3-13-322/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-322 Haldusasi T.J. (J. ) kaebus Antsla Vallavalitsuse ja Politseija Piirivalveameti toimingute peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.J. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta T.J. taotlus määruskaebemenetluses istungi korraldamiseks rahuldamata.

2. Jätta T.J. määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2013. a määruse resolutsioon muutmata, lugedes kaebuse tagastatuks HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtul pädevuse puudumise tõttu ning asendades halduskohtu määruse põhjendused käesolevas määruses toodud põhjendustega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. 14. veebruaril 2013 saabus Tartu Halduskohtule edastatuna Tartu Maakohtu Võru kohtumajast T.J. avaldusena pealkirjastatud kaebus ja kaebuse lisa (registreeritud Tartu Maakohtu Võru kohtumajas vastavalt 6. ja 12. veebruaril 2013). Kaebuses märgib T. J. , et kaebus (avaldus) on esitatud Antsla Vallavalitsuse ja Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri teenistujate, ametnike poolt 4. jaanuaril 2013 ja korduvalt teostatud seadusevastaste ja inimvaenulike toimingute peale. T. J. kirjeldab kaebuses 4. jaanuaril 2013 aset leidnud intsidenti, mil kella 11.00 paiku tungisid korrakaitset teostavad politseiametnikud ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad ebaseaduslikult ja grupiviisiliselt tema poolt ametlikult üüritava üürikorteri eluruumidesse, esitamata selleks eelnevalt vastavaid dokumente või kohtu poolt väljastatud luba läbiotsimise teostamiseks. T. J. i eluruumidesse tunginud sotsiaaltöötajad ja politseiametnikud ei lahkunud sealt ka T. J. i vastavate korralduste peale. T. J. on seisukohal, et sellise tegevusega panid sotsiaaltöötajad ja politseiametnikud toime karistusseadustiku (KarS) § 266 kvalifitseeritava kuriteo, so omavolilise sissetungi, KarS § 267 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so hoone valdaja poolt esitatud lahkumise nõude täitmata jätmise, ning ka KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võimuliialduse. T. J. i sõnul kordus sarnane teguviis 08. jaanuaril 2013, mil samad isikud sooritasid taas ebaseadusliku relvastatud sissetungi tema kui valdaja eluruumidesse selleks endiselt vastavat kohtu luba omamata.

2. Tartu Halduskohus jättis 15. veebruari 2013. a määrusega T. J. i kaebuse käiguta, andes tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja riigilõivu tasumiseks. Määruses selgitas halduskohus, et T. J. i avalduses puudub halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 ja § 38 lg 1 kohane taotlus. 28. veebruaril 2013 saabus halduskohtule T. J. i märgukirjana pealkirjastatud avaldus (tl 55−56), milles ta märgib, et kohus on moonutanud tema avaldust, kuna tema avalduse näol oli tegemist isikuvastaste süütegude peale esitatud avaldusega, mitte haldusõigusrikkumise korral esitatava kaebusega.

3. Tartu Halduskohus tagastas 28. veebruari 2013. a määrusega T. J. i kaebuse HKMS § 104 lg 2 teise lause ja § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja ei tasunud kaebuselt riigilõivu ega kõrvaldanud kaebuse muid puudusi kohtu poolt määratud tähtajaks. Määruse kohaselt ei ole

T. J. täitnud HKMS § 38 lg 1 p-des 6-8 sätestatud nõudeid ega ole muutnud kaebust menetletavaks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

4. 13. märtsil 2013 laekus Tartu Halduskohtule T. J. i hiljem täiendatud määruskaebus Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2013. a määruse peale (tl 61−63). Määruskaebuse kohaselt ei ole

T. J. Tartu Halduskohtu poole pöördunud, mistõttu on kõik halduskohtu poolt tema suhtes tehtud määrused õigustühised. Tartu Maakohtu Võru kohtumaja on tema kuriteoavalduse seadusevastaselt Tartu Halduskohtule edastanud.

5. Tartu Halduskohus jättis 15. märtsi 2013. a määrusega T. J. i määruskaebuse käiguta. 1. aprilli 2013. a määrusega jättis Tartu Halduskohus T. J. i määruskaebuse menetlusse võtmata ning tagastas määruskaebuse selle esitajale, kuna määruskaebuses ei olnud selgitatud, milles seisneb edasikaevatava kohtumääruse õigusvastasus. T. J. esitas ka Tartu Halduskohtu 1. aprilli 2013. a määruse peale määruskaebuse. Tartu Halduskohus jättis eelnimetatud määruskaebuse 8. aprilli 2013. a määrusega käiguta. 19. aprilli 2013. a määrusega rahuldas Tartu Halduskohus T. J. i määruskaebuse Tartu Halduskohtu 1. aprilli 2013. a määruse peale, tühistas nimetatud määruse ning võttis menetlusse T. J. i määruskaebuse Tartu Halduskohtu

28. veebruari 2013. a kohtumäärusele, millega halduskohus tagastas T. J. i kaebuse. 9. ja 31. jaanuaril 2014 saabusid Tartu Ringkonnakohtule T. J. i avaldused, milles ta avaldab soovi osaleda ringkonnakohtus kohtuistungil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

28. veebruari 2013. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi kaebuse tagastamise aluse osas. Esmalt hindab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise õiguspärasust, lahendab seejärel T. J. i taotluse määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks ning võtab seisukoha Tartu Halduskohtu poolt kaebuse tagastamise õiguspärasuse osas.

7. Tulenevalt HKMS § 207 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud. Kuigi ringkonnakohus möönab, et T. J. i määruskaebus Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2013. a määruse peale ei pruugi täiel määral vastata HKMS §-s 205 sätestatud määruskaebusele esitatavatele nõuetele, nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2013. a määruses väljendatud seisukohaga, et

T. J. i määruskaebust koos hiljem kohtule esitatud täiendustega saab siiski pidada üldjoontes neile nõuetele vastavaks ning seda tuleb menetleda. Pärast vaidlustatud määruse tegemist T.

J. i poolt halduskohtule saadetud pöördumistest nähtub selgelt, et määruskaebuse esitaja ei ole rahul sellega, et tema poolt kohtule edastatud avaldust on asunud menetlema Tartu Halduskohus, mitte aga Tartu Maakohus, kellele ta selle algselt edastas. Tulenevalt määruskaebuse esitaja sellisest seisukohast saab tema pöördumisi tõlgendada selliselt, et ta ei nõustu tema kaebuse tagastamisega, kuna ta leiab, et vastasel juhul ei vaataks ükski ametiasutus ega kohus tema avaldust läbi ning tema õigused jääks kaitseta. Seega saab määruskaebuse esitaja pöördumistest järeldada tema tahet, et tema avaldust menetletaks edasi, mitte ei lõpetataks selle menetlemist, ning temalt ei saa võtta õigust esimese astme kohtu poolt tehtud lahendi kontrollimisele teise astme kohtu poolt.

8. Määruskaebuse esitaja on ringkonnakohtule 9. ja 31. jaanuaril 2014 esitatud avaldustes avaldanud soovi käesolevas määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks. Tulenevalt HKMS § 210 lg-st 4 lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Määruskaebuse lahendamine istungimenetluses võib olla vajalik eeskätt juhtumil, kui määruskaebuse asjaolud on äärmiselt segased või on muul põhjusel vajalik vahetu kokkupuude menetlusosalistega (vt K. Merusk, I. Pilving. „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 622). Käesolevas haldusasjas algatatud määruskaebemenetluse raames tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas halduskohus on määruskaebuse esitaja kaebuse õiguspäraselt selle esitajale tagastanud. Seega on arutluse all üksnes menetluslikud küsimused, so kaebuse lubatavuse küsimus. Kuna haldusasja toimik sisaldab rohkel määral määruskaebuse esitaja selgitusi, on kohtu hinnangul antud määruskaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud võimalik välja selgitada ilma menetlusosalisi täiendavalt üle kuulamata ning T. J. i taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks tuleb jätta rahuldamata.

9. Käesolevas määruskaebemenetluses tuleb lahendada küsimus sellest, kas halduskohus on toiminud õiguspäraselt, tagastades kaebuse selle esitajale kaebusele esitatavatele nõuetele mittevastavuse ning selle esitamisel riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et T. J. i poolt kohtule esitatud pöördumises esitatud andmete põhjal ei saa asuda tõsikindlale seisukohale, et avalduse näol on tegemist just kuriteoteatega, nagu seda määruskaebuse esitaja hiljem ise väidab. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul ei maakohus ega halduskohus neile kättesaadavaks tehtud andmete pinnalt täielikult välistada, et T. J. il puudus soov vaidlustada avaliku võimu kandjate, so kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate ja Politseija Piirivalveameti politseiametnike tegevust halduskohtus. Kohtule esitatud pöördumise alguses on T. J. selgelt märkinud, et avaldus on esitatud Antsla Vallavalitsuse ja Lõuna Prefektuuri ametnike 4. jaanuari 2013. a ja korduvalt teostatud seadusvastaste ja inimvaenulike toimingute peale. Avaldusest ei saanud üheselt järeldada, et avaliku võimu kandjad ei võinud olla tema eluruumi tungides sooritanud selliseid T. J. i hinnangul õigusvastaseid toiminguid, mida reguleerisid avaliku õiguse normid ja mille õiguslik kontroll kuulub halduskohtu pädevusse. Samuti oli T. J. kohtule edastatavatele dokumentidele lisanud eelnevalt Antsla Vallavalitsusele esitatud vaide ning Antsla Vallavalitsuse kirja vaide tagastamise kohta. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul halduskohtule ette heita seda, et ta käsitles talle Tartu Maakohtust edastatud avaldust halduskaebusena ning jättis selle käiguta, andes T. J. ile võimaluse halduskohtule esitatavaid nõudeid täpsustada.

10. Siiski leiab ringkonnakohus, et halduskohus on T. J. i kaebuse tagastanud valel alusel. T.

J. i poolt kaebuses puuduste kõrvaldamiseks esitatud avalduses kinnitab T. J. selgelt, et tal puudus soov esitada kaebus halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras ning väidab, et tema avalduse näol oli tegemist kuriteoavaldusega, mida kohus on moonutanud. Ringkonnakohtu hinnangul välistab menetlusosalise selline väide halduskohtu pädevuse tema avalduse menetlemisel. T. J. i väidet kinnitavad ka tema avalduses sisalduvad viited karistusseadustiku paragrahvides sätestatud kuriteokoosseisudele. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Antud juhul tuleneb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 195 lg-st 1, et kuriteoteade esitatakse suuliselt või kirjalikult uurimisasutusele või prokuratuurile. Tulenevalt KrMS 198 lg-st 1 on uurimisasutus või prokuratuur kohustatud kuriteoteate saamisest alates kümne päeva jooksul teatama kuriteoteate esitajale kriminaalmenetluse alustamata jätmisest sama seadustiku § 199 lg 1 või 2 kohaselt. KrMS §

199 lg 1 sätestab alused, mille esinemise korral ei alusta uurimisasutus või prokuratuur kuriteoteates esitatud asjaoludel kriminaalmenetlust. Seega on kuriteoteate menetlemiseks ette nähtud teistsugune menetluskord ning halduskohtul puudub pädevus selle menetlemiseks, mistõttu esines käesolevas asjas HKMS § 121 lg 1 p-s 1 sätestatud imperatiivne alus kaebuse tagastamiseks. Halduskohtu pädevuse puudumine on sedavõrd oluline avalduse menetlemist takistav puudus, mis välistab kõigi järgnevate halduskaebusega tehtavate toimingute tegemise. Seega ei saa pidada õigeks, et halduskohus on pärast seda, kui

T. J. i väidetest tulenes selgelt halduskohtul pädevuse puudumine tema avalduse menetlemiseks, käsitlenud jätkuvalt tema avaldust kaebusena, hinnanud selle vastavust kaebusele esitatavatele nõuetele ning heitnud ette kaebuse esitamisel riigilõivu tasumata jätmist.

11. Eelnevast tulenevalt on Tartu Halduskohus ebaõigesti tagastanud T. J. i kaebuse riigilõivu tasumata jätmise ning kaebuses puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu. Kaebuse tagastamise alust tuleb muuta ning T. J. i kaebus tuleb lugeda tagastatuks HKMS § 121 lg 1 p

1 alusel halduskohtul pädevuse puudumise tõttu.

12. Ringkonnakohus rõhutab, et T. J. il on õigus esitada käesolevas haldusasjas kirjeldatud asjaolusid sisaldav kuriteoteade kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras uurimisasutusele, so Politseija Piirivalveametile, või prokuratuurile, kellel on kohustus vastavat teadet vastavalt seadusele menetleda.

Tiina Pappel Madis Ernits Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/