3-13-711/45 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-711 Otsuse kuupäev 6. veebruar 2014 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Sven Antoni kaebus Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 27. veebruari 2013 kirja nr PVV 14-4/13/3352-2 õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata asi uuesti läbi Asja läbivaatamine kohtuistungil 10. detsember 2013 Menetlusosalised Resolutsioon Kaebaja – Sven Anton Vastustaja – Keskkonnaamet Kaasatud haldusorgan – Otepää vald 1. Jätta Sven Antoni kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. märts 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Sven Anton esitas 27. jaanuaril 2013 Otepää Vallavalitsusele avalduse, milles taotles projekteerimistingimuste väljastamist Juhani kinnistule. 2. Otepää Vallavalitsus esitas 4. veebruaril 2013 Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonile nõusoleku saamiseks väljastatavad projekteerimistingimused Valga maakonnas Otepää vallas Pilkuse külas kinnistusraamatu registriossa nr 220740 kantud kinnistule elamu ja abihoone projekteerimiseks. 27. veebruaril 2013 keeldus Keskkonnaamet kirjaga nr PVV 14-4/13/3352-2 nõusoleku andmisest Juhani kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks. Otepää Vallavalitsus teavitas 1. märtsi 2013 kirjaga taotlejat Keskkonnaameti keeldumisest Juhani kinnistule elamu ja abihoone ehitamiseks projekteerimistingimuste kooskõlastamisest. 3. Tartu Halduskohtusse saabus 1. aprillil 2013 Sven Antoni kaebus, milles kaebaja palub tühistada Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 kiri nr PVV 14-4/13/3352-2.

Kohus selgitas kaebajale, et Keskkonnaameti poolt Juhani kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks nõusoleku andmisest keeldumine on menetlustoiming, mida ei saa vaidlustada tühistamisnõudega, kuna tegemist pole haldusaktiga. Kohus märkis, et kooskõlastuskirja vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus Keskkonnaameti keeldumine nõusoleku andmisest on projekteerimistingimuste väljastamise üle otsustajale, siduv. Tulenevalt looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 7 on Keskkonnaameti seisukohad Otepää Vallavalitsusele siduvad ning seega on Keskkonnaameti kooskõlastuskiri vaidlustatav tuvastamisnõudega. 4. Tartu Halduskohus võttis 5. aprilli 2013 määrusega Sven Antoni kaebuse Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 kirja nr PVV 14-4/13/3352-2 õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse. 5. 10. detsembril 2013 toimus haldusasjas kohtuistung, millest võtsid osa kaebaja lepinguline esindaja Aleksander Sven Esse, Keskkonnaameti esindajad Maiu Paloots ja Maret Voolaid ning Otepää valla esindaja vallasekretär Neeme Sild. Kaebaja esindaja esitas kohtuistungil taotluse kaebuse täiendamiseks kohustamisnõudega, taotledes Keskkonnaameti kohustamist vaadata asi uuesti läbi. Kohus rahuldas 17. detsembri 2013 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebuse põhjendused 6. Keskkonnaameti kooskõlastuskiri on diskretsiooniotsus tulenevalt looduskaitseseaduse §-st 14. Keskkonnaamet ei ole vaidlusaluses kirjas analüüsinud ehitise sobilikkust looduskeskkonda. Esitatud kaalutlus on kaebaja hinnagul paljasõnaline ja põhistamata. Uue hoonestusala moodustamisel moodustuks 10,74 hektarist maast ca 2000 kuni 4000 m² pindalaga õueala, mis on kinnistu pindalast ca 0,04 %. Selline muudatus ei saa kaebaja hinnangul olla oluliseks muudatuseks maakasutuslikes tingimustes. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-08-562 toodud seisukohale, et üksnes pärandkultuurmaastiku ja loodusväärtuste säilitamine ei ole sobivad ja piisavad kaalutlused, et mitte anda kooskõlastust projekteerimistingimustele. Järgides neid kaalutlusi, tuleks piiranguvööndis keelata igasugune ehitustegevus. Seda aga õigusaktid ei välista. Kui ehitis sulandub hästi looduskeskkonda ning ehitamine ja ehitiste kasutamine ei too kaasa looduslike väärtuste hävimist, peavad ehitamise keelamiseks olema kaalukad põhjused. Vaidlusaluses kooskõlastuskirjas ei ole analüüsitud ega väljaselgitatud võimalike ehitusalade asukohti, puudub alternatiivide võrdlus ja alternatiivide mõju Otepää looduspargi kaitse eesmärkidele. 7. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on äärmiselt intensiivselt piiranud tema Põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandiõigust. Keskkonnaameti kirjast ei ole võimalik järeldada, millistest kaalutlustest tulenevalt on peetud nii intensiivset piirangut kooskõlas olevaks PS §-s 12 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja ei ole kaalunud kaebaja huve. Piisavaks kaalutluseks ei saa pidada ainuüksi väidet, et Keskkonnaamet on kaalunud omaniku huvi ehitada kinnistule elamu. 8. Keskkonnaamet on 14. veebruari 2013 kirjaga nr PVV 6-5/13/376-2 kooskõlastanud Tornimäe detailplaneeringu, millega nähakse ette ehitusõigus õhuseire radariposti ning selle teenindamiseks vajaliku juurdepääsuteede ehitamiseks. Tornimäe radaripost asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Arusaamatu on, kuidas 10,74 ha pindalaga maatulundusmaale elamu ja abihoonete rajamine kahjustab maa sihtotstarbelist kasutamist ja pärandkultuurmaastiku säilimist, samas radariposti rajamine ühe Otepää looduspargi kõrgema künka tippu on kooskõlas nii pärandkultuurmaastiku kaitsmise kui ka maa traditsioonilise kasutamise põhimõtetega. Kaebaja on seisukohal, et Juhani kinnistu omanikku ei ole koheldud võrdselt võrreldes teiste hoonestamata kinnitute omanikega, kellele on lubatud piiranguvööndis maatulundusmaale ehitada. 2

9. Keskkonnaamet ei ole teavitanud Juhani kinnistu omanikku, sellest et Juhani kinnistu asub väike konnakotka toitumisalal ning sellest tulenevatest piirangutest kinnistu kasutamisel. Väike konnakotka kaitse tegevuskava aastateks 2009-2013 lk 17 punkti 2.1 eelviimases lõigus on määratletud saagiala raadiuseks 2 km raadiusega ala pesa ümber. Vastustaja ei ole esitanud kirjas kaalutlusi, millest nähtuks väike konnakotka toitumisala (saagiala) moodustamise alus, ulatus, pesapuu asukoht ning puuduvad ka sellekohased viited õigusaktidele. Esitatud piirang ei ole kontrollitav. 10. Keskkonnaamet ei ole vaidlusaluses kirjas esitanud veenvaid kaalutlusi, millest oleks võimalik üheselt mõista Juhani kinnistu erilist maastikukaitselist väärtust võrreldes Otijärve ja Otimäe kinnistuga, kuhu on lubatud rajatud uushoonestus. Samuti ei ole esitatud kaalutlusi, miks peab Juhani kinnistu hoonestamisel järgima 27. mai 2004 antud tingimusi samas Otijärve ning Otimäe kinnistu hoonestamisel võib neid järgida valikuliselt või jätta üldse tähelepanuta. Kaebaja märgib, et Otijärve kinnistule ehitusõiguse lubamise otsusest ei selgu, miks on lubatud ehitada Otepää-Valgjärve maanteelt avanevale lagedale alale. Vaadeldes Otijärve kinnistule ehitustegevuse lubamist ja Juhani kinnistule ehitustegevuse mittelubamist ning nende ehitusalade paiknemist, ei ole võimalik üheselt aru saada, miks on lubatud ehitada avalikult teelt avanevale lagedale avamaastikule, kuid mitte Juhani kinnistu madalamale ja võsastunud alale. 11. Keskkonnaamet ei ole Juhani kinnistule ehitusõiguse keelamisel ega 6. septembri 2013 kirjaga nr PVV 14-4/13/18608 antud selgitustes tuginenud üldplaneeringus kokkulepitud eluja kõrvalhoonete maastikku sobivuse hindamise kriteeriumitele. Vastustaja ei ole esitanud kaalutlusi, mis välistaksid üldplaneeringus kokkulepitud hindamiskriteeriumid. Üldplaneeringus kokkulepitud kriteeriumite alusel on maastikuarhitekt Erge Sonn hinnanud maastikuarhitektuurse hindamise käigus Juhani kinnistul võimalike hoonestusalasid. Kokkuvõttes pakub maastikuarhitekt välja mitu hoonestusala asukoha varianti. Kaebaja leiab, et Vastustaja seisukoht, et hindamises sisalduvad kirjeldused ja analüüsid kattuvad Keskkonnaameti poolt väljaselgitatuga, mis sisalduvad 27. veebruari 2013 kirjas, on meelevaldne. Keskkonnaamet ei ole valla üldplaneeringust lähtuvalt läbi viinud maastikuarhitektuurset hindamist. 12. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet kui ka Otepää Vallavalitsus ei ole haldusmenetluse läbiviimisel taganud taotleja ärakuulamist (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamise puhul on tegemist olulise menetlusveaga, arvestades, et taotleja poolt on koostatud Juhani kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine (milles on välja pakutud mitu alternatiivset hoonestusala), kehtivas üldplaneeringus nähakse ette maastiku sobivise hindamiseks kriteeriumid ning Keskkonnaamet on väljastanud mitmeid ehitusõiguse kooskõlastusi naabrusesse jäävale Otijärve ja Otimäe kinnistule. 13. 10. detsembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et Keskkonnaamet teostas Juhani kinnistul iseseisvalt paikvaatluse. Kaebaja on seisukohal, et rikutud on ärakuulamisõigust. Käesolevaks ajaks on kehtestatud Otepää valla üldplaneering, millest Keskkonnaamet Juhani kinnistule loa mitteväljastamisel ei ole lähtunud. Vastustaja vastuväited 14. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Seoses kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 otsusega haldusasjas nr 3-08-562 märgib vastustaja, et vaidluse aluseks olnud kaitseala valitseja otsustuses oli loetletud üksnes Otepää looduspargi kaitseväärtused, kuid jäetud need sidumata konkreetse kinnistuga ja taotleja soovitud tegevusega. Samas käesoleva vaidluse aluseks olevas 27. veebruari 2013 otsustuses on vaadeldud Juhani kinnistut ja selle lähiümbrust ning kaitse-eesmärke ja tehtud otsus lähtudes taotletud tegevusest, kinnistuga seotud faktilistest asjaoludest ja kaitse-eesmärkidest. 3

15. Juhani kinnistust eraldatud Otimäe ja Orijärve kinnistutele on antud ehitusõigus. Kuid kinnistu jagamisel ja jagatud kinnistute võõrandamisel oli teada, et kaitseala valitseja ei pea põhjendatuks ehitamist Juhani kinnistule. Asjaolu, et varasemalt on lubatud hoonestusalad rajada Juhani kinnistust eraldatud kinnistutele ei anna mingil moel alust eeldada, et seetõttu on lubatav ka hoonestuse rajamine vaidlusalusele Juhani kinnistule. Keskkonnaamet hinnangul ei pea kaebaja õigusi ja huve kaaluma ning motiveerima võrdluses kõigi Keskkonnaameti varasemate toimingutega seonduvalt Otepää loodusparki ehitamiseks projekteerimistingimuste andmise kooskõlastamisega. Iga projekteerimistingimuste väljastamise taotlus on kinnistu asukohta, asendit ning maastiku vaateid arvestades unikaalne, mistõttu ei tingi mõne varasema taotluse rahuldamine ajas hilisemate taotluste rahuldamist. Seega ei ole Keskkonnaamet antud juhul võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud 16. Looduskaitseseadus ei sätesta iseseisvalt täpsemaid kriteeriume, millele peaks tuginema LKS § 14 kohane otsustus. Tuvastamaks, kas soovitud tegevus võib kahjustada loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, tuleb kõigepealt välja selgitada kaitstava loodusobjekti kaitseeesmärgid. Käesoleval juhul on kaitseeesmärkide määratlemisel arvesse võetud seda, et vaidlusalusel maatükil on Otepää looduspargile iseloomulik maastik. Kuna see maastik on kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda pärandkultuurmaastikuna. Pärandkultuurmaastiku säilitamise püüd eeldab senise maakasutuse järjepidevust või tingimuste hoidmist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamiseks. 17. Keskkonnaamet on kinnistu ja selle lähiümbruse kaitstavate maastikuväärtuste kindlaks tegemisel analüüsinud Artes Terrae OÜ poolt 2009 koostatud töös „Pärandmaastike inventuur“ ja leidnud, et ka nimetatud inventuur ei toeta ehitamist Juhani kinnistule. Arvestades Juhani kinnistu maastikulist olemust, vaadeldes kinnistu paiknemist maastikul, naaberkinnistute ja lähiümbruse kinnistutega seonduvat ja kaitse-eeskirjast tulenevaid kaitseväärtusi, on põhjendatud keelata ehitamine Juhani kinnistul. 18. Keskkonnaameti hinnangul on vaidlustatud menetlustoiming piisavalt põhjendatud, et oleks avatud otsustuse tagamaad, miks kaitseala valitseja ei saa projekteerimistingimuste väljastamiseks nõusolekut anda. 19. Kuna Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 otsustus on õiguspärane, ei ole alust kohustada Keskkonnaametit Sven Antoni 29. jaanuari 2013 esitatud projekteerimistingimuste taotlemise avaldust ja selle alusel Otepää Vallavalitsuse poolt esitatud taotlust nõusoleku saamiseks projekteerimistingimuste väljastamiseks uuesti läbi vaatama. Keskkonnaamet on selgitanud vastuses kaebusele ja 10. detsembri 2013 istungil, et menetlustoiming ei lõpeta menetlust. Kui taotleja esitab uue taotluse uute põhjendustega või uuel alusel, teeb Keskkonnaamet uue otsuse. 20. 10. detsembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et Otepää valla üldplaneeringus on kirjas, et üldjuhul maatulundusmaad ei hoonestata, aga on erandeid, mida on maastikuarhitektuurses hindamises analüüsitud. Üldplaneeringus on toodud, et põhiline on maastikku sobivus. Üldjuhul tugineb Keskkonnaamet looduskaitseseadusele ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjale. Vaidlusalune otsustus on tehtud maastikukaitse aspektidest tulenevalt. Otsustuses on selgitatud, mis kaitseväärtused Juhani kinnistul on. Vastustaja märgib, et Väike-konnakotka toitumisala olemasolu ei ole esmaseks keeldumise põhjuseks. Otepää valla arvamus 21. Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regioon Otepää looduspargi valitsejana pidi kooskõlastuse andmisel või sellest keeldumisel hindama projekteerimistingimustega ettenähtud ehitiste 4

püstitamise võimalikkust taotletud hoonestusalale. Kaasatud haldusorgan on seisukohal, et Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioon on taotluse piiridest väljumisega ilmselgelt pädevust ületanud, kui võttis seisukoha, et kogu kinnistu Juhani ulatuses hoonestusala rajamine ei ole võimalik. Otepää vald ei nõustu kaebaja väitega, et Keskkonnaamet ei ole teavitanud kinnistu Juhani omanikku sellest, et kinnistu asub väike konnakotka toitumisalal ning sellest tulenevatest piirangutest kinnistu kasutamisel. Keskkonnaameti vastusele on lisatud kaitsekohustuse teatis nr OLP-476, millest nähtub, et ühena kaitseala kaitse-eesmärgiks on linnudirektiivi I lisa liikide kaitse ja säilimine. Teadaolevalt on kinnistu võõrandaja kohustatud kinnistu omandajale üle andma kogu kinnistuga seotud dokumentatsiooni, sh kaitsekohustuse teatis, ehitustegevusega seotud dokumendid. Vallavalitsus kaasatud isikuna leiab, et Keskkonnaameti kirjas puuduvad kaalutlused selle kohta, millisel moel on kaebajal võimalus omandiõigust realiseerida ja võimalik temale kuuluvat kinnisasja hoonestada. Lisaks selgitamisja nõustamiskohustuse järgimisele kuulub haldusorgani kohustuste hulka võimaluste loomine koostööks taotlejaga. Esitatud põhjendusi looduskaitseala piiranguvööndis mistahes ehitustegevusest keeldumiseks ei saa antud juhul pidada piisavateks. Vallavalitsus on seisukohal, et majanduslikult kasutatavas piiranguvööndis tegevuste täielik keelamine ei ole kooskõlas piiranguvööndi mõtte ja kehtestamise eesmärgiga. Kohtu seisukoht 22. Asjas ei ole vaidlust selles, et Juhani kinnistu, millele elamu rajamiseks projekteerimistingimuste väljastamisest vastustaja 27. veebruari 2013 kirjaga keeldus, tekkis praegusel kujul 2006. aastal samanimelise kinnistu jagamisel (vt tl 44). Jagamise tulemusel eraldati kinnistust Otimäe ja Otijärve. Käesoleval ajal on Juhani kinnistu pindalaks 11,01 ha, millest Juhani katastriüksus moodustab 10,74 ha ja Juhani tee katastriüksus 0,27 ha. Juhani katastriüksus on täies ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega maatükk. Vaidlust ei ole ka selles, et Juhani kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Tulenevalt looduskaitseseaduse (LKS) § 12 lg-st 1 määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga. Kaitseeeskirjaga piiritletakse ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse LKS-s sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa (LKS § 12 lg 2). Vaidlusaluse kinnistu kasutamist reguleerib Otepää looduspargi kaitse-eeskiri, mis on vastu võetud Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997 määrusega nr 63 "Otepää looduspargi kaitseeeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (kaitse-eeskiri). Kaebaja taotles Otepää Vallavalitsuselt projekteerimistingimuste väljastamist (tl 10) elamu rajamiseks kaardil (tl 12) tähistatud kohta Juhani katastriüksusel. 23. Vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lg-le 1 ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kaitsealal anda projekteerimistingimusi. Kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta LKS § 14 lg-s 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit (LKS § 14 lg 2). Tulenevalt LKS § 31 lg 2 p-st 8 kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Vaidlust ei ole selles, et Otepää looduspargi kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet (LKS § 21 lg 1). Kaitse-eeskirja kohaselt on looduspargi valitseja nõusolekuta kogu looduspargi alal keelatud projekteerimistingimuste väljastamine (p 11.5.) ja piiranguvööndis uute hoonete püstitamine (p 24.3.). Seega tuli vastustajal tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 ja kaitse-eeskirjast tuvastada, kas kavandatav tegevus võib kahjustada Otepää looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Olukorras, kus kaitse 5

eesmärgi kahjustamise võimalus on tuvastatud, ei ole Keskkonnaametil enam kaalutlusruumi otsustamaks nõusoleku andmine või sellest keeldumine projekteerimistingimuste väljastamiseks, vaid LKS § 14 lg 2 sätestab Keskkonnaametile otsese kohustuse nõusoleku andmisest keelduda. Norm annaks haldusorganile kaalutlusõiguse juhul, kui sätestaks, et: „nõusoleku andmisest võib keelduda…“. Käesoleval juhul see nii ei ole. Seetõttu ei nõustu kohus menetlusosaliste, samuti Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009 otsuses asjas nr 3-08-562 väljendatud seisukohaga, et nõusoleku andmine LKS § 14 lg 2 alusel tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. 24. Kuna nõusoleku andmisest keeldumine võib olulisest riivata isiku omandiõigust, siis kohtu hinnangul saab LKS § 14 lg-s 2 sätestatud keeld olla proportsionaalne juhul, kaitse eesmärgi kahjustamise võimalus on tegelik, mitte üksnes hüpoteetiline. Vastasel juhul võiks eelkõige looduspargi piiranguvööndis, s.o looduspargi leebema režiimiga osas, kavandatava tegevuse lubamiseks nõusoleku andmisest keeldumine ülemääraselt riivata isiku põhiseaduslikku õigust. Keskkonnaamet on ekslikult leidnud, et kooskõlastuse andmise otsustamine toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtu hinnangul on vastustaja nõusoleku andmisest keeldumist põhjendanud siiski just nende asjaoludega, mille tõttu tuleb looduspargi kaitse eesmärgi kahjustamise võimalust pidada tegelikuks. Seega on vastustaja tegelikkuses järginud otsustamiseks ettenähtud korda ning viidatud eksimus iseenesest ei ole põhjustanud otsustuse õigusvastasust. 25. Kaitse-eeskirja p 21 kohaselt on piiranguvöönd looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitstavate loodusobjektide seaduses ning kaitse-eeskirjas kehtestatud tingimustega. Sarnane piiranguvööndi määratlus on antud ka LKS § 31 lg-s 1. Kaitse-eeskirjaga võib piiranguvööndis seada tingimusi muu hulgas maastikuilme säilitamiseks (LKS § 31 lg 3 ls 1). Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult lähtunud kaitse eesmärgi Otepää looduspargi kaitsekorralduskavast 2010-2012 (http://www.keskkonnaamet.ee/public/otepaa_kkk.pdf), leides, et looduspargis tuleb säilitada Otepää looduspargile iseloomulik maastik, mille all mõistetakse eelkõige vahelduvat künkliku pinnamoega maastikku, kus avatud (põllu-heinaja karjamaad) maastik vaheldub suletud maastikuruumiga (metsad, üksikud metsatukad). Kuna see maastik on kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda pärandkultuurmaastikuna. Pärandkultuurmaastiku säilitamise püüd eeldab senise maakasutuse järjepidevust või tingimuste hoidmist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamiseks. 26. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, milline on Juhani katastriüksuse maastik ning selle väärtus looduspargi kaitse eesmärki silmas pidades. Ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine (tl 85-105) ei lükka ümber vastustaja seisukohta, et vaidlusalune maatükk on Otepää looduspargile iseloomuliku maastikuga ja omab seetõttu väga kõrget maastikukaitselist väärtust, paiknedes Männiku mäe nõlvadel ning on hästi vaadeldav. Vastustaja on esile toonud vajaduse säilitada hästi säilinud vana asustusmuster (talukohad ja teedevõrk), hooldada avatud alasid ja kaaluda võsastunud alade puhastamist. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väidet, et Juhani kinnistul ei paikne õuemaad ega varasemat hoonestusala. Seetõttu ei kavanda kaebaja katkenud inimtegevuse taastamist, vaid uue hoonestusala rajamisest traditsiooniliselt põllumaana kasutatud alal. Vastustaja selgitas, et hoonete paigutamisel katastriüksuse piires ei ole kohta, kus hooned ei killustaks väljakujunenud maastikumustrit ega jääks domineerima avatud maastikuga reljeefsel maatükil. Seega on vastustaja vaidlustatud otsust tehes toonud välja need asjaolud, mille tõttu hoonestuse rajamine Juhani katastriüksusele kahjustaks looduspargi kaitse eesmärki ning sidunud need asjaolud tegeliku olukorraga looduses. Seetõttu tuleb projekteerimistingimuste väljastamise ja sellele järgneva hoonestuse rajamisega looduspargi kaitse eesmärgi kahjustamise võimalust pidada 6

tegelikuks ning 27. veebruari 2013 kirjas väljendatud keeldumist nõusoleku andmisest õiguspäraseks. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kavandatav õueala moodustaks kinnistu pindalast üksnes väikese osa ega saa seetõttu kahjustada looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Vastustaja on selgitanud, et kinnistu reljeefsuse tõttu jääks kavandatav elamu maastikul domineerima sõltumata asukohast. Vastustaja ei ole sealjuures tuginenud elamu juurde kavandatava õueala suurusele. Kohus märgib siiski, et 4000 m2 pindalaga õueala moodustaks Juhani katastriüksuse pindalast veidi vähem kui 4%, mitte kaebaja väidetud 0,04%. 27. Kohtu seisukohta nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasuses ei muuda ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud kinnistu maastikuarhitektuurses hindamises (tl 85-105) toodu. Kohus nõustub vastustajaga, et põhiosas langevad maastikuarhitektuurse hindamise seisukohad kokku vaidlustatud nõusoleku andmisest keeldumise motiividega ega lükka ümber järeldust, et hoonestuse rajamine Juhani katastriüksusele võib kahjustada looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Ehitise võimalik sobivus ümbritseva maastikuga ei muuda asjaolu, et uue hoonestusala loomisega kujundatakse ümber paikkonna asustusmuster. Kohus osutab siinkohal, et kaitse-eeskirja p 26 järgi on looduspargi piiranguvööndis kuppelmaastiku ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kohustuslik poollooduslike koosluste looduslike rohumaade niitmine, kuid mitte varem kui 25. juunil, või loomade karjatamine nendel, samuti praeguste metsata nõlvade ja kuplite hoidmine lagedana. Asjas ei ole vaidlust selles, et nimetatud kohustuse täitmata jätmise tõttu on maatükk osaliselt võsastunud. Kaebaja on pidanud hoonete rajamist looduspargi kaitse eesmärki mitte kahjustavaks osaliselt seetõttu, et hooned saaks paigutada alale, kus maatükile kasvanud võsa varjaks hooneid teedelt avaneval vaatel. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja hoonestuse rajamisel õiguslikult kaitstav positsioon, mille kaebaja on saavutanud seetõttu, et tema ise või tema õiguseellased on jätnud täitmata kaitse-eeskirjas sätestatud kohustuse. 28. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et nõusoleku andmisest keeldumist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja on andnud varasemalt nõusoleku naabruses asuvate maatükkide, s.h Juhani kinnistust eraldatud Otimäe ja Otijärve kinnistute, hoonestamiseks. Tulenevalt LKS § 14 lg-st 2 on vastustaja kohustatud igakordselt otsustama, kavandatavale tegevusele nõusoleku andmise. Kohus möönab, et võrduspõhiõiguse rikkumisega võiks tegemist olla juhul, kui vastustaja kaebajale projekteerimistingimuste väljastamisel kaldub kõrvale väljakujunenud halduspraktikast ja otsustamiskriteeriumitest. Vastustaja õiguseellane on juba 2004. aastal olnud seisukohal, et hoonestuse rajamine praeguse Juhani katastriüksuse alale ei ole kooskõlas looduspargi kaitse eesmärgiga ning selleks nõusolekut ei anta (tl 45). Sarnast seisukohta on väljendatud veel 2006., 2007. ning 2008. aastal (tl 46-50) ja vastuseks kaebaja päringule ka 2012. aastal. Seega on asjaomased haldusorganid olnud järjekindlalt veendumusel, et hoonestamiseks nõusolekut anda ei saa. Seetõttu olukorras, kus kaebaja omandas maatüki, mille sihtotstarbeks on maatulundusmaa, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et talle võimaldatakse maatükile hoonestuse rajamine. Kohtu hinnangul vähendavad nimetatud asjaolud kaebaja omandiõiguse riive intensiivsust, mistõttu ei saa kohus nõustuda kaebajaga nagu riivaks vaidlustatud otsustus kaebaja õigusi eriti intensiivselt. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust vastustaja poolt nõusoleku andmiseks ka juhul, kui vastustaja on varasemalt õigusvastaselt nõustunud hoonestuse rajamisega mõnele naabruses asuvale kinnisasjale. Toodud asjaoludel ei pea kohus vajalikuks analüüsida vastustaja tegevust Otijärve, Otimäe, Väike-Juhani ja Tornimäe kinnistutele hoonestuse rajamiseks nõusoleku andmisel, sest sellest ei sõltu Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 otsustuse õiguspärasus. 7

29. Kaebaja leiab, et vastustaja pidanuks kaaluma ehituslike tingimuste seadmise võimalust kooskõlastuse andmisel vastavalt LKS § 14 lg-le 3. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastavalt LKS § 14 lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja LKS § 14 lg-s 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Kaebaja on taotlenud projekteerimistingimuste väljastamist hoonestuse rajamiseks maatükil konkreetses kohas. Keskkonnaamet on nõusoleku andmisest keeldumisel leidnud, et lisaks taotletud asukohale oleks ehitamine lubamatu ka maatüki ülejäänud osas. Seega on vastustaja kaalunud taotlusest erinevate tingimuste seadmist, kuid pidanud seda põhjendamatuks. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses välja toonud millised võiksid olla need tingimused, lisaks hoonete asukoha muutmisele, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma. Ka kohtule ei ole selliste tingimuste esinemine äratuntav. Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole keeldunud nõusoleku andmisest vastuolus LKS § 14 lg-ga 3. 30. Asjakohased ei ole kaebaja väited tema ärakuulamata jätmise kohta seoses sellega, et ta esitas kinnistu maastikuarhitektuurse hindamise, samuti väited Otepää valla üldplaneeringus sätestatu arvestamata jätmise kohta. Juhani kinnistu maastikuarhitektuurne hindamine on koostatud 2013. aasta suvel, üldplaneering on kehtestatud Otepää Vallavolikogu 1. oktoobri 2013 määrusega. Seega ei saanud vastustaja nimetatud dokumentidega käesolevas asjas vaidlustatud nõusoleku andmisest keeldumise ajal arvestada ega kaebajat ära kuulata. 31. Projekteerimistingimuste väljastamiseks nõusoleku andmisest keeldumisel on vastustaja viidanud ka sellele, et Juhani katastriüksus on looduskaitsealuse liigi, väike-konnakotka, toitumisalaks. Kohus on leidnud, et nõusoleku andmisest keeldumine oli õiguspärane LKS § 14 lg 2 alusel, juba ainuüksi põhjusel, et kavandatav tegevus ohustab looduspargi kaitse eesmärgi saavutamist. Seetõttu ning arvestades, et ka vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et maatüki paiknemine väikekonnakotka toitumisalal ei olnud nõusoleku andmisest keeldumisel määravaks, ei analüüsi kohus nimetatud asjaolu siinkohal täiendavalt. Kohus märgib üksnes, et nõustub vastustajaga selles, et kaitsekohustuse teatise väljastamine kaebajale ei olnud LKS § 24 lg 3 alusel nõutav, kuna Juhani kinnistu eelmisele omanikule J. Antonile väljastati kaitsekohustuse teatis nr OLP-476 3 juunil 2005 (tl 56-59). Kaitsekohustuse teatise korduvat väljastamist kinnisasja omaniku vahetumisel seadus ette ei näe. Kinnisasja omandaja peab vastava teabe saama kinnisasja võõrandajalt või võtma ise samme kinnistuga seotud piirangute väljaselgitamiseks. Piirangute olemasolule viitab Juhani kinnistu kohta avatud registriosa kolmandasse jakku sisse kantud ostueesõiguse LKS § 16 lg 5 alusel Eesti Vabariigi kasuks. 32. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnaameti 27. veebruari 2013 keeldumine nõusoleku andmisest Juhani kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks on õiguspärane ning puudub alus vastustaja kohustamiseks asja uueks läbivaatamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. 33. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

Tanel Saar kohtunik 9