3-13-1819/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 7. veebruar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1819 Haldusasi Valeri Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla 12.07.2013. a käskkirja nr 6-2/930 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.11.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Valeri Jatsõšõni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Valeri Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus võtta kaebaja kambrikaaslaselt K.K. uued ütlused. 2. Tagastada Valeri Jatsõšõnile tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud K.K. kirjalikud ütlused 20. detsembrist 2013. 3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. novembri 2013. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 07.02.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla vanemvalvuri A. Rõžikovi 16.06.2013. a ettekande nr 2009 (tl 30) kohaselt seisis V. Jatsõšõn 16.06.2013 umbes kell 20.37 kambris nr 304 WC-tule lüliti juures, millelt oli eemaldatud kate, ning tema käes oli näha sinist värvi eset. Ettekande järgi V. Jatsõšõn ei allunud koheselt valvuri korraldustele näidata käsi ja seista seina äärde. Esimese korralduse peale kaebaja käsi ei näidanud, vaid tegi seda pärast korralduse kordamist, pannes samas

2

käed enne valvurile tühjade peopesade näitamist korraks selja taha. Pärast seda antud korraldusele seista seina äärde V. Jatsõšõn samuti ei allunud, vaid astus hoopis WC-sse. Ettekande alusel algatati V. Jatsõšõni suhtes distsiplinaarmenetlus, mille raames ta kirjutas 25.06.2013 seletuskirja (tl 31), kus väitis, et ei teinud midagi keelatut ning et ta näitas oma käsi ega astunud WC-sse. Tema kambrikaaslane K.K. kirjutas 25.06.2013. a seletuskirjas samuti, et V. Jatsõšõn näitas käsi ega astunud WC-sse, vaid seisis ukse juures. 04.07.2013. a seletuskirjas (tl 35) kirjutas K.K. , et lüliti kaas kukkus ära enne valvuri tulekut, kui V. Jatsõšõn tuli WC-st välja. Seejärel olevat V. Jatsõšõn püüdnud kaant tagasi panna.

2. Tartu Vangla 12.07.2013. a käskkirjaga nr 6-2/930 (tl 27) määrati V. Jatsõšõnile vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõude süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kaheksaks ööpäevaks, kusjuures kartserisse paigutamine lükati edasi katseajaga neli kuud. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine selles, et kinnipeetav ei allunud 16.06.2013 vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele.

3. V. Jatsõšõni 15.07.2013. a vaie Tartu Vangla 12.07.2013. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks jäeti Tartu Vangla 15.08.2013. a vaideotsusega nr 1-11/321-1 rahuldamata.

4. V. Jatsõšõn esitas 27.08.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.07.2013. a käskkirja nr 6-2/930 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja süü tõendatud ning teda on karistatud kas lihtsalt pahatahtlikkusest või arusaamatuse tõttu. Ametnikule võis tunduda, et kaebaja tegeleb keelatud tegevusega, kuid tegelikult ta kõigest paigutas tagasi lüliti kaant, mis alati lülitit kasutades eest kukub. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks loetakse ühe vanglaametniku ütlusi usutavamaks, kui kahe kinnipeetava (kaebaja ja tema kambrikaaslase K.K. i) ütlusi. Sellega on Tartu Vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 13 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-d 20 ning 48, so võrdsuse põhimõtet ning süütuse presumptsiooni põhimõtet.

5. Asjas toimus istung 07.11.2013 (tl 43-44). Kaebaja leidis, et vangla on tema kambrikaaslast K.K. i mõjutanud ütluste muutmise eesmärgil, mistõttu tuleb K.K. i 04.07.2013. a seletuskiri jätta tõendina arvestamata. Kaebaja hinnangul on talle omistatud distsiplinaarrikkumine otsitud ning vastustaja kiusab kaebajat, sest kaebaja on järjepidevalt vangla peale kaevanud.

6. Tartu Halduskohtu 18.11.2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt on küsimus selles, kas distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid kinnitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Vanemvalvur A. Rõžikovi ettekandest nähtuvalt ei allunud kaebaja 16.06.2013 valvuri korraldusele näidata, mis tal käes on, ega ka korraldusele seista seina äärde, vaid astus WC-sse. Seevastu kaebaja väidab, et ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud (tl 31, 17, 2) ning sama väidab ka K.K. (tl 32, 35). Vastustaja leidis, et A. Rõžikovi ütlused on usaldusväärsed, kuid kaebaja ja K.K. i omad mitte ning kohus nõustub sellega. Nimelt puuduvad andmed selle kohta, et A. Rõžikovil oleks isiklik motiiv teenistusülesannete mittenõuetekohaseks täitmiseks ja kaebaja süüstamiseks. Kinnipeetavate ütlustes esinevad aga vastuolud, sest kaebaja ütluste järgi kukkus lüliti kate eest ära, kui ta soovis WC-sse minna, kuid K.K. i 04.07.2013. a seletuste kohaselt kaebaja hoopis tuli tualetist. Kaebaja väide, et lüliti kate kukub kogu aeg eest ära, on vastuolus ka vanglaametniku M. Zaitsevi selgitusega (tl 36), et kirjeldatud riket tuvastatud ei ole. Samuti

3

oli kinnipeetavatel tegelik võimalus omavahel seletustes kokku leppida, kuna seletusi anti alles 25.06.2013. Puudub alus jätta arvestamata K.K. i 04.07.2013. a ütlusi, sest asjas ei ole tõendeid selle kohta, nagu oleks K.K. i nende ütluste andmisel mõjutatud ning see pole ka eluliselt usutav. Vaidlusalune käskkiri õiguspärane ning seda ka osas, mida kaebaja ise kahtluse alla seadnud ei ole. Kohus ei nõustu kaebajaga, et teda on karistatud kättemaksuks aktiivse kaebamise eest. Kaebaja kinnitas istungil, et karistust ei ole täide viidud ja katseaeg lõpeb 12.11.2013. Nii karistuse määramine katseajaga kui ka karistuse täitmisele pööramata jätmine räägivad kaebaja tagakiusamise vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. V. Jatsõšõni 20.11.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja, et jääb oma varasemate seisukohtade juurde ega hakka kõiki kordama. Kaebaja lisab, et halduskohus ei ole asjas kõiki asjaolusid arvestanud, pidades kinnipeetavate ütlusi ebausaldusväärseks ning ametnike omi usaldusväärseks. Nii kaebaja kui tema kambrikaaslane on ütlustes välja toonud, et kaebaja näitas enda käsi ega peitnud neid kuskile. Kuna aga halduskohtu hinnangul K.K. i ütlustest ei nähtu, kas kaebaja täitis vanglaametniku korraldust näidata käsi koheselt või mitte, siis taotleb kaebaja K.K. ilt uute ütluste võtmist. Kui ringkonnakohus ütlusi ei võta, siis rikutakse EIÕK art-t 13.

Kaebaja saatis 22.12.2013 ringkonnakohtule kirja, milles leidis, et kuna ringkonnakohus ega vangla polnud nõus K.K. ilt uusi ütlusi võtma, siis oli ta sunnitud ise oma kambrikaaslaselt uued kirjalikud ütlused võtma. Kaebaja esitas kohtule enda poolt K.K. ile esitatud küsimused ning K.K. i antud vastused ning palub antud kirjalikke ütlusi tõendina arvestada.

8. Viru Vangla 11.12.2013. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses märgib vastustaja, et kaebaja on K.K. ilt ütluste võtmise taotlusega hilinenud, sest selle taotluse oleks pidanud esitama halduskohtule. Taotlus tuleb jätta tähelepanuta, sest K.K. i uute ütluste järele puudub ka sisuline vajadus. EIÕK art-s 13 sätestatud isiku õigus tõhusale enesekaitse menetlusele ei tähenda, et kõiki isiku nõutud tõendeid tuleb koguda ning teha neist järeldus isiku arusaama järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta kaebaja kambrikaaslaselt K.K. apellatsioonimenetluses uued ütlused. HKMS § 182 lg 2 järgi peab apellatsioonkaebuses uute tõendite kogumise taotlemisel ära märkima põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole sellist põhjendust esitanud ega selgitanud, miks ta ei taotlenud vajadusel K.K. i ülekuulamist halduskohtus tunnistajana, kuigi halduskohtus toimus ka kohtuistung või K.K. ilt kirjalike ütluste võtmist, kui ta leidis, et K.K. i senised haldusmenetluses antud kirjalikud seletused ei ole piisavad või on vastuolulised. Kaebaja taotles halduskohtult üksnes K.K. i ühe, 04.07.2013. a seletuse, menetlusest eemaldamist aga mitte uute ütluste võtmist (tl ). Ainuüksi halduskohtupoolne senistele tõenditele antud tõlgendus, mis ei ole kaebaja seisukohta toetav, ei anna veel kaebajale alust nõuda apellatsioonimenetluses sama isikuga seoses uute tõendite kogumist. Ringkonnakohus viitab täiendavalt ka sellele, et kaebaja ei ole

4

soovinud apellatsioonimenetluses istungi korraldamist, vaid on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

10. Ringkonnakohus tagastab kaebajale tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud K.K. kirjalikud ütlused 20.12.2013, kuna sellises vormis ei ole tegemist lubatava tõendiga HKMS § 56 lg-te 1 ja 2 ning TsMS § 229 lg 2 mõistes.

11. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 18.11.2013. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega ning ei pea seetõttu HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas omapoolseid täiendavaid põhjendusi esitada.

12. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

Lähtudes toimikus olevatest tõenditest ja halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus jättis 18.11.2013. a otsuse tegemisel alusetult arvestamata kaebaja seletustega ning K.K. kirjalike seletustega ja võttis ebaõigesti arvesse üksnes vanglaametnike selgitused. Halduskohtu otsuse põhjendavast osast nähtuvalt hindas kohus põhjalikult kõiki seni kogutud tõendeid ja ka nende usaldusväärsust ning jõudis õigele seisukohale, et kahe kinnipeetava ütlused koostoimes ei ole usaldusväärsemad ühe vanglaametniku ütlustest, kuid ka vanglateenistuse ametniku ütlustel ei ole teiste tõenditega võrreldes ettemääratult suuremat kaalu. Halduskohus on nii kaebaja kui ka tema kambrikaaslase seletusi ja ütlusi analüüsides ning neid valvuri ettekande, seletuse ja M. Zaitsevi selgitusega võrreldes põhjendatult leidnud, et käesolevas asjas ei ole kaebaja ja K.K. andnud tõelevastavaid ütlusi ning vangla on õigesti lugenud distsiplinaarsüüteo tõendatuks A. Rõžikovi ettekande ja muude vangla poolt kogutud tõendite alusel. Halduskohtu hinnangul oli seejuures määrava tähendusega ka see, et kinnipeetavate ütlustes esinesid vastuolud, mis viitasid sellele, et nende ütlused ei ole tõesed ning pealegi oli neil, kui kambrikaaslastel, ka tegelik võimalus ütluste sisus kokku leppida tulenevalt sellest, et kaebaja ei ole omapoolset seletust andnud koheselt pärast intsidendi toimumist, vaid hiljem. Lisaks eeltoodule on halduskohus põhjendatult viidanud ka sellele, et kaebaja ega ka tema kambrikaaslane ei ole oma seletustes ja ütlustes seadnud kahtluse alla vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ülejäänud osas, so osas mis puudutas seina äärde seismise korralduse täitmata jätmist.

13. Arusaamatuks jääb ka kaebaja väide, et juhul, kui tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse õiguspärasuse hindamiseks ei võeta K.K. ilt uusi ütlusi, siis on rikutud EIÕK artiklis 13 sätestatud isiku õigust tõhusale menetlusele enda kaitseks. Isiku õigus tõhusale menetlusele ei tähenda seda, et kõiki tema nõutud tõendeid tuleb kindlasti koguda ja neist tõendeist tuleb teha kohtul kindlasti ka selline järeldus, nagu kaebaja jaoks kasulikum on. Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks tähendab eelkõige isiku õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Selline, EIÕK artikliga 13 vastavuses olev õigus on sätestatud ka Eesti põhiseaduse §-s 15. Üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusmõistmisele tagamise eelduseks on, et kaebust vaatab läbi kohus, mis vastab PS § 146 nõuetele, st mille pädevuses on õigusemõistmine ning mis on sõltumatu ja erapooletu. Kaebajale on kohtusse pöördumise õigus olnud tagatud ning kaebaja ei ole seadnud ka kahtluse alla, et tema kaebuse vaatas läbi selleks pädevust omav sõltumatu kohus. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu

5

tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk