2-12-44256/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-44256

Tsiviilasi

Viktor Kaboneni hagi Tartu linna ja AS Tartu Veevärk

vastu lepingulise olukorra ennistamiseks, vabandamiseks

ja 150 000 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

150 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. juuni 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viktor Kaboneni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. jaanuar 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – Viktor Kabonen (ik: 35602072759)

Vastustaja (kostja I) – Tartu linn, esindaja Kadri Valdre

Vastustaja (kostja II) – AS Tartu Veevärk (rk: 10151668),

esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2013 otsus osas,

millega maakohus jättis rahuldamata Viktor Kaboneni

hagi AS Tartu Veevärk vastu veevarustuse taastamiseks

kinnistule Kruusamäe 8a Tartus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

Viktor Kaboneni hagi AS Tartu Veevärk vastu ja

kohustada AS-i Tartu Veevärk taastama veevarustus

kinnistule Kruusamäe 8a Tartus.

3. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

„4.1. Rahuldada hagi osaliselt ning kohustada AS-i Tartu

Veevärk taastama veevarustus kinnistule Kruusamäe 8a

Tartus.

4.2. Jätta rahuldamata Viktor Kaboneni hagi AS Tartu

Veevärk vastu vabandamiseks ja mittevaralise kahju

150 000 eurot väljamõistmiseks.

4.3. Jätta Viktor Kaboneni hagi Tartu linna vastu

läbivaatamata.

4.4. Jätta Viktor Kaboneni menetluskulud maakohtus

tema enda kanda, Tartu linna menetluskulud Viktor

Kaboneni kanda ja AS Tartu Veevärk menetluskulud AS

Tartu Veevärk kanda.“

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta Viktor Kaboneni menetluskulud ringkonnakohtus

tema enda kanda, Tartu linna menetluskulud Viktor

Kaboneni kanda ja AS Tartu Veevärk menetluskulud AS

Tartu Veevärk kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Viktor Kabonen esitas 31.10.2012 maakohtule Tartu Linnavalitsuse vastu hagi, paludes

vastavalt hageja ja AS Tartu Veevärk vahel sõlmitud lepingule nr 159 taastada ehk ennistada

lepinguline olukord, s.o veevarustus hageja kinnistule ilma mingite piirangute ja

lisakohustusteta, vabandada AS Tartu Veevärk ja Tartu Linnavalitsuse poolt avalikult hageja

ees samalaadselt kui teda tembeldati vandaaliks („Reporter“, Postimees ja Tartu Linnaleht)

ning välja mõista AS-lt Tartu Veevärk ja Tartu Linnavalitsuselt hagejale tekitatud varaline ja

mittevaraline kahju 150 000 eurot.

Vastuseks maakohtu 03.12.2012 käiguta jätmise määrusele esitas hageja 03.01.2013 avalduse,

milles taotles järgmist: vastavalt hageja ja AS Tartu Veevärk vahelisele lepingule nr 159

taastada ehk ennistada lepinguline olukord, s.o veevarustus hageja kinnistule ilma mingite

piirangute ja lisakohustusteta, vabandada AS Tartu Veevärk poolt avalikult hageja ees

samalaadselt kui teda tembeldati vandaaliks („Reporter“, Postimees ja Tartu Linnaleht) ning

välja mõista AS-lt Tartu Veevärk hagejale tekitatud mittevaraline kahju 150 000 eurot.

Maakohus võttis hageja avalduse 31.01.2013 määrusega menetlusse, määruses on kohus

käsitlenud kostjatena Tartu linna (kostja I) ja AS-i Tartu Veevärk (kostja II).

Hageja väidete kohaselt kuulub hagejale Tartus Kruusamäe 8a kinnistu. Kostja II monopoolse

ettevõttena sulges kinnistu veeühenduse. Selleks ei olnud tal õigust, sest täidetud ei olnud

kirjaliku etteteatamise nõue Tartu Linnavolikogu 14.09.2006 määruse nr 37 § 20 lg 6 järgi

(edaspidi määrus nr 37), samuti puudus hagejal veetarbimise eest võlg. Tasumata arve

1932,20 eurot esitas kostja II vandaalikindlalt sulgemise tööde eest. Kostja II ja hageja vahel

kehtib kliendileping nr 159, sest puudub seaduslik alus selle lõpetamiseks ning dokument, mis

oleks selle lõpetanud. Kostja II on hagejalt nõudnud veeühenduse sulgemise ja taasavamisega

tehtud kulutuste hüvitamist koos uue lepingu sõlmimisega. AS-l Tartu Veevärk ei ole õigust

nõuda ebaseaduslikult teostatud tööde hüvitamist. Alternatiivset kinnistu veeühendust hagejal

ei ole.

Kostja II on põhjustanud hagejale kolme aasta vältel mittevaralist ja varalist kahju, mille

hageja hindab ühiselt mittevaraliseks kahjuks. Materiaalset kahju ei ole hagejal tagantjärele

võimalik tõestada. Kahju põhjustati eelkõige veeühenduse sulgemisega ja selle

mitteavamisega pärast väärteoasjas nr 4-10-1376 otsuse jõustumist. Kostja II mõnitas hagejat

tema avaldustele vastamisega ning ähvardas võimalike negatiivsete tagajärgedega, kui hageja

ei nõustu pakutud tingimustega. Samuti nõudis kostja II ebaseaduslikult hageja väärteokorras

karistamist. Kostja II tituleeris hagejat avalikes meediaväljaannetes („Reporter“, „Kaua

Võib“) võlgnikuks ja vandaaliks, arvestamata kohtuotsust väärteoasjas nr 4-10-1376, mille

kohaselt kostjal II ei olnud õigust veeühendust sulgeda ja veeühenduse sulgemise ajal puudus

hagejal võlg kostja II ees. Kostja II on kuritahtlikult teotanud hageja inimväärikust ja au

üldsuse ja avalikkuse ees. On kliente, sõpru, tuttavaid ja sugulasi, kes pärast avalikku

laimamist hakkasid hagejast eemale hoidma. Ka hageja poeg on hakanud hagejas kahtlema.

Kostja II tegi võimatuks hageja elamise tema elukohas. Hagejal tuli käia naabrite pool WC-s

ja pesemas ning tuua ämbritega joogivett. 2009 sügisel oli hageja sunnitud veeühenduse

puudumise tõttu ja kostja II mõnituste vältimiseks kolima venna juurde Soome Vabariiki.

Hiljem olukord mõnevõrra paranes, sest naaber soostus andma hagejale vooliku teel vett.

Veeühenduse puudumise tõttu hakkab kinnistul asuv maja muutuma elamiskõlbmatuks, krohv

laguneb, laed jooksevad vett läbi. Majas saab elada hageja poeg, kuid teadmatuses, kas

hommikul on naabrimehe vastutulelikkusest olenev veevarustus alles. Hageja tervislik seisund

on oluliselt halvenenud (närvipinge, unetus jne). Seoses tervise halvenemisega on

komplitseeritud töökoha otsingud. Hagejal ei ole enam võimalik töötada autojuhina.

Klienditeenindusega seotud töö otsingut raskendab asjaolu, et Tartu suuruses väikelinnas

tunnevad paljud hagejat võlgniku ja vandaalina. Ka hageja vanemate tervislik seisund on

halvenenud suures osas eelkirjeldatu tõttu. Hageja isa sai selle tõttu 2011. a insuldi ja ema on

viibinud korduvalt haiglas. Hageja viitas hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p-le 3, kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-le 1 ning ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse

(ÜVVKS) § 7 lg-le 1. Vee-ettevõtja ei täida oma kohustusi hageja ees ning kohalik

omavalitsus sekkumise ja seaduse rikkumise tõkestamise asemel soosib ja kaitseb vee-

ettevõtjat (seadusliku aluseta väärteomenetluse algatamine, selle kaitsmine kohtus,

järelevalveorganina tegevusetus kostja II seaduserikkumise tõkestamiseks).

09.04.2013 kohtuistungil pidas hageja vajalikuks, et kostjaks oleks ka kostja I kui kostja II

kontrollorgan. Süü on mõlema kostja poolne. Kostja I rikkus hageja õigusi sellega, et

menetles kostja II avaldust ja trahvis hagejat veeühenduse omavolilise lahtitegemise eest.

2. Tartu linn leidis, et hagi tuleks jätta kostja I vastu TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata

või rahuldamata. Kostja I ei ole hageja suhtes avalikult sõna võtnud, hageja õigusi riivanud

ega talle kahju tekitanud. ÜVVKS § 8 lg 3 sätestab, et ühisveevärgist vee võtmine ja reovee

juhtimine ühiskanalisatsiooni toimub vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel.

3. AS Tartu Veevärk hagi ei tunnistanud. Kostja II vastuväidete kohaselt on hageja taotlus

lepingulise olukorra ennistamiseks alusetu. AS Tartu Veevärk ja hageja vahel ei ole kehtivat

kliendilepingut. Leping nr 159 sõlmiti 19.12.1992 munitsipaalettevõtte Tartu Veevärk ja

hageja vahel. Munitsipaalettevõtet Tartu Veevärk enam ei eksisteeri. Leping sõlmiti teenuste

osutamiseks objektil Kruusamäe 8a, Nurme 27a. Leping nr 159 ei vasta õigusaktidele ega

reaalsele olukorrale. Nurme 27a suhtes on eraldiseisev veeühendus ja leping ning muutunud

on ka Kruusamäe 8a liitumispunkt. ÜVVKS § 16 lg 3 sätestas alates 01.09.2002, et kliendi ja

vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus

ÜVVKS-ga, lepingute asendamine käesoleva seaduse nõuetele vastavate lepingutega tuleb

lõpetada hiljemalt 31.12.2002. Kostja II on valmis veeühenduse taastama niipea, kui hageja

sõlmib uue kliendilepingu. Vastavat tahet väljendas kostja II esindaja kirjalikult 17.03.2010,

juhtides tähelepanu ka hagejale tehtud vastutulekutele (viivise ja maakraani sulgemise tasu

mittenõudmine). Kostja II juhataja on korduvalt teinud hagejale suulisi ettepanekuid

erimeelsused lahendada. Viimase kirjaliku ettepaneku esitas kostja II 03.05.2012.

Veeühenduse sulgemine ei olnud ebaseaduslik. Tartu Maakohus märkis 31.08.2010 otsuses

väärteoasjas nr 4-10-1376, et hageja tunnistab vee tarbimise arve tähtajaks tasumata jätmist,

mille puhul võib peatada vee andmise, ning tuvastas hageja omavolilise käitumise neljal

korral vee-ettevõtja poolt suletud vee ühenduskraani avamisel. Hagejat oli veeühenduse

peatamise eest hoiatatud – klienditeeninduse osakonna juhataja helistas hagejale kahel korral,

samuti saatis kostja II hagejale e-kirja.

Lepingu alusel mittevaralise kahju hüvitamine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 1 järgi

välistatud. Hageja pole näidanud, mis oli kostja II õigusvastane tegevus, mis põhjustas

hagejale mittevaralist kahju. Kostja II pole hageja au teotanud, avaldanud ebakohast

väärtushinnangut ega ebaõigeid andmeid. Hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes

vandaaliks nimetatud, vaid on viidatud Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud

tööoperatsioonile – veekraani vandaalikindlale sulgemisele, et ei oleks võimalik veekraani

omavoliline avamine hageja ega ka kolmandate isikute poolt. Veekasutusvõimaluse

kaotamine tulenes arve nr 200911031 alusel 1932,20 euro maksmata jätmisest ja

süstemaatilisest omavolilisest veekraani avamisest. Kui saatelõikudest kellelegi selline mulje

jäi, siis kandis sellise võimaluse riski hageja, kui ta meedia poole pöördus (VÕS § 101 lg 3).

Hageja pole näidanud, milles seisneb temale tekkinud mittevaraline kahju.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 21. juuni 2013 otsusega Viktor Kaboneni hagi Tartu linna vastu

läbivaatamata ja AS Tartu Veevärk vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi kostja I vastu jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

läbivaatamata. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust järeldada, et kostja I

tegevus rikkus hageja õigusi. Hageja ei ole näidanud, et kostja I oleks hageja suhtes avalikult

arvamust avaldanud. Põhjendatud on kostja I seisukoht, mille kohaselt üksnes ÜVVKS-st

tulenev järelevalvekohustus kostja II tegevuse üle ei hõlma järelevalvet eraõiguslike vaidluste

üle vee-ettevõtja ja kliendi vahel. ÜVVKS-st tuleneva järelevalve kohustuse rikkumisest

tulenev nõue või kostja I kui kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamine (hageja väitel on

kostja I teda alusetult trahvinud) ei ole praeguse menetluse esemeks. Asjaolu, et kostja I on

kostja II omanik (tl 91), ei tähenda, et kostja I oleks vastutav kostja II tegevuse eest.

Aktsiaselts on juriidiline isik, kellel on iseseisev õigusvõime.

Kohus leidis, et isegi juhul, kui kostja II poolne veekraanide sulgemine ei lõpetanud hageja ja

kostja II vahelisi lepingulisi suhteid, oli kostja II seadusest tulenevalt kohustatud

lepingutingimuste muutumise tõttu sõlmima klientidega uued lepingud. 1992. a sõlmitud

lepingu järgse olukorra taastamine pole õigusaktide ja reaalse olukorra muutumise tõttu

võimalik. Hagile lisatud Tartu Maakohtu 31.08.2010 otsuse resolutsioonis ei anta õiguslikku

hinnangut hageja ja kostja II vahelisele lepingulisele suhtele. Kostja II on pakkunud terve

menetluse kestel hagejale võimalust lepingu sõlmimiseks. Hageja keeldus lepingut sõlmimast,

leides, et kostja II oleks seda pidanud varem tegema. Kui hageja nõuab lepinguliste suhete

taastamist, kuid samas keeldub oma tahteavaldust tegemast, siis ei ole nõuet võimalik täita.

Kohus nõustus kostjaga II, et lepingu alusel mittevaralise kahju hüvitamine on antud juhul

VÕS § 134 lg 1 järgi välistatud. Veega varustamise kohustus on tavaline käibetehing, mis ei

ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele, ning kostja II ei pidanud ette nägema, et

kui hageja põhjustab omavolilise käitumisega olukorra, mis tingib veekraani sulgemise, ega

maksa tehtud töö eest ettenähtud summat, tekib talle mittevaraline kahju.

Ka hageja deliktiõiguslikud kahjuhüvitamise nõuded kostja II vastu ei ole põhjendatud.

Hageja väitel on tal tekkinud tervisekahju (unehäired, elukvaliteedi langus) kinnistu veega

varustamise lõpetamise tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis,

kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kohus leidis, et

hageja ei ole väiteid tervisekahju tekkimise kohta kinnistu veega varustamise lõpetamise

tagajärjel piisavalt tõendanud. Perearsti väitel on hageja pöördunud tema poole seoses stressi

tagajärjel tingitud unehäiretega ja talle on kirjutatud välja unerohi (sama väide on ka perearsti

kirjalikus seletuses). Perearsti väitel möödub rohu toime 4–5 tunni pärast ning seda rohtu

kirjutatakse välja väga sagedasti. Hagejale ei ole tunnistaja ütluste järgi välja kirjutatud

haiguslehti alates 2009. a. Tunnistaja V.K (hageja poja) ütluste kohaselt on hageja muutunud

närvilisemaks ja on enesesse tõmbunud. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et hageja

tervisekahju oleks tingitud kinnistul veevarustuse katkestamisest.

Hageja on seisukohal, et ta ei saa veevarustuse puudumise tõttu kasutada oma kinnisasja ja

kinnisasjal asuvale elamule on tekkinud kahju. Seega võib kostja II olla rikkunud hageja

omandit ning tema tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kohus leidis, et

kuna hageja on väitnud, et ta saab vett naabrite juurest, ei ole kinnisasi jäänud veeta, ja hageja

ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et kahjustused elamul (krohvi pudenemine) on

veevarustuse puudumisest. Kinnisasja kasutab hageja väitel tema poeg, seega ei ole hageja

tõendanud, et just veevarustuse katkestamine sundis teda elukohta vahetama.

Hageja väitel avaldas kostja II tema kohta valeandmeid, millest tulenevalt on tal tekkinud

mittevaraline kahju: tal on raskendatud töökoha leidmine, lähedased hoiavad temast eemale,

teda peetakse vandaaliks ja võlgnikuks. VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi on kahju tekitamine

õigusvastane, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Hageja leiab, et kostja II

teotas tema au ja väärikust ning rikkus tema mainet sellega, et tituleeris teda telesaadetes

„Reporter“ ja „Kaua Võib“ vandaaliks ja võlgnikuks. Konkreetseid tõendeid hageja kostja II

väite suhtes ei esitanud. Hageja ei põhjendanud, milliseid on need asjaolud, mida arvukate

tunnistajate (tl 52) ütlused võiksid tõendada. Kostja II on esitanud arve nr 2009911031

maakraani kape vandaalikindlaks sulgemise kohta (tl 73). Ka hageja märgib hagiavalduses, et

puudus igasugune alus vandaalikindlaks vee sulgemiseks. Kohus nõustus kostjaga II, et

hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes vandaaliks nimetatud, vaid on viidatud Kruusamäe

8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioonile – veekraani vandaalikindlale sulgemisele, et ei

oleks võimalik veekraani edaspidine omavoliline avamine. Tegemist on faktiväite

avaldamisega, mis on kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Ka

väljendit „võlgnik“ tuleb pidada faktiväiteks. VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse teise isiku au

teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui

avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Toimiku materjalidega (tl 6–7, 9,

13, sh tunnistaja V.K ütlustega) on tõendatud, et hagejal oli kostja ees veetarbimise eest võlg,

mistõttu oli kostja sulgenud veekraani, ning hageja oli kostja suletud veekraani korduvalt

omavoliliselt avanud. Seega ei ole kostja II avaldatu õigusvastane.

Hageja nõuab kostjalt II avalikku samalaadset vabandamist, kui teda tembeldati vandaaliks.

Kohus leidis, et hagejat ei ole avalikes meediaväljaannetes vandaaliks nimetatud, vaid on

viidatud Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioonile – veekraani

vandaalikindlale sulgemisele. Lisaks on Riigikohus leidnud (3-2-1-17-05 p 25), et

vabandamine on moraalne kohustus, mille täitmist tagab siiski üldjuhul üksnes tava või avalik

arvamus, õigusliku kohustuse täitmine on aga tagatud riigi sunnijõuga.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Viktor Kabonen esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. juuni 2013

otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist.

Menetluskulud palub apellant jätta solidaarselt vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei olnud kohus kohtuotsuse tegemisel erapooletu ja ei järginud seadusi. Kohtuotsus on

tehtud lähtuvalt kostjate paljasõnalistest väidetest ning toetudes jõustunud kohtuotsusele

väärteoasjas, kuid arvestades ainult resolutsiooni, mitte aga motivatsiooni. Kohus ei ole

vaatamata hageja pöördumistele väljastanud kohtu poolt digitaalselt salvestatud kohtuistungi

protokolli. Seoses sellega võivad esineda puudused apellatsioonkaebuses;

2) kehtib lepinguline suhe hageja ja kostja II vahel niivõrd, kui leping ei ole vastuolus

kehtivate seadustega, kuna puudub seaduslik alus selle lõpetamiseks ning dokument, mis

oleks selle lõpetanud. Monopoolsel vee-ettevõtjal ei olnud seaduste alusel õigust veeühendust

sulgeda. Uue lepingu sõlmimise käigus nõuti hagejalt veeühenduse sulgemise ja

taasavamisega tehtud kulutuste, s.o ebaseaduslikult teostatud tööde hüvitamist. Meedia

esindajad nimetasid hagejat saadetes „Reporter“ ja „Kaua Võib“ vandaaliks ja võlgnikuks

vaatamata jõustunud väärteomenetluse kohtuotsusele, kus on kirjas, et kostjal II ei olnud

Tartu Linnavolikogu määruse nr 37 § 20 lg 6 järgi õigust veeühendust sulgeda ka sama

paragrahvi sama lõike p-s 1 sätestatud juhul. Kohtuotsuses on välja toodud, et veeühenduse

sulgemisest ei olnud vastavalt Tartu Linnavolikogu määrusele kirjalikult ette teatatud ning

veeühenduse sulgemise ajal puudus hagejal võlgnevus kostja II ees. Ainukene kostja II poolt

välja toodud võlgnevus on nende poolt seoses veeühenduse ebaseadusliku sulgemisega tehtud

kulutused. Monopoolne ettevõte, mille suuraktsionäriks on Tartu Linnavalitsus, on näidanud

surve avaldamist ja ainuvõimu, mis rikub kodanike põhiõigusi ja vabadusi ning inimõigusi;

3) nähtub asjaolu, et kostja II nimetas hagejat vandaaliks, Kanal 2 uudistesaatest „Reporter“,

kus on sõnaselgelt välja toodud, et firma rakendas vandaalikindlat veesulgemist Viktori, mitte

Viktori ja kolmandate isikute suhtes. TV3 12.10.2010 saatest „Kaua Võib“ said hageja

sõbrad, tuttavad ja sugulased aru, et hageja on võlgnik ja vandaal. Hagejal puudus võlgnevus

kostja II ees enne vee sulgemist 18.11.2008. Nimetatud fakti jättis kohus tähelepanuta;

4) on väär väide, et hageja ei ole käinud kordagi klienditeeninduses või AS-s Tartu Veevärk.

Seal on käinud hageja lepinguline esindaja Helen Pahk ning ka hageja isiklikult koos poja

V.K ja tuttava G.P. H. Pahk oli volitatud taotlema vastavalt jõustunud kohtuotsusele

väärteoasjas veeühenduse taastamist seadusi rikkunud kostja II poolt;

5) hakkab hageja maja veeühenduse puudumise tõttu muutuma elamiskõlbmatuks, krohv

laguneb, laed jooksevad vett läbi jne. Hageja isa sai seetõttu insuldi. Hagejal ei ole enam

endisi sõpru ja tuttavaid, kes teavad, et kinnistul hageja ei ela, ning kes on hakanud seoses

hageja närvisüsteemi halvenemisega hoiduma ka hagejaga telefoni teel ja muudel viisidel

suhtlemast. Kohus ei pidanud vajalikuks nimetatud isikuid kohtuistungile kutsuda, kuid seadis

kohtuotsuses nende antud allkirjad ja kirjaliku tunnistuse kahtluse alla. Samas arvestas kohus

tõendina asjaolu, et klienditeenindaja hoiatas hagejat telefoni teel veeühenduse sulgemisest

(seda ei toimunud), kuigi see ei oma seadusest tulenevalt tähtsust, kuna kirjalikku

etteteatamist ei olnud. Hageja on sunnitud elama venna juures Helsingis, et vältida

järjekordseid mõnitusi kostja II poolt nagu „Oma õiguste tagaajamine ei vii teid kuhugi“ ning

„Kui te veel palju targutate, siis lasen panna ka kanalisatsiooni kinni“ (T.K sõnad 01.08.2012,

tunnistajad V.K ja G.P);

6) taotleb hageja endiselt oma naabrite J.S ja M.S tunnistajatena kohtusse kutsumist.

Nimetatud tunnistajad saavad kinnitada, et kostja II on lubanud neid kui vee edasimüüjaid

väärteokorras trahvida, ning on kursis ka sellega, kui palju hageja veeühenduse puudumise

tõttu oma kinnistul viibib ning mida on hageja teinud veeühenduse taastamiseks.

6. Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle kostja I suhtes

läbivaatamata või rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulude apellandi

kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) oleks ringkonnakohus pidanud keelduma kostja I osas apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. Kaebuses ei ole välja toodud, millist materiaal- ja/või

menetlusõiguse normi on maakohus rikkunud või milliseid tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Hageja ei ole ka apellatsioonkaebuses toonud välja ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, mis

annaks alust järeldada, et kostja I tegevus on hageja õigusi rikkunud. Kostja I ei ole hageja

osas avalikult sõna võtnud ning veeühenduse taastamisega seotud küsimused on lahendatavad

hageja ja kostja II vahel, millesse sekkumiseks puudub kostjal I seaduslik alus;

2) on apellandi väide, et kohus ei olnud erapooletu ja ei järginud seadusi, põhjendamata,

paljasõnaline ning tõendamata;

3) jääb arusaamatuks, mida soovib apellant tõendada kaebusele lisatud Tartu Postimehe

07.05.2010 artikliga „Linnapea välistas veevärgi müügi“, Tartu Linnavalitsuse 17.01.2011

kirjaga nr 8-5.4/03726 „Vastus päringule“ ja väärteoasja nr 4-10-1376 31.10.2010

kohtuistungi protokolli väljavõttega. Väärteoasja protokolli väljavõtte esitas hageja alles koos

apellatsioonkaebusega, kuid ei ole märkinud uue tõendi esimese astme kohtus esitamata

jätmise põhjust. Kohtuistungi protokolli väljavõtte ei puutu käesolevasse kohtumenetlusse.

7. AS Tartu Veevärk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on apellandi etteheited kohtu poolt protsessinormide rikkumise suhtes alusetud. Kohus

näitas hageja suhtes üles äärmiselt suurt vastutulelikkust nii nõuete formuleerimisel kui

tõendite esitamisel ning teostas laiaulatuslikku selgitamiskohustust. Kohus hindas otsuse

tegemisel mõlema poole väiteid. Hageja viidatud väärteoasjas ei olnud kostja II

menetlusosaline ja seetõttu ei saa see menetlus omada tema suhtes mingit tähendust.

Väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud hageja võlgnevuse puudumist. Kohtulahendi siduvus

saab kõne alla tulla vaid selle resolutsiooni osas. Kohtuistungi protokoll on koostatud

nõuetekohaselt. Ei ole teada, et hageja oleks teinud protokolli parandamiseks ettepanekuid;

2) ei ole apellant selgitanud, mille poolest on kohtuotsus sisuliselt ebaõige. Apellant ei viita

ühelegi õigusnormile või kohtupraktikale, mille vastu on kohus eksinud;

3) selgitas kohus otsuses asjakohaselt uue kliendilepingu sõlmimise vältimatust. Apellant ei

ole kohtu põhjendusi ümber lükanud. Kostja II ei ole teinud veeühenduse taastamiseks

mingeid takistusi eeldusel, et kliendileping saab kehtiva korra kohaselt sõlmitud. Hagejale

pakuti võimalust allkirjastada leping isegi maakohtu istungil. Hageja on sellest keeldunud;

4) suleti veeühendus võlgnevuse tõttu 25.08.2009. Hageja avas veekraani omavoliliselt.

Kostja II sulges avatud veeühenduse 03.09.2009. Hageja avas ühenduse omavoliliselt uuesti.

Ühendus suleti 07.09.2009 ja pärast hageja omavolitsemist taas 09.09.2009. Alles seejärel

tasus hageja poeg võlgnevuse. Tartu Maakohus tuvastas 31.08.2010 otsuses väärteoasjas, et

V.K tasus võlgnevuse 1650 krooni 09.09.2009 maksekorraldusega nr 236. Seega esines

hagejal võlgnevus ajal, kui kostja II sulges veeühenduse;

5) puudub asjas vajadus kutsuda naabreid (J. S ja M. S) tunnistajateks asjaolude tõendamisel,

mis ei ole kohtuasjas relevantsed ning mis ei ole ka otseselt vaidluse all;

6) palub vastustaja apellatsioonkaebusele lisatud dokumente asja juurde mitte võtta, kuna

apellant ei ole selgitanud, miks need on asjakohased või miks neid ei esitatud varasemalt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

kostja II kohustamiseks veevarustuse taastamiseks hageja kinnistule. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat II taastama veevarustuse hageja

kinnistule. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Veevarustuse taastamise nõue.

9.1. Kostja II vaidles hageja nimetatud nõudele vastu ning oli seisukohal, et hageja ja kostja II

vahel ei ole kehtivat kliendilepingut ning kuna vahepeal on muutunud lepingu nr 159 aluseks

olnud õigusaktid ja hageja kinnistu liitumispunkti asukoht, siis tuleb veevarustuse

taastamiseks sõlmida hagejal kostjaga II uus kliendileping. Sarnasele seisukohale jäi kostja II

ka vastuses apellatsioonkaebusele, märkides, et ta ei ole teinud veeühenduse taastamisele

mingeid takistusi eeldusel, et sõlmitakse kliendileping.

Maakohus leidis, et isegi juhul, kui kostja II poolne veekraanide sulgemine ei lõpetanud

hageja ja kostja II vahelisi lepingulisi suhteid, oli kostja II seadusest tulenevalt kohustatud

lepingutingimuste muutumise tõttu sõlmima klientidega uued lepingud ning seetõttu ei ole

1992. a sõlmitud lepingu järgse olukorra taastamine õigusaktide ja reaalse olukorra

muutumise tõttu võimalik.

Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu.

9.2. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, t.l 26) sõlmisid V. Kabonen ja Munitsipaalettevõte

„Tartu Veevärk“ 16.12.1992 lepingu nr 159 vee andmiseks ja kanalisatsiooni kasutamiseks

Kruusamäe 8a elamule. Kostja II ei ole tuginenud asjaolule ning asja materjalidest ei nähtu

see, et nimetatud leping oleks kostja II poolt VÕS §-de 195 või 196 järgi üles öeldud.

Vastuses hagiavaldusele (I kd, t.l 64) on kostja II tuginenud sellele, et vee andmine hagejale

peatati määrusega nr 37 kinnistatud Tartu linna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni liitumise

eeskirja (edaspidi eeskiri) § 20 lg 6 p 1 alusel, s.o vee tarbimise eest arve maksetähtajaks

tasumata jätmise tõttu.

Eeskirja § 20 lg 1 sätestab, et vee andmist ja reovee vastuvõtmist võib peatada või piirata

eeskirjas, kliendilepingus ja õigustloovates aktides sätestatud juhtudel ja korras.

Eeskirja § 20 lg 6 p 1 kohaselt vee-ettevõtjal on õigus pärast eelnevat kirjalikku teadet kas

täielikult või osaliselt peatada vee andmine ja reovee vastuvõtmine, kui klient on jätnud arve

maksetähtajaks maksmata ning sama paragrahvi lg 7 kohaselt vee andmist ja reovee

vastuvõtmist jätkatakse pärast peatamispõhjuste kõrvaldamist ja peatamisega tehtud kulutuste

hüvitamist vee-ettevõtjale.

Seega ei näe ka eeskiri ette võimalust kliendilepingu ülesütlemiseks vee tarbimise eest arve

maksetähtajaks tasumata jätmise tõttu.

Eeltoodu kinnitab, et hagejaga 16.12.1992 sõlmitud kliendileping nr 159 ei ole kehtetu ning

kostja II vastupidine seisukoht on ebaõige.

Kostja II viidatud ÜVVKS § 16 lg 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist kliendi ja

vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingud kehtivad niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus

käesoleva seadusega ning nimetatud lepingute asendamine käesoleva seaduse nõuetele

vastavate lepingutega tuleb lõpetada hiljemalt 2002. aasta 31. detsembriks.

Hageja ja kostja II vahelised erimeelsused tekkisid 2009. a teises pooles ning asja

materjalidest ei nähtu, et kostja II oleks nimetatud ajani teinud hagejale ettepaneku lepingu

asendamiseks ning hageja oleks sellest keeldunud. Ka nimetatud asjaolu tõendab, et hagejaga

sõlmitud kliendileping nr 159 kehtib niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus ÜVVKS sätetega

ning vastuolu korral tuleb juhinduda seaduses sätestatust. Seetõttu on põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et veevarustuse taastamine ei ole võimalik õigusaktide ja reaalse

olukorra muutumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kui kliendilepingu nr 159 lisaks oleval

piiritlusaktil märgitud andmed on ÜVVKS-st ja eeskirjast tulenevalt muutunud, siis tuleb

lähtuda ÜVVKS-st ja eeskirjast ning kostjal II on olnud võimalus sellest hagejat teavitada.

9.3. Asja materjalidest (sh Tartu Maakohtu 31.08.2010 otsusest ja kostja II seisukohtadest)

nähtuvalt peatati hagejale esmakordselt vee andmine 25.08.2009 seoses vee tarbimise eest

arve maksetähtajaks tasumata jätmise tõttu ning pärast hageja poolt veekraani omavolilisi

avamisi suleti veekraan veel kokku kolmel korral. Pärast hageja poolt 09.09.2009 võlgnevuse

tasumist taastati hagejale veeühendus ning hageja sai vett kasutada kuni 11.11.2009 (I kd, t.l

17). Seega pidas kostja II võimalikuks, et vee andmist on võimalik hagejale jätkata ilma, et

hageja tasuks arve nr 200911031 veekraani sulgemise kulutuste eest 08.09.2009 ja

09.09.2009. a. Samuti on kostja II pidanud võimalikuks arve nr 200911031 tühistamist ning

hagejalt sellel märgitud summa tasumise mittenõudmist. Väärteomenetluse lõpetamise

määrusest (I kd, t.l 13) nähtuvalt lõpetati väärteomenetlus väärteo tunnuste puudumise tõttu

seoses hageja poolt arve nr 200911031 tasumata jätmisega. Lisaks on Kostja II omaks võtnud,

et vee andmise peatamisest 25.08.2009 hagejale eeskirja § 20 lg-s 6 sätestatu kohaselt

kirjalikult ette ei teatatud.

18.11.2009 aktist (I kd, t.l 17) nähtuvalt peatati hagejale vee andmine 11.11.2009 seoses

tasumata teenusarvega. Aktist ei nähtu, millist arvet on vee sulgemisel silmas peetud ega ka

eeskirja § 20 lg-s 6 sätestatud alust vee peatamiseks. Samuti ei ole kostja II hagejat eelnevalt

kirjalikult teavitanud vee sulgemisest. Kostja II e-kirjast (I kd, t.l 144) nähtuvalt teavitati

hagejat vee sulgemisest alles 18.11.2009.

Ringkonnakohus leiab, et kostja II poolt hagejale vee andmise peatamine 11.11.2009 ei ole

toimunud eeskirjas sätestatud nõudeid järgides ning olukorras, kus kostja II taastas hagejale

vee andmise pärast võlgnevuse tasumist 09.09.2009, ei olnud kostja II õigustatud vee andmist

peatada tuginedes võlgnevusele, mis oli tekkinud 09.09.2009 seisuga (arve nr 200911031

tasumata jätmine). Eelnevat kinnitab ka kostja II seisukoht kohtumenetluses, mille kohaselt

on vee andmise taastamine sõltuvuses üksnes hageja poolt uue kliendilepingu

allkirjastamisega, mitte aga arve nr 200911031 tasumisega.

Arvestades eeltoodut rahuldab ringkonnakohus hageja nõude veevarustuse taastamiseks ning

kohustab kostjat II taastama veevarustuse hageja kinnistule asukohaga Kruusamäe 8a Tartus.

10. Ringkonnakohus leiab, et muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja

maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on muus osas seaduslik ja

põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele ja faktilistele asjaoludele,

kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi Tartu

linna vastu läbi vaatamata ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude AS Tartu Veevärk vastu

rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust nimetatud osas

maakohtu otsuse tühistamiseks.

10.1. Maakohus jättis hagi Tartu linna vastu põhjendatult läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1

(otsuse põhjendavas osas ekslikult märgitud p 2) alusel, mille kohaselt võib kohus jätta hagi

läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud

faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete

õigsust.

Maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole toonud menetluses esile ühtegi asjaolu,

millest võiks järeldada, et Tartu linn on rikkunud hageja õigusi, sh avaldanud hageja suhtes

avalikult arvamust. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja I on kostja II omanik, ei

tähenda, et kostja I oleks vastutav kostja II tegevuse eest. Nimetatud maakohtu järeldustele ei

ole hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud, samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest

ühtegi põhjendust, miks on maakohtu otsustus jätta hagi kostja I vastu läbi vaatamata,

ebaõige.

10.2. Põhjendatud ja seadusega kooskõlas on maakohtu järeldused, mille kohaselt lepingu

alusel mittevaralise kahju nõue kostja I vastu on VÕS § 134 lg 1 järgi välistatud ning hageja

väidetud tervisekahju, elamul olevad kahjustused ja hageja elukoha vahetamine kinnistul

veevarustuse katkestamise tagajärjel ei ole tõendatud. Samuti on põhjendatud ja seadusega

kooskõlas maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja II ei ole avaldanud hageja kohta

tegelikkusele mittevastavaid andmeid ning kostja II poolt hageja kohta avaldatud faktiväited

„võlgnik“ ja kostja II poolt Kruusamäe 8a kinnistu juures läbiviidud tööoperatsioon -

veekraani vandaalikindel sulgemine – ei ole õigusvastased. Maakohtu otsusest nähtuvad ka

põhjendused, miks jättis kohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat II vabandama

tema ees.

Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja taotluse tunnistajate (I kd, t.l 110)

ülekuulamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on maakohtu poolt ülekuulatud

tunnistajad hakanud hoiduma hagejaga suhtlemast, kuid ainuüksi nimetatud üldsõnaline väide

ei tõenda kostja II õigusvastast käitumist hageja isikuõiguste rikkumisega.

11. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta maakohtu poolt

kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.

Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hageja esitas maakohtule kaks nõuet, millest rahuldati tema mittevaraline nõue ja jäeti

rahuldamata mittevaralise kahju nõue. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel

1500 eurot ja apellatsioonkaebus esitamisel 1500 eurot, õigusabi hageja kasutanud ei ole.

Kostja I on kandnud menetluskulusid õigusabi näol.

Ringkonnakohus leiab, et õiglane ja põhjendatud on jätta TsMS § 163 lg 1 kolmanda

alternatiivi alusel hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi

kanda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hagejal on õigus taotleda Riigikohtu

10.12.2013 lahendi nr 3-4-1-20-13 p-s 77 sätestatu alusel tagasi nii hagiavalduse kui

apellatsioonkaebuse esitamisel enam tasutud riigilõivu, kuna riigilõiv on tasutud

riigilõivuseaduse lisa 1 kolmandas veerus märgitud määrade alusel.

TsMS § 168 lg 2 alusel jäävad kostja I võimalikud menetluskulud hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja