3-13-1400/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-13-1400 Otsuse tegemise aeg ja koht

6. veebruar 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi MTÜ XXX kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 16.05.2013 vaideotsuse nr 13-4/209 osalise tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm 29.01.2014 toimunud kohtuistungil Menetlusosalised Kaebuse esitaja MTÜ XXX, esindajad Raily Pesor ja Tarmo- Tanel Padrik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) Resolutsioon

1. Jätta MTÜ XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 6. veebruarist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 10. märtsil 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.03.2010 esitas MTÜ XXX PRIA-le Leadermeetme raames antava projektitoetuse avalduse nr 430010821770 avalikult kasutatava laste mänguväljaku ehitamiseks (tl 37-40).

2. PRIA peadirektori 07.09.2010 käskkirjaga nr 13-6/1550 määrati MTÜ-le XXX toetust summas 5455,70 eurot. Seoses projekti odavnemisega tehti toetuse saajale lõplikult väljamakseid summas 5270,49 eurot.

3. PRIA peadirektori 04.02.2013 otsusega nr 13-6/222 (tl 100-104) nõuti MTÜ-lt XXX tagasi taotluse nr 430010821770 alusel välja makstud toetus ning arvati MTÜ XXX välja Leader – meetme alusel toetuse saamisest, kuna PRIA jõudis seoses toetuse saaja poolt Maksuja

Tolliametile käibemaksumenetluses antud selgitustega järeldusele, et toetuse saaja on esitanud PRIA-le tahtlikult valeandmeid.

4. 08.03.2013 esitas MTÜ XXX vaide PRIA toetuse tagasinõudmise otsusele.

5. 10.04.2013 esitas MTÜ Kynnap XC Maksuja Tolliametile parandatud käibemaksudeklaratsiooni juuli 2012 kohta, millega vähendas mänguväljaku ehitustöödega seonduvat käibemaksu enammakset.

6. 26.04.2013 kirjaga nr 13-4/152-2 teavitas PRIA MTÜ-d XXX menetluse käigust ning andis uue võimaluse selgituste ja vastuväidete esitamiseks tähtajaga 06.05.2013 ning sellest tulenevalt pikendati vaide läbivaatamise tähtaega kuni 13.05.2013.

7. 16.05.2013 tegi PRIA vaideotsuse nr 13-4/209 (tl 9-11), millega 1) jäeti rahuldamata MTÜ XXX 08.03.2013 esitatud vaie; 2) tunnistati kehtetuks PRIA peadirektori 04.02.2013 otsus nr 13-6/222, millega PRIA nõudis tagasi taotluse nr 430010821770 alusel välja makstud toetuse ning arvas MTÜ XXX välja Leader – meetme alusel toetuse saamisest; 3) nõuti MTÜ-lt XXX tagasi taotluse nr 430010821770 alusel makstud toetus summas 5270,49 eurot; 4) määrati, et tagastatava toetuse summalt nõutakse intressi sõltumata toetuse väljamaksmise valuutast eurodes. Intressimäär tagastatava toetuse summalt on eurodes ühe aasta Euribor+5 protsenti aastas. Intressimäär fikseeritakse iga aasta 2. jaanuari seisuga ning see kehtib üks aasta. Intressi arvestatakse ajavahemiku alusel, mis jääb toetuse saaja jaoks sissenõudekorraldusel märgitud maksetähtaja ning tagasimakse või mahaarvamise kuupäeva vahele. Intressiarvestuse aluseks on tegelik päevade arv kuus ja 360-päevane aasta. 5) Toetuse saajal tuleb tagasinõutud summa kanda 60 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise otsuse teatavakstegemise päevast arvates.

8. 27.06.2013 esitas MTÜ XXX kohtule kaebuse PRIA 16.05.2013 vaideotsuse nr 13-4/209 punktide 1, 3, 4 ja 5 tühistamise nõudes (tl 2-6).

9. Tartu Halduskohtu 03.07.2013 kohtumäärusega võeti MTÜ XXX kaebus menetlusse ja tehti vajalikud eeltoimingud.

10. 29.01.2014 toimunud kohtuistungil esitas kaebaja esindaja menetluskulude nimekirja (tl 97- 99) ja taotleb kaebuse rahuldamise korral menetluskulud summas 150 eurot välja mõista vastustajalt.

KAEBAJA VÄITED

11. Kaebuse esitaja on seisukohal, et PRIA 16.05.2013 vaideotsus nr 13-4/209 ei ole õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebaja on seisukohal, et toetuse saaja MTÜ XXX ei ole saanud nimetatud toetusest mingisugust kasu, seega puudub igasugune alus kohaldada Euroopa Komisjoni 27.01.2011 määruse (EL) nr 6572011 art 4 lg 8. Siinkohal viitab kaebuse esitaja vaideotsuse punktile 5, mis pole kooskõlas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 100 lg 1, kuna nimetatud sätte alusel kohustatakse toetusraha tagastama 90 kalendripäeva jooksul otsuse jõustumisest, kuid vaideotsuse kohaselt 60 kalendripäeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et seetõttu ei ole PRIA 16.05.2013 vaideotsus õiguspärane, kuna pole täidetud tingimused, millistel alustel kuuluks toetus tagasinõudmisele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Euroopa Liidu ühise põllumajandusepoliitika rakendamise seaduse § 99 lg 3 alusel tehtud otsus toetusraha tagastamise kohta on kaalutlusotsus ning samuti isikut koormav haldusakt, seega peaks olema haldusakt põhjendatud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et PRIA 16.05.2013 vaideotsus nr 13-4/209 on põhjendamata. Kaebaja väidab, et on nimetatud toetuse eest rajanud Tiigi-Kantso kinnistule mänguväljaku, mis on olnud alates selle valmimisest kuni praeguse ajani avalikus kasutuses ning selle eest ei ole MTÜ XXX saanud mingit tulu. Samuti ei ole nimetatud mänguväljakut kellelegi renditud. Kaebaja väidab, et PRIA-le oli projekti esitamisest alates teada, et mänguväljak kavatsetakse rajada Tiigi-Kantso kinnistule, mille omanikuks on Rain-Mati Pesor ning Tiigi-Kantso kinnistu kõrval asub Väike-Kantso kinnistu. Kaebuse esitaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et vastustaja poolt esitatud tõendid ei tõenda, et toetus oli välja makstud alusetult ning toetuse saaja tekitas toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. Kaebuse esitaja jääb oma esitatud kaebuse juurde ning palub selle rahuldada.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

12. Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtadega. Vastustaja vastuväidete kohaselt oli toetuse tagasinõude aluseks Euroopa Liidu ühise põllumajandus-poliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lõige 3, mis sätestab, et kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Samuti on tagasinõude aluseks Euroopa Komisjoni 27. jaanuari 2011 määruse (EL) nr 65/2011 (EK määrus nr 65/2011) artikkel 4 lõige 8, mille kohaselt ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. PRIA leiab, et toetus oli välja makstud alusetult, kuna tingimused toetuse saamiseks olid kunstlikult loodud, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

13. Vaidlust ei ole selles, et Leader – meetme raames projektitoetuse taotluse esitamisel märkis MTÜ XXX, et taotleb toetust Vidrike küla elukeskkonna parendamiseks ning lastele uue vaba aja veetmise võimaluse loomiseks.

14. Toetuse taotlemisel jättis MTÜ XXX projektitoetuse taotluses (tl 37-40) esitatud andmetega PRIA-le tahtlikult mulje, et äriline kasutus puudub, mänguväljak rajatakse kohalike laste vaba aja veetmise võimaluste parandamiseks ning toimub üksnes vaba avalik kasutus, mille tulemusel määras PRIA toetust 90% ulatuses projekti abikõlblikest kuludest. Toetuse määramise ajal kehtis põllumajandusministri 12.06.2008 määrus nr 59 „Leader – meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“, mille § 33 lõike 2 kohaselt antakse mittetulundusühingule, sihtasutusele ja kohalikule omavalitsusüksusele projektitoetust kuni 90% abikõlblike kulude maksumusest ning lõike 3 kohaselt antakse ettevõtjale projektitoetust kuni 60% abikõlblike kulude maksumusest.

15. Vaidlust ei ole selles, et seoses projekti odavnemisega tehti toetuse saajale lõplikult väljamakseid summas 5270,49 eurot ning PRIA 02.11.2012 otsuse nr 13-6/2404 alusel maksti kaebajale lõplikult välja viimase toetuse osa.

16. Asja materjalidest nähtuvalt saatis Maksuja Tolliamet (MTA) 21.11.2012 infovahetuse korras PRIA-le dokumendid kaebaja käibemaksumenetluse kohta (tl 48-55). Maksumenetluses oli selgunud, et 90% määraga finantseeritud mänguväljaku puhul oli tegemist selgelt ärilisel eesmärgil tegutseva puhkekompleksile lisaväärtust andva atraktsiooniga.

17. 15.01.2013 teavitas PRIA oma kirjaga nr 13-1/679 kaebajat, et on ette valmistatud toetuse tagasinõudmise otsus seoses valeandmete esitamisega ning andis võimaluse ärakuulamiseks tähtajaga 21.03.2013 (tl 56).

18. 04.02.2013 tegi PRIA toetuse tagasinõudmise otsuse nr 13-6/222 (tl 100-104), milles tugines asjaolule, et MTA käibemaksumenetluse tulemusena oli kaebaja siduvalt määratlenud mänguväljaku kui majandustegevuseks vajaliku investeeringu. Seetõttu luges PRIA projektitaotluses mänguväljaku avaliku kasutuse kohta esitatud info valeandmete esitamiseks.

19. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja PRIA-le eelnimetatud otsuse peale 08.03.2013 vaide (tl 19) ja MTA-le 10.04.2013 parandatud käibedeklaratsiooni juuli 2012 kohta, millega vähendas mänguväljaku ehitustöödega seonduvat käibemaksu enammakset, seega loobus käibemaksu tagastuse nõudest. Kuna muudetud käibemaksudeklaratsiooni tõttu ei saanud PRIA enam tugineda käibemaksumenetluse tulemusele, sest tagasinõude otsuse faktiline alus oli muutnud, siis tegi PRIA 16.05.2013 vaideotsuse nr 13-4/209 (tl 9-11), millega tunnistas PRIA peadirektori 04.02.2013 otsuse nr 13-6/222 kehtetuks ja tegi uutel alustel toetuse tagasinõudmise otsuse.

20. PRIA mõlema tagasinõudeotsuse üheks aluseks oli Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lõige 3. Nimetatud lõige sätestab, et kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Antud juhtumil on PRIA tuvastanud kohtu arvates õigesti, et toetusraha on makstud alusetult, sest toetuse saaja on loonud toetuse saamise tingimused kunstlikult. Seepärast tuleb toetus ELÜPS § 99 lõike 3 alusel tagasi nõuda. ELÜPS § 100 lõige 1 sätestab tagasimakse tähtajaks 90 päeva. Seoses Euroopa Komisjoni 12. oktoobri 2012 rakendusmääruse (EL) nr 937/2012 jõustumisega muutus tähtaja pikkus, mille PRIA võis toetuse tagasi maksmiseks anda. Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 937/2012 artikli 2 alusel asendatakse määruse (EL) nr 65/2011 artikli 5 lõike 2 esimene lõik järgmisega: „2. Intress arvutatakse ajavahemiku alusel, mis jääb toetusesaaja jaoks sissenõudekorraldusel märgitud maksetähtaja (mis ei ületa 60 päeva) ning tagasimakse või mahaarvamise kuupäeva vahele.” Euroopa Liidu määrused on üldjuhul otsekohalduvad ning PRIA-l tuleb neid järgida ka juhul, kui seadust ei ole veel vastavalt muudetud. ELÜPS § 100 lõige 1 kehtib ülejäänud osas, kuid pikim tagasimaksetähtaeg on 60 päeva. Seepärast ei saa PRIA pärast rakendusmääruse jõustumist anda maksetähtajaks 90 päeva.

21. PRIA 16.05.2013 otsuse nr 13-4/209 teine tagasinõude alus on Euroopa Komisjoni 27. jaanuari 2011 määruse (EL) nr 65/2011 (EK määrus nr 65/2011) artikkel 4 lõige 8, mille kohaselt ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et EK määruse nr 65/2011 artikli 4 lõiget 8 ei saa kohaldada, sest MTÜ ei ole toetusest mingit kasu saanud. Asja materjalidest nähtuvalt on PRIA kaebajale nii 26.04.2013 saadetud kirjas nr 13-4/152-2 (tl 21) kui ka 16.05.2013 otsuses nr 13-4/209 põhjalikult selgitanud, millistele asjaoludele tuginedes PRIA tuvastas, et 90% ulatuses toetuse saamiseks vajalikud tingimused on tekitatud kunstlikult. Kohtu hinnangul on PRIA toetuse tagasinõudmisel kaalunud kõiki asjas kogutud andmeid, kuid artikli 4 lõike 8 kohaldamisel on eelkõige määravad mänguväljaku rajamise kavandamisel toetuse taotlemise motiivid, mitte praegused reaalse kasutamise asjaolud.

22. Toetuse saaja tegevus mänguväljaku ehituselt käibemaksutagastuse taotlemisel ning korduvad kinnitused MTA-le, et ehitis on vajalik 100% MTÜ majandustegevuseks, samuti maaomaniku algne kava rajada olemasoleva kämpingu juurde täiendav külastuskeskus ja mänguväljak, tõendavad seda, et kogumis oli tegemist tervikliku puhkekompleksi arendamise kavaga ärilisel eesmärgil. Võimalus, et külaelanikud saavad mänguväljakut tasuta kasutada, ei muuda asjaolu, et mänguväljak on lisaatraktsioon puhkekompleksile. Erinevate atraktsioonide praegust kasutamist mõjutab maaomaniku selgituste järgi ka valla lubatud toetuste äralangemine, kuid praegune, asjaolude sunnil tekkinud kasutus üksi ei tõenda, et mänguväljak on rajatud ilma äriliste kaalutlusteta.

23. Kaebuse esitaja väide, et tema ainuke huvi toetuse taotlemisel oli taotluses märgitud kohalikele lastele vabaajaveetmise võimaluse rajamine ja piirkonna parendamine, ei ole kohtule usutav, kuna mänguväljaku rajamine on seni kaebaja ainuke tegevus oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks, mis viitab, et kaebaja ei tegutse aktiivselt ja pidevalt kohaliku elu edendamisega, kuna nii MTÜ XXX juhatuse liige Raily Pesor kui temaga seotud kinnistu omanik Rain-Mati Pesor tegutsevad teiste ettevõtete kaudu samas asukohas muuhulgas ka puhkemajanduse, kinnisvara rentimise ja üürimisega, siis seostub mänguväljaku rajamine MTÜ XXX seotud isikute muu majandustegevusega. Sellest tulenevalt nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et MTÜ vorm oli vajalik üksnes suurema toetusmäära saamiseks. Vastavalt toetuse taotlemisel kehtinud põllumajandusministri 12.06.2008 määruse nr 59 (Leader-määrus) § 33 lõikele 2 võib MTÜle määrata toetust kuni 90% kuludest, kuid ettevõttena toetust taotledes oleks toetusmäär üksnes 60% vastavalt sama paragrahvi lõikele 3. Rain-Mati Pesor kinnitas PRIAs toimunud kohtumisel, et 60% toetusmääraga ei oleks seda mänguväljakut rajatud.

24. Kaebuse esitaja väitel, et nad ei ole mänguväljaku kasutamise eest tasu küsinud ning esitades tõendeid, et see on sihipärases avalikus kasutuses, ei ole antud juhul tähtsust, sest EK määruse nr 65/2011 artikli 4 lõike 8 kohaldamiseks ei pea vastustaja tõendama, et toetuse saaja on reaalset kasu saanud. Kaebuse esitaja poolt MTA-le antud ütlustest ja ka PRIA-le antud hilisematest selgitustest ilmneb, et mänguväljak on seotud puhkemajandusealase ettevõtlusega. EK määruse nr 65/2011 artikli 4 lõike 8 kohaselt ei maksta toetusi toetusesaajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad on tekitanud sellise toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, saamaks kasu kõnealuse toetuskava eesmärkide vastaselt. Nimetatud lõige ei nõua, et toetuse saaja oleks kunstlikult tekitatud tingimuste abil juba kasu saanud, vaid kasu saamine on üksnes motiiv kunstlike tingimuste loomiseks. Siiski tuleb kasu saamiseks lugeda ka seda, et ettevõttena toetust taotledes oleks mänguväljaku rajamise omaosaluse määr olnud 40%, mitte 10%, mille pidi tasuma kaebaja.

25. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väidetega, et vastustaja ei ole teostanud kohapealset kontrolli ja et vastustaja oleks pidanud enne toetuse määramist teadma mänguväljaku asukohta ning kaebaja ja Rain-Mati Pesori omavahelisi suhteid. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna taotluses esitatud andmed olid kooskõlas taotletava toetusmäära ja taotlejale seatud nõuetega, mida vastustaja enne toetuse määramist kontrollis, siis ei olnud vastustajal alust kahelda taotleja soovis rajada avalikuks kasutuseks mõeldud mänguväljakut. Antud juhul lähtus vastustaja toetuse määramise otsuse tegemisel Leader-meetme kohaliku tegevusgrupi - MTÜ Valgamaa Partnerluskogu juhatuse poolt 16.02.2010 heaks kiidetud otsusest. Kui kohalik tegevusgrupp leiab, et eraomandis olevale kinnistule avaliku mänguväljaku rajamine 90% toetuse abil on kohaliku piirkonna jaoks vajalik investeering, siis ei ole vastustajal õigust investeeringu vajalikkust ise hinnata ja sellel alusel toetuse määramisest keelduda. PRIA-l oli taotluse menetlemise ajal kehtinud Leader-määruse alusel õigus kontrollida üksnes taotluse ja taotleja määruse nõuetele vastavust. Kuna taotleja oli täitnud kõik formaalsed nõuded, siis puudus PRIA-l kohtu arvates alus toetusmäära vähendamiseks või toetuse määramisest keeldumiseks. Asjaolu, et mänguväljakut oli kavas kasutada majandustegevuses ja see kuulub ühte kompleksi puhkemaja ja kämpingutega, selgus alles kaebaja esindaja poolt MTA-le antud ütlustest. Kohtule on usutav, et PRIA-l ei saanud taotluse menetlemisel tekkida kahtlust, et mänguväljak kuulub puhkemaja juurde, sest nagu Ehitisregistri andmebaasi väljatrükist (tl 23) nähtub, on kõrvalkinnistul asuv põhihoone ehitisregistris arvel elamuna. MTA teavitas PRIA-t 21.11.2012 kirjaga (tl 48-55) maksumenetluses selgunud asjaoludest ning see andis PRIA-le põhjuse uurida taotlusega seonduvat uuesti. Kohus on seisukohal, et uutele asjaoludele tuginedes leidis vastustaja õigesti, et MTÜ XXX kaudu toetuse taotlemisega loodi kunstlikult tingimused suurema määraga toetuse saamiseks.

26. Kohus märgib, et kuigi vastustaja oli taotluse menetlemisel teadlik, et kaebaja on käibemaksukohustuslasena registreeritud, ei kohusta see kaebajat kõigilt tehingutelt käibemaksutagastust taotlema. See on vabatahtlik ning vastavalt käibemaksuseaduse § 29 lõikele

1 võib sisendkäibemaksu maha arvestada üksnes majandustegevusega seotud tehingutelt. Kui kaebaja soovib seda võimalust kasutada, siis seob ta vastavad tehingud automaatselt majandustegevusega, ning sellel alusel tegi PRIA 04.02.2013 otsuse nr 13-6/222 toetuse tagasinõudmise kohta. Toetuse määramise ajal ei olnud vastustajal võimalik kindlaks teha, kas kaebaja soovib käibemaksutagastust taotleda või mitte. Lähtudes projekti eesmärgist rajada mänguväljak tasuta avalikuks kasutuseks, võis vastustaja eeldada, et sisendkäibemaksu sellega seonduvatelt tehingutelt maha ei arvestata.

27. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vastustaja hindas kogumis kõiki, ka hilisemas menetluses antud kaebaja ütlusi ja selgitusi ning lähtus otsuse tegemisel nendest andmetest, mida oli põhjust pidada tõesteks, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata, kuna vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks puudub alus.

28. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik