandmine on lubamatu, kuna Vabariigi Valitsus on otsustanud kaebaja välja anda süüte-

gudes, mis ei olnud nende toimepanemise ajal kehtinud KarS kohaselt karistatavad. USA süü-

distuses märgitud „DNS Changer“ nimelise arvutiprogrammiga opereerimisega alustamise

3-13-70113

5(14)

ajal ei olnud see tegu Eestis karistatav isegi juhul, kui lugeda programmi pahavaraks. Seda

asjaolu oleks Vabariigi Valitsus pidanud väljaandmise otsustamisel arvesse võtma.

Vabariigi Valitsus on eiranud põhimõtet, mille kohaselt peab keskmisest kõrgema karistuse

kohaldamine olema põhjendatud ja proportsioonis toimepandud teo raskusega ning andnud

kaebaja välja tegudes, mille eest USA-s määratavad karistused on ebaproportsionaalselt suu-

red. USA-s liidetakse mõistetud üksikkaristused, mistõttu on kaebajat ähvardava arvutikurite-

gude eest mõistetava vangistuse maksimummääraks 85 aasta pikkune vangistus; Eestis oleks

samas süüdistuses mõistetava vangistuse maksimummääraks 5 aastat. Ebaproportsionaalselt

suured karistusmäärad mõjutavad kaebajat andma enda vastu ütlusi ning tunnistama ennast

kergema karistuse lootuses süüdi tegudes, mille toimepanemist on käesoleva ajani eitatud. See

on vastuolus PS § 22 lg-tega 2 ja 3 ning Eesti ja Euroopa Ühenduse õiguse üldpõhimõtetega.

Vabariigi Valitsus on väljaandmise otsustamisel jätnud kaebaja perekonnaga seonduvad asja-

olud sisuliselt arvestamata ja rikkunud EIÕK art-t 8 ning PS-s sätestatud kaebaja õigust era- ja

perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, abielus ning tal on alaeali-

ne laps, kes on käesoleva ajani sõltunud nii majandusliku kui ka sotsiaalse toimetuleku osas

kaebaja tööga teenitud sissetulekust. Tänaseks on kaebaja perekonna majanduslik ja sotsiaalne

olukord raske ja ebakindel; kaebaja vanglas viibimise tõttu on olulisel määral piiratud pere-

konnaliikmete vaheline suhtlemine, mis kaebaja USA-le väljaandmise korral võib muutuda

sisuliselt olematuks. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 04.06.2013 lahendis K.A.S. vs

Ühendkuningriik märkinud, et väljaantava isiku ja tema lapse huvid artikli 8 tähenduses või-

vad kaaluda üles vajaduse anda isik USA-le kohtumenetluse läbiviimiseks välja.

Siseriiklikud kohtud ja Vabariigi Valitsus jätsid tähelepanuta, et kaebaja võib olla langenud

USA-s diskrimineerimise ohvriks (EIÕK art 14 ja KrMS § 436 lg 1 p 3). Kaebaja ja tema

kaassüüdistatavate kaasus on USA-s sisuliselt esmakordne ja ainuke, mis viitab sellele, et

USA ametivõimud käsitlevad kriminaalse ja ebaseaduslikuna üksnes välismaiste äriühingute

ja neid juhtivate vene rahvusest isikute tegevust internetireklaami avaldamisel. USA enda in-

ternetireklaami avaldajate tegevust reklaami avaldamisel DNS hijacking või DNS manipulee-

rimise abil loetakse seaduslikuks ja selle raames toimepandud rikkumisi loetakse üksnes tarbi-

ja õiguste või äriseaduse rikkumisteks, mitte kriminaalseks käitumiseks. Kaebaja juhtumile

analoogseid juhtumeid, kus teo toimepanijateks on USA ettevõtted, käsitletakse USA-s tsiviil-

asjadena.

7. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vaidlusalune korraldus on haldusme-

netluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. Kaebaja õigust olla ära kuulatud pole rikutud. Kaebaja väljaandmise

õiguslikku lubatavust on Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus kontrollinud krimi-

naalasjas nr 1-12-950 ning tunnistanud kaebaja USA-le väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

Riigikohtu 29.05.2013 määrusega nr 3-4-1-10-13 jäeti kaebaja kaebus põhiõiguste rikkumise

kohta läbi vaatamata. KrMS § 4521 lg 3 järgi halduskohus jätab kaebuse lahendamisel läbi

vaatamata asjaolud, mis puudutavad väljaandmise õiguslikku lubatavust, v.a juhul, kui neid

asjaolusid ei olnud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule. Käesoleval ju-

hul pole kaebaja selliseid asjaolusid esitanud ning ka õiguslik olukord pole muutunud.

Ebaõige ja alusetu on oletada, et USA-s võimaliku süüdimõistmise korral kõikide süüks pan-

davate tegude eest mõistetavate karistuste maksimaalmäärad summeeritakse ja määratakse

kandmisele järjestikku. USA karistuspraktikas mõistetakse võimalik maksimaalmäär ja mää-

ratakse see järjestikku kandmisele vaid väga raskete isikuvastaste või üldohtlike süütegude

eest. Pole ka põhjust eeldada, et USA-s ei toimu õiglane ja aus kohtumõistmine, nagu kaebaja

3-13-70113

6(14)

väidab. Vabariigi Valitsuse korralduses on analüüsitud võimalikke riiveid kaebaja perekonna-

elule. Pole põhjust arvata, et USA võimud keelaks kaebajal oma perekonnaga suhtlemist. Võr-

reldes Eesti Vabariigis kinnipidamisega on suhtlemine küll raskendatud, kuid samas võimali-

ku süüdimõistmise ja vangistusega karistamise korral USA-s on kaebajal võimalik taotleda

enda ületoomist USA-s mõistetud vangistuse kandmiseks Eestisse.

Diskrimineerimise väide kuulub olemuselt väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kont-

rolli menetlusse (vt Riigikohtu 29.05.2013 lahendi 3-4-1-10-13 p 37) ning see väide ei ole ka

põhjendatud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 30.12.2013 otsusega kaebuse rahuldamata.

Harju Maakohtu 17.02.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-12-950 on tunnistatud kaebaja

väljaandmine USA-le õiguslikult lubatavaks. Maakohtu määrus jõustus 12.03.2012. Vastavalt

KrMS § 4521 lg-le 3 võib halduskohus kaebuse lahendamisel kontrollida väljaandmise õigus-

likku lubatavust üksnes juhul, kui kaebuses on esitatud asjaolusid, mida isikul ei olnud võima-

lik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule. Haldusasja materjalist ei nähtu niisugu-

seid asjaolusid. Harju Maakohtu 17.02.2012 määruse kohaselt on kaebajale selgitatud muu-

hulgas seda, et väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud tuleb esitada maakoh-

tule või ringkonnakohtule ning nende õigeaegsel esitamata jätmisel jäetakse need tähelepanu-

ta. Halduskohtule esitatud kaebusest ei nähtu ühtegi õigusliku lubatavusega seotud asjaolu,

mida ei olnud kaebajal võimalik väljaandmise õigusliku lubatavuse etapis esitada maa- või

ringkonnakohtule. 03.12.2013 määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja palus

tunnistada enda väljaandmine USA-le õiguslikult lubamatuks, mistõttu jätab kohus KrMS §

4521 lg 3 alusel kaebaja väited ja asjaolud väljaandmise õigusliku lubatavuse osas tähelepanu-

ta.

Asjaolu, et prokurör on kriminaalasja nr 1-12-5792 raames kohtukõne teesides väitnud kanna-

tanute puudumist, ei puutu väljaandmise aluseks olevatesse süüteo koosseisudesse, kuivõrd

arvutikuritegude osas ei ole kaebajale Eestis süüdistust esitatud ning kriminaalasjas nr 1-12-

5792 süüdistatakse kaebajat rahapesus (KarS § 394) ja kuritegelikku ühendusse kuulumises

(KarS § 255). Sel põhjusel on väär kaebaja seisukoht, justkui toimuks kaebaja väljaandmise

korral kaebaja kohtu alla andmine ja menetluse läbiviimine samades süütegudes teistkordselt

USA-s. USA süüdistuse kvalifikatsioon puudutab arvutikuritegusid, mitte rahapesu või kuri-

tegelikku ühendusse kuulumist.

Vaidlusalune haldusakt vastab HMS §-s 55 sätestatud vorminõuetele ning kaebajale oli taga-

tud ärakuulamisõigus (HKMS § 40). Kaebaja osalemist väljaandmise arutamisel seadus ei

nõua. Väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimus oli kohtuliku kontrolli läbinud ning sellega

seonduvalt jäid Vabariigi Valitsuse pädevusse need hinnangud ja kaalutlused, mis väljaandmi-

se lubatavusega enam otseselt ei seostu. Haldusasja materjalist ei nähtu, et haldusakti andmi-

sel oleksid olulised aspektid kaalumata jäetud. Haldusakt on piisavalt põhjendatud; p-s 2 on

toodud väljaandmise õiguslik alus ning käsitletud on väljaandmise aluseks olevaid asjaolusid.

Korralduses on piisava põhjalikkusega käsitletud kaebaja vastuväiteid põhiõiguste rikkumise,

perekonnaelu puutumatuse, Eestis kriminaalmenetluse alustamata jätmise, USA rangemate

karistusmäärade, teo toimepanemise koha ning muude tähtsust omavate asjaolude osas. Samu-

ti on selgitatud kaebaja õigust USA-s süüdimõistmise ja vangistuse määramise korral taotleda

vangistuse kandmist Eesti Vabariigis. Kaebajale on selgitatud ka, et teda ei saa USA-s Eesti

Vabariigi nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime

pandud kuriteo eest, v.a need, mille suhtes on Harju Maakohus 17.02.2012 määrusega tunnis-

tanud väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

3-13-70113

7(14)

Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited USA ja Eesti Vabariigi vahel 08.02.2006 sõlmitud

kurjategijate vastastikuse väljaandmise lepingu art 2 p 4 ja art 5 lg 2 p c väidetava vastuolu

kohta PS-ga. Selle kontrollimine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning seda ei pidanud käsit-

lema ka maa- ja ringkonnakohus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli etapis. Vastavas

osas on kaebaja esitanud kaebuse ka Riigikohtule ning Riigikohus on 29.05.2013 määrusega

nr 3-4-1-10-13 jätnud kaebuse läbi vaatamata.

Väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli etapp on läbitud ning kohtud on selles menetluses

käsitlenud KrMS § 436 lg-s 1 märgitud aluseid. Samuti on Vabariigi Valitsus vaidlustatud

korralduses leidnud, et KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud rahvusvahelist kriminaalmenetlus-

alast koostööd keelavaid asjaolusid või väljaandmist välistavaid ja piiravaid asjaolusid ei esi-

ne. Väite, et USA-s langeb ta diskrimineerimise alla, esitas kaebaja alles halduskohtule, mis-

tõttu ei saanud Vabariigi Valitsus kaebaja vastavaid väiteid vaidlusaluses korralduses käsitle-

da. Halduskohtu hinnangul on diskrimineerimise väide põhjendamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. D. J. palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 otsus tühistada ja

saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt peatada haldusasja nr 3-

13-70113 menetlus kuni kriminaalasjas nr 1-12-5792 Harju Maakohtu 20.12.2013 otsuse (mil-

lega kaebaja õigeks mõisteti) tervikteksti kättesaadavaks tegemiseni või alternatiivselt teha

uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

Apellandil on objektiivne kahtlus, et kohtunik I. P. ei olnud otsuse tegemisel sõltumatu ja ob-

jektiivne, vaid oli mõjutatud välistest asjaoludest. Eesti kohtuniku eetikakoodeks ütleb, et koh-

tupidamine mitte üksnes ei pea olema aus, vaid ka näima aus. Kohtupraktikas on korduvalt

rõhutatud, et kohtunik üksnes ei pea olema erapooletu, vaid ta peab sellisena ka näima. Riigi-

kohus on lahendis nr 3-1-1-123-05 p-s 9 leidnud, et vähimgi tõenäosus kohtuniku erapooliku-

se kohta on kohtuniku taandamise aluseks. Käesoleval juhul oli haldusasja menetlenud kohtu-

nik I. P. kohustatud kaebajaga seotud haldusasja arutamiselt end taandama, kuna haldusasi oli

seotud tema endise abikaasa riigiprokurör P. P. menetluses oleva kriminaalasjaga nr 1-12-

5792; haldus- ja kriminaalasja menetlused on olemuselt seotud, kuna nende esemeks on sisuli-

selt üks ja sama süütegu.

Kaebajale ei tagatud väljaandmismenetluses õigust olla ära kuulatud. Vabariigi Valitsus ei

vastanud kaebaja taotlusele sooviga osaleda vahetult väljaandmismenetluses. Halduskohus

jättis kaebaja vastavasisulised väited tähelepanuta.

Halduskohus määratles ebaõigesti asja arutamise piirid ja halduskohtu pädevuse kaebuse la-

hendamisel. Kogu väljaandmismenetluse kestel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtul välja-

andmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel KrMS § 450 alusel ning halduskohtul väljaand-

mise korralduse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel võtta arvesse ja hinnata KrMS § 436 lg-

s 1 toodud asjaolusid; lisaks tuleb halduskohtul KrMS § 4521 lg 3 kohaselt hinnata, kas välja-

andmismenetluses esineb uusi asjaolusid, mida väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli-

menetluse käigus ei käsitletud. Halduskohus ei käsitlenud sisuliselt kaebaja väiteid, et antud

juhul esineb palju uusi asjaolusid (KrMS § 4521 lg 3) ning kaebaja väljaandmine oleks vastu-

olus Eesti õiguse üldpõhimõtetega (KrMS § 436 lg 1 p 2) ja kaebajat diskrimineeriv (KrMS §

436 lg 1 p 3).

Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebusest ei nähtu ühtegi õigusliku lubatavuse-

ga seotud asjaolu, mida kaebajal ei olnud võimalik esitada maa- või ringkonnakohtule. Hal-

3-13-70113

8(14)

duskohus ei ole arvestanud tänaseks toimunud muudatusi kaebajaga seotud kriminaalasjas ja

väljaandmismenetluses tervikuna. Väljaandmistaotluse õigusliku lubatavuse kontrolli ajaks

(veebruar-märts 2012) kuulati kaebaja Eestis toimuva kriminaalasja raames üle ning talle esi-

tati esialgne kahtlustus, mis hõlmas ka USA-s etteheidetavate süütegude kui eeltegude kirjel-

dust. Kahtlustusest nähtus küll asjaolu, et kaebajat kahtlustatakse Eestis rahapesus ja kuritege-

likus ühenduses, kuid teada polnud, milliseks kujuneb lõplik süüdistus ja kuidas toimub koh-

tumenetluste läbiviimine eeltegude ning rahapesu ja kuritegeliku ühenduse süüdistustes. Juu-

nis 2012 esitati kaebajale süüdistusakt kriminaalasjas nr 1-12-5792 ning seejärel viidi läbi

kohtulik uurimine, mille käigus analüüsiti ka USA süüdistusaktis ja väljaandmistaotluses too-

dud kuriteofakte ning maakohus tuvastas, et eeltegusid, milles soovitakse kaebaja väljaand-

mist, ei ole toime pandud ega kriminaaltulu saadud. Halduskohus tugines 17.02.2012 läbi vii-

dud väljaandmise õigusliku kontrolli menetluses tuvastatud asjaoludele, mis ei ole muutunud

faktilist ja õiguslikku olukorda arvestades enam aktuaalne.

Põhjendamatu ja vastuolus tegelike faktiliste asjaoludega on halduskohtu väited topeltmenet-

luse võimaluse ja topeltkaristuse ohu puudumise kohta. Kaebajale on esitatud kuritegeliku

ühenduse osas kahekordne süüdistus, millega kaasneb oht saada nimetatud teos korduvalt ka-

ristada. Kaebaja esitas halduskohtule väited ja tõendid (prokuröri süüdistuse teesid kriminaal-

asjas nr 1-12-5792 ja taotlus kaitsja teeside vastuvõtmiseks) selle kohta, et Eestis toimunud

kohtuasjas nr 1-12-5792 ja USA-s väljaandmise korral toimuvas kohtumenetluses on menetlu-

se esemeks samad kuriteo faktilised asjaolud ehk sama kaebajale etteheidetava käitumise kir-

jeldus. Kohtumenetlus samades kuriteo faktides USA-s seaks kahtluse alla Eesti kohtute auto-

riteedi tervikuna. USA-le kaebaja väljaandmisel kujutaks USA-s toimuv kohtumenetlus sisuli-

selt apellatsioonimenetlust Eesti kohtute otsuste suhtes.

Halduskohus ei hinnanud kaebaja väiteid, et USA-s ei ole kaebajale tagatud ausa ja õiglase

võistleva kohtumenetluse läbiviimine. Eestis toimunud kohtumenetluse tulemusena kriminaal-

asjas nr 1-12-5792 on USA prokuratuuril teada kõik kaebaja kaitse argumendid (mis on pro-

kuröri poolt USA-le edastatud) USA süüdistusaktis toodud tegude suhtes. Selline korduv koh-

tumenetlus samades kuriteofaktides ei ole aus, õiglane ega võistlev.

Isiku väljaandmine on KrMS § 439 lg-st 1 tulenevalt võimalik üksnes tegudes, mis peavad

olema käsitletavad kuritegudena ka Eesti karistusõiguse mõistes. Halduskohus jättis arvesse

võtmata kaebaja väited, et Harju Maakohus tuvastas 20.12.2013 otsuses kaebaja käitumises

USA süüdistuses ja vaidlustatud väljaandmiskorralduses nimetatud süütegude puudumise.

Kuna kaebaja suhtes tehtud väljaandmise korralduse aluseks olnud USA süüdistuses toodud

arvutikuritegude suhtes on Harju Maakohus tuvastanud kuriteotunnuste puudumise kaebaja

käitumises, siis on maakohus võtnud seisukoha väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses,

s.o kas väljaandmise taotluses toodud teod on karistatavad Eesti KarS alusel. Selle tulemusena

on kaebaja väljaandmine tänaseks ilmnenud uute asjaolude pinnalt õiguslikult lubamatu.

Halduskohus ei arvestanud ega käsitlenud kaebaja väiteid, et konkretiseerimata USA süüdis-

tusakti alusel kaebaja väljaandmine on vastuolus kaebaja põhiõigustega. Harju Maakohus on

kriminaalasjas tuvastanud, et USA süüdistusakt on konkretiseerimata. Kaebaja väljaandmine

konkretiseerimata süüdistuse alusel oleks vastuolus EIÕK art 6 lg 1 ja art 6 lg 3 p a ning Eu-

roopa Liidu Põhiõiguste harta art 47 sätestatuga, kuna süüdistusakt ei võimalda kaebajal aru

saada, millistes tegudes soovitakse isiku väljaandmist ega saada kaitseks vajalikku teavet süü-

distuse iseloomu ja põhjuste kohta.

Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et Vabariigi Valitsus otsustas kae-

baja välja anda süütegudes, mis ei olnud nende toimepanemise ajal kehtinud KarS redaktsioo-

ni kohaselt karistatavad. Samuti ei käsitlenud halduskohus kaebaja väiteid selle kohta, et Va-

3-13-70113

9(14)

bariigi Valitsus jättis alusetult tähelepanuta, et kaebajat ähvardab USA-le väljaandmisel oluli-

selt kõrgema karistuse kohaldamise oht, kui seda näevad ette KarS vastavad süüteokoossei-

sud, samuti asjaolu, et USA karistuse kohaldamise põhimõtted ei ühti Eesti karistusõiguse

üldpõhimõtetega. Lisaks on Vabariigi Valitsus jätnud arvestamata asjaoluga, et USA-s kohtu-

otsusega mõistetud üksikkaristused liidetakse ning karistuseks mõistetakse liidetud karistuste

summa.

Halduskohus ei hinnanud sisuliselt kaebaja väiteid, et Vabariigi Valitsus on kaebaja välja-

andmise otsustamisel oluliselt rikkunud EIÕK art-s 8 ja PS §-s 26 sätestatud põhiõigusi era- ja

perekonnaelu puutumatusele, et korraldus on ebaproportsionaalne ja kaalutlusvigadega. Kohus

on piirdunud paljasõnalise tõdemusega, et see nii pole. Halduskohus jättis sisuliselt käsitlema-

ta ja hindamata kaebaja väited tema võimaliku diskrimineerimise kohta USA-s. Kaebaja palub

tuvastada EIÕK artiklite 14 ja 6 lg 1 koosmõjus kaebaja õiguste riive olemasolu seoses dis-

krimineerimisega.

Väljaandmise korralduse õiguspärasuse tuvastamine sõltub otseselt kaebaja suhtes kriminaal-

asjas nr 1-12-5792 tehtavast otsusest. Harju Maakohus kuulutas 20.12.2013 eelnimetatud kri-

minaalasjas üksnes õigeksmõistva kohtuotsuse resolutsiooni ning teavitas 30.12.2013 määru-

sega, et kohtuotsus on tervikuna kättesaadav 20.02.2014. Kaebaja taotleb menetluse peatamist

kuni kriminaalasjas nr 1-12-5792 kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemiseni. Haldus-

asjades nr 3-13-70112 ja 3-13-70111 (alustatud kaebajate kaassüüdistatavate kaebuste alusel)

halduskohus peatas menetlused, kuid käesolevat asja menetlenud kohtunik põhjendamatult ei

pidanud seda vajalikuks. Apellant palub võtta asja materjalide juurde nimetatud kohtumääru-

sed, süüdistusakt ja kaitsekõnede teesid kriminaalasjas nr 1-12-5792 (kohtueelses menetluses

nr 1122100022). Samuti palub apellant võtta haldusasja materjalide juurde tõendina Harju

Maakohtu 20.12.2013 kohtuistungi helisalvestis (lindistatud kaaskohtualuse V. T. poolt), mis

tõendab kaebaja väiteid, et maakohtu poolt on tuvastatud kaebaja käitumises KarS §-de 207,

208 ja 213 süüteokoosseisu (mis vastustaja seisukohalt vastab USA seadustiku 18. jao § 1030

(a) (4) süüteo tunnustele)) tunnuste puudumine.

10. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus ja alternatiivne taotlus menetluse pea-

tamiseks rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja väide, et halduskohus rikkus kaebaja õigust sõltumatule ja erapooletule õigusemõist-

misele ei ole põhjendatud. Tallinna Halduskohtu esimees on kahel korral hinnanud kaebaja

esitatud taandamisavaldusi kohtunik I. P. taandamiseks ning leidnud, et selleks alust pole.

Halduskohus on kaebaja ärakuulamisõiguse tagamise küsimust põhjalikult käsitlenud ning

kaebaja vastupidine väide pole õige.

Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et halduskohus määratles ebaõigesti asja arutamise piirid ja

halduskohtu pädevuse kaebuse lahendamisel. KrMS § 4521 lg 3 kohasteks asjaoludeks, mis

võimaldaksid halduskohtul arvestada ja hinnata väljaandmise õiguslikku lubatavust ning mida

ei olnud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule, saab pidada õigusliku olu-

korra ja faktiliste asjaolude muutumiseks pärast väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnista-

mise määruse jõustumist. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid esitatud pole. Harju Maakohtu

20.12.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-12-5792 ei ole uus asjaolu. USA süüdistus käsitleb arvu-

tikuritegusid, kuid Eestis kaebajale etteheitetud süütegu käsitles rahapesu toimepanemist kuri-

tegeliku ühenduse poolt suures ulatuses.

Väär on kaebaja seisukoht, nagu ei oleks väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli menetlu-

ses tehtud otsus enam aktuaalne. Harju Maakohtu 09.11.2011 määrusest nr 1-11-12266, mille

alusel D. J. vahistati, nähtub, et isiku vahistamisel käsitleti ka asjaolu, et USA-st on saabunud

3-13-70113

10(14)

taotlus tema suhtes väljaandmisvahistuse kohaldamiseks ning USA-s D. J. esitatud süüdistus

kuritegelikus kokkuleppes, arvutisse omavolilises sissetungimises, internetikelmuses ja raha-

pesus. Väljaandmistaotlusele lisatud süüdistuse kohaselt olid USA-s menetletavas kriminaal-

asjas süüdistusteks internetipettuse korraldamise vandenõu, vandenõu arvutisse sissetungi

toimepanekuks, internetipettus, pettuse edendamist soodustav sissetung arvutisse, andmete

saatmise teel arvutisse sissetungimine. Nendes süüdistustes tunnistas Harju Maakohus

17.02.2012 määrusega kaebaja väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Eestis menetletava krimi-

naalasja esemeks ei ole USA süüdistusaktis kirjeldatud kuriteod. Eesti menetluses jäi lõpli-

kuks süüdistuseks kaasaaitamine rahapesule suures ulatuses kuritegeliku ühenduse poolt. Har-

ju Maakohtu väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrollimise menetluses tehtud

lahendi jõustumise järgselt ei ole toimunud faktiliste asjaolude ja õigusliku olukorra muutu-

mist.

Väär on kaebaja seisukoht, et käesoleva haldusasja ja kriminaalasja menetluse esemeks on

olemuselt sama süütegu, mille erinevad osateod on eraldatud eeltegudeks (arvutikuriteod) ja

järelteoks (rahapesu). Arvutikuritegude nimetamine eelkuritegudeks ei muuda rahapesu järel-

kuriteoks. Rahapesu on täiesti eraldiseisev süüteokoosseis. Seega ei saa rääkida ka topeltme-

netlusest ega topeltkaristamisest. Kaebajale USA poolt süükspandavad süüteokoosseisud on

loetletud Vabariigi Valitsuse korralduses ja sellest loetelust ei tulene, et isikut süüdistatakse ka

kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Halduskohtu pädevusse ei kuulu teise riigi (USA) kohtumenetluse regulatsiooni hindamine,

samuti kaitse ja süüdistuse tegevuse taktika prognoosimine. Kaebaja väide, et riigiprokurör on

edastanud mingeid materjale USA prokuratuurile, ei anna alust kahelda USA-s toimuva kri-

minaalmenetluse õigluses ja aususes. Isegi kui materjalid edastati rahvusvahelise kriminaal-

menetlusalase koostöö raames, ei ole sellega rikutud kaebaja õigust ausale ja õiglasele kohtu-

menetlusele. Tegemist on avaliku kohtumenetluse dokumentidega.

Põhjendamatud ja meelevaldsed on kaebaja väited USA süüdistusakti konkretiseerimatuse

osas ja tal alles nüüd ilmnenud arusaama osas, et süüdistusakt ei võimalda aru saada, millistes

tegudes tema väljaandmist soovitakse. USA süüdistus on piisavalt konkretiseeritud; samas on

see aspekt, mida hindab sealne, mitte Eesti kohus.

Kaebaja väited selle kohta, et Vabariigi Valitsus otsustas kaebaja välja anda süütegudes, mis

ei olnud nende toimepanemise ajal kehtinud KarS redaktsiooni kohaselt karistatavad, kuulu-

vad väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli staadiumisse; selles osas tagastas

halduskohus kaebuse.

Kaebaja korduv väide teda USA-s eesootavast kuni 85 aasta pikkusest vangistusest on ilmne

liialdus. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et tema väljaandmine viib kaebaja pere-

kondlike sidemete pöördumatu katkemiseni. Süüdimõistmise korral on kaebajal võimalik taot-

leda mõistetud vangistuse kandmiseks enda ületoomist Eestisse. Diskrimineerimise väide on

esitatud esmakordselt halduskohtule esitatud kaebuses, samuti ei saa seda väidet põhjendatuks

lugeda.

03.02.2014 esitas D. J. ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde tõenditena

NASA ja FBI 21.03.2012 ning 14.06.2011 teated tõendite esitamise kohta, väljavõtted

02.12.2011 ja 15.12.2011 asitõendite vaatlusprotokollidest ning kaitseakt kriminaalasjas nr 1-

12-5792. Nende dokumentidega soovib kaebaja tõendada, et vastustaja eksitab halduskohut,

kui väidab, et kriminaalasjas nr 1-12-5792 toimunud kohtuliku uurimise esemeks ei olnud

USA süüdistusaktis nimetatud arvutikuritegude toimepanemist käsitlevad tõendid ja asjaolud.

Ka apellatsioonkaebusele lisatud süüdistusakti tõendite loetelust on näha, et riigiprokurör on

maakohtule esitanud hulga tõendeid (dokumentaalsed tõendid, asjatundjate arvamused) seoses

3-13-70113

11(14)

arvutikuritegude toimepanemise tõendamisega. NASA ja FBI kirju koos eelkuritegude toime-

panemise skeemi ja DVD plaatidega vaadeldi Eestis asitõendite vaatluse käigus, millest moo-

dustati ca 10 süüdistuse toimikut, ning USA-lt saadud tõenditega sidus riigiprokurör asjatund-

jate A. V. ja T. R. ülekuulamise.

04.02.2014 esitas D. J. ringkonnakohtule taotluse võtta asja materjalide juurde tõendina riigi-

prokuröri 04.02.2014 vastuse kaebaja teabenõudele, milles kinnitatakse riigiprokuröri poolt

USA süüdistajale kaitseteeside saatmist. Selle tõendiga soovib kaebaja kummutada vastustaja

kahtluse vastava dokumendi USA-le edastamises.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebuse väited selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust

ei anna. Halduskohus on leidnud, et vaidlusalune korraldus on seaduslik, ning on oma seisu-

kohta piisavalt põhjendanud. Halduskohus ei ole menetlusnorme oluliselt rikkunud ega eksi-

nud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjenduste-

ga ning tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 ei põhjenda oma otsust ja märgib vastuseks apellat-

sioonkaebusele järgmist.

1) Apellant väidab, et haldusasja lahendanud kohtunik ei olnud sõltumatu ja objektiivne, mis-

tõttu polnud kaebajale tagatud EIK art 6 lg-st 1 ja põhiseaduse §-st 146 tulenevat õigust asja

arutamisele sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt, ning sel põhjusel tuleb kohtuotsus tühistada

ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus nõnda ei leia. Apellat-

sioonkaebuse rahuldamine ja kohtuotsuse tühistamine halduskohtuniku poolt enda taandamata

jätmise tõttu oleks põhjendatud vaid juhul, kui kohtunik oleks isiklikult huvitatud asja lahen-

damisest või muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses (HKMS § 13 lg 2 ja TsMS

§ 23 p-d 1-7). Apellandi väitel esinevad käesoleval juhul TsMS § 23 p-des 2 ja 7 sätestatud

taandamise alused, kuivõrd kriminaalasjas nr 1-12-5792 on riiklikuks süüdistajaks haldusasja

menetlenud kohtuniku endine abikaasa ning kohtunik ei näinud kohtuasja istungil arutades

erapooletu. Ringkonnakohus apellandi arvamust ei jaga. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-123-05

öelnud, et erapooletu on selline kohtukoosseis, kes peab kohtuasja lahendama asudes võimali-

kuks igasugust seadusega ettenähtavat kohtulahendit ja kes seetõttu saab õigusemõistmisel

toimida ausalt ning õiglaselt. Erapoolikus eeldab subjektiivsele tahtele viitavate asjaolude

tuvastamist. Tallinna Halduskohtu esimees on 16.12.2013 ja 30.12.2013 määrustes hinnanud

kaebaja esitatud kohtuniku taandamisavaldusi ning leidnud, et taandamisavaldustes esitatud

väited ei tekita objektiivselt põhjendatud kahtlust kohtuniku võimes olla kaebaja suhtes era-

pooletu ja mõista õigust vastavalt seadusele ja oma siseveendumusele ning puudub igasugune

objektiivne alus taandada kohtunikku praeguse asja arutamisest pelgalt seetõttu, et kohtuniku

endine abikaasa (abielu on ammu lahutatud) on menetleja väljaandmisvaidlusega seotud kri-

minaalasjas. Apellatsioonkaebuses pole toodud asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule alust

asuda teistsugusele seisukohale. Kohtuniku erapooletust ei saa kahtluse alla seada ka kaebaja

väidetud asjaolud, et kohtunik jättis motiveerimatult kaebaja taotlused rahuldamata ja kiirustas

kohtuasja menetlemise lõpetamisega. Taotluse tagasilükkamine nõuetekohase põhistuseta võib

olla menetlusnormi rikkumine, millest ei saa aga iseseisvalt järeldada kohtuniku erapoolikust.

Erapoolikusena ei saa käsitleda ka kohtuniku soovi mitte venitada asja läbivaatamisega, vaid

lahendada kohtuasi KrMS § 4521 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kohtupidamine küll peab

mitte üksnes olema aus, vaid ka näima aus, kuid see ei tähenda, et kohtunik peab ennast taan-

dama ka ilmselgelt põhjendamatute ja alusetute kahtlustuste korral; õigusemõistmisest põh-

jendamatu keeldumine ei ole lubatud (TsMS § 27 lg 3).

2) Põhjendatud pole kaebaja etteheide, et kohus jättis piisava tähelepanuta kaebaja väite, et

talle ei tagatud väljaandmismenetluses õigust olla ära kuulatud. Kohus leidis õigesti, et kaeba-

3-13-70113

12(14)

ja see väide pole põhjendatud ning ringkonnakohus märgib täiendavalt järgmist. HMS § 40 lg

1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esi-

tada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. See-

ga paneb viidatud säte haldusorganile kohustuse menetlusosaline ära kuulata ning näeb selleks

ette erinevad viisid, sh ka kirjaliku vastuse esitamise vormis. Kui seaduses või määruses ei ole

ette nähtud teisiti, siis määrab menetlustoimingu (s.h menetlusosalise ärakuulamise) vormi ja

muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Käes-

oleval juhul nähtub haldusasja materjalidest, et vaidlusaluse korralduse eelnõu ettevalmistami-

se käigus oli kaebajale kahel korral antud võimalus esitada oma seisukohad/vastuväited kirja-

likult ning kaebaja on ühel korral (29.04.2012) seda õigust ka kasutanud, jättes samas reagee-

rimata Justiitsministeeriumi 12.09.2013 kirjale. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei vastanud

kaebaja poolt 06.09.2013 Riigikantseleile esitatud taotlusele osaleda valitsuse istungil välja-

andmise küsimuse arutamisel, ei saa käesoleval juhul lugeda ärakuulamisõiguse rikkumiseks.

Väljaandmise otsustamist reguleerib KrMS § 452 ja selle paragrahvi lg 1 järgi otsustab Eesti

kodaniku väljaandmise Vabariigi Valitsus ning väljaandmisotsuse eelnõu valmistab ette ja

esitab Vabariigi Valitsusele Justiitsministeerium. Viidatud normist ei tulene isikule subjektiiv-

set õigust osaleda valitsuse istungil ega Vabariigi Valitsusele kohustust isik istungil ära kuula-

ta. 12.09.2013 kirjas nr 12-1/13-8137-5 „Vastus taotlusele osalemiseks väljaandmise küsimu-

se otsustamise juures“ märkis Justiitsministeerium, et vastuseks 06.09.2013 taotlusele kaebaja

osalemiseks väljaandmise küsimuse otsustamisel on kaebajal soovi korral võimalik täienda-

valt esitada oma kirjalikud arvamused kuni 26.09.2013. Seega ei saanud kaebajale ega tema

õigusteadmistega esindajale jääda arusaamatuks, et väljaandmise arutamise juures kaebaja ei

osale ning kõik omapoolsed seisukohad ja vastuargumendid väljaandmisele tuleb esitada kir-

jalikult väljaandmisotsuse eelnõu ettevalmistavale Justiitsministeeriumile. Ringkonnakohtu

istungil kaebaja esindaja poolt avaldatu, et kaebaja ei usaldanud Justiitsministeeriumi ja soo-

vis esitada kõik oma seisukohad otse Vabariigi Valitsusele, on asjakohatu olukorras, kus sea-

dus näeb otseselt ette, et väljaandmisotsuse eelnõu ettevalmistajaks ja seega eelneva haldus-

menetluse läbiviijaks on Justiitsministeerium.

3) Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et halduskohus määratles ebaõigesti asja aru-

tamise piirid ja halduskohtu pädevuse kaebuse lahendamisel. KrMS § 443 näeb ette, et välis-

riigile väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja Riigiprokura-

tuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ja täitevvõimu päde-

vusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks. Väljaandmise õiguslikku lubatavust hindab Har-

ju Maakohus (KrMS § 446), kelle määruse peale on võimalik esitada määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtule, ning ringkonnakohtu määrus on lõplik (KrMS § 4511). Väljaandmise õi-

gusliku lubatavuse hindamisel kontrollib maakohus, kas on täidetud KrMS §-s 439 sätestatud

isiku välisriigile väljaandmise üldtingimused, ning maakohus tuvastab ka KrMS §-des 436 ja

440 toodud väljaandmist välistavate või piiravate asjaolude esinemise või puudumise. Käes-

oleval juhul leidsid nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

17.02.2012 ja 12.03.2012 määrustes kriminaalasjas nr 1-12-950, et väljaandmise üldtingimu-

sed on täidetud ning D. J. Ameerika Ühendriikidele väljaandmine kuritegudes, mis väljaand-

mistaotluses toodud teokirjeldusest lähtudes võivad olla kvalifitseeritavad KarS § 213 lg 1, §

207 lg 2, § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, on õiguslikult lubatav. KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevalt

jätab halduskohus väljaandmisotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel läbivaatamata kõik

väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud, v.a juhul, kui neid asjaolusid ei ol-

nud võimalik esitada Harju Maakohtule ega ringkonnakohtule. Halduskohtu seisukoha järgi ei

nähtu kaebusest ja haldusasja materjalidest selliseid asjaolusid, mida kaebajal polnud võimalik

esitada kriminaalkohtule väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrollimise etapis.

Apellatsioonkaebuse väited halduskohtu järeldusi ei kummuta. Halduskohus leidis õigesti, et

Harju Maakohtu 20.12.2013 otsus kriminaalasjas nr 1-12-5792 ega maakohtu seisukohad kae-

3-13-70113

13(14)

baja õigeksmõistmiseks KarS § 394 lg 2 p-4 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas süüteos ei ole

uus asjaolu KrMS § 4521 lg 3 tähenduses. Vastuseks apellandi väitele, et väljaandmise otsuse

peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb halduskohtul arvesse võtta ja hinnata küsimuse

tõusetumisel väljaandmise kooskõla KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatud Eesti õiguse üldpõhi-

mõtetega, viitab ringkonnakohus Riigikohtu 29.05.2013 määruse nr 3-4-1-10-13 p-le 37, mil-

les leiti, et väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamisel peavad kohtud (s.o maakohus ja

ringkonnakohus) m.h hindama ka seda, kas väljaandmine on kooskõlas Eesti õiguse üldpõhi-

mõtetega (KrMS § 436 lg 1 p 2). Ringkonnakohus ei näe alust jätta Riigikohtu seisukohaga

arvestamata. Seega käesolevas kohtumenetluses tõstatud topeltmenetluse ja topeltkaristuse

keelu küsimused on väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavad asjaolud, mida kaebajal

oli võimalik esitada kriminaalkohtule ja nende esitamata jätmise korral (samas järeldub maa-

kohtu ja ringkonnakohtu lahenditest, et need asjaolud olid arutusel) ei saa halduskohus neid

asjaolusid läbi vaadata. Ringkonnakohus märgib ka seda, et KrMS § 440 lg 1 p-st 2, mis sätes-

tab, et isiku välisriigile väljaandmine ei ole lubatud, kui isik on Eestis samas süüdistuses lõp-

likult süüdi või õigeks mõistetud, järelduvalt ei ole seadusandja pidanud riigisisese krimi-

naalmenetluse paralleelset toimumist isiku välisriigile väljaandmist piiravaks asjaoluks. Käes-

oleval juhul aga esiteks puudub selline jõustunud kohtulahend ning teiseks ei ole Eestis kaeba-

ja suhtes menetletava kriminaalasja esemeks (kaasaaitamine rahapesule suures ulatuses kuri-

tegeliku ühenduse poolt) Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses ja süüdistuses kirjelda-

tud kuriteod (internetipettuse korraldamise vandenõu, vandenõu arvutisse sissetungi toimepa-

nekuks, internetipettus, pettuse edendamist soodustav sissetung arvutisse, andmete saatmise

teel arvutisse sissetungimine), milles Vabariigi Valitsus otsustas kaebaja Ameerika Ühendrii-

kidele välja anda.

4) Otsuse põhjendamisel tugines halduskohus õigesti väljaandmise õigusliku lubatavuse kont-

rolli menetluses kriminaalkohtu tehtud määrusele ning põhjendatud pole kaebaja väide, et

muutunud faktilist ja õiguslikku olukorda arvestades ei ole see määrus enam aktuaalne. Asja

materjalidest nähtub, et kaebaja peeti 08.11.2011 kriminaalasjas nr 11221000022 (hiljem koh-

tuasi nr 1-12-5792) kinni kahtlustatavana KarS § 225 lg 1 (kuritegelik ühendus) ja § 394 lg 2

p 3-de 3 ja 4 (rahapesu suures ulatuses kuritegeliku grupi poolt) järgi kvalifitseeritavate kuri-

tegude toimepanemises ning Harju Maakohtu määrusega nr 1-11-12266 kaebaja vahistati.

Seega oli maakohus kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel teadlik ka Ees-

tis menetletavas kriminaalasjas kaebajale esitatud kahtlustusest ning pidas selles olukorras

kaebaja väljaandmist õiguslikult lubatavaks. Harju Maakohtu 17.02.2012 määrusest krimi-

naalasjas nr 1-12-950 nähtuvalt oli väljaandmistaotlusele lisatud süüdistus, milles Ameerika

Ühendriikides süüdistatakse kaebajat samade kuritegude toimepanemises, milles Vabariigi

Valitsus otsustas kaebaja välja anda. Maakohtu määrus on jõustunud ning selle järgselt ei ole

faktilised asjaolud ega õiguslik olukord muutunud. Vastupidise seisukoha esitamisel tugineb

kaebaja jällegi väitele, et kriminaalasja nr 1-12-5792 menetluse esemeks on Ameerika Ühend-

riikide süüdistuses toodud süüteod. Nagu eespool märgitud, nii see siiski pole – Ameerika

Ühendriikide süüdistuse kvalifikatsioon puudutab arvutikuritegusid, millist süüdistust pole

kaebajale Eestis esitatud. Seetõttu on ka väär väita, et Eesti kriminaalasja ja käesoleva haldus-

asja menetluse esemeks on olemuselt samad süüteod.

5) Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda Ameerika Ühendriikides toimuva kriminaalmenet-

luse õigluses ja aususes ning selliseks kahtluseks ei anna alust ka kaebaja väidetud asjaolu, et

prokurör on väljastanud Ameerika Ühendriikide prokuratuurile kaitseakti kriminaalasjas nr 1-

12-5792. Nagu eespool korduvalt märgitud, ei ole kaebaja suhtes Eestis menetletud kuriteod

samad, milles kaebaja USA-le välja anti. Samuti märgib vastustaja õigesti, et Eesti kohtume-

netluses koostatud dokumendid on avaliku kohtumenetluse dokumendid, milliseid riigid saa-

vad rahvusvahelise kriminaalalase koostöö raames vastastikku vahetada.

3-13-70113

14(14)

6) Vastuseks kaebaja etteheitele, et halduskohus ei hinnanud kaebaja väiteid era- ja perekon-

naelu riivest ega käsitlenud kaebaja väidet teda USA-s ähvardavast 85 aasta pikkuse karistuse

kohaldamisest, märgib ringkonnakohus, et väljaandmisega kaasnevaid põhiõiguslikke riiveid

hinnatakse samuti väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli käigus Harju Maa-

kohtus. Asja materjalidest nähtubki, et väite teda välisriigis ähvardavast Eestiga võrreldes

oluliselt kõrgema võimaliku karistuse kohaldamisest esitas kaebaja ka maakohtule väljaand-

mise õigusliku lubatavuse kontrolli raames ning ringkonnakohus selgitas 12.03.2012 määru-

ses, et põhiseadus ei keela anda Eesti kodanikku välja riiki, milles on nende tegude eest, mil-

les isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. Samal

seisukohal on ringkonnakohus ka käesolevas asjas. Samuti nähtub vaidlusalusest korraldusest,

et Vabariigi Valitsus on käsitlenud korralduses Ameerika Ühendriikides karistuse määramise

üldpõhimõtteid ning kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse riiveid ja selgitanud, et USA

karistuspraktikas mõistetakse maksimaalmäär ja liidetakse see järjestikku kandmisele vaid

erandlikel juhtumitel väga raskete ja üldohtlike kuritegude eest. Ringkonnakohus möönab, et

85-aastase vangistuse USA-s kandmise puhul oleks riive kaebaja põhiõigustele, sh era- ja pe-

rekonnaelule, selgelt ebaproportsionaalne, kuid arvestades vastustaja selgitusi USA karistus-

praktika kohta ning ka isiku võimalust taotleda karistuse kandmiseks ületoomist Eesti vang-

lasse, tuleb nõustuda, et kaebaja väide võimalikust eesootavast pikaajalisest vangistusest

USA-s on ilmselge liialdus.

7) Halduskohus ei ole jätnud käsitlemata ja hindamata kaebaja väiteid tema võimalikust dis-

krimineerimisest USA-s, vaid on leidnud, et kaebaja sellekohane väide pole põhjendatud.

Apellatsioonkaebuses toodud argumendid ei anna ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele

seisukohale. Nagu kaebaja õigesti märgib, eeldab diskrimineerimise tuvastamine, et isik tõen-

dab enda erinevat kohtlemist ning valitsus ei esita piisavaid põhjendusi erineva kohtlemise

vajalikkuse osas. Kuna käesoleval juhul kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli

menetluses ega väljaandmisotsuse tegemise menetluses enda erinevat kohtlemist ei väitnud ja

vastavaid tõendeid ei esitanud, ei saanud Vabariigi Valitsus vaidlusaluses korralduses ka

omapoolseid põhjendusi erineva kohtlemise vajalikkuse osas esitada. Kaebuses ja apellat-

sioonkaebuses viidatud kohtulahendite põhjal, millega kaebaja soovis näidata, et talle süüteo-

na inkrimineeritud tegevust on USA ametivõimud pidanud enda ettevõtete osas kas seaduspä-

raseks või tarbija õiguste/äriseaduse rikkumisena, kuid mitte kunagi kriminaalseks, põhjal ei

saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et kõik samalaadsed rikkumised nagu kaebajale

inkrimineeritud arvutikuriteod, on vaadatud läbi tsiviilkohtute poolt ja ainult kaebaja poolsed

rikkumised allutatakse kriminaalkohtule.

Eeltoodust tuleneval jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud jäävad

HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taot-

lust esitanud ning seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt Allkirjastatud digitaalselt Allkirjastatud digitaalselt

Silvia Truman Oliver Kask Virgo Saarmets