2-13-28207/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-13-28207 Määruse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2014. a., Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Ülle Jänes ja Kaupo Paal Kohtuasi X X avaldus lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustusõiguse üleandmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 20. novembri 2013. a. määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X X määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja X X (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Puudutatud isik X X (IK xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 20. novembri 2013. a. määrus (arvestades 10. detsembri 2013. a. määrusega tehtud parandusi) jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud Harju Maakohus rahuldas 25. septembri 2013. a. määrusega X X avalduse ja andis lapse X-x X eluja viibimiskoha, lapse igapäeva elu korraldamise ning tervise, hariduse (sealhulgas ka huvihariduse) ja reisimisega seotud küsimustes otsustusõiguse üle ainuisikuliselt X Xle. Avaldaja menetluskulud jäid X X kanda. Määrus jõustus 18. oktoobril 2013. a.

6. novembril 2013. a. esitas avaldaja kohtule avalduse menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldaja menetluskulud on menetluses tasutud riigilõiv 60 eurot ja õigusabitasu 450 eurot (ilma käibemaksuta). Ühtlasi palus avaldaja määrata, et X X tasuks kuni menetluskulude nõude rahuldamiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 ettenähtud määras. X X leidis, et tasutud riigilõiv 60 eurot on õigustatud. Samas vaidles ta vastu õigusabikulude summa suurusele ning leidis, et kohaldamisele kuulub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg. 8, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Avaldaja kulutused õigusabile on põhjendatud 57 euro ulatuses.

Maakohtu määrus

20. novembri 2013. a. määruses märkis Harju Maakohus, et rahuldab X X avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus mõistis X Xlt X X kasuks välja menetluskulu 530 eurot ja määruse jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg. 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruse kohaselt on põhjendamatu X X seisukoht, et kohaldamisele kuulub TsMS § 172 lg. 8. Riigikohus on asjas 3-2-1-58-13 leidnud, et TsMS § 172 lg. 8 esimese lause kohaldamine ei pruugi tagada igat liiki hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist. Seetõttu üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lõikeid 1–31. Vaidlusaluse asja puhul ei ole esitatud asjaolusid, mis võimaldaksid Riigikohtu seisukohast kõrvale kalduda. Seega tuleb põhilise kriteeriumina TsMS § 175 lg. 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest. Avaldaja esindaja on vastavalt menetluskulude nimekirjale teinud järgmisi tsiviilasjaga seonduvaid toiminguid: 3. juunil 2013. a. kliendiga kohtumine, materjalide analüüs ja seisukoha kujundamine ning kohtule avalduse koostamine – 2, 5 tundi; 26. augustil 2103. a. puudutatud isiku seisukohaga tutvumine - 0, 25 tundi; 9. septembril 2013. a. avaldaja seisukoha koostamine - 1, 5 tundi; 12. septembril 2013. a. lapse esindaja seisukohaga tutvumine - 0, 25 tundi;

16. septembril 2013. a. vastaspoolega suhtlemine ja kliendiga nõupidamine - 0, 25 tundi;

17. septembri 2013. a. istungiks ettevalmistamine ja kohtus esindamine - 1, 25 tundi. Toimingutele kulutatud aega on põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust on avaldaja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 6 tundi, moodustades õigusabikuludena kokku 450 eurot. Samuti on põhjendatud avaldaja tasutud riigilõivu väljamõistmine X Xlt.

Määruskaebus X X on määruskaebuses vaidlustanud maakohtu määruse osaliselt ning palub uue määrusega jätta tema kanda riigilõiv 60 eurot ja avaldaja menetluskulud 57 euro ulatuses. Arusaamatu on kohtumäärusega väljamõistetud 530 eurot. Ebaselge on, missuguste arvestuste ja esitatud nõuete alusel sai kohus summaks 530 eurot, kui avaldaja nõudeks oli 60 eurot riigilõivu ja 450 eurot õigusabikulusid ja kokku tuleb selliselt 510 eurot. Ka jääb arusaamatuks avalduse osaline rahuldamine. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta leiab, et kohaldada tuleb just Riigikohtu lahendi 3- 2-1-58-13 seisukohti. Tegelikult tuleb kohaldada TsMS § 172 lõiget 8. Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013. a. määruse nr 6 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on töötasu kehtivaks alammääraks tunnis 1, 90 eurot. OÜ Tsiviilmenetlus osutas avaldajale õigusteenuseid mahus 6 tundi. Tulenevalt TsMS § 172 lõikest 8 ja § 152 lõikest 3 on võimalik lepingulise esindaja kulusid välja mõista maksimaalselt (6 töötundi x 1, 90 eurot x 10) 114 eurot. Isegi maksimaalse määra kohaldamine, s. o. 10-kordsest töötasu alammäärast lähtumine on käesolevas menetluses liiast.

Edasine menetluse käik Harju Maakohus parandas 10. detsembri 2013. a. määrusega 20. novembri 2013. a. määruses esineva ilmse ebatäpsuse, millega luges määruse resolutsiooni punktis 2 õigeks sõnastuseks: „Rahuldada avaldaja lepingulise esindaja avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks.“ Samuti parandas kohus määruses esineva arvutusvea, millega luges määruse resolutsiooni punktis 3 õigeks sõnastuseks: „Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista X Xlt välja menetluskulud summas 510 eurot avaldaja X X kasuks.“ Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Vastus määruskaebusele X X vaidleb määruskaebusele vastu. Kohus on ilmsed ebatäpsused oma määruses parandanud. Materiaalja menetlusõiguse norme on maakohus õigesti kohaldanud. Kohtusse pöördus avaldaja määruskaebuse esitaja ükskõikse suhtumise tõttu, see on kaalukas argument, millega tuleb arvestada.

Määruse põhjendused Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määrust tühistada.

10. detsembri 2013. a. määrusega parandas maakohus oma 20. novembri 2013. a. menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määruses ilmse arvutusvea (60 + 450 = 510, mitte 530, nagu esialgselt määruses märgitud) ja ilmse ebatäpsuse (kaebuse rahuldamise kohta jäetud välja sõna „osaliselt“). TsMS § 447 lg. 2 lause 1 kohaselt parandab kohus igal ajal otsuses kirjaja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu, lause 2 kohaselt parandab kohus vead määrusega. TsMS § 463 lg. 2 kohaselt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Et vaidlusaluse juhu kohta ei tulene ei seadusest ega määruse olemusest teisiti, siis kohaldub TsM S § 447 lg. 2 ka määruse parandamisele. Määruses vigade parandamise määrus on menetlusosalistele kätte toimetatud ja määruskaebust selle peale ei ole esitatud. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et 20. novembri 2013. a. menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määruse on maakohus teinud parandatud sõnastuses. Selliselt on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldatud ja X Xlt on avaldaja kasuks välja mõistetud riigilõiv 60 eurot ning lepingulise esindaja kulu 450 eurot ehk kõik kokku 510 eurot. Nõustuda ei saa määruskaebuses esitatud väitega, nagu oleks maakohus lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kulu kindlaksmääramisel rikkunud menetlusseaduse norme. Määruskaebuses ei olegi vaidlustatud vajaliku õigusabi mahtu ja selle maksumust, vaid üksnes seda, et kohaldatud on TsMS § 175 lõiget 1, mitte § 172 lõiget 8. Maakohus märkis määruses õigesti, et Riigikohus on oma lahendites juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et ka hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lõikeid 1 –

31 (vt. näit. 3-2-1-58-13 p. 14 ja 3-2-1-92-13 p. 13). Seda põhjendades on Riigikohus leidnud, et TsMS § 172 lg. 8 esimene lause ei võimalda piisaval määral arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Seejuures on osundatud lahendid tehtud asjades, kus menetlusosalistel hagita menetluses on olnud sisuline vaidlusmenetlus. Ka vaidlusalune asi kuulub taoliste asjade hulka: selles vaidlesid alaealise lapse vanemad lapse suhtes ühishooldusõiguse osalise lõpetamise üle. Selliselt on tegemist sarnaste olukordadega. Nõustuda ei saa ka määruskaebusest järelduva käsitlusega, nagu tuleks erinormi (TsMS § 172 lg. 8) kohaldamata jätmist põhjendada; kolleegium leiab, et eelduslikult kuulub kohaldamisele üldnorm, põhjendada tuleb aga olukorda, mil kohaldub üldnormist erandi tegev erinorm. Niisuguse olukorraga ei ole vaidlusalusel juhul tegemist.

Ülle Jänes

Kaupo Paal

Malle Seppik