3-12-2139/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Madis Ernits ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2139 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 10.07.2012. a käskkirja nr 6-1/467-KP tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.02.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.02.2013. a otsus muutmata.

2. Jätta A.T. menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 10.03.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.02.2012 esitas A.T. Viru Vanglale taotluse (tl 107-109), milles palus luba lühiajaliseks väljaviimiseks seoses abikaasa isa väga raske tervisliku seisundiga. Viru Vangla 03.02.2012. a käskkirjaga nr 6-1/82-KP (tl 105-106) jäeti taotlus rahuldamata. A.T. esitas käskkirja nr 6-1/82-KP peale 07.02.2012 vaide (tl 68-73), mille Justiitsministeerium rahuldas 23.04.2012. a otsusega (tl 101-102). Vaie rahuldati, kuna keelduva otsuse puhul oli tuginetud kontrollimatule kaalutlusele ning kaalutlustes mindi kaugemale, kui oli vajalik loa andmise otsustamiseks. Justiitsministeerium tegi vanglale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.

2. Viru Vangla keeldus 29.05.2012. a käskkirjaga nr 6-1/348-KP (tl 99-100) A.T. le relvastatud järelevalve all erakorraliseks väljaviimiseks loa andmisest, kuna leiti, et lühiajalisel väljaviimisel ei ole võimalik saavutada taotletavat eesmärki ning vanglas toimuvaid kokkusaamisi perekonnaga saab pidada eesmärgipärasemateks.

3. A.T. esitas Viru Vangla käskkirja nr 6-1/348-KP peale 05.06.2012 vaide (tl 77p-84). Viru Vangla 14.06.2012. a otsusega nr 6-12/202-1 (tl 67) rahuldati A.T. vaie ning tehti ettekirjutus taotluse uueks läbi vaatamiseks. Vaie rahuldati, sest vangla oleks pidanud analüüsima alternatiivsete võimaluste võimalikkust, kaaluma A.T. abikaasa isa tervislikku seisundit, sündmuse erakorralisust ja väljaviimise hädavajalikkust.

4. 10.07.2012. a Viru Vangla käskkirjaga nr 6-1/467-KP (tl 65-66) keelduti andmast luba kinnipeetav A.T. lühiajaliseks väljaviimiseks. Keeldumist põhjendati asjaoludega, et taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks esitas kinnipeetav siis, kui juhtunust oli möödunud üle nädala, kuid taotlusest ei selgu nagu ohustanuks tervisekahjustused äia elu ja täiendavatest seisukohtadest tulenevalt on ta käesolevaks ajaks juba kodusel ravil. Täiendavalt viidati veel võõraste relvastatud ametnike ning jalaja/või käeraudade võimalikule negatiivsele mõjule külastatava tervisele ning asjaolule, et A.T. l on jätkuvalt võimalik suhelda oma äiaga telefoni ja kirjavahetuse teel ning tema tervisliku seisundi paranedes ka vanglas kokkusaamiste raames.

5. A.T. esitas käskkirja nr 6-1/467-KP peale 25.07.2012 vaide (tl 62-64), mis jäeti Justiitsministeeriumi 05.09.2012. a otsusega nr 11-7/2401 (tl 57-58) rahuldamata.

6. 10.10.2012 esitas A.T. Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-14), milles palus tühistada Viru Vangla 10.07.2012. a käskkiri nr 6-17647-KP ja teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalne ning vastuolus vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 41 lg 1, § 6 lg 1, § 23, § 32 lg 5 ja § 33, põhiseaduse (edaspidi PS) § 26 ja § 27, Euroopa Inimõiguse Konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikkel 3 ja 8, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikaga. Neid seisukohti põhjendas kaebaja muuhulgas väidetega, et 21.01.2012 sai talle väga lähedaseks isikuks olev abikaasa isa insuldi ja mõned päevad hiljem haiglas veel ka infarkti, vangla aga on jätnud kaalutlusõiguse täielikult teostamata, ei ole kontrollinud ega kaalunud kõiki võimalusi ja asjaolusid, on eiranud tema ja ta perekonnaliikmete huve ja õigusi, on järginud vaid oma ühepoolset huvi teda väljaviimisele mitte lubada ning on suunanud käskkirja tema perekonnasidemete lõhkumisele ja vanglavälise suhtlemise olulisele piiramisele.

Kaebaja väitis, et kuna ta taotleb väljaviimist koju võimalike vahendite kasutamisest teadliku täiskasvanud isiku külastamiseks, on vaidlusaluse käskkirja argumendid õiguslikult ainetud ja ekslikud ning lisas, et võimalus suhelda telefoni või kirja teel ei tähenda lühiajalise väljaviimise õiguse puudumist. Kaebaja leidis, et rikutud on ka haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg-s 1 kehtestatud ärakuulamisõigust.

7. Tartu Halduskohus jättis 14.02.2013. a otsusega (tl 121-122) A.T. kaebuse rahuldamata.

Tartu Halduskohus selgitas, et kinnipeetava võimalus saada luba lühiajaliseks väljasõiduks seoses erakorralise perekondliku sündmusega on reguleeritud VangS § 32 lg-s 5. Tegemist on vanglateenistuse ametnikule antud kaalutlusõigusega, ühelgi kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et talle tingimata vastav luba antaks ning sama paragrahvi kuuendas lõikes kehtestatu välistab erakorralise perekondliku sündmusega seotud lühiajalise väljasõidu kinnipeetavale, kes kannab eluaegset vangistust. Tartu Halduskohus rõhutas, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et A.T. on just seda karistust kandev kinnipeetav. Seetõttu on tema puhul võimalik kohaldada vaid

VangS § 33 lg 1, mis võimaldab vanglateenistuse ametnikul kaalutlusõiguse alusel otsustada niisuguse kinnipeetava lühiajaline väljaviimine, kelle lühiajaline väljasõit ei ole võimalik.

Tartu Halduskohus selgitas, et A.T. äia insuldi ja infarkti näol on tegemist küll haigusseisunditega, millised võivad nii koos kui eraldi põhjustada raske tervisliku seisundi ja olla ka parandamatud, kuid abikaasa vanemaid ei ole seaduseandja VangS § 32 lg-s 5 ära toodud ammendavas loetelus nimetanud.

Tartu Halduskohus juhtis tähelepanu asjaolule, et justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 81 lg-st 2 tulenevalt peab kinnipeetav erakorralise perekondliku sündmuse puhul väljasõitu taotledes esitama seda sündmust kinnitava dokumendi. Viru Vanglast kohtu nõudmise peale edastatud taotlus (tl 107-109) ei sisalda vähimaidki viiteid vastava dokumendi olemasolule ja neid ei ole ka kaebuses (tl 1-14). Kaebaja on küll väljaviimise kohta Justiitsministeeriumile esitatud vaiet täpsustades (tl 74) väitnud, et tema abikaasa isa on jätkuvalt raskes seisundis, kuid miski ei kinnita, et see seisund oli ka vaidlusaluse käskkirja tegemise ajal just niisugune erakorraline perekondlik sündmus, mille puhul olnuks eluaegset vangistust kandva kinnipeetava kohalolek tingimata vajalik. Tartu Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Käskkiri on antud vangla sisekorraeeskirja §-st 1 tuleneva volituse alusel, rajaneb VangS § 32 lg-s 5 ja § 33 lg-s 1 lühiajalise väljaviimise kohta kehtestatul, ei sisalda otsustamist mõjutada võinud kaalutlusega menetlusvigu ning vastab HMS §-st 56 tulenevatele vorminõuetele. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on otsustuse langetamisel arvestatud selle andmise ajal valitsenud olukorda, kaalutud kaebaja võimalusi suhelda talle lähedaste isikutega muul viisil ja leitud, et kuna lühiajalise väljaviimise eesmärgiks olev haigestunud äiaga suhtlemise õigus on saavutatav alternatiivsete võimalustega, ei ole tegemist kinnipeetava isiklikku kohalolekut nõudva erakorralise väljaviimisega. Tartu Halduskohus rõhutas, et kuigi A.T. viitab kaebuses HMS §-des 6 ja 40 kehtestatud uurimisja ärakuulamispõhimõtete rikkumisele, ei ole kaebaja nimetanud ühtegi asjaolu, mis tal seetõttu vanglale teatavaks tegemata või vanglal endal välja selgitamata ja arvestamata jäi. Kaebuse esitamise õigusliku alusena on A.T. viidanud PS §-st 26 ning EIÕK artiklitest 3 ja 8 tulenevale perekonnaja eraelu puutumatusele ning piinamise, ebainimliku kohtlemise ja alandamise keelule. Kaebaja on aga tähelepanuta jätnud asjaolu, et seejuures on seadusega kehtestatud piirangud siiski lubatud ning nende kohaldamine ei saa kuidagi olla käsitletav piinamise, ebainimliku kohtlemise või alandamisena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTU

8. A.T. esitas apellatsioonkaebuse (tl 128-136), milles palub halduskohtu 14.02.2013. a otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas puuduvad kaalutlused. Viru Vangla direktor ei ole arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ega teostanud uurimisprintsiipi. Samuti ei ole käskkirjas näidatud, milliseid õigusakte on taotluse rahuldamata jätmisel kohaldatud. Kaebaja leiab, et tema puhul ei esinenud PS § 26 ja EIÕK artikkel 8 punkti 2 asjaolusid, mis oleksid õigustanud ühiskonnas kehtivate reeglitega vastuolus oleva otsuse vastuvõtmist.

b) Kaebaja leiab, et käskkirja andmise kaalutlusena äramärgitud asjaolud, et lähedase tervislik seisund ei olnud selline, et tema eluaeg oleks olnud kindlalt piiritletud ning äi viibis juba kodusel ravil, on asjasse puutumatud ja ei oma lühiajalise väljaviimise lubamisel mingit tähtust.

c) Kaebaja on seisukohal, et Tartu Halduskohtu väide, mille kohaselt miski ei kinnita, et kaebaja äia seisund oli ka vaidlusaluse käskkirja tegemise ajal just niisugune erakorraline perekondlik sündmus, mille puhul olnuks eluaegset vangistust kandva kinnipeetava kohalolek tingimata vajalik, on kaebaja diskrimineerimine põhjusel, et teda on karistatud eluaegse vangistusega. Kaebaja leiab, et Tartu Halduskohus ei ole olnud erapooletu, sest kohus on taolise väitega asunud käskkirja täiendavalt põhjendama.

d) Kaebaja leiab, et käskkiri ei ole õigustatud ega õiguspärane, sest kaebaja on varasematel lühiajalistel väljaviimistel alati käitunud korrektselt ja kõiki reegleid järgivalt.

9. Vastustaja palub ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 152-155) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja põhjendused:

a) VangS §-des 32 ja 33 sisalduv ei ole kinnipeetava õiguseks, vaid soodustuseks, mida vangla direktor võib talle kaalutlusõiguse alusel võimaldada. Lühiajalise väljaviimise puhul on tegemist võimalusega lahendada vangistuses viibiva isiku isiklikku sekkumist vajavaid erakorralisi olukordi väljaspool vanglat. Oluline on märkida, et seadus ei anna kinnipeetavale absoluutset õigust, vaid vanglale jäetakse ruum otsustada, kas väljaviimine on vajalik ja võimalik. Oma kaalutlusõiguse tegemisel lähtus haldusorgan kehtivatest seadustest ja seega ei saa otsus olla väärikust alandav või ebainimlik.

b) Kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmise taotlusest selgub, et kinnipeetava lähedasel oli 21.01.2012 insult ja hiljem haiglas viibides infarkt. Taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks esitas kinnipeetav 01.02.2012, siis kui juhtunust oli möödunud üle nädala. Lisaks, taotlusest ei selgunud, et tervisekahjustused ohustavad kinnipeetava lähedase elu. 16.04.2012 täiendas A.T. oma taotlust selgitades, et abikaasa isa ei viibi enam haiglas, vaid kodusel ravil. Sellest võis järeldada, et kaebaja lähedase tervis ei olnud eluohtlik ning tegemist ei olnud sellise erakorralise sündmusega, mille puhul oleks väljaviimine põhjendatud.

c) Eelnevatel kordadel, kui A.T. on saanud loa lühiajaliseks väljaviimiseks, on vajalik olnud kasutada käeja jalaraudu. Seega saab järeldada, et ka juhul, kui vaidlusalune taotlus oleks rahuldatud, oleks pidanud kasutama käeja jalaraudu. Viru Vangla on seisukohal, et selline situatsioon, kus väljaviimise ajal viibivad vahetus läheduses võõrad ja relvastatud ametnikud ning kasutataks jalaja käeraudu, võib negatiivselt mõjutada kaebaja haige lähedase tervist.

d) PS-st tulenev õigus perekonnaja eraelu puutumatusele ei ole absoluutne õigus. PS § 11 sätestab kohustuse piirata õigusi ja vabadusi ainult kooskõlas PS-ga ning piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ainuüksi isiku paigutamine vanglasse karistusena kuriteo toimepanemise eest riivab tema ja perekonnaliikmete puutumatust, kuid on õigustatud PS § 26 teise lause alusel. Vangla võimaldab kaebajale pikaja lühiajalisi kokkusaamisi, kasutada telefoni, olla kirjavahetuses ning põhjendatud taotluste korral ka lühiajalisi väljaviimisi. Seega ei ole antud juhul tegemist kaebaja perekonnaja eraelu puutumatuse rikkumisega.

e) Viru Vangla 10.07.2012. a käskkiri nr 6.-1/467-KP vastab HMS §-s 56 sätestatud nõuetele, sest on välja antud pädeva isiku poolt, haldusaktis on märgitud faktiline ja õiguslik alus, keeldumist on põhjendatud ja käskkiri sisaldab kaalutlusi, millest vangla on väljaviimise keeldumisel lähtunud. Tulenevalt eeltoodust on käskkiri seadustega kooskõlas ja õiguspärane.

f) Vastavalt HMS § 40 lõike 3 punktile 2 võib jätta menetlusosalise arvamuse ja vastuväited ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Sellel alusel võib jätta menetlusosalise ära kuulamata, kui haldusakti andmine otsustatakse üksnes isiku enda esitatud andmete alusel. Kinnipeetaval on võimalus kohe esitada taotluses kõik tema arvates vajalikud põhjendused. Kui kinnipeetav leiab, et taotluses on toodud kõik vajalikud asjaolud, siis vanglal ei ole kohustust kinnipeetavat veel lisaks ära kuulata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.02.2013. a otsus muutmata.

11. Vaidlusaluse käskkirjaga lahendati kaebaja poolt 01.02.2012 koostatud taotlust, milles ta soovis külastada oma abikaasa isa, kes viibis insuldi ja infarkti tõttu haiglas. Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 5 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnipeetavale loa (edaspidi lühiajalise väljasõidu luba) kuni seitsmepäevaseks väljasõiduks abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral. VangS § 32 lg 6 kohaselt ei anta lühiajalise väljasõidu luba eluaegset vangistust kandvale kinnipeetavale ning põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Küll aga sätestab VangS § 33 lg 1, et vanglateenistuse ametnik võib anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Kuna kaebaja on eluaegne kinnipeetav, pidi vangla kaebaja taotluse lahendamisel otsustama seega VangS § 32 lõigete 5 ja 6 ning § 33 lõike 1 kogumis kohaldamise, tehes kõigepealt kindlaks, kas esineb VangS § 32 lg-s 5 sätestatud juhtum ning kui see esineb, siis kaaluma kinnipeetava järelevalve all väljaviimise põhjendatust.

12. Kaebaja taotluse lahendamisel on vangla leidnud, et juhtunu näol ei ole tegemist sellise erakorralise sündmusega, mille puhul on väljaviimine põhjendatud. Ringkonnakohus hindab seetõttu järgnevalt, kas käesoleval juhul esinesid VangS § 32 lg 5 kohaldamise eeldused. Õige on vangla järeldus, et kaebaja äia näol ei ole tegemist VangS § 32 lg-s 5 märgitud isikuga. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga selles, et VangS § 32 lg 5 loetleb ammendavalt need isikud, kelle parandamatu haiguse või surma puhul luba antakse, mistõttu ei ole normis toodud loetelu võimalik meelevaldselt laiendada. Seega tuleb selgitada, kas juhtum on käsitletav „muu erakorralise perekondliku sündmusena“.

13. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 hõlmatud vähemalt sidemed lähisugulaste vahel (vt 13. juuni 1979. a otsus asjas Marckx versus Belgia). Õigusteoorias leitakse, et perekond Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 tähenduses hõlmab ka vanemate ja laste vahelisi suhteid ning oluline ei ole, kas laps on sündinud abielust või väljaspool abielu, kas ta on võõrasvõi kasulaps või lapsendatu (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, 2008, lk. 299). Ringkonnakohtu arvates ei ole põhimõtteliselt välistatud, et ühises leibkonnas elamise ning piisava emotsionaalse seotuse korral võib VangS § 32 lg 5 mõistes perekond hõlmata ka kaebaja hõimlast ehk abikaasa isa, eriti kui elati ühise leibkonnana. Eeltoodust tulenevalt asus vangla vaidlustatud käskkirjas õigesti hindama seda, kas kaebaja äia tervislik seisund on käsitatav erakorralise perekondliku sündmusena.

14. Käskkirjast ilmneb, et kaebaja äial oli 21.01.2012 insult ja hiljem haiglas viibides infarkt. Taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks esitas kaebaja 01.02.2012, kui juhtunust oli möödunud üle nädala ja äi viibis haiglas. Õige on vangla seisukoht, et kaebaja taotlusest ei selgu, et tervisekahjustused ohustanuks äia elu (tl 107). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et vaidlustatud käskkirja andmise ajaks oli äi viidud kodusele ravile. Eeltoodust tulenevalt leiab vangla, et kuna kaebaja äia kodusel ravil viibimisest võib järeldada, et tema tervis ei ole eluohtlikus seisundis, ei ole juhtunu näol tegemist sellise erakorralise sündmusega, mille puhul on väljaviimine põhjendatud.

15. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et perekonnaliikme infarkti ja/või insulti võib VangS § 32 lg 5 mõistes pidada erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks, kuid seda ainult siis, kui esineb suur tõenäosus, et sellega võib kaasneda pöördumatu tagajärje, st surma oht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tegemist on haigusseisunditega, mis võivad nii koos kui eraldi põhjustada isiku raske või isegi eluohtliku tervisliku seisundi. Samas on vangla õigesti otsuse tegemisel arvesse võtnud ka pärast kaebaja taotluse esitamist, kuid enne otsuse tegemist asetleidnud muutusi faktilistes asjaoludes. Selliseks faktiliseks asjaoluks saab käesoleval juhul pidada ka kaebaja äia üleviimist kodusele ravile. Ringkonnakohus nõustub vangla ning halduskohtuga selles, et kodusele ravile üleviimisest võib järeldada, et kaebaja äia tervis ei olnud kaebaja taotluse lahendamise ajal enam eluohtlikus seisundis ehk seisundis, millega kaasnenuks pöördumatu tagajärje oht, mistõttu ei saanud kaebaja äia viibimist kodusel ravil VangS § 32 lg 5 mõistes erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks pidada. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, nagu ei pidanuks vangla käskkirja andmisel kaebaja äia kodusele ravile üleviimisega arvestama ning nagu see ei omanuks lühiajalise väljaviimise otsustamisel tähtsust.

16. Kuna vangla sai VangS § 32 lg 5 alusel teostada kaalutlusõigust alles pärast eluliste asjaolude subsumeerimist vangistusseaduses toodud õigusnormi alla ning leidis, et VangS § 32 lg 5 kohaldamiseks vajalikud eeldused puuduvad (st tegemist ei olnud erakorralise perekondliku sündmusega), ei pidanud vangla täiendavalt kaaluma kaebaja järelevalve all väljaviimise põhjendatust. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, nagu puuduksid käskkirjas asjakohased kaalutlused. Samal põhjusel ei pidanud vangla täiendavalt uurima ega käskkirja põhjendama kaebaja käitumisega varasematel lühiajalistel väljaviimistel.

17. Kaebaja leiab, et halduskohus asus käskkirja täiendavalt põhjendama, kui leidis, et kaebaja ei ole taotlusele lisanud VSkE § 81 lg-s 2 sätestatud erakorralist perekondlikku sündmust kinnitavat dokumenti. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kuna vangla käskkirjas ei põhjendata kaebaja taotluse rahuldamata jätmist VSkE § 81 lg-s 2 sätestatud dokumendi esitamata jätmisega ning vangla kaebaja perekonnaliikme infarkti ja/või insulti kahtluse alla ei seadnud, ei saanud halduskohus põhjendada kaebuse rahuldamata jätmist sellega, et vanglale perekondlikku sündmust kinnitavat dokumenti ei esitatud. Seetõttu on halduskohtu viide VSkE § 81 lõikele 2 alusetu. Eeltoodu ei välistanud samas halduskohtu ega vangla õigust teha kaebaja äia kodusele ravile üleviimise põhjal järeldusi viimase tervisliku seisundi kohta.

18. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel