3-13-2320/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Määruse tegemise aeg ja koht 3. veebruar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2320 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus loa saamiseks E A i paigutamiseks väljasaatmiskeskusse Menetlusosalised ja nende esindajad Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Taavet Liira Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – E A , esindaja v.adv Edith Sassian Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05.11.2013 ja 18.11.2013 määrused Menetluse alus ringkonnakohtus E A i määruskaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada E A i määruskaebused. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.11.2013 määrus kohtuasjas nr 3-13-2320. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18.11.2013 määrus kohtuasjas nr 3-13-2320.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lõiked 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri kodakondsusja migratsioonibüroo migratsioonijärelvalve ametnikud pidasid 04.11.2013 kinni Eestis ebaseaduslikult viibiva E A i. E. A on sündinud XXXX Aserbaidžaanis, ta on Aserbaidžaani Vabariigi kodanik. E. A oli kutsutud viibimise asjaolude täpsustamiseks 04.11.2013 kell 10.00 Ida politseijaoskonda. Asjaolude kontrollimisel selgus, et isik viibib Eestis seadusliku aluseta. 2. PPA tegi 04.11.2013 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1026575022 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 1 ja lg 2 ning § 11 lg 1 alusel E. A ettekirjutuse Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 04.11.2013.

3-13-2320 2(6) 3. PPA esitas 04.11.2013 Tallinna Halduskohtule taotluse VSS § 23 lg 1 alusel E. Ai paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuna isiku väljasaatmist (s.o PPA 04.11.2013 lahkumisettekirjutuse nr 1026575022 sundtäitmist) ei ole võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, sest Eesti Vabariigil puudub ühine riigipiir Aserbaidžaani Vabariigiga ning reisi korraldamine võtab aega. PPA märkis taotluses muu hulgas, et E. Ai Eestist väljasaatmine ei ole perspektiivitu, kuna ta on Aserbaidžaani kodanik. Samas on isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik vahend tema väljasaatmise tagamiseks, kuna on alust arvata, et isik ohustab avalikku korda ja riigi julgeolekut. E. Ait on karistatud kriminaalasjades nr 1-203/03 ja 1-06-7211 tehtud kohtuotsustega, samuti korduvalt karistatud väärteokorras. E. Aile oli antud elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtivusega alates 13.08.2007, mida on pikendatud kuni 12.08.2013. Abielu lahutati 15.03.2012. 17.05.2013 esitas E. A elamisloa taotluse töötamiseks eraõigusliku juriidilise isiku OÜ Vana Baku juhtorgani liikmena. Taotlus jäeti PPA 23.10.2013 otsusega nr 15.3-3/616-1 rahuldamata välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 2 p 10 alusel. 4. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.11.2013 määrusega PPA 04.11.2013 taotluse ning andis loa E. Ai paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.01.2014. Kohus põhjendas määrust järgmiselt. E. Ail ei ole Eestis elamisluba ega elamisõigust, samuti ei ole tal ühtegi VMS § 43 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust Eestis ajutiseks viibimiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub E. Ail seaduslik alus Eestis viibimiseks. Käesoleval juhul ei oma taotluse lahendamisel määravat asjaolu, et isik läks ise Ida politseijaoskonda. Samuti ei asu kohus esitatud taotluse läbivaatamisel lahendama küsimust PPA 23.10.2013 otsusega 15.3-3/616-1 elamisloa andmisest keeldumise väidetavast õigusvastasusest või Eestist lahkumise ettekirjutuse väidetavast õigusvastasusest. VSS § 72 lg 2 p 1 alusel ei määrata lahkumisettekirjutuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe, kui lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kui see on vajalik avaliku korra või riigi julgeoleku tagamiseks. E. Ai puhul on tuvastatud VMS § 124 lg 2 p 10 nimetatud asjaolude esinemine kui isikut iseloomustav asjaolu, mis on VMS § 124 lg 3 järgi käsitletav ohuna riigi julgeolekule. Väited selle kohta, et elamisloa taotlust polnud lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks lahendatud, on ekslikud. VSS § 16 lg 1 tulenevalt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Tõendid ei kinnita, et E. A oleks taotlenud elamisloa kehtivuse ajal selle pikendamist või pikaajalise elaniku elamisluba, mille põhjal saaks väita isiku riigis viibimise seaduslikkust. Väljasaatmiskeskusesse paigutamise loa andmisest tuleks keelduda, kui isiku väljasaatmine näiks perspektiivitu või kui väljasaatmise perspektiiv on küll olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine PS § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. Käesoleval juhul selliseid põhjuseid ei esine.

5. E. A esitas 08.11.2013 Tallinna Halduskohtu 05.11.2013 määrusele määruskaebuse, taotledes selle tühistamist ja määruskaebuse esitaja väljasaatmiskeskusest vabastamist, kohaldades tema suhtes VSS § 10 lg 2 p-des 1-6 sätestatud järelevalvemeetmeid. Määruskaebuses leitakse, et PPA taotluses ja kohtumääruses puuduvad põhjendused, miks ei ole piisav VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Kaebajal oli Eestis elamisluba kuni 12.08.2013. Ta taotles uut elamisluba juba 17.05.2013. Nimetatud taotluse läbivaatamise aega pikendati. Kaebajal oli põhjendatud arusaam, et kuni taotluse läbivaatamiseni viibib ta Eestis seaduslikult. PPA otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta VMS § 124 lg

3-13-2320 3(6) 2 p 10 alusel tehti 23.10.2013, määruskaebuse esitaja sai selle kätte 29.10.2013 ning isik peeti kinni 04.11.2013. 03.11.2013 esitas määruskaebuse esitaja vaide elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale. Seda vaiet ei olnud isiku kinnipidamise ajaks lahendatud. Paljasõnaline on PPA viide VSS § 124 lg 2 p-le 10. Halduskohus ei ole seda väidet kontrollinud ega tutvunud kriminaalteabega. Väited kaebaja ohtlikkusest avalikule korrale on paljasõnalised. Asjasse ei puutu, et määruskaebuse esitajat on varem kriminaalkorras karistatud. PPA 23.10.2013 otsuses nr 15.3-3/616-1 märgiti, et kuna isiku kriminaalkaristused on kustunud, siis ei käsitleta tema karistusi tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alustena. Vaatamata abielu lahutamisele jätkab määruskaebuse esitaja tegelikult kooselu J B. Naine on rase. Määruskaebuse esitaja on kahe Eesti äriühingu juhatuse liige. 6. PPA esitas 15.11.2013 kohtule taotluse määruskaebuse menetluse lõpetamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-2328 E. Ai määruskaebus rahuldatud ning selle alusel on lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatatud ja E. Ai väljasaatmine keelatud, mistõttu tuli E. A viivitamatult väljasaatmiskeskusest vabastada. E. A on 13.11.2013 väljasaatmiskeskusest vabastatud. 7. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2013 määrusega E. Ai määruskaebuse HKMS § 203 lg 2, § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 13.11.2013 määruse haldusasjas nr 3-13-2328 resolutsiooni p-ga 4 on peatatud PPA 04.11.2013 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1026575022 sundtäitmine ning on keelatud E. Ai Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas nr 3-13-2328 tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni. Kohus on nimetatud määruse resolutsiooni p-s 5 märkinud, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamise ja isiku Eestist väljasaatmise keelamise tõttu tuleb E. A viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada. Kuna PPA 15.11.2013 taotlusest nähtuvalt on E. A 13.11.2013 väljasaatmiskeskusest vabastatud, s.t PPA on oma tegevusega loonud sisuliselt sellise olukorra, kus määruskaebuse esitaja on saavutanud eesmärgi, mille saavutamiseks ta halduskohtule haldusasjas nr 3-13-2320 määruskaebuse esitas, siis ei saaks ka käesolevas asjas tehtav kohtulahend enam ilmselgelt mõjutada määruskaebuse esitaja õigusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. E. A palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 05.11.2013 ja 18.11.2013 määrused ja lõpetada haldusasjas nr 3-13-2320 menetlus. Puudub õigluslik alus E. Ai määruskaebuse 05.11.2013 määruse läbi vaatamata jätmiseks, küll aga esineb alus haldusasjas nr 3-13-2320 menetluse lõpetamiseks. Asjaolu, et haldusasjas nr 3-13-2328 on E. A väljasaatmiskeskusest vabastatud ja tema suhtes on rakendatud järelevalvemeetmeid, ei tee olematuks halduskohtu 05.11.2013 määruse resolutsiooni, milles anti luba E. Ai paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.01.2014. Võimatu on olukord, et õiguslik alus E. Ai paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse puudub, aga siiski eksisteerib kohtu infosüsteemis (KIS) tühistamata ja varsti jõustuv kohtumäärus tema väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmise kohta. Sisuliselt ei ole välistatud olukord, et 05.11.2013 määruse alusel paigutatakse E. A uuesti väljasaatmiskeskusesse. See on aga vastuolus põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Kui ilmnevad uued asjaolud E. Ai väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks, siis tuleb neid kontrollida uue haldusasja raames, 05.11.2013 määrust rakendada ei saa. Kuna 05.11.2013 määrust ei ole tühistatud, siis ei ole kaebajal ära langenud alus sellele määrusele määruskaebuse esitamiseks. Halduskohtu viide HKMS § 187 lg 3 p-le 6 ja §-le 190 on väär.

3-13-2320 4(6) Kohus peaks rakendama HKMS § 152 lg 1 p 4 (kaebuses nõutud toiming on tehtud), tühistama 05.11.2013 ja 18.11.2013 määrused ning lõpetama haldusasja nr 3-13-2320 menetluse. 9. PPA palub vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Puudub õiguslik alus halduskohtu 05.11.2013 määruse tühistamiseks. Õiguslikult on E. Ai paigutamine väljasaatmiskeskusesse seotud 04.11.2013 lahkumisettekirjutusega (koheselt sundtäidetav) nr 1026575022, mille tühistamist E. A taotleb haldusasjas nr 3-13-2328. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tagamiseks taotles PPA E. Ai paigutamist väljasaatmiskeskusesse. Lahkumisettekirjutust nr 1026575022 ei ole tühistatud. Tallinna Ringkonnakohtu 13.11.2013 määruse alusel haldusasjas nr 3-13-2328 peatati PPA 04.11.2013 ettekirjutuse Eestis lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1026575022 sundtäitmine ja keelati E. Ai Eestist väljasaatmine kuni haldusasjas nr 3-12-2328 tehtava kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni. PPA pidi määruse alusel E. Ai viivitamatult vabastama kinnipidamiskeskusest väljasaatmise keelamise tõttu, kuna kaebaja kinnipidamine ja VSS § 23 lg 1 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamine on võimalik üksnes väljasaatmise täideviimiseks (s.o lahkumisettekirjutuse sundtäitmise) tagamiseks. PPA ei ole paigutanud väljasaatmiskeskusesse ühtegi isikut, kelle väljasaatmismenetlus oleks paigutamise ajal peatatud. Samuti on halduskohtu 18.11.2013 määrus õiguspärane ja põhjendatud. PPA 15.11.2013 taotlusest nähtuvalt on E. A 13.11.2013 väljasaatmiskeskusest vabastatud, st PPA on oma tegevusega loonud olukorra, kus määruskaebuse esitaja on saavutanud eesmärgi, mille saavutamiseks ta halduskohtule haldusasjas nr 3-13-2320 määruskaebuse esitas. Seetõttu ei saa ka käesolevas asjas tehtav kohtulahend ilmselgelt mõjutada määruskaebuse esitaja õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. HKMS § 187 lg 3 p 6 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lõikes 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lõigetes 4–7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Halduskohus leidis, et olukorras, kus isik on väljasaatmiskeskusest vabastatud, ei mõjuta kinnipidamiseks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtav lahend enam ilmselgelt tema õigusi. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kohtupraktikas on lahendatud määruskaebusi halduskohtu määruste peale, millega anti luba isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks, ka pärast sellises määruses sätestatud tähtaja möödumist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2006 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-45-06). 11. Määruskaebuse esitamise ajal eksisteeris võimalus, et kohtuasjas nr 3-13-2328 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamisel peetakse määruskaebuse esitaja uuesti väljasaatmise eesmärgil kinni. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et sellisel juhul puuduks vajadus kohtult loa taotlemiseks, kui käesolevas asjas vaidlustatud määrus kehtib, eeldusel, et väljasaatmise asjaolud on jätkuvalt samad. Määruskaebuse lahendamine võib mõjutada seetõttu määruskaebuse esitaja õigusi. Oluline on ka see, et halduskohtu 05.11.2013 määruse tühistamise korral on võimalik määruskaebuse esitajal taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 7 alusel. Sellist õigust ei ole isikul juhul, kui tema väljasaatmises kinnipidamist lubav kohtumäärus jääb jõusse. VMS § 281 lg 2 kohaselt on välismaalane kohustatud kandma enda Eestist lahkumise kulud, sealhulgas väljasõidukohustuse sundtäitmise,

3-13-2320 5(6) väljasaatmiskeskuses ja politsei arestimajas kinnipidamise kulud, mis kantakse seoses välismaalase väljasaatmisega. Halduskohtu 05.11.2013 määruse jõusse jäämise korral, erinevalt selle määruse tühistamisest, lasub määruskaebuse esitajal nimetatud kohustus. Halduskohtu 18.11.2013 määrus on seetõttu õigusvastane ning tuleb tühistada. 12. Ekslik on määruskaebuse esitaja seisukoht, et menetlus tuleb lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud alus puudutab olukorda, kus kohtumenetlus toimub kaebuse alusel. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. 13. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes tuleb E. Ai 08.11.2013 määruskaebus läbi vaadata ringkonnakohtus seda halduskohtule läbivaatamiseks saatmata. 14. Ringkonnakohus pidas 13.11.2013 määruses kohtuasjas nr 3-13-2328 määruskaebuse esitaja väljasaatmist kohtumenetluse ajal lubamatuks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult, et E. A viibis Eestis lahkumisettekirjutuse tegemise ajal ebaseaduslikult ning ebaseaduslik oli tema Eestis viibimine alates elamisloa kehtivuse lõppemisest. Kuna viivitamatu väljasaatmine ei pidanud olema E. Aile ettenähtav, ei saa määravat tähendust omistada sellele, et isikul oleks objektiivselt olnud võimalik teha vajalikke korraldusi enda Eestist lahkumiseks juba enne elamisloa taotluse läbivaatamist. Kriminaalteave, millele tuginedes lahkumisettekirjutus tehti, sai PPA-le teatavaks hiljemalt 16.07.2013, ent menetluse edasist kestust arvestades ei saa seda pidada sedavõrd kaalukaks, et E. Aile lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks mõistliku tähtaja andmine kujutaks endast tingimata kõrgendatud ja vahetut ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, mille tõttu tuleks lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita. Väited E. Ai perekonnaelu kohta Eestis ei ole usutavad, sest tema ja J. Bigus elavad eraldi, ent mõistlikuks ei saa pidada aastaid Eestis elanud isiku riigist viivitamatult lahkuma ja kõiki oma seniseid suhteid lõpetama sundimist, sest see võiks tuua isiku jaoks kaasa ebaproportsionaalselt koormavad tagajärjed, mille kõrvaldamine oleks väga raske või suisa võimatu. 15. Need seisukohad, mida ringkonnakohus väljendas 13.11.2013 määruses, on asjakohased ka E. Ai määruskaebuse lahendamisel halduskohtu 05.11.2013 määruse peale. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi pikemalt korrata, arvestades, et ka kohtuasjas nr 3-13- 2328 on menetlusosalisteks samad pooled, kes käesolevas asjas. Kuna E. Ai viivitamatult lahkumiseks ettekirjutuse tegemist õigustavad asjaolud pole piisavalt tõendatud ning kohene väljasaatmine on ebaproportsionaalne, tuleb halduskohtu 05.11.2013 määrus tühistada. 16. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et määruskaebuse esitaja tasus 21.11.2013 määruskaebuse esitamisel 18.11.2013 kohtumääruse peale riigilõivu 15 € (tl 68). Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 7 kohaselt ei võeta riigilõivu isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse läbiviimise asjades. Halduskohus selgitas 11.11.2013 määruses, millega 08.11.2013 määruskaebus menetlusse võeti, et nimetatud määruskaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabaks tuleb samadel kaalutlustel ja samade tagajärgedega (määruskaebuse esitajal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist) pidada ka määruskaebust, milles vaidlustakse kohtumäärust, mis on tehtud isiku väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmise menetluses, ent milles ei vaidlustata kohtumäärust, millega lahendati isiku kinnipidamiseks loa andmise taotlus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman

3-13-2320 6(6)