2-14-3250/9 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2014 a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-3250

Tsiviilasi

XXXavaldus Osaühingu XXX(kustutatud) täiendavaks

likvideerimiseks ja likvideerija määramiseks

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Avaldaja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Silja

Holsmer, e-post silja.holsmer@borenius.ee

Puudutatud isik: Osaühing XXX(kustutatud), endine

registrikood XXX, endine asukoht XXX

Menetlustoiming

Põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamine,

tasutava riigilõivu suuruse kindlaksmääramine, avalduse

menetlusse võtmine ja lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 lõige 4 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, mis

sätestab, et avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas

tuleb tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe

www.e-toimik.ee kaudu.

2. Määrata avalduse esitamisel tasutava riigilõivu suuruseks 25 eurot.

3. Võtta avaldus Harju Maakohtu menetlusse.

4. Rahuldada

avaldaja XXXavaldus

Osaühing

XXX(kustutatud,

endine

registrikood XXX) täiendava likvideerimise läbiviimiseks ja likvideerija

määramiseks.

5. Algatada Osaühingu XXXlikvideerimine.

6. Määrata Osaühing XXX(registrist kustutatud, endine registrikood XXX)

likvideerijaks XXX(isikukood XXX, elukoht XXX).

7. Kohustada likvideerijat XXXteatama kohtule kirjalikult likvideerimismenetluse

lõpetamisest ja Osaühing XXXregistrist kustutamisest. Juhul kui likvideerimist

ei ole lõpetatud 1. augustiks 2014, siis tuleb likvideerijal esitada aruanne senise

tegevuse kohta ja teatada kohtule põhjused, miks likvideerimist ei ole lõpule

viidud; samuti edastada aruanne likvideerimise käigu kohta iga poole aasta järel

alates nimetatud kuupäevast.

8. Panna menetluskulud Osaühing XXXkanda.

2-14-3250

2 (8)

9. Kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates edastamisest puudutatud isikule,

st alates 31. jaanuarist 2014.

10. Edastada määrus resolutsiooni punkti 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks Riigikohtule.

11. Saata kohtumäärus resolutsiooni punktide 5 ja 6 alusel kande tegemiseks Harju

Maakohtu registriosakonnale.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse resolutsiooni p-de 4–8 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 25 eurot.

Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama määruskaebuse (TsMS § 187 lg 6 ja § 442 lg 6).

Kohtu selgitused

Likvideerija võib nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma

tegevuse eest. Kui likvideerija ei jõua selles juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab kohus

tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega (TsMS § 605 lg 1). Tulenevalt

likvideerija kinnitusest ei ole kohus nõudnud likvideerija tasu ja kulutuste katteks ettemaksu

kohtu arvele.

Osaühingu likvideerija on muu hulgas kohustatud:

− lõpetama osaühingu tegevuse, nõudma sisse võlad, müüma vara ja rahuldama

võlausaldajate nõuded (ÄS § 209 lg 2);

− esitama pankrotiavalduse, kui likvideeritava osaühingu varast ei jätku võlausaldajate

kõigi nõuete rahuldamiseks (ÄS § 210);

− koostama lõpetamisotsuse vastuvõtmisest alates kolme kuu jooksul majandusaasta

aruande koosseisu kuuluva bilansi kohta sätestatut järgides likvideerimise algbilansi ja

seda selgitava aruande, mis sisaldab raamatupidamise aastaaruande lisade puhul

ettenähtud andmeid (ÄS § 211 lg 2);

− koostama majandusaasta aruande osaühingu lõpetamise ajaks lõppeva ning iga

lõpetamisjärgse majandusaasta lõpu seisuga (ÄS § 211 lg 3);

− avaldama viivitamatult teate osaühingu likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes

Ametlikud Teadaanded ning saatma teadaolevatele võlausaldajatele likvideerimisteate;

likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu

jooksul teate avaldamisest (ÄS § 212);

− rahuldama osaühingule teada olevad võlausaldajate nõuded, sõltumata nõuetest

teatamisest (ÄS § 214 lg 1);

− koostama pärast kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamist ja raha deponeerimist

lõppbilansi ja likvideerimisel järelejäänud vara jaotusplaani (ÄS § 215 lg 1);

− esitama lõppbilansi ja vara jaotusplaani osaühingu asukohas tutvumiseks kõigile

osanikele ja sellest osanikele teatama (ÄS § 215 lg 3);

− esitama avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist pärast likvideerimise

lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise

äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest ning kolme kuu

möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest

2-14-3250

3 (8)

osanikele teatamisest ja tingimusel, et osaühing ei osale Eestis poolena üheski

käimasolevas kohtumenetluses (ÄS § 218 lg 1);

− andma osaühingu dokumendid hoiule likvideerijale, arhiivipidajale või muule

usaldusväärsele isikule (ÄS § 219 lg 1).

Kui kohus on nimetanud hagita menetluses likvideerija, siis teostab kohus tema üle

järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib selleks muu hulgas anda isikule

ülesannete täitmise korraldusi ja nõuda temalt aruannet ülesannete täitmise kohta. Isik võib

küsida kohtult ülesannete täitmise kohta selgitusi. Pärast ülesannete täitmist tuleb kohtule

esitada selle kohta aruanne, kui kohus ei määra teisiti. Kohtu määratud isikut, kes ei täida oma

ülesandeid nõuetekohaselt või ei järgi kohtu antud korraldusi, võib kohus trahvida ja isiku

ametist vabastada (TsMS § 477²).

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

määruses sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest.

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse Harju Maakohtule (Kentmanni 13,

Tallinn;

hmkkentmanni.menetlus@kohus.ee

või

veebilehe

www.e-toimik.ee

kaudu).

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasja menetlusega.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes käesoleva määruse peale edasi kaevates.

MENETLUSE KÄIK

1. XXX(edaspidi „avaldaja”) esitas e-kirja teel 22. jaanuaril 2014 avalduse Osaühingu

XXX(kustutatud, edaspidi „puudutatud isik”) täiendavaks likvideerimiseks ja likvideerija

määramiseks.

2. Avaldaja selgitab, et tulenevalt puudutatud isiku majandusaasta aruande äriregistrile

esitamata jätmisest on 22. augustil 2005 puudutatud isik registrist kustutatud äriseadustiku

(ÄS) § 60 alusel likvideerimismenetlust läbi viimata. Vaatamata asjaolule, et puudutatud isik

on registrist kustutatud, kuulub talle kinnisasi, asukohaga XXX (registriosa nr XXX).

Eeltoodust tulenevalt taotleb avaldaja kui puudutatud isiku ainuosanik ja endine juhatuse liige

täiendava likvideerimise läbiviimist. Avaldaja palub määrata end likvideerijaks. Avaldaja

esitas 27. jaanuaril 2014 likvideerija nõusoleku ja seisukoha likvideerija tasu ja kulutuste osas.

Avaldaja eest tasus advokaadibüroo Borenius OÜ 28. jaanuaril 2014 avalduselt õige

viitenumbriga riigilõivu 25 eurot. Varem oli avaldaja tasunud samas summas lõivu eksliku

viitenumbriga 2900082359, mida kasutatakse Kultuuriministeeriumi (Muinsuskaitseamet)

toimingute eest tasumiseks. Kohtu arvele on kokku tasutud lõiv summas 25 eurot.

3. Kohus määras avaldajale tähtaja kuni tänaseni kohtule oma seisukoha esitamiseks

riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 4 põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise

osas. Avaldaja esitas 30. jaanuaril 2013 oma seisukoha, mille kohaselt avaldaja viitab

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-20-13, milles tunnistati RLS § 57 lg 1 ja 15 ning lisa 1

(alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda

riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee

(edaspidi „e-toimik”) kaudu. Avaldaja on seisukohal, et vastavad põhjendused on asjakohased

ka RLS § 57 lg 4 osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Juriidilise isiku täiendava likvideerimise ja likvideerija määramise avalduse lahendab

kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 11 ja 59. peatüki sätete alusel

hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 näeb ette, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse

sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 2 alusel

2-14-3250

4 (8)

võib kohus hagita asja üldjuhul läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata. Vastavalt

TsMS § 477 lg-le 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega

ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 477 lg 7 esimese lause alusel kontrollib kohus

avalduse vastavust seadusele ja tõendatust ka juhul, kui ei ole esitatud vastuväiteid.

5. TsMS § 139 lg 2 näeb ette, et riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise

eest on RLS-s sätestatud riigilõiv. RLS § 57 lg 4 alusel on muu hulgas hagita asjas avalduse

esitamisel vajalik tasuda riigilõivu 50 eurot, aga kui nimetatud avaldus esitatakse

elektrooniliselt e-toimiku kaudu, siis 25 eurot. TsMS § 147 lg 1 kohustab avaldajat maksma

riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei tee kohus

lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg

riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus

menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna avaldaja tasus kohtu arvele

riigilõivuna üksnes 25 eurot, siis peaks kohus eelneva põhjal enne avalduse menetlusse

võtmist kohustama avaldajat tasuma täiendavalt riigilõivu 25 eurot.

6. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 15 lg 2 ja § 152 paneb kohtule kohustuse ka omal

algatusel kontrollida kohaldatava õiguse vastavust põhiseadusele. PS § 152 lg 1 sätestab, et

kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see

on vastuolus põhiseadusega. PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab

põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses

sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus.

7. Kohus on seisukohal, et RLS § 57 lg 4 on põhiseadusega vastuolus osas, mis sätestab

avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas tuleb tasuda riigilõivu

suuremas määras kui avalduse esitamise e-toimiku kaudu. Kohus kontrollib omal algatusel

kohaldatava RLS § 57 lg 4 viidatud osas põhiseadusele vastavust.

8. Kohus analüüsib RLS § 57 lg 4 vastavust põhiseadusele järgmises järjestuses: (I) sätte

asjassepuutuvus, (II) põhiõiguste kaitseala riive, (III) riive formaalne põhiseaduspärasus ja

(IV) riive materiaalne põhiseaduspärasus (riive legitiimne eesmärk, riive sobivus, vajalikkus

ja proportsionaalsus). Seejärel otsustab kohus avalduse menetlusse võtmise ja lahendab

avalduse (V).

I

9. Säte, mille põhiseaduspärasust kohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on asja lahendamisel

otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-

00, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi

põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral

(vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

10. Hinnatavaks sätteks käesolevas asjas on 22. aprillil 2010 vastu võetud RLS § 57 lg 4

(avaldamismärge RT I, 27.12.2013, 26) järgnevas sõnastuses, mis kehtib alates 1. juulist 2012:

„Avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas,

samuti enne hagi esitamist esitatud kohtualluvuse kindlaksmääramise avalduse

esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot. Kui nimetatud avaldus esitatakse

elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, tasutakse riigilõivu 25 eurot.“

11. Avaldaja on esitanud kohtule avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks ja likvideerija

määramiseks elektrooniliselt e-kirja tee ning tulenevalt RLS § 57 lg-st 4 tuleb selliselt

avalduselt tasuda riigilõivu summas 50 eurot (vt eespool p 5). Järelikult on RLS § 57 lg 4

asjassepuutuv säte.

II

2-14-3250

5 (8)

12. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi

2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 12). Kohtule esitatavalt avalduselt tasutava riigilõivu

määr riivab esmajoones PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse

pöörduda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1) ehk

põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu üldkogu

22. detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15). Kui nõutavat lõivu ei ole

tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine

takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud õiguste rikkumist. Seega piirab

lõivu suurus ja selle tasumise kohustus eelkõige kohtusse pöördumise põhiõigust (Riigikohtu

üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1). Seejuures riivab RLS § 57

lg 4 intensiivsemalt nende isikute kohtusse pöördumise põhiõigust, kes esitavad avalduse

kohtule muul viisil kui e-toimiku kaudu.

13. Teiseks riivab riigilõiv PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, kuna isik peab kohtusse

pöördumiseks loobuma osast oma varast. Seejuures peavad käesolevaga sarnasel juhul need

isikud, kes esitavad oma avaldused kohtule muul viisil, loobuma oma omandist kaks korda

suuremas ulatuses kui need, kes esitavad avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. Sellest järeldab

kohus, et RLS § 57 lg 4 riivab intensiivsemalt nende isikute omandiõigust, kes esitavad

avalduse kohtule muul viisil kui e-toimiku kaudu.

14. Kolmandaks näeb PS § 12 lg 1esimene lause ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Selles

avaldub isiku õigus mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Viidatud lause sõnastus

väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada

kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. PS § 12 lg 1 esimest lauset tuleb

tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et

seadused sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles

põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid

ebavõrdselt (vt Riigikohtu üldkogu 3. aprilli 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-02, p-d 16

ja 17). RLS § 57 lg 4 sõnastuse järgi koheldakse erinevalt isikuid, kes esitavad avalduse

hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas e-toimiku kaudu ja isikuid, kes esitavad avalduse

muul viisil (vt ka Riigikohtu üldkogu 30. septembri 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p 20

teine lõik). Seega on lisaks tegemist PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega.

III

15. Kuna seadusandja on RLS § 57 lg 4 vastuvõtmisel järginud pädevus-, menetlus- ja

vorminõudeid

ning

piirang

on

õigusselge,

siis

asjassepuutuva

sätte

formaalses

põhiseaduspärasuses ei ole kohtul kahtlust.

IV

16. Kohus kontrollib järgnevalt PS § 12 lg 1 esimese lause (eespool p 14), § 15 lg 1 esimese

lause (eespool p 12) ja § 32 (eespool p 13) riivet koos.

17. PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada

üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta

otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 43). PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus, § 24 lg-s 5

sätestatud

edasikaebeõigus

ja

§-s 32

sätestatud

omandipõhiõigus

on

lihtsa

seadusereservatsiooniga õigused, mida võib piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval

põhjusel (PS § 32 lõige 2 teine lause, Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas nr 3-

4-1-12-10, p 31, ja 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38).

18. RLS § 57 lg 4 eesmärgi ja sisu põhjenduste kohta leiab teavet XII Riigikogu seaduseelnõu

206 SE seletuskirjast, mille kohaselt on riigilõivumäärade kohtusse pöördumise viisist

sõltuvusse seadmisel sihiks riigi ressursside säästlik ja otstarbekohane kasutamine, täpsemalt

2-14-3250

6 (8)

soov vähendada kohtute koormust tehnilise töö vähenemise kaudu ja sel eesmärgil ka

e-toimiku kasuks otsustamise motiveerimine.

19. RLS § 57 lg 4 avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamise eesmärgiks on

seega menetlusökonoomia. See tähendab tõhusat menetlust samal ajal riigi ressursside

säästmisega. Kohtute tehnilise töö väidetav vähendamine ja elektrooniline asjaajamine ning

väljaspool e-toimikut esitatud avaldustega kaasnevate võimalike lisakulude panemine

menetlusosalistele saavad praeguses asjas olla üksnes vahendid menetlusökonoomia

saavutamiseks, mitte iseseisvad eesmärgid põhiõiguste piiramiseks. Menetlusökonoomia on

põhiseaduslik õigusväärtus (vt nt Riigikohtu üldkogu 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-25-09, p 23) ja sellena PS § 12 lg 1, § 15 lg 1 esimese lause ja § 32 riive eesmärgina

legitiimne. Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on varasemalt

peetud põhimõtteliselt riigilõivu tasumisel legitiimseks (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat

kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine

lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele (vt ka

Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 53-56).

20. PS § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peavad õiguste ja

vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse

põhimõttele vastavust kontrollitakse järjestikku kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust,

siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust

(Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 43). Sobiv on abinõu,

mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult

ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist.

Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama efektiivse, kuid

isikut vähem koormava abinõuga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt

poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi täht-

sust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad

põhjused (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15).

21. Võrdsuspõhiõiguse riive põhjus peab olema mõistlik ja asjakohane. Kui on olemas

mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt

Riigikohtu üldkogu 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02, p 17.) Mõistlik ja asjakohane

on põhjus juhul, kui see on mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks

tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust

(Riigikohtu üldkogu 30. septembri 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p 32 teine lõik).

22. E-toimiku võimalikult ulatuslik kasutamine ei soodusta menetlusökonoomiat seni, kuni

tsiviilasjades peetakse toimikut paralleelselt paberil. Selle võimaluse näeb ette TsMS § 56.

Avalduse esitamise viisist sõltuvad riigilõivumäärad muudavad samas riigilõivude tasumise

kontrollimise keerulisemaks. Nimelt võivad tekkida uut liiki vaidlused, nt selle üle, kas

paberil või elektronpostiga esitatud avalduselt tasutud täiendav riigilõiv on põhjendatud

menetluskuluna kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja mõistetav. Lisaks on praktilisest

vaatekohast küsitav kõrgema lõivumäära kohaldamine olukorras, kus avaldaja esitab algselt

avalduse muul viisil kui e-toimiku vahendusel, aga pärast täiendava lõivu tasumise nõudmist

esitab sama avalduse e-toimikus. Suure hulga menetlusosaliste suhtes ei ole erinev kohtlemine

sobiv vahend menetlusökonoomia tagamiseks ka teisel põhjusel. Kui isikul puudub võimalus

või oskus arvutit ja Internetti kasutada või võimalus anda digitaalallkirja (nt välismaalane, sh

Euroopa Liidu teise liikmesriigi kodanik), siis ei motiveeri ka rahaline surve teda esitama

kohtule dokumente e-toimiku kaudu. TsMS § 139 lg 21 näeb ette, et kui menetlusosalisel ei

ole mõjuval põhjusel võimalik avaldust või kaebust elektrooniliselt e-toimiku kaudu esitada,

võimaldab kohus põhistatud taotluse alusel teha menetlustoimingu madalama riigilõivu-

määraga. Kui isik kõrgema riigilõivu tasumisest vabastatakse, ei täida kõrgem riigilõivu määr

2-14-3250

7 (8)

tema puhul oma eesmärki. Lisaks toob selline võimalus kaasa täiendavaid taotlusi ja vaidlusi,

millega kohtutel tuleb tegeleda. Menetlusökonoomiat ei soodusta see, kui kohtu kantselei

tehniliste tööoperatsioonide mõningane vähenemine saavutatakse täiendavate õiguslike ja

tõenduslike vaidluste hulga suurenemise, st kohtunike ja kohtu õigusteenistuse ametnike

töökoormuse kasvuga. Ebasobiv on selline meede menetlusökonoomia suhtes siis, kui

menetlusdokumendi esitamiseks vajalike toimingute tegemine on menetlusosalise jaoks

praktilistel põhjustel keerukam kui väljaõppinud kohtupersonalile. Kohtu ja isikute vahelisel

suhtlemisel osa suhtluskanalite täiendav lõivustamine ei saa parandada juurdepääsu kohtutele

ega seda edendada. Seega leiab kohus, et nimetatud abinõu eeltoodud põhjendustel ei ole

sobiv (vt Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13 p-d 57–67).

23. Avalduse esitamine muul viisil kui e-toimiku kaudu ei põhjusta kohtusüsteemile sedavõrd

tõsiseid tagajärgi, mida on tarvis ära hoida RLS ette nähtud menetlusosaliste erineva

kohtlemisega. Seetõttu ei ole vajalik erinev kohtlemine vaidlusalusel määral, st kaks korda

suurema lõivu nõudmisega. Puudub ka vajadus kallutada kohtuid senisest intensiivsemalt

e-toimikut kasutama just menetlusosaliste erineva kohtlemise kaudu, selleks on tõhusamaid ja

menetlusosalisi säästvamaid vahendeid. Järelikult ei ole kohtusse pöördumise viisist sõltuv

lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik (vt Riigikohtu üldkogu

10. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 68–70).

24. Seni kuni e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik või menetlusosalised ei

ole seda veel harjunud kasutama, ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka

mõõdukas abinõu. Praegusel juhul on kaalukausil õigusriigi ühed kõige olulisemad

põhiõigused. Niisuguse kaaluga põhiõiguste riivet ei saa õigustada alles juurutamisjärgus

oleva infosüsteemi võimalikult kiireks propageerimiseks. Ebavõrdsust kohtusse pöördumise

ja edasikaebe põhiõiguste kasutamisel ning kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste

riive olulisust suurendab kohtusse pöördumise viisist sõltuvate riigilõivumääradega tekitatud

omandipõhiõiguse riive ulatus, st käesoleval juhul kahekordne eristamine. Riigilõivumäärade

diferentseerimisel ei ole isikuid mitte üksnes erinevalt koheldud, vaid sellega riivatakse olulisi

menetluspõhiõigusi ja omandipõhiõigust. Nende õiguste riive põhjendatuse kontrollimisel

tuleb kohtul olla seadusandja suhtes range (vt Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p-d 71–73).

25. Hagita asjas esitatavalt avalduselt on 25 euro suurune riigilõiv 2,4 korda (35 eurot)

väiksem kõige madalamast riigilõivumäärast hagi esitamisel (60 eurot), aga 50 euro suurune

lõiv sellest üksnes 1,2 korda väiksem. Pidades silmas hagita asjadena lahendatavate vaidluste

kataloogi TsMS § 475 lg-s 1 asub kohus seisukohale, et hagita asjas tasutav riigilõiv peaks

pigem olema tuntavalt madalam ka väikese hinnaga hagi esitamisel tasutavast lõivust. Kohus

ei tähelda ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks riigilõivu summa sõltuvus avalduse esitamise

viisist olema hagimenetluse ja hagita menetluse puhul põhimõtteliselt erinev. Seeläbi nõustub

kohus avaldaja seisukohaga, et Riigikohtu üldkogu 10. detsembri 2013. aasta otsuses asjas

nr 3-4-1-20-13 märgitud põhimõtted ja põhjendused on asjakohased ka RLS § 57 lg 4

põhiseaduspärasuse hindamisel.

26. Eelnevat kokkuvõttes on kohus seisukohal, et avalduse esitamise viisist sõltuvad

riigilõivumäärad, mis tulenevad RLS § 57 lg-st 4 avalduse muul viisil kui e-toimiku kaudu

esitamise korral, ei ole praegusel juhul proportsionaalsed.

V

27. Eespool määruse põhjenduste osades I–IV sedastatu põhjal asub kohus seisukohale, et

RLS § 57 lg 4 ei ole põhiseadusega kooskõlas osas, millega nõutakse hagita asjas avalduse

esitamisel suurema riigilõivu tasumist juhul, kui avaldus esitatakse muul viisil kui e-toimiku

kaudu, ja tuleb jätta avalduse menetlusse võtmise otsustamisel selles osas kohaldamata.

Sellises olukorras tuleb avaldajatel hagita asjas avalduse esitamisel tasuda lõiv 25 eurot

2-14-3250

8 (8)

sõltumata avalduse esitamise viisist. Avaldaja on tasunud piisava riigilõivu ja kohus saab

avalduse menetlusse võtta.

28. ÄS § 218 lg 2 sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul

jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku

nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või

määrata uued likvideerijad. Avaldaja on TsMS § 603 lg 3 ning § 605 lg-te 1 ja 2 kohaselt

esitanud likvideerija nõusoleku ja seisukohad likvideerimiskulude ja tasu osas. Avalduses on

piisavalt põhistatud täiendavate likvideerimisabinõude kohaldamise vajalikkust ja kohus

rahuldab avalduse TsMS § 602 alusel. Endise juhatuse liikmena sobib avaldaja kohtu

hinnangul likvideerija ülesandeid täitma, kohus määrab talle aruande esitamise tähtaja.

29. Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 132 lg 1 ja § 477 lg 1 alusel 3 500 eurot.

30. Juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse ning juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu

asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramise ja sellega seotud

menetluse kulud kannab vastavalt TsMS § 173 lg-le 6 juriidiline isik. Kohus võib kulud jätta

täielikult või osaliselt avaldaja või muu isiku kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Käesolevas asjas ei jäta kohus kulusid muu isiku kanda.

31. Käesolev määrus kehtib ja kuulub likvideerimise otsustamise ja likvideerija määramise

osas TsMS § 606 lg 1 kohaselt täitmisele alates edastamisest juriidilisele isikule.

32. Tulenevalt TsMS § 606 lg-st 2 võivad isiku määramise avalduse rahuldamise määruse

peale avaldaja ja juriidiline isik esitada määruskaebuse. TsMS § 661 lg 3 sätestab, et kui

kohus tunnistas asja määrusega lahendamisel kohaldamisele kuuluva õigustloova akti

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata, ei hakka määruse peale

määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamist. Käesolevas asjas

ei käsitlenud kohus RLS § 57 lg 4 põhiseaduspärasust seoses avalduse lahendamisega, vaid

üksnes menetlusse võtmise otsustamisel. Avalduse menetlusse võtmist vaidlustada ei saa.

Järelikult ei mõjuta TsMS § 661 lg 3 käesoleval juhul määruskaebuse esitamise tähtaja

kulgema hakkamist. Kohus selgitab avaldajale, et kui Riigikohus ei tunnista RLS § 57 lg 4

käesoleva määrusega kohaldamata jäetud osas kehtetuks, siis võib kohus nõuda avaldajalt

täiendava riigilõivu tasumist riigituludesse TsMS § 179 lg-te 1 ja 2 alusel.

33. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg-st 1 tuleneb, et kui

esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes

asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus

olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kui kohtulahendiga on

muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid, saadab kohus kohtuotsuse ärakirja TsMS § 455

lg 2 kohaselt registripidajale. ÄS § 208 lg 2 sätestab, et kui likvideerija nimetatakse

kohtulahendiga, saadab kohus lahendi äriregistrile kande tegemiseks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik