2-12-29583/86 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2014. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-12-29583

Tsiviilasi

XXXhagi XXXOÜ vastu töövaidluses (töövaidlusasi

nr 4.4-2/1165)

Tsiviilasja hind

10 918,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX, isikukood XXX, elukoht XXX

Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat

Urmas XXX, e-post urmas.XXX@kraaviab.ee

Kostja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX,

e-post XXX

Kostja lepinguline esindaja: Gaabriel XXX,

e-post gaabriel.XXX@abpacta.ee

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 21. jaanuaril 2014, millel osalesid hageja

XXX, hageja esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Urmas XXX ning kostja seaduslik

esindaja XXX ja lepinguline esindaja Gaabriel XXX

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Mõista kostjalt XXXOÜ (registrikood XXX) hageja XXX(isikukood XXX) kasuks

välja 3 455,73 eurot.

3. Ülejäänud osas, st summa 7 462,91 eurot saamise nõudes jätta hagi rahuldamata.

4. Otsuse resolutsiooni punkti 2 summast on osasumma 2 845,91 eurot tunnistatud

viivitamata täidetavaks Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 5. juuli

2012. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/1165 ja selles osas on toimunud

täitemenetlus täiteasjas nr 007/2012/86806.

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

2-12-29583

2 (8)

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XXXOÜ (edaspidi „kostja”) esitas 30. juulil 2012 veebilehe www.e-toimik.ee kaudu

kohtule avalduse vaadata tema ja XXX(edaspidi „hageja”) vaheline töövaidlus läbi

hagimenetluse korras. Seeläbi vaidlustas kostja Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni

5. juuli 2012. aasta otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-2/1165. Viidatud otsusega lahendas

töövaidluskomisjon (edaspidi „TVK”) hageja nõude 2012. aasta jaanuari kuni mai eest

täiendava töötasu saamiseks, rahuldas selle summas 6 776,36 eurot ning tunnistas otsuse

osasummas 2 845,91 eurot viivitamata täidetavaks.

2. Kohus nõudis TVK-lt välja eelviidatud töövaidlusasja toimiku ja võttis selle tervikuna

käesoleva asja toimiku juurde.

3. Kohus võttis hagiavalduse 17. septembri 2012. aasta määrusega menetlusse. Kostja esitas

1. oktoobril 2012 vastuse hagile ja vaidles hagile vastu. Hageja täpsustas korduvalt oma nõuet

töötatud tundide osas, aga kostja leidis jätkuvalt, et kogu töötatud aja eest on hagejale kokku

lepitud tasu ja kohane hüvitis makstud.

4. Kohus selgitas 7. jaanuari 2014. aasta määrusega pooltele kohaldatavat õigust ja sellest

tulenevat poolte tõendamiskoormist, samuti määras kohtuistungi ettevalmistamiseks tähtajad.

Hageja täpsustas (suurendas) seejärel veel korra oma nõuet ja vastavalt 15. jaanuari 2014

menetlusdokumendile nõuab hageja täiendava töötasu 9 918,47 eurot ja kasutamata puhkuse

hüvitise 1 001,17 eurot kostjalt väljamõistmist.

5. Kohus kuulas pooled ära 13. märtsi 2013 korraldaval istungil, kuulas seejärel nõukogu

28. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö

kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades ette nähtud korras üle tunnistajad ning

kuulas seejärel uuesti ära pooled 21. jaanuari 2014 kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Hageja nõue ja väited

6. Hageja nõuab kostjalt täiendava töötasu 9 918,47 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitise

1 001,17 eurot kostjalt väljamõistmist. Hageja põhiväited on järgmised:

− pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle Saksamaal abi

vajavate vanurite hooldajana;

− hageja töö seisnes muu hulgas hooldatavale abi osutamises igapäevasel kehahooldusel,

söögi võtmisel ja tualetis käimisel, samuti osutas hageja hooldatavale abi liikumisel,

psühholoogilist abi ja võttis enda peale koduste tööde tegemise;

2-12-29583

3 (8)

− hageja tööaeg oli kohati kuni 24 tundi ööpäevas ja moodustas perioodil

9. jaanuarist 2012 (töölepingu järgi tööle asumine) kuni 4. maini 2012 (viimane

tööpäev) kokku 110 päeva ehk 1542 tundi;

− osa hageja töötundidest olid ületunnitöö, mille osas poolte kokkulepet saab järeldada

hageja tööülesannetest ja hageja elamisest hooldatava isiku juures;

− hagejal on õigus nõuda tasu Saksamaal hooldajale ette nähtud miinimumtasu määras,

mis töö tegemise perioodil oli 8,75 eurot, või puhastusteenistuse valdkonna töötaja

minimaalse tasu määras 8,82 eurot;

− hageja nõuab tasu väiksema tunnitasu määra järgi, nimelt 8 eurot tunnis, seega oli

hagejal õigus saada kokku töötasu 12 336 eurot ( = 1542 × 8);

− hageja ei kasutanud töötamise ajal põhipuhkust ja saamata jäi 9 päeva puhkust, mis

tuleb hüvitada summas 1 000,17 eurot, sest keskmine päevatasu on 111,13 eurot;

− kostja tasus hagejale 2 417,53, mis sisaldab töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitist, st

hageja nõuab veel 10 918,64 euro maksmist ( = 12336 + 1000,17 – 2417,53).

7. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja peamised vastuväited on järgmised:

− pooled leppisid kokku hageja ametikohas, mis oli koduabiline, ja töötasus, mis oli

Eestis kehtinud töötasu alammäär – sellele vastavat tasu ja kasutamata põhipuhkuse

hüvitist on kostja hagejale ka maksnud;

− hageja tööülesanded ei vastanud Saksamaal hooldustöötajate ega puhastusteenuse

valdkonna töötajate töö sisule, mistõttu kummagi valdkonna kollektiivlepingud ega

nende alusel kehtestatud töötasumäärad ei ole hageja puhul kohaldatavad;

− pooltel ei olnud kokkulepet ületunnitöö tegemiseks ja sellist kohustust ei tulenenud

hagejale tööülesannetest ega töökorraldusest.

9. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi saab rahuldada

osaliselt. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.

− pooled sõlmisid 4. jaanuaril 2012 Tallinnas tähtajatu töölepingu (TVK tlk 18–19,

edaspidi „tööleping”), mille kohaselt hageja kui töötaja asus kostja kui tööandja juures

koduabilisena tööle alates 9. jaanuarist 2012 tööajaga 40 tundi nädalas. Töölepingu

p-s 4.1 leppisid pooled töötasuks „kehtiv EV minimaalne palgamäär+lisatasu”;

− lisaks allkirjastas hageja töölepingu lisa, mis sisaldas töötaja ametinimetusega

„Hooldusabiline/Koduabiline” kohustuste loetelu (I kd tlk 117);

− hageja alustas tööülesannete täitmist 10. jaanuaril 2012 sel viisil, et sõitis tööandja

korraldusel Saksamaa Liitvabariiki Münchenisse, kuhu saabus 11. jaanuaril 2012

(TVK tlk 20), ja tema viimane tööpäev samas kohas oli 4. mai 2012, mis oli ka

töösuhte kehtivuse viimane päev. Suurema osa töötatud ajast töötas hageja pr XXX

juures Münchenis, ta elas töötamise ajal pr XXX korteris. Hageja naasis Tallinna

bussiga, mis väljus Münchenist 5. mail 2012 (TVK tlk 22);

− kostja maksis hagejale töötatud aja eest 2 417,53 eurot (netosumma, TVK tlk 23, 26,

53), mis sisaldas tasu töö eest ja kasutamata põhipuhkuse (9 päeva) hüvitist.

2-12-29583

4 (8)

12. Kohus tuvastab, et poolte vahel oli töölepinguline suhe, millest tulenevaid õiguseid ja

kohustusi ei olnud kolmandale isikule osaliselt üle antud, st tegemist ei olnud renditööga.

Nimelt pole pooled selgelt esile toonud ega tõendanud, kellele oleks kostja andnud üle osa

tööandja õigustest, eelkõige igapäevase töö andmise ja kontrollimise osas. Kostja väidab, et

tööülesandeid andis XXX, kelle ütlused (II kd, tlk 133 jj, tõlge lk 147 jj) seda põhimõtteliselt

ka kinnitavad. XXX tegutsemine tööandja huvides hageja tööülesannete täitmise

kontrollimisel nähtub ka ESDE Senioren- und Krankenbetreuung kirjadest (I kd tlk 12 ja 17,

tõlked vastavalt lk 11 ja 18).

13. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, mitme töötunni eest tuli kostjal hagejale palka maksta

ja millise määra alusel tuli töötasu arvestada. Esimese nõude (töötasu nõue) juures on

mõlemad pooled lähtunud sisuliselt sellest, et töötatud aja ja palgamäära korrutisena saadakse

palgasumma, mida hagejal on õigus nõuda. Kasutamata põhipuhkuse hüvitise nõude osas ei

ole vaidlust, et hüvitada tuli üheksa päeva, aga esimese nõude lahendamise tulemusest sõltub

ühe päeva kohta arvestatud hüvitis.

14. Hageja nõuete õiguslik alus sõltub sellest, millise riigi õiguse järgi tuleb vaidlus

lahendada. Töölepingu p-s 6.1 on pooled leppinud kokku Eesti õiguse ja kollektiivlepingust

tulenevate kokkulepete kohaldamises. Kohaldatava õiguse määramine on mõeldav Eesti

õiguse või Euroopa Liidu õiguse järgi.

15. Eesti õiguses näeb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 1 ette selle seaduse

kohaldamise, kui õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega. REÕS § 32 lg 1

järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud.

Töölepingu puhul ei tohi õiguse valik REÕS § 35 lg 1 kohaselt viia selleni, et töötajalt

võetakse kaitse, mis talle on tagatud selle riigi õiguse imperatiivsete sätetega, mis kuuluksid

kohaldamisele õiguse valiku puudumisel vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja tegi tööd Saksamaal, st REÕS § 35 lg 2 p 1 järgne õigus on

Saksamaa Liitvabariigi õigus (edaspidi „Saksa õigus”). Tulenevalt REÕS §-st 31 ei saa Saksa

õiguse kohaldamine võtta töötajalt omakorda kaitset, mis on tagatud Eesti õiguse

imperatiivsete sätetega.

16. Euroopa Liidu õiguses reguleerib töölepingule kohalduvat õigust Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus nr 593/2008 (edaspidi „Rooma I määrus”), mis

kohaldub selle määruse art 28 järgi alates 17. detsembrist 2009 sõlmitud lepingutele –

pooltevaheline tööleping on sõlmitud pärast nimetatud kuupäeva. Töölepingule kohalduva

õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8, mille lg 1 esimese lause järgi on

individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud, st

käesoleval juhul Eesti õigusega. Määruse art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik

põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa

kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel

art 8 lg-te 2–4 alusel – st käesoleval juhul Saksa õiguse imperatiivsete sätetega. Kohtu

hinnangul tuleb käesoleval juhul kohaldatav õigus määrata Rooma I määruse sätete alusel (vt

Riigikohtu 16. jaanuari 2013. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 13 esimene lõik).

Rooma I määruse art 8 lg 1 järgi kohaldub pooltevahelisele töölepingule Eesti õigus, kuid

lisaks ka Saksa õiguse imperatiivsed sätted töötaja kaitseks.

17. Saksa õiguse kohaldamise ulatust võimaldab selgitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu

16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste

osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431, edaspidi „direktiiv 96/71)

art 3 lg 1, mis näeb ette milliste töötingimuste osas tuleb liikmesriigil olenemata töösuhte

suhtes kohaldatavatest õigusaktidest tagada, et direktiivi art 1 lg-s 1 nimetatud ettevõtjad

kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles

töö tehakse, on sätestanud õigusnormidega ja/või lg 8 tähenduses üldiselt kohaldatavaks

2-12-29583

5 (8)

tunnistatud kollektiivlepingutega või vahekohtu otsustega, niivõrd kuivõrd need käsitlevad

direktiivi lisas nimetatud toiminguid. Direktiivi 96/71 art 3 lg 1 teise taande punkti c järgi

kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse ka töötasu miinimummäärad, kaasa arvatud

ületunnitöötasud, mis kooskõlas art 3 lg 1 teise lausega tuleb määratleda vastavalt selle

liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja

lähetatakse. Eelnevast tuleneb, et kui Saksa õiguses on reguleeritud hageja tööle vastava palga

alammäär, mis on suurem pooltevahelises töölepingus kokkulepitust, ja direktiiv 96/71 on

selles osas Saksa õigusesse üle võetud, siis tuleb hageja töötasu leida Saksamaal kehtestatud

vastava töötaja tasu alammäära järgi.

18. Saksa õiguses sätestab Saksamaa Liitvabariiki lähetatud töötajate töötingimuste

raamistiku

Gesetz

über

zwingende

Arbeitsbedingungen

bei

grenzüberschreitenden

Dienstleistungen (piiriüleste teenuste osutamisel kohustuslike töötingimuste seadus, edaspidi

„AEntG”, väljavõtte ja osalise tõlkena I kd tlk 185–188), mille § 2 loetleb kohustuslike

töötingimuste rakendusala, p 1 järgi kuulub nende hulka ka töötasu alammäär. AEntG § 3

kohaselt tuleb lähetatud töötajate puhul muu hulgas järgida kollektiivlepingute tingimusi, mis

jäävad sama seaduse § 2 loetelu piiridesse. AEntG § 4 piirab § 3 kohaldamisala §-s 4 loetletud

valdkonna kollektiivlepingutele. Hageja on soovinud tugineda puhastusteenuse valdkonna

(Gebäudereinigung) kollektiivlepingule, mis on lähetatud töötajatele kohalduv AEntG § 4 p 2

järgi ning § 7 lg-te 1, 2 ja 4 volitusnormi alusel antud Bundesministerium für Arbeit und

Soziale (töö- ja sotsiaalministeerium, edaspidi „BMAS”) 21. detsembri 2011. aasta määruse

Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung (kehtis enne

1. novembrit 2013) alusel. Alates 1. jaanuarist 2012 üldkohalduva 28. juuni 2011. aasta

Rahmentarifvertrag für die gewerblichen

Beschäftigten in der Gebäudereinigung

(puhastusteenuse valdkonna kollektiivleping), 23. augusti 2011 Tarifvertrag zur Regelung der

Mindestlöhne für gewerbliche Arbeitnehmer in der Gebäudereinigung im Gebiet der

Bundesrepublik Deutschland ja eelviidatud määruse kohaselt olid puhastusteenuse valdkonna

töötasu alammäärad muu hulgas Bayerni liidumaal, kus asuvad nii Weilheim kui ka

Müncheni linn, 2012. aastal 8,82 eurot (1. palgaaste) – 11,33 eurot (6. palgaaste) tunnis.

19. Teise võimalusena soovib hageja tugineda hooldusteenuste valdkonna (Pflegebranche)

kollektiivlepingule, mis ei sisaldu AEntG § 4 loetelus, aga mille osas AEntG §-d 10–13

sätestavad erinormid. Viidatud erinormide kohaselt on BMAS pädev määrama, kas ja millises

ulatuses on hooldusteenuste valdkonna kollektiivleping kohaldatav lähetatud töötajatele.

Vastavalt

BMAS

15. juuli

2010. aasta

määruse

Verordnung

über

zwingende

Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche § 2 lg 1 teise taande järgi kehtis muu hulgas

Bayerni liidumaal, kus asuvad nii Weilheim kui ka Müncheni linn, 2012. aastal

hooldusteenuste valdkonnas ühtne töötasu alammäär 8,75 eurot tunnis (I kd tlk 24 ja 29,

väljavõte tõlge lk 23 ja 28).

20. Hageja esimese nõude õiguslik alus on eelneva põhjal ja poolte kokkuleppest tulenevalt

Eesti õiguse vastav norm ehk töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 teine lause koosmõjus sama

seaduse § 28 lg 2 p-ga 2. Pooled ei vaidle selle üle, et töölepingus kokku lepitud palga on

hageja kätte saanud. Järelikult tuleb esimese nõude kontrollimisel kohtul tuvastada, kas

hageja töötasule kohaldub mõni eespool p-des 18 ja 19 viidatud kollektiivlepingu tingimus.

Hageja esiletoodust tulenevalt on võimalik kas puhastusteenuse või hooldusteenuse

valdkonna kollektiivlepingu tingimuste kohaldamine, mõlemal juhul on kollektiivlepingu

järgne töötasu alammäär suurem hageja nõutud 8 euro suurusest tunnitasust. Mõlema

kollektiivlepingu puhul saab nende kohaldamise eelduseid kontrollida kollektiivlepingus ja

nende üldkohaldatavuse määrustes sisalduvate kohaldamisala tingimuste järgi. Hagejal tuli

kohtus esile tuua ja tõendada, et ta vastab nii hariduse kui töö poolest vastava

kollektiivlepingu isikulise kohaldamisala tingimustele.

2-12-29583

6 (8)

21. Puhastusteenuse valdkonnas arvestab kohus muu hulgas erinevate palgaastmete loetelus

sisalduvate tööde ja teenustega. Kohus ei tuvasta, et hageja märgitud töised tegevused, sh

tema ametikirjelduses loetletud (I kd tlk 117) vastaks puhastusteenuse valdkonna tunnustele.

Seega ei saa hageja edukalt nõuda töötasu maksmist selle valdkonna kollektiivlepingu ega

Dritte Verordnung über zwingende Arbeitsbedingungen in der Gebäudereinigung alusel.

22. Hooldusteenuse valdkonna osas tuleb kontrollida, kas hageja tööst moodustas valdava osa

põhihooldus (Grundpflege) Sozialgesetzbuch’i (sotsiaalseadustik) XI raamatu (edaspidi

„SGB XI”) § 14 lg 4 p-de 1–3 tähenduses (I kd tlk 27, osaline tõlge tlk 26). Viidatud normid

koosmõjus sama paragrahvi esimese lõikega näevad ette, et hooldusvajadusega isikuks

loetakse isikut, kes vajab igapäevast ja korralist abi muu hulgas pesemisel, hammaste

puhastamisel, kammimisel, soole- või põie tühjendamisel, kohase toidu valmistamisel või

söömisel, voodisse heitmisel ja sealt tõusmisel, riietumisel, käimisel ja elukohta

tagasipöördumisel. Hageja ametikirjeldusest ja tunnistajate ütlustest tuvastab kohus, et hageja

tööülesanded vastasid sellise isiku eest hoolitsemise ülesannetele, kes on hooldust vajav isik

SGB XI § 14 lg 1 tähenduses. Ametikirjelduse (I kd tlk 117) järgi oli hageja ülesandeks muu

hulgas hooldatavale abi osutamine ratastoolist, voodist või tugitoolist tõusmisel, voodisse

heitmisel, tugitooli või ratastooli istumisel, hügieenitoimingute tegemisel, tualettruumi

minekul, riietumisel, söömisel ja liikumisel, samuti arsti ja meditsiinipersonali poolt määratud

ettekirjutuste täitmine. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et pr XXX sai ainult osaliselt ise

juua ja süüa. Ta ei saanud ennast ise riidesse panna ja ennast pesta. Ravimeid ei saanud ta ise

võtta. Majapidamistöid ei saanud ta iseseisvalt teha. Kui talle pandi ravimid valmis, vastavas

doseeringus, siis oleks ta olnud võimeline neid võtma. Aga ta ei olnud intellektuaalselt

võimeline, iseseisvalt valima, missuguseid ravimeid ta kasutab. Sohvalt ratastooli oli ta

võimeline iseseisvalt minema, voodist aga mitte. Ta ei olnud võimeline samuti iseseisvalt

voodisse minema (II kd tlk 67 jj, tõlge lk 122 jj). Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et hageja

valmistas pr XXX hommikusööki ja aitas teda toitmisel, kuigi vahel oli pr XXX võimeline ka

ise sööma; pr XXX istus ratastoolis ja ta kasutas uriinikotti; pr XXX vajas abi nt lifti minekul.

Dr XXX kinnitusest (I kd tlk 183) nähtub koosmõjus eelviidatud tõenditega, et hageja töötas

isiku juures, kes ei olnud võimeline ise sööma, jooma, ennast pesema ega käima. Ka kostja

töökuulutse (I kd tlk 180) järgi otsis ta töötajat eakate inimeste abistamiseks, mitte üksnes

koduabiliseks. Seega vastas hageja Saksamaal töötamise ajal Verordnung über zwingende

Arbeitsbedingungen für die Pflegebranche kohaldamise tingimustele ja tal on õigus kostjalt

nõuda töötasu kuni 8,75 eurot tunnis, millest hageja nõuab 8 euro maksmist.

23. Järgmiseks kontrollib kohus, mitme töötunni eest võib hageja tasu nõuda. Selleks tuvastab

kohus esmalt, milline oli hageja tööaeg vastavalt töölepingus kokku lepitud tööajanormile.

Töölepingu p 3.1 järgi leppisid pooled kokku tööajanormis 40 tundi nädalas. Töölepingu

kohaselt algas töö 9. jaanuaril 2012 ja pooled on üksmeelsed, et viimane tööpäev oli

4. mai 2012. Kõnealuse perioodi pikkus on 17 töönädalat. Sellest järeldab kohus, et hageja

töötatud aeg vastavalt kokku lepitud tööajanormile oli 680 tundi ( = 17 × 40). Kuna tööaeg

lepiti kokku nädala koha, siis ei ole vajalik tuvastada tööajanormi järgset aega päevade kaupa.

24. Hageja nõuab lisaks tasu ületunnitöö eest TLS § 44 lg 1 tähenduses. Viidatud normi

kohaselt eeldab ületunnitöö tegemine (ja tasustamine) poolte vastavat kokkulepet, mille

tõendamine on käesolevas asjas oli hageja kohustus. Kostja vaidles sellise kokkuleppe

olemasolu väitele vastu. Hageja väitel saab ületunnitöö kokkuleppena käsitleda hageja

ametikohustuste loetelu (I kd tlk 117) ja hageja töö korraldamist sel viisil, et ta elas

hooldatava juures. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Viidatud loetelust ei tulene, et

töötamiseks tuli kulutada enam kui kokku lepitud 40 tundi nädalas. Ka tunnistajate ütlustest

nähtub, et pr XXX ei vajanud ööpäevaringset hoolt selles tähenduses, et kogu tema juures

viibitud aeg tuleks lugeda tööajaks. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et pr XXX osutasid

hooldusteenust, sh meditsiinilist teenust ka teised isikud, ning hageja töine tegevus ei

2-12-29583

7 (8)

hõlmanud kogu pr XXX juures oldud aega. Seetõttu tuvastab kohus, et pooltel puudus

ületunnitöö kokkulepe.

25. Esimese nõude osas on hageja järelikult õigustatud nõudma töötasu normtööaja eest 680

tundi ja kohus tuvastas, et hageja nõutud tunnitasu 8 eurot on põhjendatud. Seega tuli kostjal

maksta hagejale töötasu 5 440 eurot ( = 680 × 8).

26. Hageja teise nõude õiguslik alus on TLS § 71, mis sätestab, et töölepingu lõppemisel on

tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

Hageja väidab, et tal jäi kasutatama üheksa kalendripäeva puhkust ja sellele väitele ei ole

kostja

vastu

vaielnud.

Kasutamata

puhkuse

hüvitiseks

arvutab

kohus

keskmise

kalendripäevatasu lähtudes esimese nõude lahendamisel leitud summast 5 440 eurot. Hageja

töötamise periood vältas 116 päeva (9. jaanuar – 4. mai 2012, mõlemad kaasa arvatud).

Hageja töötamise kohas, Saksamaal Bayerni liidumaal olid sel ajal riiklikud pühad kolm

päeva (6. ja 9. aprill ning 1. mai), st keskmine kalendripäeva tasu tuleb arvutada 113 päeva

järgi ja selleks kujuneb 48,14 euro ( ≈ 5440 / 113). Kasutamata põhipuhkuse hüvitisena tuli

kostjal maksta hagejale 433,26 eurot ( = 48,14 × 9).

27. Lõpuks otsustab kohus, kui suures osas on hageja rahaline kogunõue kostja vastu

põhjendatud arvestades juba makstud tasusid ja hüvitisi. Pooled ei vaidle kostja makstud

summa 2 417,53 eurot üle. Maksu- ja Tolliameti väljavõtetest (TVK tlk 27–29) tuvastab

kohus, et kostja ei pidanud hagejale makstud summadelt kinni tulumaksu ega

töötuskindlustusmakset, see nähtub ka kostja arvutusest (TVK tlk 53). Järelikult on sama

summa ühtlasi arvesse võetav töötasu brutosumma, sellest on lähtunud ka pooled menetluse

kestel. Kui hageja on ise kogu talle makstud summa lahutanud töötasu nõudest, siis puudub

kohtul TsMS § 436 lg 4 teisest lausest tulenevalt alus hinnata, kas kogu väljamakse

moodustas töötasu. Kohus leidis, et hagejal tuli kostjale maksta 5 873,26 eurot ( = 5440 +

433,26). Arvestades sellest maha juba tasutud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista 3 455,73 eurot ( = 5873,26 – 2417,53). Selle summa osas rahuldab kohus hagi ja

ülejäänud haginõue 7 462,91 euro ( = 10918,64– 3455,73) saamiseks jääb rahuldamata.

28. Hageja avalduse alusel lahendas osa hageja nõudest TVK, kes tunnistas oma otsuse

osaliselt viivitamata täidetavaks (I kd tlk 34) ja mõlema poole kinnituste kohaselt on

kõnealune otsuse osa ka täidetud. Kuna kostja kohtusse pöördumise tõttu TVK otsus ei jõustu,

siis märgib kohus otsuse selguse ja täidetavuse huvides TVK otsuse alusel juba täidetud

summa ka resolutsioonis. Kui poolte kinnitused TVK otsuse täitmise ulatuse kohta täiteasjas

nr 007/2012/86806 (I kd tlk 31–32) on õiged, siis tuleb kostjal käesoleva otsuse jõustumisel

hagejale täiendavalt tasuda brutosumma 609,82 eurot ( = 3455,73 – 2845,91).

29. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata ESDE Senioren-

und Krankenbetreuung 7. mai 2012 kirjale lisatud fotod (I kd tlk 13–16), käskkirja nr 01-5-12

(I kd tlk 21–22), hageja CV (I kd tlk 79–81), XXXkirjalikud seletused (I kd tlk 122, TVK

tlk 32–33), poolte e-kirjad (I kd tlk 123), Sotsiaalkindlustusameti e-kirja (I kd tlk 181-182),

kostja põhikirja (I kd tlk 184) ja majapidamisrahade arvestuse (TVK tlk 55–56), sest neist ei

nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei uuri eraldi kostja 2. augusti 2012

tagamise taotluse lisasid osas, milles need kattuvad mujal esitatud dokumentaalsete tõenditega.

Tunnistaja XXX esitatud dokumendid (II kd tlk 72–117) jätab kohus tähelepanuta, sest

tunnistajal puudub TsMS järgi tõendite esitamise õigus.

30. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel hageja nõuete summa ehk

10 918,64 eurot. Tulenevalt TsMS § 147 lg-st 4 suurenes nõude suurendamisel ka hagihind.

31. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Kohus võtab siinjuures arvesse, et otsus ei vasta kummagi poole

kompromissettepanekule. Kuigi hagi jääb suuremas osas rahuldamata, siis jätaks kohus

2-12-29583

8 (8)

sõltumata hagi rahuldamise tulemusest kostja kanda avalduse tagamise taotlusega seonduvad

kulud, mis kohtu hinnangul tervikuna annab samasuguse tulemuse nagu kulude jätmine

kummagi poole enda kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik