3-12-2514/59

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2514 Haldusasi R. A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2012 käskkirja nr 1.9-2/2012p tühistamise ning teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes Menetlusosalised Kaebaja – R. A. , volitatud esindaja adv Erki Kergandberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esin- daja Aare Hõbe Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.06.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-2514 ja teha uus otsus, millega jätta R. A. kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.03.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-2514 2(11) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo välispiiri teabe talituse teabetöö vanempiiriametnik piirivalvekapten R. A. esitas 29.10.2012 PPA Lõuna prefektuuri prefekt T. K. nimele avalduse, paludes vabastada ta teenistusest omal soovil alates 01.11.2012. Prefekt kooskõlastas avalduse 30.10.2012. PPA peadirektori 01.11.2012 käskkirjaga nr 1.9-2/2012p vabastati R. A. politseiteenistu- sest 31.10.2012 tema enda algatusel. Käskkirja andmise alusena märgiti R. A. 29.10.2012 avaldus ja T. K. 30.10.2012 kooskõlastus; õigusliku alusena viidati mh politsei- ja piirivalve seaduse (PPS) §-le 93 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 114 lg-le 1. 28.11.2012 esitas R. A. PPA peadirektorile avalduse ja taotluse lahkumisavalduse tühistami- seks, ametisse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamaksmi- seks. Avalduses/taotluses selgitati, et R. A. sunniti lahkumisavaldust kirjutama ning politsei- teenistusest lahkumine polnud tema enda soov ja vaba tahe. 30.12.2012 teavitati R. A. sellest, et tema 28.11.2012 avaldust/taotlust ei rahuldata. R. A. esitas 30.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 01.11.2012 käskkirja nr 1.9-2/2012p tühistamist, teenistusse ennistamist ning teenistusest sunnitult puudu- tud aja eest tasu väljamõistmist. Lahkumisavaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 järgi ühepoolne tehing, milleks on vaja isiku tahteavaldust. Tehingut, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvar- duse või vägivalla mõjul, saab seaduses sätestatud alustel tühistada (TsÜS § 90). Käesoleval juhul puudus kaebaja vaba tahe lahkumisavalduse kirjutamiseks, vaid ta tegi seda ähvarduse mõjul järgmistel asjaoludel. 29.10.2012 kella 13.00 paiku sisenesid kaebaja tööruumi sise- kontrollitalituse ametnikud ja esitasid kaebajale kahtlustuse kriminaalasja nr 12260300113 kohtueelse menetluse raames kuriteo ebaseaduslikus matkimises. Kaebajale tehti ettepanek kõik üles tunnistada või vastasel juhul peetakse ta kinni 48 tunniks. Kaebajal polnud midagi üles tunnistada, sest tal puudus igasugune teadmine sellest, et 30.08.2012 aset leidnud kuriteo matkimiseks (piiripunkti äärest illegaalide viimine ületoimetaja juurde) puudus vastav luba. Pärast kaebaja poolt kahtlustatavana ülekuulamise protokolli allkirjastamist (ülekuulamine lõppes kell 17.13) ja kaebaja kabineti läbiotsimist veenis sissekontrolli ametnik S. R. jätkuvalt kaebajat kirjutama lahkumisavaldus, ähvardades, et kui kaebaja seda ei tee, siis „läheb asi inetuks, asi läheb pressi, prokurör on kaebaja süüs veendunud ning sisekontroll on kõik vara- semad protsessid kindlalt võitnud“. Kaebaja avaldust siiski ei kirjutanud ning sisekontrolli- ametnikud lahkusid majast. Kella 17.40 paiku, kui kaebaja oli juba koju minemas, tuli S. R. majja tagasi, takistas kaebajal edasi liikumist ja nõudis jälle lahkumisavalduse kirjutamist, öeldes, et kui kaebaja seda kohe samal päeval ei tee, taotleb prokurör nagunii kaebaja teenis- tusest kõrvaldamist. Kui kaebaja polnud ikka nõus avaldust kirjutama, ähvardas S. R. , et kui kaebaja lahkumisavaldust ei kirjuta, peetakse ta 48-ks tunniks kahtlustatavana kinni ja paigu- tatakse Valga arestimajja. Seega ähvardas S. R. kaebajat vähemalt viie kahjuliku tagajärje saabumisega, millest vähemalt kolm olid tema kontrolli all - kahtlustatavana kinnipidamine 48-ks tunniks, situatsiooni inetuks muutumine ja situatsiooni pressis kajastamine. Sisekontrol-

3-12-2514 3(11) li ametniku mõjuvõimus polnud kaebajal alust kahelda. Õiguskuuleka inimese kinnipidamise faktiga ähvardamine on karistusõiguslikult karistamata isiku jaoks olukorda arvestades tõsine. Situatsiooni inetuks muutumine antud kontekstis tähendaks iga mõistliku inimese arusaamise kohaselt paljude erinevate ja ähvardatava jaoks selgelt määratlemata negatiivsete sündmuste saabumist. Isiku kohta negatiivse alatooniga väidete avaldamine pressis rikub tema karjääri- võimalused (kaebaja on olnud PPA teenistuses pea 13 aastat) ning reputatsiooni. Seega kõik kolm ähvardust olid kaebaja jaoks vahetud ja tõsised ega jätnud talle mingitki mõistlikku vali- kut. Sellise räige mõjutamise ja psühholoogilise surve all kaebaja lahkumisavalduse lõpuks kirjutaski. Kaebajale ei antud võimalust järgmise päevani järele mõelda, oma mõtteid korras- tada ja nt oma õigusnõustajaga nõu pidada. 29.10.2012 toimunud sündmuste ahel oli kaebajale üllatuslik, sest kuriteo matkimisel oli kaebaja täitnud kõrgemalseisva ametniku poolt delegee- ritud ametiülesandeid, mille karistusõiguslik olemus polnud kaebajale etteaimatav. Seda, et lahkumisavaldus esitati sunnitult TsÜS §-s 96 nimetatud olukorras, kinnitavad instruktorite V. S. ja J. P. (viimast sunniti samuti lahkumisavaldust kirjutama) seletuskirjad. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja ametijuhendi järgi oli tema üheks teenistusülesandeks süütegude kohtueelne menet- lemine, mistõttu pidi ta teadma kuriteo matkimiseks kohtult loa saamise vajadusest ja selle olemasolu kontrollima. Väite, et lahkumisavalduse kirjutas ta mõjutatuna sisekontrollitalituse töötaja S. R. ähvardus- test, esitas kaebaja ka Kaitsepolitseiametile esitatud kuriteokaebuses. Prokurör jättis 17.12.2012 teatega kriminaalmenetluse alustamata, leides, et R. A. suheldes täitis S. R. krimi- naalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 8 ja 211 tulenevaid kohustusi. R. A. vaidlustas kri- minaalmenetluse alustamisest keeldumise kohtus, kuid Tartu Ringkonnakohus jättis 07.02.2013 määrusega kriminaalasjas nr 1-13-836 R. A. kaebuse rahuldamata, asudes seisu- kohale, et S. R. käitumine oli õiguspärane. Kaebajale esitati kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 315 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kuna sellises olukorras tõusetus kaebaja ametist kõrvaldamise küsimus, üri- tas S. R. kahtlustatavaga vesteldes välja selgitada ametist kõrvaldamise taotluse esitamise vajadust ning käsitles ka võimalikke alternatiive. Enesestmõistetav on teha õigusemõistmise vastases kuriteos kahtlustatavale ametnikule ettepanek ametist lahkuda. Lähtuvalt uuritava kuriteoga kahjustatud õigushüvest ja vajadusest tagada korrakaitseasutuse eesmärgipärane ja usaldusväärne edasitoimimine, oleks S. R. poolt olnud ebaprofessionaalne kaebajale selline ettepanek tegemata jätta. S. R. ei ületanud oma volitusi, kui selgitas ebaseaduslikus jälituste- gevuses kahtlustatavale R. A. , et kui viimane otsustab ametis jätkata, taotleb prokurör tema ametist kõrvaldamist; vastavast kavatsusest oli menetlust juhtiv prokurör menetlejat teavita- nud. Karistus- ja kriminaalmenetlusõiguse sätete selgitamist menetlusalusele isikule (sh KrMS § 217 alusel kinnipidamise võimalikkust) ei saa käsitleda ähvardusena KarS § 257 mõttes. Kaebaja väited lahkumisavalduse ähvarduse ja surve all kirjutamise kohta ei ole kooskõlas tema järgneva käitumisega, kus ta alles kuu aega pärast omal algatusel teenistusest vabasta- mist hakkas tööandjale väitma, et kirjutas lahkumisavalduse ähvarduse mõjul. Lahkumisavalduse kirjutamist sisekontrolliametniku ähvarduste mõjul ei tõenda ka kaebaja viidatud V. S. ja J. P. seletused. V. S. kinnitas, et ta ei viibinud kaebaja ja S. R. vestluse juures ja kuulis vaid üksikuid fraase, mida ta ise tõlgendas. J. P. ei viibinud samuti vestluse juures; tema seletust ei saaks ka usaldusväärseks pidada, sest teda ennast kahtlustatakse sama kuriteo toimepanemises. Ka J. P. kirjutas lahkumisavalduse ega väida, et teda oleks selleks kuidagi sunnitud. Enne lahkumisavalduse kirjutamist suhtles kaebaja telefonitsi oma vahetu juhi A. L. . Kui kaebajalt oleks tõepoolest ähvardatud ebaseaduslikult vabadus võtta, oli tal võimalik vahetut juhti sellest enne avalduse kirjutamist teavitada. Pigem oli lahkumisavalduse kirjuta- mise ajendiks lootus saada sel viisil kergem karistus. Kaebaja oleks saanud jätta avalduse kir-

3-12-2514 4(11) jutamata ja koju minna, S. R. ei teinud talle selleks mingeid takistusi ning kaebaja teistsugune väide on alusetu.

Tallinna Halduskohus rahuldas 14.06.2013 otsusega kaebuse, tühistas PPA 01.11.2012 käskkirja nr 1.9-2/2012p, ennistas R. A. viivitamatult endisele ametikohale, mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja tasu sunnitult teenistusest puudutud aja 31.10.2012 -14.06.2013 eest, mille suurus tuleb vastustajal ise välja arvutada ja 2 kuu töötasu viivitamatult välja maksta; samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4412,52 eurot. Kaebaja vande all antud seletusele ning tunnistajate J. P. ja V. S. ütlustele tuginedes leidis kohus kokkuvõtvalt, et R. A. esitas lahkumisavalduse mitte oma vabast tahtest ja soovist tingi- tuna, vaid emotsionaalsest survestamisest ajendatuna. Tunnistajana andis kohtus ütlusi ka si- sekontrolliametnik S. R. , kes kinnitas kaebajale lahkumisavalduse esitamiseks ettepaneku tegemist ja jutuajamist sellest, et kahtlustatavat saab 48-ks tunniks kinni pidada, kuid eitas kaebaja survestamist/ähvardamist lahkumisavalduse kirjutamisel. Kohtu hinnangul S. R. ütlu- sed kaebaja ning tunnistajate J. P. ja V. S. väiteid ei kummuta. Samuti on kohus seisukohal, et ametnikult ei saa nõuda lahkumisavalduse viivitamatut esitamist, võimaldamata selleks järe- lemõtlemisaega. Kaebajale järelemõtlemiseks aega ei antud, vaid nõuti lahkumisavalduse ko- hest esitamist. Et lahkumisavalduse kättesaamisega oli kiire, näitab mh asjaolu, et pärast kri- minaalmenetlustoimingute lõpetamist lahkusid sisekontrolliametnikud majast, kuid S. R. tuli pärast tööpäeva lõppu tagasi ja nõudis veel teenistuskohas olnud kaebajalt jätkuvalt lahkumis- avalduse kohest esitamist. Kaebaja teenistusest vabastamisega kiirustamist näitab ka asjaolu, et ta vabastati teenistusest 31.10.2012, so üks päev varem kui lahkumisavalduses on märgitud (01.11.2012). Menetletavas haldusasjas ei hinda kohus kriminaalasjaga seonduvaid asjaolusid ega krimi- naalmenetluses tehtud lahendeid, kuna see ei ole halduskohtu pädevuses ega mõjuta käesole- vat teenistusvaidlust. Kohus peab siiski vajalikuks viidata süütuse presumptsioonile, samuti kriminaalmenetluse ajaks ametniku ametist kõrvaldamise (ATS § 1101) ja süüdimõistva koh- tuotsuse jõustumise korral ametniku teenistusest vabastamise võimalustele (ATS § 123). PPS ei sätesta eraldi politseiametniku tema enda algatusel teenistusest vabastamist ning selles küsimuses tuleb lähtuda ATS regulatsioonist. ATS § 114 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel, mille ta on esitanud isikule või ame- tiasutusele, kellel on tema vabastamise õigus, sama paragrahvi lg 4 ütleb, et ametnik vabasta- takse avalduses märgitud päevast arvates. ATS § 114 lg 3 kohaselt teenistusest vabastamiseks esitatud avaldusest saab ametnik loobuda üksnes tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. Tähtaega lahkumisavaldusest loobumiseks seadus ei sätesta, seega tuleb lähtuda mõistliku aja põhimõttest. Kaebaja avaldas soovi lahkumisavaldusest loobuda 28.11.2012, mis on kohtu arvates mõistlik aeg. Kuna ATS § 114 lg 3 kohast nõusolekut vas- tustaja ei andnud, on teenistusest vabastamise käskkirja peale kohtusse kaebuse esitamine ko- hane õiguskaitsevahend. Teenistusest vabastamine ametniku algatusel eeldab ametniku enda tahteavaldust ning vaba ja sõltumatut otsustust teenistusest lahkuda. Tööandja poolne survestamine/mõjutamine ei ole lubatud, kuna sellega tekiks vastuolu ametniku vaba tahte ja temale peale sunnitud olukorraga, millest mõjutatuna ametnik toimib oma tegeliku tahte vastaselt. Isiku teenistusest lahkumise avaldus on TsÜS mõistes tehing, mille kohus võib TsÜS § 90 lg 1 kohaselt tühistada, kui see on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Tallinna Ringkonnakohus asus haldusasjas nr 3-12-379 seisukohale, et ametniku avaldus tee- nistusest lahkumiseks on taotlus, mis on käsitletav isiku avalik-õigusliku tahteavaldusena,

3-12-2514 5(11) millele kohalduvad eriregulatsiooni puudumisel eelkõige halduskohtumenetluses kaebuse tõl- gendamise reeglid ning ka eraõiguses tahteavalduse tõlgendamise kohta sätestatu. TsÜS § 75 lg 1 näeb ette, et tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tah- teavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tah- teavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu hinnangul tööandja pidi käesoleval juhul olema teadlik sellest, et kaebaja tegelikuks sooviks ei olnud omal vabal tahtel teenistusest lahkumine ning teda mõjutati avaldust kirjuta- ma, et ta võimalikult kiiresti politseiteenistusest vabastada. S. R. käitumine, kes kinnitas koh- tule, et tegi kaebajale ettepaneku lahkumisavalduse esitamiseks, olles eelnevalt seda arutanud talituse juhiga ja ka prokurör teadis sellest, annab tunnistust kooskõlastatud tegevusest kaeba- jalt lahkumisavalduse kättesaamiseks 29.10.2012 ilma, et kaebajale oleks antud järelemõtle- miseks aega vähemalt järgmise päevani, nagu kaebaja seda soovis. TsÜS § 96 lg 1 ütleb, et isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvarda- ja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägi- vald aset leidis. Seetõttu on oluline välja selgitada, kuidas isik ise tunnetas ja hindas seda olu- korda, millesse ta oli asetatud tema tahte vastaselt. Käesoleval juhul situatsioonis, milles kae- baja 29.10.2010 viibis, on usutav, et ta võis tajuda S. R. mainitud 48 tunniks kinnipidamist ähvardusena, mis asetas ta valiku ette – kas kirjutada lahkumisavaldus või olla kinni peetud ja arestikambrisse paigutatud. Survestamist ei oleks olnud siis, kui kaebajale oleks antud vähe- masti järgmise päevani mõtlemisaega ja ta oleks rahulikus õhkkonnas saanud teha oma vaba valiku teenistusse jäämise või lahkumise vahel. Neil asjaoludel asub kohus seisukohale, et tegemist oli õigusvastase teenistusest vabastamise- ga ning kaebajal on õigus nõuda ATS § 135 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendite kohalda- mist. Seetõttu tuleb kaebus kõigi esitatud nõuete osas rahuldada ja jätta kaebaja menetlusku- lud vastustaja kanda. Käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades on kaebaja kantud esinda- ja tasu suurus põhjendatud ning vastustaja taotlus väljamõistetava menetluskulu vähendami- seks jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES PPA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega R. A. kae- bus rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebaja kanda. Lahkumisavalduse kirjutamine oli kaebaja vaba valik. Kaebaja väide, et S. R. sundis teda sel- leks, ähvardades vastasel korral 48 tunniks kinni pidada, ei ole põhjendatud. Apellant viitab jätkuvalt 17.12.2012 teatele kriminaalmenetluse nr 12760000197 alustamata jätmise kohta ning Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2013 määrusele kriminaalasjas nr 1-13-836, milles asuti seisukohale, et 29.10.2012 kaebaja ja S. R. vahel toimunud vestluse käigus täitis S. R. talle KrMS §-dest 8 ja 211 tulenevaid kohustusi ega pannud toime õigusvastast tegu, kui selgitas kaebajale meetmeid, mida on võimalik rakendada tema kui kriminaalmenetluses kahtlustatava suhtes. Kohus jättis need tõendid nõutava tähelepanuta. Kriminaalmenetluses tehtud lahendis toodud seisukohtadega mittenõustumisel oleks pidanud halduskohus seda motiveerima. Kui jõusse jäävad kaks lahendit, mis on sama teo osas kardinaalselt erineval positsioonil, seab see kahtluse alla kohtulahendi autoriteedi, mis ei tohiks olla lubatav. Teatud pingelisus kriminaalasja menetleja ja kahtlustatava vahelises vestluses on ilmselgelt loomulik, kuid vestluse situatsioon ei olnud käesoleval juhul selline, mis oleks sundinud kae- bajat lahkumisavaldust kirjutama oma vaba tahte vastaselt. Reaalselt ei teinud S. R. ühtegi

3-12-2514 6(11) toimingut (nt hakanud koostama kinnipidamise protokolli vastavalt KrMS § 217 lg-le 1), mis oleks võinud panna kaebajat arvama, et teda kavatsetakse ka tegelikult kinni pidada. Tegemist ei olnud situatsiooniga, kus kaebajal puudusid mõistlikud valikud. Isegi kui S. R. oleks reaal- selt soovinud kaebajat 48 tunniks kinni pidada, ei oleks see olnud õigusvastane, sest seadus sellise võimaluse ette näeb. Kaebaja väide, nagu oleks S. R. takistanud tal uksest väljumist, on väär ja seda väidet ei kinnita ükski tunnistaja. Kaebaja ametisse nimetamise ja ametist vabastamise õigus on PPA peadirektoril. Ükski tõend ei viita sellele, et S. R. oleks tegutsenud peadirektorilt saadud suuniste kohaselt, vastupidi, S. R. selgitas kohtuistungil, et lähtus prokurörilt saadud juhistest. Seega ei olnud mingil juhul tegemist olukorraga, kus tööandja oleks töötajat survestanud ametist lahkuma. Vastustaja ei nõustu kohtuga selles, et teenistusest vabastamine ametniku algatusel eeldab alati ametniku enda vaba ja sõltumatut otsustust teenistusest lahkumiseks. Situatsioon, kus vääralt käitunud isikule antakse valida vabatahtliku lahkumise ja vallandamise vahel, on suh- teliselt tavapärane. Ka sellises olukorras on töötaja surve all, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks ebaseadusliku survestamisega. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, mis asjaolude/tõendite pinnalt järeldas kohus, et töö- andja pidi olema teadlik sellest, et lahkumisavaldusele vaatamata ei soovi kaebaja tegelikult teenistusest lahkuda, ja kuidas on kohus jõudnud järeldusele, nagu oleks kaebaja vabastatud teenistusest päev varem, kui on kirjas lahkumisavalduses. Kaebaja palus lahkumisavalduses vabastada ta alates 01.11.2012 ning ainuke võimalus selleks oligi kaebaja vabastamine 31.10.2012. Leides, et 28.11.2012 lahkumisavalduse tühistamise taotlus on esitatud mõistliku tähtaja jook- sul, ei ole kohus seda seisukohta põhjendanud. Omavahel kooskõlas ei ole kaebaja väited lahkumisavalduse väidetavalt ähvarduse mõjul kir- jutamisest ja avalduse kirjutamisele järgnev kaebaja käitumine. Loogiliselt seletatav ei ole olukord, kus väidetavalt ähvarduse mõjul kirjutatud lahkumisavaldusest loobutakse alles kuu aja möödumisel. Arusaam sellest, et teenistusest lahkumine pole tema tegelik tahe, oleks pi- danud kaebajal olema kohe ja lahkumisavaldusest loobumise avalduse oleks pidanud ta esita- ma hiljemalt paari päeva jooksul. Isegi kui kaebus rahuldamisele ja kaebaja ennistamisele kuuluks, ei saa kuidagi lugeda põh- jendatuks sunnitult teenistusest puudutud aja eest tasu välja mõistmist perioodi 01.11.2012 - 31.12.2012 eest (so ajavahemik, mis jääb kaebaja omal algatusel teenistusest vabastamise ning talle lahkumisavaldusest loobumise avalduse kohta tehtud otsustusest teavitamise vahe- le). Samuti ei saa pidada vajalikuks ja põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulu (4412,52 eurot) suurust. Kaebaja esindaja tunnitasu on ca 158 eurot (ilma käi- bemaksuta). Riigikohus analüüsis kohtuasjas nr 3-1-1-66-12 menetluskulude hüvitamise kü- simust ja leidis, et süüdistatava kaitsja poolt osutatud õigusabile kulutatud aeg iseenesest oli küll põhjendatud, kuid tasutud kaitsjatasu täielik hüvitamine ei ole põhjendatud ning mõistli- kuks tuleb pidada 110 eurot/tund (millele lisandub käibemaks). Sellest seisukohast lähtudes võiks käesoleval juhul kaebaja maksimaalseks põhjendatud kuluks olla 3069 eurot (koos käi- bemaksuga). Samas ei saa aktsepteerida kaebaja esindaja märgitud ajakulu 23 tundi ja 15 mi- nutit. Vaidluse asjaolusid ja kaebuse mahtu arvestades saaks lugeda põhjendatuks õigusabi teenuse osutamist maksimaalselt 15 tunni ulatuses ning maksimaalseks põhjendatud menet- luskulude summaks saaks käesoleval juhul olla 1980 eurot (koos käibemaksuga). Kohus ei ole vastustaja vastuväidetele menetluskulude suuruse osas nõutavat tähelepanu pööranud ega nendega, samuti Riigikohtu seisukohtadega mittearvestamist põhjendanud.

3-12-2514 7(11) PPA peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et vastavalt HKMS § 8 lg- le 4 teenistusvaidluse korral esitatakse kaebus teenistuskoha asukoha järgi. Kuna R. A. teenis- tuskoht oli Valgas, oleks pidanud asja lahendama Tartu Halduskohus. R. A. palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Kaebaja jääb kõigi seni avaldatud seisukohtade juurde ning märgib vastuseks apellatsioon- kaebusele, et S. R. ähvardus oli õigusvastane TsÜS § 96 lg 2 p 3 mõttes ning Tartu Ringkon- nakohtu kriminaalkolleegiumi lahendis leitu ei välista lahkumisavalduse tühistamist S. R. väljendatud ähvarduse mõjul. TsÜS kommenteeritud väljaande (P. V. jt, 2010, lk 312 p 3.2.2) kohaselt mõeldakse TsÜS § 96 lg 2 p-s 3 sellist olukorda, kus õiguspärase vahendiga ähvar- damine õiguspärase eesmärgi saavutamiseks on õigusvastane, sest valitud vahendi kasutamine soovitud eesmärgi saavutamiseks ei ole kooskõlas heade kommete või hea usu põhimõttega. Tartu Ringkonnakohus andis apellandi viidatud lahendis hinnangu kuriteoteates ja kaebuses kirjeldatud S. R. käitumises kuriteotunnuste olemasolu osas ega võtnud seisukohta töösuhte lõpetamise küsimuses, märkides, et kuigi R. A. kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise osas põhjendatud ei ole, ei piira see tema võimalusi lahkumisavalduse ja ametist vabastamise vaidlustamisel halduskohtus. Kaebaja kordab, et antud juhul ei olnud õigusvastane mitte S. R. tegu iseenesest, vaid ähvarduse - 48 tunniks kinni pidada - kasutamine kaebaja mõjutamiseks lahkumisavaldust kirjutama. Kaebaja lisab veel, et alles halduskohtu istungil selgus 29.10.2012 sündmuste tegelik käik, kus S. R. esmakordselt sõnaselgelt tunnistas, et mainis kaebajale 48 tunniks kinni pidamise võimalust. Seetõttu oleks kriminaalmenetluses tehtud lahenditele tuginemine eksitav. Arves- tades 29.10.2012 sündmuste ahela üllatuslikkust, ähvarduste ajalist survet, korduvuse tihedust ja kaebaja liikumisvabaduse piiramist oli kaebajal põhjust pidada enda kahtlustatavana kinni- pidamist reaalseks. S. R. , oli oma nõudmisega lahkumisavaldus kirjutada väga sihikindel ning nõudis selle tegemist kohe samal päeval pärast kriminaaltoimingute läbiviimist, andmata kaebajale mingitki järelemõtlemisaega. TsÜS kommentaari kohaselt (P. V. jt, 2010, lk 312 p 3.2.3) peab õigusvastase ähvarduse esinemise korral ähvarduse ning tehingu tegemise vaheli- se kausaalseose puudumist tõendama ähvardaja. Vastustaja ei ole toonud veenvaid argumente, mis tõendaksid, et kaebaja lahkumisavaldus ei olnud S. R. käitumise ja mõjutamisega kau- saalseoses. Kaebaja ei eita, et S. R. vestluse ajal puudus füüsiline vägivaldne takistus kaebaja lahkumiseks, mis ei tee aga olematuks kaebajale osaks langenud vaimset vägivalda. Apellatsioonkaebuses väidetakse, et kuna kaebajale ei avaldanud survet PPA peadirektor, siis oli PPA peadirektori käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta seaduslik. Kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja esitas lahkumisavalduse tühistamise avalduse, sest lahkumis- avaldus oli kirjutatud S. R. tulnud ähvarduse mõjul, mistõttu ei olnud seaduslik ka PPA peadi- rektori käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta. Ebaseaduslik on PPA peadirektori antud ametniku teenistusest vabastamise käskkiri ka siis, kui see tugineb isiku lahkumisaval- dusele, mis on tühistatud ega oma seetõttu õiguslikku jõudu. Lahkumisavaldusest loobumine on toimunud õigeaegselt. Arusaam, et lahkumisavaldus ei ole tema enda tahe, tekkis kaebajal kahtlemata kohe pärast 29.10.2012 toimunud sündmusi, aga selle arusaama õiguslikku vormi panemine ehk tühistamisavalduse esitamine võttis ühe kuu aega, mis on asjaolusid arvestades mõistlik. Selle kuuajalise perioodi jooksul koostati lahku- misavalduse tühistamisavaldus, kaebus halduskohtule ja kuriteokaebused S. R. suhtes. TsÜS § 99 lg 1 p 1 võimaldab isikul tehingu tühistada 6 kuu jooksul alates ajast, mil ähvarduse mõju lakkas; apellant ei põhjenda, miks peaks eksisteerima nimetatud ajast lühem tähtaeg. Õigusliku aluseta on vastustaja väide, et ta ei ole kohustatud hüvitama kaebajale saamata jää- nud tasu ajavahemiku 01.11.2012-31.12.2012 eest. Kaebaja vabastati teenistusest ebaseadus- likult 31.10.2012 ning sellest hetkest alates on tal õigus ka saamata jäänud tasu saada.

3-12-2514 8(11) Kaebaja menetluskulude suurus on põhjendatud. Menetluskulude väljamõistmist halduskoh- tumenetluses reguleerib HKMS ning apellandi viide Riigikohtu otsusele 3-1-1-66-12, mis selgitab KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulude hüvitamist, on asjakohatu. Kaebaja kan- tud õigusabikulu 4412,52 eurot vastab TsMS § 175 lg-s 1 märgitud Vabariigi Valitsuse mää- rusega kehtestatud piirmääradele ning nende suurus oli vajalik ja põhjendatud. Kuna vastustaja ei vaidlustanud kohtualluvust oma 11.01.2013 kaebusele esitatud vastuses, siis ei saa ta apellatsioonimenetluses seda küsimust enam tõstatada. Kaebaja palus võtta asja materjalide juurde Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 20.09.2013 krimi- naalmenetluse lõpetamise määruse, millega lõpetati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus. PPA esitas täiendavad seisukohad ja vastuse R. A. taotlusele, milles märkis, et kuna S. R. suhtles R. A. kui menetleja kriminaalasjas, siis tuleb tema tegevuse õiguspärasust hinnata kriminaalmenetluse raames. Seetõttu on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-13-836 tehtud määrus antud asjas kaalukas ja kuna selle määrusega tuvastati, et S. R. tegutses õigus- päraselt, siis puudub R. A. kaebusel vähimgi alus. Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks S. R. võtnud kohtus tunnistajana ütlusi andes omaks kaebaja ähvardamise pidada teda kinni 48 tun- di. S. R. on algusest peale öelnud, et selgitas kaebajale mh menetleja õigust põhjendatud juhul kahtlustatav 48 tunniks kinni pidada. Ükski tõend ei kinnita kaebaja väidet, nagu oleks S. R. takistanud kaebajal majast lahkumast ja sundinud teda endaga vestlema. Kaebaja väidetest pole võimalik aru saada, milles väidetav vaimne vägivald seisnes. Kui rahulikus stiilis vestlust pidada vaimseks vägivallaks, siis oleks edaspidi sisuliselt võimatu kriminaalmenetlusi läbi viia, kuna kõik kahtlustatavad võiksid nende suhtes vaimse vägivalla tarvitamist väita. Sel- leks, et teatada tööandjale, et tegelikult ei soovitud lahkumisavaldust esitada, ei ole vaja õi- gusnõustaja abi ega juriidiliselt põhjendatud tühistamisavaldust. Täiesti piisav oleks olnud vastava teate edastamine tööandjale ja seda oleks saanud kaebaja ilma mingi takistuseta teha veel samal õhtul või hiljemalt järgmisel tööpäeval (29.10. ja 30.10.2012). Loobumisavalduse esitamisega kuuajaline viivitamine pani tööandja sügavalt kahtlema kaebaja väites lahkumis- avalduse kirjutamisest ähvarduse mõjul. Kaebaja viide TsÜS § 99 lg 1 p-le 1 on asjakohatu. Kui tööandja ei tea 6 kuu jooksul, et lah- kumisavaldus ei olnud vabatahtlik, siis ei saa ta ka vastutada sellest tuleneva kahju eest. Kae- baja teenistusest vabastamine oleks võinud olla välditav, kui ta oleks viivitamatult teatanud, et see ei ole tema tegelik soov. Apellandil ei ole vastuväiteid kaebaja esitatud tõendi vastu võtmisele. Kõnealusest määrusest nähtub, et kaebaja kahtles ka ise oma tegevuse seaduslikkuses. Kaebaja ametijuhendi kohaselt oli tema üheks tööülesandeks kriminaalmenetluse läbiviimine, samuti oli ta läbinud vastava koolituse. Seetõttu on ebaõige väita, et kahtlustus esitati kaebajale alusetult. Kaebaja esitatud uuest tõendist nähtuvalt lõpetati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus, kuna puudus 100% veen- dumus, et kaebaja sai oma teo keelatusest aru.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus võtab kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendi asja juurde, kuna kaebaja soovib sellega oma väiteid kinnitada ning tõendi asja juurde võtmine ei venita menet- lust. HKMS § 199 lg 1 p-st 1 tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu lahendi ja saadab asja halduskohtule uueks arutamiseks, kui asja lahendas kohus (kohtunik), kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahenda. Apellandi väitest, et kaebaja teenistuskoht oli Valgas ja viitest HKMS § 8 lg-le 4 järeldab ringkonnakohus, et apellandi arvates on käesoleval juhul tegemist

3-12-2514 9(11) HKMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga. Ringkonnakohus nii ei leia. Kuigi HKMS § 8 lg 4 näeb ette, et teenistusvaidluse korral esitatakse kaebus teenistuskoha asukoha järgi, sätes- tab HKMS § 9 lg 1, et haldusasi allub sõltumata §-des 7 ja 8 sätestatust kohtule ka juhul, kui menetlusosalised ei vaidlusta kohtualluvust kaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul. Käesoleval juhul ei ole vastustaja vaidlustanud kohtualluvust R. A. kaebusele esitatud vastu- ses, mistõttu ei saa ta apellatsioonimenetluses enam tugineda väitele, et asja oleks pidanud lahendama Tartu Halduskohus. Asjas pole vaidlust selle üle, et 29.10.2012 kirjutas R. A. Lõuna Prefektuuri prefekti nimele avalduse, milles palus vabastada teda teenistusest omal soovil alates 01.11.2012; avalduse andis R. A. sisekontrollitalituse ametniku S. R. kätte; avaldus registreeriti 30.10.2012 PPA dokumendiregistris ja kooskõlastati samal päeval Lõuna prefektuuri prefekti poolt; PPA pea- direktori 01.01.2012 käskkirjaga vabastati R. A. politseiteenistusest 31.10.2012 tema enda soovil ning 28.11.2012 esitas R. A. vastustajale lahkumisavalduse tühistamise avalduse. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja vabastati üks päev enne lahkumisavalduses mär- gitud kuupäeva. ATS § 114 lg 4 järgi vabastatakse ametnik teenistusest lahkumisavalduses märgitud päevast arvates. R. A. taotles enda teenistusest vabastamist alates 01.11.2012, mis tähendab, et vastavalt ATS § 114 lg 4 sõnastusele tuleb kaebaja viimaseks tööpäevaks lugeda 31.10.2012. Sellest tulenevalt on vastustaja menetlenud kaebaja taotlust õiguspäraselt. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja teenistusest lahkumise avaldus on TsÜS mõistes tehing, mida kohus võib TsÜS § 90 lg 1 kohaselt tühistada, kui see on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Tehingu tühistamise nõuet halduskohtumenetluses esitada ei saa ning kaebaja ei ole sellist nõuet halduskohtule ka esitanud. Samas on kohus vii- danud ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-12-379, milles asuti seisukohale, et ametni- ku taotlus teenistusest lahkumiseks on taotlus, mis on käsitletav isiku avalik-õigusliku tahte- avaldusena, millele kohalduvad eriregulatsiooni puudumisel eelkõige halduskohtumenetluses kaebuse tõlgendamise reeglid ning ka eraõiguses tahteavalduse kohta sätestatu. Ringkonnako- hus jääb oma eelviidatud seisukoha juurde. Kuna ametniku teenistusest lahkumise avaldus ei ole tehing, siis ei kohaldu sellele ka TsÜS-s sätestatud tehingu tühistamise regulatsioon. ATS § 114 lg 3 näeb ette, et teenistusest vabasta- miseks esitatud avaldusest saab ametnik loobuda tema vabastamise õigust omava isiku või ametiasutuse nõusolekul. ATS § 114 lg-d 1, 2, 21 ja 3 koosmõjus tõlgendades saab ringkonna- kohtu arvates asuda seisukohale, et ametnik saab avalik-õiguslikust tahteavaldusest tööandja nõusolekul loobuda vaid kuni lahkumisavalduses märgitud teenistusest vabastamise tähtaja saabumiseni. Kaebaja viide TsÜS § 99 lg 1 p-le 1, mis sätestab ähvarduse mõjul tehtud tehin- gu tühistamise tähtajaks 6 kuud, ei ole asjakohane juba ainuüksi seetõttu, et haldus- ja haldus- kohtumenetluses kehtivad eraõigusest erinevad tähtajad. Kaebuses märgib kaebaja ise, et käskkiri, millega ta teenistusest vabastati, on teenistusalases küsimuses antud haldusakt, mis HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, hal- dusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja eesmärk saada teenistusse ennistanud ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on saavutatav teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise kaudu (ATS § 162 lg-d 3 ja 4) ning tühistamiskaebuse esitamise tähtajaks on HKMS § 46 lg 1 järgi 30 päeva haldusakti teatavaks tegemisest. Kui ametnik leiab, et teenistusest vabastamise käskkiri on seadusevasta- ne põhjusel, et selle andmise faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele ja õiguslik alus on vale, tuleb tal 30 päeva jooksul käskkirja teatavakstegemisest kohtusse pöörduda, mida kaebaja käesoleval juhul ongi teinud.

3-12-2514 10(11) Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on ning halduskohtus vaieldi ja apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja teenistusest vabastamine toimus tema vaba tahte- avalduse alusel või soovis vastustaja temast vabaneda ja mõjutas lahkumisavaldust kirjutama. Mõjutamisena ei saa ringkonnakohtu hinnangul käsitleda olukorda, kus politseiametnikule heidetakse ette ebaseaduslikku jälitustegevust, kuulatakse ta kuriteos kahtlustatavana üle, sel- gitatakse kahtlustatavana kinnipidamise õigust ja kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvalda- mise võimalust ning tehakse neil asjaoludel ettepanek omal soovil teenistusest lahkuda ja lah- kumisavaldus kirjutada. Survestamisena ei saa käsitleda ka menetleja väiteid asja pressis ka- jastamise kohta, ja väidet, et prokurör on kaebaja süüs veendunud ja sisekontroll on kõik vara- semad protsessid võitnud. Arusaamatuks jääb, kuidas need menetleja väljaütlemised oleks saanud sundida kaebajat lahkumisavaldust kirjutama, kui kaebaja enda väitel polnud ta kurite- gu toime pannud ega tundnud endal mingit süüd olevat. Veel väidab kaebaja, et üheks mõju- tamise vahendiks oli menetleja lubadus asja inetuks muuta, mis antud situatsiooni kontekstis võis iga mõistliku inimese arusaamise kohaselt tähendada paljude selgelt määratlemata nega- tiivsete tagajärgede saabumist. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul oluline mitte see, kuidas iga mõistlik inimene võis viidatud fraasist aru saada, vaid millise negatiivse tagajärje, mis kallutas kaebajat pigem lahkumisavaldust kirjutama, saabumist kaebaja enda jaoks tead- vustas. Kaebaja seda lahti seletanud pole. Seetõttu puudub ringkonnakohtul alus asuda seisu- kohale, et menetleja ütlus asja inetuks muutumise kohta tähendas sellise sündmuse saabumise ohtu, mis ei jätnud kaebajale mingit võimalust valida teenistusse jäämise ja lahkumise vahel. Kaebaja väitel oli kõige tõsisem menetleja ähvardus pidada kaebaja kahtlustatavana kinni ning kui kaebajal oli valida arestikambrisse paigutamise ja teenistusest lahkumise vahel, siis valis ta viimase. Ringkonnakohus möönab, et politseiametniku sellise valiku ette asetamine võib näidata, et isiku tegelik tahe oli mitte teenistusest omal soovil lahkuda, vaid kinnipidamisest pääseda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud aga käesoleval juhul kaebajal mõistlikult tek- kida arusaama, et lahkumisavalduse kirjutamata jätmise korral teda ka tegelikult kinni peetak- se. KrMS § 217 lg 1 järgi kahtlustatavana kinnipidamine on menetlustoiming, mis seisneb isikult kuni 48 tunniks vabaduse võtmises, ning kinnipidamise kohta koostatakse kinnipida- misprotokoll; sama paragrahvi lg-d 2 ja 3 sätestatavad kahtlustatavana kinnipidamise alused ning lg 7 näeb ette, et kahtlustatavana kinnipeetule selgitab uurimisasutuse ametnik tema õi- gusi ja kohustusi ning kuulab ta viivitamata üle KrMS §-s 75 sätestatud korras. Käesoleval juhul nähtub kaebaja enda selgitustest, et sisekontrolliametnikud sisenesid kaebaja kabinetti 29.10.2012 kella 13.00 paiku, esialgu vesteldi niisama, seejärel esitati kaebajale kahtlustus KarS § 315 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises (väljavõte kohtutoimikule lisatud), kuulati kaebaja kahtlustatavana üle ja võeti temalt allkiri ülekuulamisprotokollile, teostati lä- biotsimine ning pärast kaebaja tulutut veenmist teenistusest lahkumiseks avaldus kirjutada lahkusid sisekontrolliametnikud majast. Sellega olid menetlejad kaebajaga seotud menetlus- toimingud lõpetanud. Asjaolust, et S. R. mõne aja pärast majja tagasi pöördus ning kaebajalt, kes enda väitel pärast tööpäeva lõppu kohe koju ei läinud, vaid jäi korrapidaja ruumi teistega juttu rääkima, uuesti lahkumisavaldust küsima hakkas ja kahtlustatavana kinnipidamise või- malusele viitas, ei saa teha järeldust, et lahkumisavaldus oli kirjutatud ähvarduse mõjul. Nagu S. R. halduskohtu istungil selgitas, oleks kinnipidamine võinud kõne alla tulla siis, kui kaebaja oleks ütluste andmisest keeldunud, millise olukorraga käesoleval juhul tegemist polnud. Asja materjalidest ei nähtu ja kaebaja ise ei väida, et S. R. oleks kahtlustatavana kinnipidamise pro- tokolli koostamist alustanud või teinud takistusi kaebajale majast lahkumiseks. Asjaolu, et S. R. sihikindlalt nõudis kaebajalt lahkumisavalduse kirjutamist, ei tähenda, et kaebajal muud valikut polnud. Kaebaja on märkinud, et talle ei antud järelemõtlemiseks aega ning ka kohus on korduvalt rõhutanud, et kui kaebajale oleks antud aega järgmise päevani järele mõelda, siis saanuks tõlgendada kaebaja avaldust omal soovil esitatuks. Kuna vaidlusalune käskkiri anti 01.11.2012, siis oli kaebaja ja halduskohtu rõhutatud järelemõtlemisaeg kaebajal olemas ning

3-12-2514 11(11) jääb arusaamatuks, mis takistas kaebajal järgmisel või ülejärgmisel tööpäeval, so enne vaid- lusaluse käskkirja tegemist, teatamast Lõuna prefektuuri prefektile või PPA peadirektorile sellest, et 29.10.2012 avalduses märgitu ei ole kaebaja tegelik tahe ning lahkumisavaldus on kirjutatud sisekontrollitalituse ametniku S. R. mõjutusel. Neid väiteid oleks saanud pädevad isikud enne avalduse kooskõlastamist ja vaidlusaluse käskkirja andmist kontrollida ja selle põhjal ka oma otsuse teha. Seda, et teda oleks mõjutatud lahkumisavaldusest loobumise aval- dust esitamata jätma, kaebaja ei väida. See, et kaebaja ei püüdnud oma lahkumisavaldust kohe esimesel võimalusel annulleerida, kinnitab, et kaebaja tegelikuks tahteks 29.10.2012 avalduse kirjutamisel oligi teenistussuhe politseiga oma algatusel lõpetada, kuid hiljem on ta ümber mõelnud ja vastupidist väitma hakanud. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab R. A. kaebuse rahuldamata ning me- netluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja pole menetlusku- lude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman