3-12-1898/51 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1898 Haldusasi A E u kaebus Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 4.1 esimese lause tühistamiseks osas, mis nõuab kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist Menetlusosalised Kaebaja – A E Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A E u apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A E u apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1898 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.03.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

3-12-1898 2(6) tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.2.2 esimeses lauses oli sätestatud: „Vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga või meditsiinilise vastunäidustuse korral.“

2. A E esitas Tallinna Vanglale kodukorra p 14.2.2 vaidlustamiseks 16.08.2012 vaide, mille Tallinna Vangla tagastas 31.08.2012, leides, et vaie ei ole tähtaegne.

3. A E esitas 06.09.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kodukorra p

14.2.2 esimene lause tühistamiseks. Kaebaja kannab karistust Tallinna Vanglas. Ta saadeti 15.08.2012 vangla arsti juurde ning saatja andis talle korralduse hoida liikudes käed selja taga. Põhjenduseks öeldi, et nii näevad ette eeskirjad. Kaebaja viitab vangistusseaduse (VangS) §

66 lg-le 1 ja § 67 lg-tele 1 ja 2, samuti VangS §-le 41 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ p-dele 1 ja 4 ning leiab, et nõue hoida kinnipeetaval liikumisel vangla territooriumil käed ristatult seljal ei ole vangla julgeoleku tagamiseks vajalik. Kinnipeetaval on käsi selja taga hoides võimalik käes kanda ründerelva, mida vastutulevad isikud ei märka ega tea seetõttu ettevaatlikud olla. Samas on selline hoiak inimväärikust alandav ja kinnipeetava tervisele ohtlik, sest käed seljal kõndimisel on tasakaalu hoidmine häiritud ning kinnipeetav võib ebatasasel pinnal või libedaga kukkuda. Sellist nõuet võiks rakendada üksnes ohtlike kinnipeetavate puhul või ohtlikes olukordades, mitte kogu aeg ja kõigi suhtes. Pealegi antakse tegelikult korraldus käed seljal liikumiseks vaid konkreetsetele vangidele ja eriti siis, kui läheduses viibib mõni kõrgem vanglaametnik. Kaebajat ei ole individuaalse täitmiskava kohaselt hinnatud ohtlikuks, mistõttu on talle sellise korralduse andmine mittevajalik.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal ei ole halduskohtusse pöördumise õigust, kuna vaie tagastati õiguspäraselt. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist nähtub, et A. E saabus Tallinna Vanglasse 09.06.2010 ning vangla kodukorda tutvustati talle samal päeval. Kui seda ei tehtud, võib siiski eeldada, et ta on sellega tutvunud. Ka juhul, kui vaidlustatud kodukorra punkt ei avaldanud kaebajale mõju pärast sellega tutvumist, on ebausutav, et kahe aasta jooksul ei saanud ta teadlikuks, et peab saatmisel käed seljale panema või et talle ei antud sellekohast korraldust enne 15.08.2012. Seega esitati vaie igal juhul hilinemisega. Käte selja taga hoidmise nõude eesmärk on vangla julgeoleku tagamine, kuna kinni peetava isiku saatmisel on oluline, et vanglaametnik, kes teda saadab, näeks saadetava käsi. Kuna vanglaametnik liigub saatmisel kinnipeetava selja taga, pole võimalik, et kinnipeetav hoiaks saatjale nähtamatult käes ründerelva. Kukkumine on võimalik ka siis, kui käed on kõrval, ega sõltu seetõttu vaidlustatud nõude olemasolust. Vanglal pole andmeid, et sellisel põhjusel oleks mõni kinnipeetav kukkunud. Vaidlusalust kohustust ei saa pidada inimväärikust alandavaks. EIK praktikas on inimväärikust alandavaks kohtlemiseks loetud olukorrad, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet.

3-12-1898 3(6)

5. Tallinna Halduskohus jättis 11.12.2012 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Tallinna Vangla tagastas 31.08.2012 A. Eu vaide põhjendamatult ning seega oli A. Eul õigus pöörduda 30 päeva jooksul vaide tagastamisest arvates kaebusega halduskohtusse. Tallinna Vangla kodukorra näol on tegemist üldkorraldusega, mille puhul ei saa kaebetähtaegu (sh vaide esitamise tähtaega) hakata arvestama selle üldkorralduse adressaadile teatavaks tegemisest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 tehtud lahendis, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Kuna üldkorralduse mõju avaldus kaebajale 15.08.2012, mil kaebaja arstile saatmisel anti talle korraldus käte ristamiseks selja taga, siis tuleb kaebaja 16.08.2012 esitatud vaie lugeda tähtaegseks. Kuna Tallinna Vangla tagastas vaide 31.08.2012 otsusega nr 5-15/33772-2 ning kaebus on halduskohtule esitatud 06.09.2012, siis on kaebus esitatud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi

2. lõike kohaselt kannab vangla julgeoleku eest vastutust vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 36 lg 1 kohaselt on saatja ülesanne tagada saatmise ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste isikutega. VangS § 105 lg 21 p-st 14 tulenevalt on vangla direktoril õigus vangla kodukorras sätestada muude reguleerimist vajavate asjaoludena ka vangla igapäevase julgeoleku tagamiseks vajalikud käitumisja protseduurijuhised. Kinnipeetava kohustus liikuda saatmisel nii, et käed oleksid ristatult selja taga, on vangla julgeoleku tagamiseks vajalik meede ning ühtlasi vangistusega kaasnev täiendav vabaduspiirang, mis ei ole ebaproportsionaalne ega alanda kinni peetava isiku inimväärikust. Kuna kinnipeetava saatja liigub saatmisel kinnipeetavast tagapool, näeb ta kinnipeetava käsi ning see annab saatjale võimaluse ennetada saadetava kinnipeetava lubamatut tegevust - isiku ründamist, eseme lubamatut üleandmist vms. Tegemist on mõistliku kontrollimeetmega, mis ei ole kinnipeetavale ülemäära ohtlik ega kahjulik. Seaduses sätestatud võimalus kohaldada ohtliku kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid (VangS § 69) ei väära vajadust kohaldada kõigi kinnipeetavate suhtes üldisi julgeolekumeetmeid. VangS §-s 69 loetletud meetmed on intensiivsemat laadi. Käed seljal kõndimise kohustusele allumine on vangistuse kui karistusliigiga olemuslikult seotud täiendav piirang, mis on vajalik vangla kui erilise keskkonna julgeoleku tagamiseks. Kaebaja väide, et käsi selja taga hoides on suurem võimalus kukkuda, ei muuda vastavat kohustust õigusvastaseks. Kodukorra vaidlusaluse sätte kohaselt ei ole vastavat kohustust meditsiinilise vastunäidustuse korral. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalune kohustus on inimväärikust alandav. Iga isikule pandud kohustus või piirang, mis talle ebameeldiv tundub, ei kujuta endast inimväärikuse alandamist. Inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla juhul, kui isikule pealesunnitud olukord või käitumine tekitab temas märkimisväärseid kehalisi või hingelisi kannatusi. On ilmne, et kohustus liikuda vanglas saatmisel käed selja taha ristatult ei ole sellise iseloomuga sundolukord. Samuti ei muuda vaidlusalust kohustust õigusvastaseks asjaolu, et praktikas vanglateenistuse ametnikud selle kohustuse täitmist alati ei nõua ega kontrolli.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-12-1898 4(6)

6. A E palus 08.01.2013 apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada. Kinnipeetava saatmine vangla territooriumil käed ristatult selja taga ei ole vangla julgeoleku tagamiseks vajalik meede ega peaks olema vangistusega kaasnev täiendav vabaduse piirang. Käte selja taga hoidmine ei võimalda ennetada kinnipeetava ründeid, sest pole probleemi kätt järsult liigutada ja rünnet sooritada. Treppidel liikudes tuleb kinnipeetaval nagunii hoida käed kõrval, samuti kasutavad kinnipeetavad käte abi uste avamisel, kuid taolisi situatsioone ei peeta üldist julgeolekut ohustavaks. Vanglal ei ole alust eeldada, et kaebaja on ohtlik vangla julgeolekule. Kui isikul pole diagnoositud käitumishäireid ega vägivallailminguid, pole proportsionaalne nõuda liikumist vangla territooriumil ebaharilikus kõndimisasendis. Käte selja taga hoidmine nõuab pingutusi tasakaalu hoidmisel. Talvel on tee libe ja konarlik, mille tõttu on suurem tõenäosus kukkuda. Kukkumisel ei saa kinnipeetav aga kasutada käte abi, kui käed on seljal. Vanglateenistuse ametnik, kes kinnipeetavat saadab, on kohustatud kinnipeetava läbi otsima ja võib veenduda, et vanglasisesel liikumisel ei ole isikul kaasas keelatud asju, sh ründerelvi. Sellisel juhul ei ole oluline näha kinnipeetava saatmisel tema käsi. Vangla ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis tõendaks, et kinnipeetava kõndimine vangla territooriumil käed kõrval ohustaks vangla julgeolekut.

7. Tallinna Vangla direktor tunnistas 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 vangla direktori 16.04.2009 käskkirja nr 21 kehtetuks ja kinnitas Tallinna Vangla kodukorra, mille p 4.1 on sätestatud järgmiselt: „Kinnipeetavad liiguvad vangla territooriumil saatmiskava, korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast saatjaga, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad, kellel kantavad asjad seda takistavad, kes liiguvad treppidel, meditsiinilise vastunäidustuse korral või kelle tööülesanded ei võimalda käsi selja taga hoida. Mitmekaupa vangla territooriumil liikudes on kinnipeetavad kohustatud liikuma kahekaupa kolonnis või vastavalt kinnipeetavaid saatva vanglateenistuja korraldusele. Kinnipeetaval on keelatud vanglaametniku loata väljuda talle määratud osakonnast, kambrist või muust määratud kohast.“

8. A. E esitas ringkonnakohtule taotluse kaebuse muutmiseks, sest kuigi vaidlustatud kodukord on kehtetuks tunnistatud, sisaldub samasisuline kohustus uues 01.02.2013 kehtima hakanud kodukorras.

9. Tallinna Vangla teatas 25.04.2013, et ei ole kaebuse muutmisega nõus ja peab õigeks menetluse lõpetamist HKMS 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Alates 01.02.2013 kehtiva kodukorra punkti 4.1, mis sätestab kinnipeetava kohustuse hoida saatmise ajal käed selja taga, on seletuskirjaga täiendavalt motiveeritud.

10. Tallinna Ringkonnakohus võttis 30.04.2013 määrusega vastu A. Eu kaebuse muutmise taotluse ja luges kaebuse esitatuks Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 4.1 esimese lause tühistamiseks osas, mis nõuab kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist.

11. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. VangS § 41 lg 1 alusel koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine, karistus-

3-12-1898 5(6) järgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohustus ristata saatmisel käed selja taga ongi just selline ebameeldivus, mis kaasneb vangistuses viibimisega, kuna vabaduses liikumisel ei ole isikutel käte asetamise reegleid kehtestatud. Julgeolek tähendab kaitstust ohtude eest. Järelevalve kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse mh ka kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek. Järelevalve on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Vaidlust ei ole selles, kas valvurid liiguvad kinnipeetavate ees või taga, vaid kas nõue liikuda käed ristatult selja taga on julgeoleku tagamiseks vajalik. Nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise kaalutlusest, s.o kinnipeetava üle tõhusama järelevalve tagamine või võimaliku õigusrikkumise ennetamine või selle tagajärgede leevendamine.

12. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.07.2013 otsusega A. Eu apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2012 otsuse haldusasjas nr 3-12-1898 muutmata (resolutsiooni p 1) ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 2).

13. A. E esitas 25.10.2013 kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tühistada Tallinna Vangla kodukorra p 4.1 esimene lause osas, mis nõuab kinnipeetavalt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas haldusasjas nr 3-3-1-69-13 A. Eu kassatsioonkaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1) ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2013 otsuse haldusasjas nr 3-12-1898 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (resolutsiooni p 2). Riigikohus leidis, et menetlusosalisi ei olnud kohtumenetluse kestel teavitatud kohtukoosseisu muutumisest, mille näol on tegemist menetlusnormide olulise rikkumisena.

14. Ringkonnakohus teavitas 07.01.2014 määrusega menetlusosalisi uuest kohtukoosseisust, tegi teatavaks kohtuotsuse teatavakstegemise aja ning andis tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks. Vaidluse eset puudutavaid taotlusi menetlusosaliste poolt ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid. HKMS § 201 lg 4 alusel ei põhjenda ringkonnakohus otsust pikemalt, märkides üksnes järgmist.

16. Vaidlust ei ole selles, et A. E on kinnipeetav, kelle suhtes on õigus kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. VangS § 41 lg 2 lause 3 näeb ette, et piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Erinevalt kaebajast on ringkonnakohus seisukohal, et käed seljal liikumine on vangla julgeoleku tagamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu. Tegemist on kolmeastmelise testiga, mille abil kohtupraktikas kontrollitakse rakendatava abinõu proportsionaalsust.

Sobivuse nõudele vastab iga abinõu, mis aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Vangla julgeolekut võivad mõjutada füüsilised ründed või ka näiteks esemete, teadete edasiandmine. Asja-

3-12-1898 6(6) olu, et käed seljal kõndimine ei pruugi ründeid julgeolekule täiesti välistada, pole siinkohal tähtis. Kui kinnipeetav kõnnib käed seljal saatja pilgu all, on esemete, teadete edasiandmine või ründerelvade kandmine igal juhul raskendatud. Seega aitab abinõu kaasa julgeoleku tagamisele ning on sobiv eesmärgi saavutamiseks.

Vajalikkuse põhimõtte kohaselt on meede lubatav, kui konkreetse eesmärgi saavutamiseks ei esine leebemat meedet. Kaebaja leiab, et kinnipeetavate läbiotsimine on abinõu, mis peaks välistama võimaluse, et kinnipeetavad kannavad kaasas lubamatuid esemeid. Läbiotsimist ei saa pidada leebemaks meetmeks kui käed seljal kõndimine, sest põhjalik läbiotsimine riivab isiku privaatsust hoopis suuremal määral. Lisaks ei avastata läbiotsimisel kõiki keelatud esemeid. Kinnipeetavatele esitatud nõue kõndida vangla territooriumil reeglina käed seljal ristatult ei põhjusta kinnipeetavatele kannatusi ega mingitest hüvedest ilma jäämist. Sellest leebemat vahendit, mis samavõrra aitaks kaasa julgeoleku saavutamisele, ringkonnakohus ei tuvastanud.

Abinõu on mõõdukas. Kinnipeetavate liikumine vangla territooriumil kujutab endast iseenesest ohtlikku olukorda võrreldes kinnipeetavate kambris viibimisega, sest järelevalve ning kinnipeetavate ja vangla ametnike ohutuse tagamine on suuremal territooriumil raskendatud. Seepärast on õigustatud piirangute rakendamine kõigi vangla territooriumil liikuvate kinnipeetavate suhtes, viimata eraldi läbi kaalumist konkreetse isiku ohtlikkuse osas. Enne igakordset saatmist ohtlikkuse testi läbiviimine nõuaks vanglaametnikult aega ning arvestades seda, et käed seljal kõndimine ei kujuta endast erilist piirangut, oleks kinnipeetavale rakendatava piiranguga võrreldes liiga kulukas, sest nõuaks täiendavate vanglaametnike palkamist. Kaebaja väide, et käed seljal kõndimine raskendab tasakaalu hoidmist ja kukkumisel ei jõua kinnipeetav käsi appi võtta, mistõttu võib saada vigastada, ei ole usutav. Tervele inimesele ei valmista raskusi tasakaalu hoidmine käed seljal kõndides. Kaebaja on ise apellatsioonkaebuses märkinud, et seljal ristatud käsi saab kähku ründeks kasutada, ilmselt saab neid siis sama kähku kasutada ka kaitseks kukkumise korral. Nagu vangla viitas, pole seni teada ühtegi juhtumit, mil käed seljal kõndimine oleks tinginud kinnipeetava vigastuse.

17. Tallinna Vangla on palunud jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna A. Eu kaebus jäi rahuldamata ja Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, jäävad poolte võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets