3-13-2210/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2210 Haldusasi Sergei Martõštšenko kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seonduvalt kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Sergei Martõštšenko määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Sergei Martõštšenko Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Martõštšenko esitas 20.10.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 2000 eurot. Kaebuse kohaselt seisneb kahju kaebaja inimväärikuse alandamises ja tervise kahjustamises. Nimelt kui kaebajal olid 13.05.2013 kõrvetised ja ta tundis end halvasti, ei võimaldanud vanglaametnikud talle meditsiinilist abi. Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, põhjendades enda taotlust maksejõuetusega.

2. Tartu Halduskohus jättis 29.10.2013. a määrusega (tl 40) S. Martõštšenko kaebuse käiguta, paludes kahjunõuet täpsustada. Kaebajal tuli eraldi välja tuua, mis summas ta taotleb hüvitist tervise kahjustamise eest ja mis summas väärikuse alandamise eest. Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva alates kohtumääruse kättesaamisest.

3. Kuna S. Martõštšenko ei täpsustanud oma kahjunõuet määratud tähtajaks, jättis kohus 27.11.2013. a määrusega (tl 43) kaebuse korduvalt käiguta.

4. S. Martõštšenko esitas 05.12.2013 avalduse (tl 46), milles märkis, et soovib saada väärikuse alandamise eest 50 eurot ning tervise kahjustamise eest 1950 eurot hüvitist.

5. Tartu Halduskohus jättis 09.12.2013. a määrusega (tl 47-48) kaebaja menetlusabi taotluse seonduvalt inimväärikuse alandamise eest nõutava kahjuhüvitisega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ning andis kaebajale 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 10 päeva arvates määruse jõustumisest. Määruse kohaselt on Tartu Vangla kohtu nõudel väljastanud S. Martõštšenko vanglasisese isikuarve väljavõtte, mille kohaselt oli kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu (s.o 20.06.2013-19.10.2013) sissetulek kaebajal 377,14 eurot, millest maha arvamisele kuulub 272,91 eurot, s.o kinnipidamised vabanemisja nõuete fondi ning elektriseadme kasutamise kulud. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 104,23 eurot (377,14-272,91), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 52,12 eurot (104,23:4x2). Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-le 1 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel, s.o praegusel juhul 1950 euro suuruse tervisekahju hüvitamise nõude eest. Küll aga tuleb RLS § 571 lg-st 2 tulenevalt riigilõivu tasuda inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise kaebuse esitamisel. Kuna kaebaja taotles tema inimväärikuse alandamise eest vanglalt kahjuhüvitist summas 50 eurot, siis tuleks sellelt nõudelt tasuda riigilõivu minimaalmääras ehk 15 eurot. Kuna kaebaja kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks arvestades riigilõivu taotluse esitamisele eelnenud nelja kuud on 52,12 eurot, siis ei ületa käesoleval juhul menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. S. Martõštšenko esitas 16.12.2013 Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a määruse peale määruskaebuse (tõlge tl 53), milles palub end täielikult riigilõivu tasumisest vabastada, kuna ta on kinnipeetav ega oma sissetulekut Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 mõttes. Kaebaja leidis, et ta tuleks riigilõivu tasumisest vabastada vastavalt Riigikohtu 21.11.2007. a määrusele asjas nr 3-3-1-55-07. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi menetluses osalemiseks, menetlusdokumentide koostamiseks ja asjaajamiseks.

S. Martõštšenko esitas 12.01.2014 pöördumise (tl 69), milles täpsustas, et määruskaebus on esitatud halduskohtu 09.12.2013. a määruse ja 19.12.2013. a määruse peale (nimelt määruse peale, millega jäeti käiguta kaebus 09.12.2013. a määruse peale). Kaebaja selgitab, et taotleb enda vabastamist riigilõivu tasumisest, milleks kohustati teda 09.12.2013. a määrusega. Kui kaebajat ei vabastata riigilõivu tasumisest, siis palub ta pikendada riigilõivu tasumise tähtaega kuni 15.02.2014, sest tal on kolm last ning 15 eurot on tema jaoks suur summa.

7. Tartu Halduskohus jättis 15.01.2014. a määrusega (tl 76-77) rahuldamata taotluse riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks. Kaebaja 16.12.2013. a määruskaebus 09.12.2013. a määruse peale võeti menetlusse, jäeti rahuldamata ning edastati Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kaebaja 12.01.2014. a pöördumise kohaselt vaidlustab ta halduskohtu 09.12.2013. a määrust riigilõivust vabastamata jätmise kohta ja 19.12.2013. a käiguta jätmise määrust. Kohus selgitab, et halduskohtu 19.12.2013. a määrus, millega jäeti käiguta kaebaja määruskaebus halduskohtu 09.12.2013. a määruse peale, ei ole vaidlustatav. Seda märkis halduskohus ka määruse päises. Seega ringkonnakohus kontrollib ainult halduskohtu 09.12.2013. a määrust, mille peale esitatud määruskaebuse võttis halduskohus 15.01.2014 menetlusse ja edastas ringkonnakohtule.

10. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

11. Ringkonnakohus kontrollis HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kaebaja kaebuse ja selles menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (20.06.2013-19.10.2013) sissetulekuid ja väljaminekuid ning veendus, et halduskohus on menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid õigesti kohaldanud. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kahekordne keskmine arvestatav kuusissetulek on 52,12 eurot. Sealjuures on halduskohus õigesti leidnud ka seda, et kuigi kaebaja tervisekahju hüvitamise nõude pealt riigilõivu tasuma ei pea (RLS § 22 lg 1 p 11), siis inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju eest riigilõivuvabastust ette nähtud ei ole. Seega tuleb kaebajal vastavalt RLS § 571 lg-le 2 nimetatud nõude eest riigilõivu tasuda. Vastavalt sellele sättele peab kahju hüvitamise nõude esitamisel tasuma riigilõivu 3% nõutavast summast, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kuna kaebaja nõuab inimväärikuse alandamise eest 50 eurot, siis 3% sellest on 1,5 eurot, mis tähendab, et riigilõivu tuleb ikkagi tasuda minimaalmääras ehk 15 eurot. Seega halduskohus jõudis õigele järeldusele, et kaebaja keskmine kuusissetulek 52,12 eurot võimaldab tal tasuda 15 euro suurust riigilõivu ning jättis sellest tulenevalt õigesti kaebaja menetlusabi taotluse HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

12. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist. Riigikohtu 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p 9 järgi tuleb kinnipeetava maksejõulisuse hindamisel sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad, sh menetluskulu). Kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel aluseks võetaval perioodil sai kaebaja Tartu Vanglalt tööja õppetasu ning samuti laekus talle ühel korral summa eraisikult. Halduskohus arvestas neid vanglasisesele isikuarvele laekunud summasid eeltoodud Riigikohtu seisukoha põhjal õigesti kaebaja sissetulekuna. Kaebaja viite osas Riigikohtu 21.11.2007. a määrusele nr 3-3-1-55-07 märgib ringkonnakohus, et viidatud lahend on tehtud ajal, mil kehtis veel vana HKMS, kuid uue 01.01.2012 jõustunud HKMS-i kohaselt tuleb menetlusabi andmine otsustada juba eespool viidatud sätete alusel, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad käesolevas asjas kohaldatavad.

13. Eelnevast tulenevalt jääb S. Martõštšenko määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a määrus muutmata.

Maili Lokk

Agu Timmi

Tiina Pappel