2-13-17967/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-17967 Tsiviilasi E S Je hagi L Je vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Harju Maakohtu 20.09.2013 otsus

4 725,63 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E S Je apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: E S J (isikukood XXXXXX, elukoht XXXXXXX), seaduslik esindaja I R , lepinguline esindaja vandeadvokaat Mare Lust Kostja: L J (isikukood XXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Helen Tomberg Kohtuistungi toimumise aeg 10.02.2014

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 20.09.2013 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

22.04.2013 esitas E S J (hageja) Harju Maakohtule hagi L Je (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuine elatis 525,07 eurot alates hagiavalduse esitamisest.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja 12.12.2008 I R i ja kostja vahelisest kooselust. Hageja vanemad ei ela koos alates 2011. aasta septembrist. Pärast vanemate kooselu lõppemist Leedus asus hageja koos emaga elama Tallinnasse. Laps on peamiselt I R i ülalpidamisel. Kostja kannab igakuiselt I R i arveldusarvele vaid 283 eurot kuus, millest hageja esindaja maksab eralasteaia eest. Hageja hinnangul oleks tema ülalpidamiseks vajalik summa vähemalt 1616,74 eurot kuus. Arvestades asjaoluga, et kostja maksab igakuiselt hageja ülalpidamiseks vabatahtlikult 283 eurot, tuleb kostjalt täiendavalt välja mõista igakuiselt 525,07 eurot hagi esitamisest alates.

Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata, leides, et hagi esitamiseks puudus alus. Kostja on hagejat piisavate rahaliste ülekannetega ülal pidanud vabatahtlikult ning toetanud hagejat muul viisil. Kostja avas hageja sündimisel tema ema jaoks SEB Leedu pangas pangakonto, mis on küll kostja nimel, kuid mille kasutusõigus, sh pangakaart, on ainult I R il. Kostja nimel avati arve seetõttu, et I R il ei ole Leedus elukohta ning elukoha puudumisel pank füüsilise isiku nimele jooksevkontosid ei ava. Kõnealusele kontole teeb kostja ülekanded hagejale elatise maksmiseks. I R kasutab tema kasutuses olevat pangakaarti või kannab arvelduskontolt raha talle kuuluvale teisele arvele. Kostja ei ole piirdunud 283 euro maksmisega hagejale, vaid on perioodil 01.01.2012 kuni 21.05.2013, s.o 17 kuu jooksul, tasunud hageja ülalpidamiseks kokku 25 610 Leedu litti, mis vastab 7417,17 eurole. Seega on kostja maksnud elatist keskmiselt 436,30 eurot kuus. Kokkuleppel hageja emaga annab kostja hagejale ülalpidamist ka sellega, et kannab hageja ja I R i kasutuses oleva sõiduauto liisimise ja kindlustamisega seonduvad kulud keskmiselt 244,25 eurot kuus. Kokku on kostja tehtavad rahalised ja mitterahalised kulud hageja ülalpidamiseks 680,55 eurot kuus. Kostja hinnangul on hageja kulud ebamõistlikult ülepaisutatud ning tegelikud vajadused on 2,5 korda väiksemad. Hageja põhjendatud igakuised vajadused käesoleval ajal on kokku 653,30 eurot, millest kostja kohustuslik osa moodustab poole, s.o ca 330 eurot. Arvestades I R i sissetulekut, puudub vajadus kalduda kõrvale vanemate võrdsuse printsiibist hageja ülalpidamisel.

Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 20.09.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). PKS § 97 p

1 kohaselt ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. PKS § 100 lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Üldise tava järgi täidetakse laste ülalpidamiskohustust poolte kokkuleppel või kohtuotsuse alusel. Kohus märkis, et pärast vanemate I R i ja L Je kooselu lõppemist elab hageja I R iga ning kostja elab eraldi. Seega on elatise saamise esmane eeldus täidetud.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kuna asjas ei ole vaidlust selles, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest, vaid hageja põhjendatud vajaduste üle, siis puudub kohtul vajadus hinnata vanemate varanduslikku seisundit.

PKS § 100 lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). PKS § 101 lg 1 alusel igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis 2012. aastal oli 145 eurot kuus ja alates 2013. aastast on 160 eurot kuus. Hageja on oma igakuised vajalikud kulutused hinnanud 1616,74 eurole, mis ületab tunduvalt Eestis makstava keskmise palga. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hageja on 4-aastase hageja kulud ebamõistlikult ülepaisutanud ning jätnud tähelepanuta asjaolu, et valdav enamus hageja loetletud kuludest (elekter, üürija kommunaalkulud, toiduained, bensiin jmt) tuleb jagada vastavaid teenuseid tarbivate isikute arvuga, antud juhul kahega. On ilmne, et üle 300 euro kuus kulutamine väikelapse riietele, samuti igakuised ligi 200 euro suurused vabaaja veetmise kulud ning üle 300 euro kulutamine hageja toidule ei vasta hageja põhjendatud vajadustele. Samuti on kostja õigesti märkinud, et lapsevanema poolt endale vara soetamiseks tehtud maksed, s.h järelmaksuga või laenu abil ostmisel, ei ole lapse kulud. Hageja on enda igakuiste kulude hulka arvestanud ka I R i krediidikohustuse summas 154,80 eurot. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis tingiks lapseealise tüdruku tavalisest oluliselt suurema vajaduse igakuise ülalpidamise osas. Hageja igakuised põhjendatud vajadused ei ületa seega 653,30 eurot, millest kostja kohustuslik osa on

330 eurot.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja maksab hagejale igakuiselt 283 eurot ning kokkuleppel hageja seadusliku esindajaga tasub ka viimase kasutuses oleva sõiduauto liisingja kindlustusmaksete eest. Seega on tõendatud, et kostja on igakuiselt hagejale tasunud kokku vähemalt 527,25 eurot. Kostja panakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on perioodil 01.01.2012 kuni 21.05.2013, s.o 17 kuu jooksul, hageja ülalpidamiseks tasunud 25 610 Leedu litti, mis vastab 7 417,17 eurole, mis teeb igakuiselt makstud elatise suuruseks 436,30 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-93-08 leidnud, et õige ei ole seisukoht, mille kohaselt lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused ning seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Vastavalt PKS § 116 lg-le 1 on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seega on vanematel ka võrdne kohustus oma lapsi ülal pidada. Arvestades hageja seadusliku esindaja sissetulekut, puudub vajadus kalduda kõrvale vanemate võrdsuse printsiibist lapse ülalpidamises. Ülalpidamiskohustuse rikkumisena on käsitatav ülalpidamise ebaregulaarne andmine sellekohase kokkuleppe puudumisel, samuti see, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kohtu hinnangul on kostja oma ülalpidamiskohustust täitnud vabatahtlikult ning määras, mis vastab hageja põhjendatud vajadustele. Kõike eelnevat arvestades puudub alus kostjalt elatise välja mõistmiseks.

Apellatsioonkaebus 21.10.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 20.09.2013 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Samuti palub hageja võtta tõendina vastu kaebusele lisatud I R i pangakonto väljavõtte.

Hageja tugineb kaebuses perekonnaseaduse (PKS) §-le 96 ja § 97 p-le 1, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma vanemalt. Samuti viitab hageja PKS § 99 lg-le 1, mille kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul tema kasvatamise kulutusi. Hageja leiab, et arvestades ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusi, tema tavalist ja senist elulaadi ja Riigikohtu poolt korduvalt rõhutatud eeldust, et vanemate lahkumineku korral tuleb tagada lapsele tema senise elulaadi säilimine, siis on nõutava elatise suurus igati mõistlik.

Hageja tugineb ka PKS §-s 102 sätestatule, mille kohaselt tuleb arvestada kohustatud isiku varalist seisundit ning PKS §-le 104, mis sätestab, et otsejoones sugulased on kohustatud sellekohase nõude esitamise korral andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja varade kohta, kui see on vajalik ülalpidamiskohustuse või elatise suuruse kindlakstegemiseks. Sissetulekute suuruse kohta tuleb nõudmise korral esitada tööandja tõendid ja muud asjakohased tõendid. Hageja selgitab, et vanemate kooselu ajal elas hageja Vilniuse kesklinnas eksklusiivses majas, mille eluruumi suuruseks oli ligikaudu 90 m2. Praegusel ajal elab hageja emaga korteris suurusega 32 m2. Hageja ema ei töötanud ja kostja kindlustas talle igati luksusliku elamise. I R sai küll emapalka 1000 eurot kuus, kuid kogu tema ja hageja ülalpidamise kindlustas kostja. Kostja omab töökohta, aktsiaid, kinnisvara 5 kinnistu näol, kahte autot, motorollerit ja pangakontosid erinevates pankades. Seetõttu pidas hageja vajalikuks taotleda, et kostja esitaks teabe kogu oma varalise seisundi kohta, mille aga kohus jättis rahuldamata. Hageja hinnangul puudus kohtul alus hagi rahuldamata jätmiseks.

Tegelikkusele ei vasta kohtu seisukoht, et kostja on regulaarselt ja piisavalt maksnud elatist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostja tasus ainult hageja lasteaiakulud summas 283 eurot. Elatise maksmine peab toimuma igakuiselt. Hageja märgib, et pooltel on halvad suhted ning hagejal peab olema kindlus, et rahalised laekumised temale oleksid regulaarsed ja lapse vajadusi arvestavad. Sellisel juhul saab ta ise korraldada ülalpidamiseks vajalike vahendite kasutamist.

Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja ülalpidamiseks tehtavad kulutused on ülepaisutatud ja ebamõistlikud. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt, rikkudes sellega TsMS §-des 229 ja 230 sätestatut. Tuues esile § 230 lg-tes 4 ja 5 sätestatu, leiab hageja, et kohus ei kohelnud pooli võrdselt ja rikkus seega TsMS §-i 7.

I R i konto väljavõte, mille tõendina vastuvõtmist hageja taotleb, tõendab, et kuigi kostja keeldus hageja poolt pakutud elatise suuruses 450 eurot maksmisest kompromissina, on kostja tegelikult alates septembrist 2013 tasunud hagejale elatist 450 eurot.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 20.09.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab apellant juba maakohtule esitatud menetlusdokumentides väljendatud seisukohti. Kõigile neile on maakohus andnud põhjaliku hinnangu.

Maakohus leidis õigesti, et esmalt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused ning seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Vastavalt PKS § 116 lg-le 1 on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seega on vanematel ka võrdne kohustus oma lapsi ülal pidada. Arvestades hageja seadusliku esindaja sissetulekut, puudub vajadus kalduda kõrvale vanemate võrdsuse printsiibist lapse ülalpidamises. Ainuüksi asjaolu, et kostjal on oluliselt suuremad sissetulekud kui teisel vanemal, ei ole aluseks lapse ülalpidamiseks suurema elatise väljamõistmiseks kostjalt.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja maksab hagejale igakuiselt 283 eurot ning kokkuleppel hageja seadusliku esindajaga tasub ka viimase kasutuses oleva sõiduauto liisingja kindlustusmaksete eest. Seega on tõendatud, et kostja on igakuiselt hagejale tasunud kokku vähemalt 527,25 eurot. Kostja panakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on perioodil 01.01.2012 kuni 21.05.2013, s.o 17 kuu jooksul, hageja ülalpidamiseks tasunud 25 610 Leedu litti, mis vastab 7 417,17 eurole, mis teeb igakuiselt makstud elatise suuruseks 436,30 eurot. Apellatsioonkaebuses kinnitab apellant, et kostja on tegelikult alates septembrist 2013 tasunud hagejale elatist 450 eurot, seega oluliselt rohkem, kui maakohtu poolt tuvastatud põhjendatud elatise suurus. Maakohus andes hinnangu poolte poolt esile toodud asjaoludele ja nende tõendamiseks esitatud tõenditele, leidis õigesti, et hageja igakuised põhjendatud vajadused ei ületa seega 653,30 eurot, millest kostja kohustuslik osa on 330 eurot. Vaidlus puudub selles, et käesoleval ajal tasub kostja elatist regulaarselt 450 eurot kuus.

Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv