3-12-1466/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1466

Haldusasi

OÜ LE Infogrupp kaebus Tartu Linnavalitsuse

06.07.2012. a korralduse nr 18-3.2/21496 tühistamiseks,

tasutud sunniraha 360 euro tagastamiseks ja uue

reklaamtahvli maksumuse summas 248,40 eurot

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.02.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ LE Infogrupp apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ LE Infogrupp

Vastustaja Tartu linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2013. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 31.01.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ LE Infogrupp (registrikood 10630908), mille tegevuskohaks on majandustegevuse

registris registreeritud ilusalong Mango, asukohaga Tartu, Riia tn 69, paigaldas nimetatud

kinnistule ja sellega külgnevale kinnistule infotahvlid järgmise teabega: „Ilusalong Mango.

Telefon 5666 5205. Naiste juuksur, meeste juuksur, massaaž, kosmeetik, maniküür.“

2. Tartu Linnavalitsuse 25.10.2011. a kirjas (tl 35) selgitati OÜ-le LE Infogrupp, et kuna

paigaldatud teave sisaldab teenuste loetelu, siis on teave käsitatav reklaamina, mille kohta

tuleb esitada maksudeklaratsioon ja tasuda reklaamimaks. Kirjaga kohustati OÜ-d LE

Infogrupp viima linnavalitsuse rahandusosakonda reklaamimaksu deklaratsioon ning märgiti,

et kui OÜ LE Infogrupp ei soovi edaspidi reklaamimaksu tasuda, tuleb reklaam eemaldada

või jätta sellelt välja teenuste loetelu.

3. Tartu Linnavalitsuse 05.04.2012. a korraldusega nr 18-3.2/21496 kohustati OÜ-d LE

Infogrupp esitama reklaamimaksualased maksudeklaratsioonid 5 tööpäeva jooksul korralduse

saamise päevast arvates. Korralduse täitmata jätmise korral hoiatati äriühingut sunniraha

rakendamise eest summas 360 eurot. Korralduses viidati, et teenuste loetelu on Tartu

Linnavolikogu 07.12.2006. a määruse nr 48 „Reklaamimaks“ (määrus nr 48) kohaselt

maksustatav reklaam.

4. Tartu Linnavalitsuse 06.07.2012. a korraldusega nr 18-3.2/21496 kohustati OÜ-d LE

Infogrupp tasuma sunniraha 360 eurot hiljemalt 7 tööpäeva jooksul korralduse saamise

päevast, sest äriühing ei olnud täitnud Tartu Linnavalitsuse 05.04.2012. a korraldust. Ühtlasi

hoiatati OÜ-d LE Infogrupp korralduse jätkuva täitmata jätmise korral sunniraha

rakendamisega summas 1000 eurot. OÜ LE Infogrupp tasus sunniraha 360 eurot 12.07.2012.

5. OÜ LE Infogrupp esitas 12.07.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse

06.07.2012. a korralduse nr 18-3.2/21496 tühistamiseks, tasutud sunniraha 360 euro

tagastamiseks ja uue reklaamtahvli maksumuse summas 248,40 eurot hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole Riia tn 69 kinnistule paigaldatud info käsitatav reklaamina. Nimelt

reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või

kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse

või selle müügitingimuste kohta, ning sama lõike p-s 2 nimetatud teavet. Kaebaja leiab, et

tema paigaldatud teave teenuste kohta asubki ilusalong Mango majandustegevuse kohas, sest

majandustegevus toimub kogu kinnistul. Teave asub ilusalong Mango territooriumil, aias

värava kõrval. Kaebaja ei nõustu Tartu linna seisukohaga, et majandustegevuse kohaks on

vaid ruumid, kus tegevus toimub. Teiseks, ilusalongi juuksur, kosmeetik, küünetehnik ja

massöör on FIE-d, kes on registreeritud äriregistris ning kellel on õigus avalikustada oma

infot, mida võib teha ühel infokandjal ja selleks ei pea iga töötaja oma teavet eraldi üles

panema. Kaebajat on kohustatud täitma maksudeklaratsiooni, kuid deklaratsioonivorm ei

olnud osades brauserites täidetav kuni selles muutuste tegemiseni. Kaebaja tellis

linnavalitsuse survel uue reklaamtahvli ning tasus selle eest 248,40 eurot.

1. Tartu Halduskohtu 11.02.2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei riku vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi, mistõttu puudub alus haldusakti

tühistamiseks, haldusakti tagajärgede kõrvaldamiseks (sunniraha kaebajale tagastamiseks) ja

kahju hüvitamiseks (248,40 eurot).

Vaatlusprotokollidega (tl 38-40) on tõendatud ning puudub vaidlus selles, et kaebaja

paigaldas Tartus Riia tn 69 krundile kaks ca 1,9 m2 suurust infotahvlit eespool kirjeldatud

teabega. Vaidlus on selle üle, kas tegemist on reklaamiga. Halduskohus nõustub vastustajaga,

et kaebaja infotahvlitel eksponeeritud teave on reklaam. Reklaamina RekS tähenduses on

käsitletav teave, mille sisu, kuju või esitlusviisi näol sisaldub äratuntav ja piisavalt intensiivne

üleskutse kauba ostmiseks (vt. ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005. a otsus asjas

nr 2-3/382/05). Riia tn 69 krundile paigaldatud infotahvlid on paigaldatud ilusalongi klientide

arvu suurendamiseks, millele viitab see, et infotahvlid sisaldavad teavet salongis pakutavate

teenuste kohta ning asuvad Tartu linna mõttes suure liikluse ja tänavavalgustusega tänava

ääres. Seetõttu on kaebaja paigaldatud objektide puhul tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3

tähenduses, mitte kaebaja majandustegevuse kohta tähistava sildiga. Kaebaja on terminit

„majandus- ja kutsetegevuse koht“ tõlgendanud põhjendamatult laialt. Kohus loeb üldtuntuks

asjaolu, et meie kliimas ja kohalikke tavasid arvestades saab ilu- ja isikuteenuse pakkumine ja

osutamine toimuda aastaringselt ainult siseruumides, mille tõttu on kaebaja majandustegevuse

kohaks Riia tn 69 hoones asuv äripind. Seega ei asu kaebaja poolt paigaldatud infotahvlid

ilusalong Mango tegevus- ja/või kauplemiskohas. Hoones paikneva teenindus- ja müügikoha

puhul ei saa selle sissekäik asuda mujal, kui üksnes hoone konstruktsioonis, mille tõttu ei saa

käesoleval juhul tegemist olla majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures

eksponeeritava majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega, mida ei käsitata reklaamina

RekS § 2 lg 2 p 2 kohaselt. Reklaamimaksu eesmärgiks on mh avalikku ruumi koormava info

hulga vähendamine. See, et FIE-d võivad oma infot avalikustada ühel infokandjal, ei tähenda,

et nad ei pea selle eest makse maksma. Käesoleval juhul on reklaamimaksu tasumise

kohustuse panemine kaebajale õiguspärane ja eelpool osundatud põhjustel proportsionaalne

meede. Vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kas deklaratsioonivormid olid brauserites

täidetavad või millist teavet ilusalongi praegusel infotahvlil eksponeeritakse. Tasutud

sunniraha tagastamiseks ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub alus. Ka kahju

hüvitamiseks puudub alus, sest vastustaja pole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Uue

infotahvli tellimine oli kaebaja vaba valik, sest kaebajal oli võimalus ka avalikku ruumi

suunatud infotahvlitest loobuda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

2. OÜ LE Infogrupp 06.03.2013. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus läbi

vaadata ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti tõlgendanud RekS-i ja määrust

nr 48. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Kaebaja ei tellinud uut infotahvlit vabatahtlikult, vaid ta pidi seda tegema, sest oli

sunniraha ähvardusel sunnitud vana infotahvli rikkuma ning selle eemaldama. Seega

kaebajale on kahju tekitatud.

b) Halduskohus leidis, et poolte vahel ei olnud vaidlust, et infotahvli paigaldajaks oli kaebaja

ning mitte FIE-d. Kaebaja leiab, et vaidlus ikkagi oli selles, et kui majas töötavad FIE-d, siis

kas nende info võib olla avaldatud ühel alusel. Halduskohtu seisukoht, et FIE-d peavad

avalikustatud info eest makse maksma, pole seadusega kooskõlas, sest kui avalikustatud info

pole seaduse järgi reklaam, siis selle eest maksma ei pea.

c) Kohtupoolne RekS-i tõlgendus ei ole täpne. Kaebaja seisukoht on, et tema paigaldatud

teave ei ole RekS § 2 lg 2 p 1 järgi käsitatav reklaamina, ning otsuse p-s 18 on valesti leitud,

et kontrollida tuleb RekS § 2 lg 2 p 2 erandit. Vaidlustatav haldusakt rikub kaebaja õigusi

sellega, et see ei ole kooskõlas RekS-iga ning seega ei saa ka reklaamimaksu tasumise

kohustus olla õiguspärane ja proportsionaalne. Kõik halduskohtu väited sellest, et infotahvel

on paigaldatud klientide arvu suurendamiseks, on subjektiivsed ega tugine ühelegi

õigusaktile. Salong klientide arvu suurendada ei soovi, vaid info on avaldatud selleks, et

telefoni teel aja broneerinud inimesed ei leidnud kohta üles.

d) Kaebaja ei mõista, millisest „määrusest“ kirjutatakse otsuse p-s 18, sest kui tegemist ei ole

reklaamiga, siis Tartu linna reklaamimäärus see olla ei saa.

e) Kaebaja tõlgendus „majandus- ja kutsetegevuse kohale“ ei ole väga lai. Hoone ja aia vahe

on paar meetrit ning hoonel pole ühtki kohta, kuhu infot paigaldada. RekS lubab oma teabe

paigaldada sissepääsu lähedusse ning sealt ei tulene, et infotahvel tuleb paigaldada juuksuri

pesutooli taha.

3. Tartu linna 21.03.2013. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Vastuse põhjendused:

a) Vastustaja ei vasta apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad otsuse kirjeldavat osa.

b) Vaidlustatav haldusakt on õiguspärane ning ka halduskohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Sunniraha summa osas (märgitud 369 eurot, tegelikult 360 eurot) on kohus

teinud ilmselgelt kirjavea, mis ei mõjuta otsuse sisu.

c) Kaebaja pole kordagi vaidlustanud, et infotahvli paigaldas tema. Kui FIE-d soovivad oma

info eest mitte reklaamimaksu maksta, siis tuleb seda teha kooskõlas seadusega. Samas jääb

vastustaja seisukohale, et ilusalong Mango infoplakat ei sisaldanud mitte FIE-de ärinimesid,

vaid teenuste loetelu.

d) Väide, et vaidlus käib selle üle, kas tahvel sisaldas infot või reklaami, on arusaamatu, sest

ka reklaam sisaldab infot. Küsimus on selles, kas infotahvlil toodud info on reklaam ja kas see

on maksustatav või laienevad sellele RekS § 2 lg 2 või määruse nr 48 § 2 erisused.

Arusaamatuks jääb kaebaja tõlgendus RekS § 2 lg 2 p-dele 1-3. Vastavalt RekS § 2 lg 2

p-le 1 ei käsitata reklaamina infot, mille kaebaja on paigutanud majandus- ja kutsetegevuse

kohta, st siseruumidesse, kus teenust pakutakse. Vastavalt RekS § 2 lg 2 p-le 2 ei käsitata

reklaamina sättes nimetatud infot, mis muu hulgas võib asuda majandus- või kutsetegevuse

koha sissepääsu juures, kusjuures sissepääs asub hoone konstruktsioonis.

Lisaks viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2012. a otsuse haldusasjas

nr 3-11-377 p-le 15, mille põhjal võib samuti öelda, et sissepääs Riia tn 69 krundile ei ole

kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääs. Kaebaja ei ole reklaamimaksust

vabastatud ka määruse nr 48 § 2 p 4 alusel, sest see ei võimalda maksustamata jätta krundil

avalikustatud teenuste loetelu. Ka RekS § 2 lg 2 p 2 ei välista reklaami alt osutatavate teenuste

loetelu.

e) Kui kaebaja oleks soovinud üksnes oma asukohast teada anda, oleks ta kooskõlas RekS

§ 2 lg 2 p-ga 2 ning määruse nr 48 § 2 p-ga 4 saanud paigaldada nn ärisildi ja asjakohased

suunavad liikluskorraldusvahendid. Sealjuures viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu

25.11.2011. a otsuse nr 3-11-1062 p-le 12, mille kohaselt tuleb ettevõtjale anda võimalus

maksuvabalt jagada teavet selle kohta, kuidas on müügikohta võimalik sisse pääseda, mitte

selle kohya, kuidas tegevuskohta on võimalik üles leida. Lõpliku hinnangu, kas tegu on

reklaamiga, saab anda vaid igal üksikjuhtumil eraldi (vt. Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas

nr 2-3/382/05 p 10).

f) Riia tn 69 kinnistul paikneval parklal on küll ettevõtlust toetav funktsioon, kuid sellele ei

laiene RekS § 2 lg 2 p-s 1 silmas peetud majandus- ja tegevuskoha määratlus.

g) Õige on, et praegune infotahvel ei mõjuta eelmisele antavat hinnangut. Väide, et hoonel

pole infotahvli paigaldamiseks kohta, on paljasõnaline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu

Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb seega jätta muutmata.

5. Vastavalt HKMS § 160 lg-le 1 koosneb kohtu otsus sissejuhatusest, resolutsioonist,

selgitusest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast. Vastavalt HKMS §-le 164 märgitakse

otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues haldusasja ja

senise menetluse kirjeldus, kaebuses esitatud nõuded ja menetlusosaliste poolt nende kohta

esitatud väited ja vastuväited.

Kaebaja on esitatud apellatsioonikaebuses vaidlustanud ja selgitanud ka halduskohtu otsuse

kirjeldavas osas märgitut, sealhulgas kaebaja enda kaebuse sisu ja esitatud väiteid ning

vastustaja vastuse seisukohti (apellatsioonkaebuse lk 1-2). Menetlusosaliste väidete ja

vastuväidete põhjendatuse kohta on halduskohus andnud hinnangu oma otsuse põhjendavas

osas vastavalt HKMS §-le 165. Vastavalt HKMS § 180 lg-le 1 on poolel õigus halduskohtu

otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse juhul, kui halduskohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt

rikkunud kohtumenetluse normi. Samast sättest tuleneb ka see, et edasikaebus saab hõlmata

kohtu otsuse põhjendavat osa ja resolutsiooni. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle

ringkonnakohus käesolevas otsuses apellatsioonkaebuse lk-del 1-2 toodud ja halduskohtu

otsuse kirjeldava osaga seonduvaid väiteid.

6. Halduskohus on tõesti ühel korral, so vaidlustatud otsuse p-s 16 sunniraha summana

ebaõigesti märkinud 360 euro asemel 369 eurot, kuid see on käsitletav ilmse ebatäpsusena,

mis ei mõjuta otsuse sisu ega lõppjäreldust, seda enam, et mujal otsuses on korduvalt ära

märgitud õige summa. Asja materjalide põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et viidatud

ebatäpsus halduskohtu otsuses oleks menetlusosalistes kuidagi segadust tekitanud. Seega ei

ole selline ühekordne ebatäpsus ka halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

7. Halduskohus tuvastas samuti asja materjalide pinnalt õigesti, et poolte vahel ei ole olnud

vaidlust selles, et infotahvli/reklaami paigaldajaks oli kaebaja, mitte aga inimestele vahetult

teenuseid pakkuvad FIE-d.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses selles osas märkinud, et poolte vahel oli vaidlus selles, et kui

majas töötavad FIE-d, siis kas neil on õigus avaldada oma teave ühel infotahvlil. Kaebaja

selline seisukoht ei muuda aga halduskohtu poolt tuvastatud asjaolu, et poolte vahel puudub

vaidlus küsimuses, kes on infotahvli/reklaami paigaldanud, ebaõigeks. OÜ LE Infogrupp ei

ole asja materjalidest nähtuvalt kordagi vaidlustanud seda, et tema on infotahvli paigaldajaks,

mitte aga ilusalongis töötavad FIE-d. Samas on halduskohtu otsuse p-s 22 toodud ka kohtu

seisukoht, milles ei vaidlustata iseenesest kaebaja arvamust, et FIE-na registreeritud ilu- ja

isikuteenuste pakkujad (juuksur, massöör, kosmeetik, maniküürija) võivad avalikustada oma

infot ka koos ühel infokandjal. Samas on halduskohus põhjendatult märkinud, et see õigus ei

tähenda, et nad ei pea selle eest kehtivast õigusest tulenevaid makse maksma.

Samas nähtub toimiku materjalidest (lk 38-40), et Riia tn 69 kinnistule oli paigaldatud

ilusalong Mango kohta infoplakat, mis sisaldas teenuste (naiste juuksur, meeste juuksur,

massaaž, kosmeetik, maniküür), mitte aga FIE-de ärinimede loetelu ning oli seetõttu

käsitletav reklaamina.

8. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses ka, et pooled vaidlesid selle üle, kas tegemist on

reklaamiga või infoga, kuivõrd info ei ole maksustatav ja reklaam on. Ringkonnakohtule jääb

esitatud väide arusaamatuks, kuna ka reklaam sisaldab infot ning vaidluse esemeks oli, kas

kaebaja infotahvlil edastatud info on reklaam või mitte ning kas infotahvlil toodud info on

maksustatav või laienevad sellele RekS § 2 lg-s 2 toodud erisused, mida ei käsitleta

reklaamina ja/või määruse nr 48 §-s 2 toodud erisused selle kohta, milline reklaam ei

kuulumaksustamisele.

RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval

kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil.

RekS § 2 järgi on ettevõtja majandus- või kutsetegevuse koht igasugune isiku majandus- või

kutsetegevuse koht, mis võib olla nii püsiv ja kestev kui ka ajutine.

RekS § 2 lg 2 p 1 kohaselt, ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus

müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle

müügitingimuste kohta, ning käesoleva lõike punktis 2 nimetatud teavet.

RekS § 2 lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust

selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja

domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub ja majandus- või

kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

Määruse nr 48 § 1 lg 2 kohaselt on maksuobjektiks reklaam, mis on paigaldatud Tartu linna

haldusterritooriumil füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt. Määruse nr 48 § 2 p 4 kohaselt ei

kuulu maksustamisele reklaam, mis on paigaldatud ehitisele, kus ettevõtja tegutseb, ja selle

juurde kuuluvale krundile paigaldatud sama ettevõtja ärinimi, tegevuskoha tähistus ja/või

samale ettevõtjale kuuluvana registreeritud kaubamärk. Ärinime, tegevuskoha tähistuse ja/või

registreeritud kaubamärgi juurde võivad olla lisatud ettevõtte lahtioleku aeg ja kontaktandmed

ning toitlustusettevõtte puhul pakutavate roogade ja jookide hinnakiri.

Ettevõtja majandus- või kutsetegevuse koha määratlemisel on seega oluline tuvastada

eelkõige kaupade vahetu pakkumine ja müük. Majandus- või kutsekoha määratlemisel on

oluline hinnata ka ettevõtja tegevusvaldkonda, eelkõige seda, kas tema kaupu või teenuseid on

üldse võimalik pakkuda väljaspool tema tegevuskohaks olevat ehitist. Kui teenuseid on

võimalik pakkuda eelduslikult vaid ehitises, siis tuleb pidada majandus- ja kutsetegevuse

kohaks nimetatud ehitist.

Osaühing LE Infogrupp on registreerinud 27.03.2008 majandustegevuse registris oma

tegevuskoha (teenindusettevõte koos teenuste müügikohaga) Ilusalong Mango, asukohaga

Riia tn 69, Tartu. Nagu varem juba märgitud, paigaldas kaebaja Riia tn 69 kinnistule ilusalong

Mango kohta teabe, mis sisaldas ka ilusalongis pakutavate teenuste loetelu (naiste juuksur,

meeste juuksur, massaaž, kosmeetik, maniküür).

Kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks on vastavalt kaubandustegevuse seaduse § 14

lg-le 1 seega ruumid Riia tn 69 hoones. Vastavalt RekS § 2 lg 2 p-s 1 toodule ei käsitleta

reklaamina infot, mida kaebaja on paigutanud majandus- ja kutsetegevuse kohta, st

siseruumidesse, kus teenust pakutakse, nt vastuvõtulaua juurde seinale vms. RekS § 2 lg 2 p 2

kohaselt ei käsitleta reklaamina majandus- ja kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi,

kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel,

kus majandus- ja kutsetegevuse koht asub ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu

juures. Seega käsitleb RekS § 2 lg 2 p 2 seda, milline info ja millal ei ole käsitletav

reklaamina ning märgib, et reklaamiga ei ole tegemist juhul, kui see on paigutatud ehitisele,

kus asub majandus- ja kutsetegevuse koht ja juhul, kui see asub majandus- või kutsetegevuse

koha sissepääsu juures.

Majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu määratluse osas on halduskohus ringkonnakohtu

hinnangul toonud õigesti välja selle, et hoones sees paikneva teenindus- ja müügikoha puhul

ei saa selle sissekäik (sissepääs) RekS § 2 lg 2 p 2 mõistes asuda mujal, kui üksnes hoone

konstruktsioonis sees.

Samuti on Tallinna Ringkonnakohus oma 22.03.2012. a otsuses haldusasjas nr 3-11-377

sisustanud fraasi „majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ selliselt, et kuivõrd

vastavale fraasile pole asjakohastes õigusaktides omistatud kindlat eritähendust, tuleb

juhinduda sõnade üldkeelsest tähendusest.

Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on „sissepääs“ sissepääsemist võimaldav koht

või käik, sissekäik. EKSS seletab sõna „juures“ omakorda kui „kellegi, millegi vahetus

läheduses, täiesti lähedal“ olevat, kuid laiemalt ka „kusagil lähedal“ olevat. Kriteerium

„vahetus läheduses“ on sõna „vahe“ kohta antud selgitusi arvestades sisustatav kui selgelt

tajutava vahe ehk vahemaa puudumine hinnatavate objektide vahel.

Käesoleval juhul oli ilusalongi uks, seega sissepääs majandus- ja kutsetegevuse kohta, maja

taga õue pool, kuid vaidlusalused infotahvlid olid paigaldatud Riia tn 69 krundile sissepääsu

võimaldava värava juurde. Eeltoodust tulenevalt on õige halduskohtu seisukoht, et

vaidlusalune infotahvel ei paiknenud ka kaebaja majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu

juures.

Samas ei kuulu määruse nr 48 § 2 p 4 kohaselt maksustamisele reklaam, mis on paigaldatud

ehitisele, kus ettevõtja tegutseb ja selle juurde kuuluvale krundile paigaldatud sama ettevõtja

ärinimi, tegevuskoha tähistus ja/või samale ettevõtjale kuuluvana registreeritud kaubamärk.

Ärinime, tegevuskoha tähistuse ja/või registreeritud kaubamärgi juurde võivad olla lisatud

ettevõtte lahtioleku aeg ja kontaktandmed ning toitlustusettevõtte puhul pakutavate roogade ja

jookide hinnakiri.

Kuigi Tartu Linnavolikogu viidatud määrus lubab paigalda nn ärisildi ehitise juurde kuuluvale

krundile, ei sisaldu RekS § 2 lg 2 p-s 2 ega ka määruse nr 48 § 2 p-s 4 infokandjal lubatud

ning maksustamisele mittekuuluvate andmetena pakutavate teenuste loetelu. Seega olid

kaebaja poolt Riia tn 69 kinnistule paigaldatud infotahvlid käsitletavad reklaamina. RekS § 2

lg 2 p 3 on käesoleva vaidluse puhul asjakohatu, kuivõrd nimetatud punkt käsitleb

mittereklaamina infot, mis kooskõlas p-ga 2 on paigaldatud väljaspool ehitist asuvasse

majandus- või kutsetegevuse kohta (nt kasutatud autode müügiplatsile).

Nii TsÜS § 16 kui ka kaubandustegevuse seaduse § 1 lg 2 p-i 4, 2 p-i 6 ja 14 lg 1 kohaselt on

kaebaja majandus- ja/või kutsetegevuse kohaks teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja

müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-, hoiu-, või muu koht. KTS § 2 lg 6 kohaselt on

müügikoht koht, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust.

Vastavalt kaubandustegevuse seaduse eelnõu seletuskirjale muudeti kaubandustegevuse

seaduse § 14 lg-t 1 seoses seaduse rakendamisel tekkinud probleemiga, kuidas toimida juhul,

kui hoiuruumiks on laoplats, näiteks autode või ehitusmaterjalide vms müügi korral, kuna

tegevuskohaks loetakse müügikoht koos tema juurde kuuluva tootmis-, hoiu- vm ruumiga.

Seetõttu laiendati tegevuskoha mõistet, asendades paragrahvi 14 lg-s 1 sõna „ruum“ sõnaga

„koht“. Eeltoodust saab teha järelduse, et seadusandaja ei ole pidanud kaubandustegevuse

seaduse § 14 lg-s 1 toodud „muu koha“ all silmas klientidele ja/või töötajatele mõeldud

parkimiskohti. Kuigi kinnistul paikneval parklal on küll kaebaja ettevõtlust toetav funktsioon,

ei laiene sellele eeltoodust tulenevalt siiski RekS § 2 lg 2 p-s 1 toodud majandus- ja

kutsetegevuse koha määratlus.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus lugenud õigesti kaebaja poolt eksponeeritud

teabe (ilusalongis pakutavate teenuste loetelu) reklaamiks ning leidnud, et infotahvlid olid

paigaldatud ka ilusalongi külastajate ja sealt kaupa/teenust ostvate inimeste arvu

suurendamiseks. Kui kaebaja oleks soovinud üksnes anda teada, kus ilusalong Mango paikneb

ning kuidas hoonesse pääseda, siis oli tal võimalus paigaldada kooskõlas RekS § 2 lg 2 p-ga 2

ja määruse nr 48 § 2 p-ga 4 üksnes nn ärisilt ning asjakohased suunavad

liikluskorraldusvahendid.

Eeltooduga seonduvalt on vastustaja põhjendatult juhtinud tähelepanu Tallinna

Ringkonnakohtu on 25.11.2011. a otsuses haldusasjas nr 3-11-1062 toodud seisukohale, et

maksuvabalt tuleb ettevõtjale anda võimalus jagada teavet selle kohta, kuidas ettevõtja

müügikohta on võimalik sisse pääseda, mitte aga seda, kuidas ettevõtja tegevuskohta on

võimalik üles leida. Eeltoodut tulenevalt on halduskohus, tuginedes RekS-ile ja asjas kogutud

tõenditele leidnud õigesti, et kuna ilusalong Mango infotahvel sisaldas teavet ka salongis

pakutavate teenuste kohta, sest eksponeeritud oli pakutavate teenuste loetelu, siis oli

infotahvli eesmärgiks juhtida isikute tähelepanu kaebaja asukohale ja osutatavatele

teenustele/müüdavale kaubale ning see ei olnud suunatud vaid neile isikutele, kes on juba

otsustanud kaebaja salongist teenust/kaupa osta ja otsivad üksnes sissepääsu tema

tegevuskohta.

10. Kaebaja väited ilusalongiteenuste osutamise kohta aias, on asjakohatud. Isegi kui pidada

võimalikuks, et erandkorras on ka aias teostatud ilusalongitöid, ei muuda see kogu kaebaja

kinnistut, sh aeda, majandus- ja kutsetegevuse kohaks RekS § 2 lg 2 p-i 1 mõttes. Selle

kaebaja väitega seonduvalt on vastustaja põhjendatult tõstatanud ka küsimuse, et kas aias

iluteenuste osutamine on üldse kooskõlas määrusega „Tervisekaitsenõuded ilu- ja

isikuteenuste osutamisele“.

11. Ka see, milline on ilusalongi Mango kohta käiv info uuel infotahvlil, ei oma käesoleva

vaidluse sisulise lahendamise seisukohalt tähendust, kuna see ei mõjuta varasemal infotahvlil

eksponeeritud teabe käsitamist reklaamina.

12. Kahju hüvitamise nõude kohta märgib ringkonnakohus, et apellatsioonikaebuses toodud

asjaolud ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ka selles osas. Halduskohus on oma

otsuse p-s 24 jõudnud õigele järeldusele, et vastustaja pole kaebaja suhtes õigusvastaselt

käitunud, mistõttu ei ole kaebajale ka seonduvalt uue tahvli tellimisega kahju tekkinud. Uue

infotahvli tellimine oli asjas kogutud tõendite kohaselt ja vastustaja poolt osundatud

alternatiivseid käitumisvõimalusi arvestades kaebaja enda vaba valik, sest kaebajal oli

võimalus ka avalikku ruumi suunatud infotahvlitest üldse loobuda.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv)

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/