3-12-2631/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2631 Haldusasi M Ma kaebus Kaitseväe Põhja Kaitseringkonna 23. detsembri 2012. a käskkirja nr 329P tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. juuli 2013. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – M M Vastustaja – Kaitsevägi Menetluse alus ringkonnakohtus M Ma apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M Ma apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. juuli 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-2631 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. märtsil 2014 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-12-2631 2(14) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe Põhja Kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Rene Brus määras 23.11.2012 käskkirjaga nr 329P leitnant M Male distsiplinaarkaristusena noomituse keelatud käsu andmise, Põhja Kaitseringkonna ülema 07.12.2011 käskkirjaga nr 258 kinnitatud „Põhja Kaitseringkonna teenistustoimkondade ühtne tegevusjuhend“ punkti 29 ja lisa 1 „Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidaja ja korrapidaja abi teenistusjuhend“ punktide 2.2 ja 2.5 ning Vahipataljoni ülema 17.02.2012 käskkirjaga nr 26 kinnitatud Vahipataljoni päevakorra rikkumise eest.

Käskkirja kohaselt täitis Põhja Kaitseringkonna CIMIC ohvitser leitnant M. M 31.08.2012 kella 08.30-st kuni 01.09.2012 kella 08.30-ni operatiivkorrapidaja ülesandeid vastavalt Põhja Kaitseringkonna ülema 30.08.2012 käskkirjale nr 4071K „Toimkonna määramine“ ja Põhja Kaitseringkonna ülema poolt 26.07.2012 kinnitatud „Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidajate teenistusgraafikule“ PKRK-7.2-1.2/44096. M. M suundus 31.08.2012 umbes kella 18.00 paiku kontrollima Vahipataljoni kasarmuhoone tubade korrasolekut. M. M avastas, et 1.

õppekompanii 2. õpperühma toas istus üks ajateenija põrandal ja sõi näkileiba, lisaks olid ajateenijate kapid segamini. Samuti olid kapid segamini 1. õppekompanii 5. õpperühma ruumides. Seejärel andis M. M mõlemale rühmale korralduse rivistuda riviplatsile. 1. õppekompanii 2. õpperühmale andis M. M korralduse tuua igast jaost üks kapp alla riviplatsile (kokku 3 kappi), teha kapid korda ja viia need tagasi üles kasarmuhoonesse. Kokku võttis see tegevus aega 15-20 minutit ja 2. rühma ajateenijad suundusid kell 18.30 õhtusöögile. 1.

õppekompanii 5. õpperühmale andis M. M korralduse koguneda takistusraja juurde, mis läbiti kahes võistkonnas teavevõistluse põhimõttel. Takistusraja läbimine võttis aega umbes 30 minutit ja kogu tegevus lõppes umbes kell 18.30. Pärast seda andis M. M ühele takistusraja läbinud meeskonnale korralduse kirjutada näidend ja teisele võistkonnale korralduse näidend kell 20.00 Vahipataljoni võimla hoones ette kanda. Seejärel suundusid 5. rühma ajateenijad õhtusöögile. Kell 20.00 kogunesid 1. õppekompanii 5. õpperühma ajateenijad ja leitnant M.

M võimlahoonesse, kus määratud ajateenijad kandsid ette umbes 5- minutilise näidendi. Lisaks avastas M. M 31.08.2012, et häiregrupil puudus vajalik väljaõpe ning viis Vahipataljoni ülema 30.04.2012 kirjale nr 2676 tuginedes läbi häiregrupi tunniplaanivälise väljaõppe (tutvustati vajalikku dokumentatsiooni ja harjutati Rahumäe sõjaväelinnaku ringkaitset), mis algas kella 18.20–20.00 vahel ja kestis umbes tund aega. Leitnant M. M ei teinud häiregrupi puuduliku ettevalmistuse ja läbi viidud täiendava väljaõppe, samuti 1. õppekompanii 2. ja 5.

õpperühmale läbi viidud tunniplaaniväliste tegevuste kohta sissekannet operatiivkorrapidamise üleandmise ja vastuvõtmise raamatusse ega kandnud sellest ette Põhja Kaitseringkonna ülemale kolonelleitnant R. Brusile 01.09.2012 hommikul operatiivkorrapidamise üleandmisel.

Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 34 lg 1 p 2 kohaselt on keelatud anda käsku, mis ületab käsu andja käsuõiguse ulatust. Keelatud käsu andja võetakse KKS § 35 lg 4 kohaselt distsiplinaarvastutusele. Põhja Kaitseringkonna ülema 07.12.2011 käskkirjaga nr 258 kinnitatud tegevusjuhendi p 29 kohaselt kannavad toimkondlased ülemale ette kõigist vahejuhtumitest ja avastatud puudustest. Juhendi lisa 1 (operatiivkorrapidaja teenistusjuhend) p 4.1 järgi allub operatiivkorrapidaja vahetult Põhja Kaitseringkonna ülemale. Operatiivkorrapidaja teenistuse eesmärk on lisa 1 p 2.2 kohaselt tagada Vahipataljoni päevakorrast kinnipidamine ja p 2.5 kohaselt tagada Põhja Kaitseringkonna ülema

3-12-2631 3(14) informeeritus kõigist Rahumäe tee sõjaväelinnakus aset leidnud vahejuhtumitest. Vahipataljoni päevakorra järgi toimub 17.55–18.35 viimane õppetund, 18.20–19.45 õhtusöök ja 18.50–20.30 on ajateenijatele nähtud ette vaba aeg. Päevakorda võib muuta vaid pataljoniülema loal.

Operatiivkorrapidajana tegutsenud leitnant M. M tunnistab 1. õppekompanii 2. ja 5. õpperühmale eelkirjeldatud tegevuste läbiviimist. Tunniplaani järgi oleks riviplatsil ja takistusrajal toimunud tegevuste ajal pidanud toimuma relvastuse ja varustuse hooldus ning õhtusöök, näidendi ettekandmise ajal aga oli nähtud ette vaba aeg. Õpperühmadele antud korraldustega ületas M. M korduvalt oma käsuõiguse ulatust ja andis KKS § 34 lg 1 p 2 mõistes keelatud käske. Samuti ei taganud M. M Vahipataljoni päevakorrast kinnipidamist ega Põhja Kaitseringkonna ülema informeeritust vahejuhtumitest. Sellega on M. M pannud toime distsipliinirikkumise kaitseväe distsiplinaarseaduse (KDS) § 8 lg 1 tähenduses (teenistuskohustustega ettenähtud nõuete mittekohane täitmine). M. M oli operatiivkorrapidaja õigustest ja kohustustest teadlik (olles ka varem korduvalt operatiivkorrapidajana tegutsenud), kuid ei täitnud neid kohaselt. Kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine.

2. M M esitas 17.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväe Põhja Kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkirja nr 329P tühistamiseks. Käskkiri on koostatud KDS § 52 lg-s 1 sätestatud 30-päevast tähtaega ületades (kuna ülem sai menetluse läbiviimise tinginud asjaoludest teada hiljemalt 04.09.2012, siis möödus tähtaeg 04.10.2012) ning vastustaja on selle omaks võtnud. Karistuse määrajal on kohustus selgitada süüteoga seonduvad asjaolud välja õigeaegselt ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kui tähtaega on ületatud, ei ole karistuse määramine enam võimalik. Tähtaja pikendamiseks puudub õiguslik alus. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on rikutud ka haldusmenetluse reegleid. Distsiplinaarmenetluse algatamist ei ole nõuetekohaselt vormistatud. Dokumendihaldussüsteemi kaudu tööülesandena isikult seletuse küsimine ei asenda teenistusliku juurdluse alustamise käskkirja ja selle menetlusalusele isikule teatavakstegemist. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1 p 1 nõudeid, samuti ei ole kaebajale tagatud õigust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud, vaid ta pidi seda ise nõudma, misjärel võimaldati tal kaks päeva pärast juurdluskokkuvõttega tutvumist vestelda asutuse juristiga. Nimetatud tähtaeg oli liiga lühike.

Vaidlustatud käskkiri on tõendamata, põhjendamata ja kaalutlemata (s.o ei vasta HMS § 54 nõuetele). „Vahejuhtumi“ sisu ei ole määratletud. R. Brus ei ole pidanud kaebaja poolt antud korraldusi sisuliselt keelatuteks, vaid rõhutab üksnes nende kooskõlastamatust. Seega ei ole lubatud ja keelatud tegevused üheselt piiritletud. Käskkirjast ei selgu, kas tegemist oli üldse keelatud tegevusega või seisnes rikkumine selles, et M. M ei küsinud R. Brusi luba või ei kandnud sellest hiljem suuliselt ette või ei kirjutanud seda korrapidamise raamatusse. Kõiki nimetatud variante on menetluse jooksul peetud võimalikeks, kuid selline olukord on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Käskkirjas ei ole viidatud ühelegi tõendile, millele otsus tugineb, samuti ei kajasta käskkiri M. Ma vastuväiteid juurdluskokkuvõttele ega nende mittearvestamise põhjendusi. Karistuse määramine ei ole õiguspärane, kuna distsiplinaarmenetlust pole viidud läbi korrakohaselt. Kui isikule heidetakse ette mitut eraldi karistamist võimaldavat tegu, siis tuleb iga tegu kirjeldada ja näidata ära, milline on karistus nimetatud teo eest. Vastustaja seda antud juhul teinud ei ole. Juurdluskokkuvõttes peeti rikkumiseks muu hulgas häiregrupile väljaõppe korraldamist ja kokkuvõttes tehti ettepanek määrata M. Male noomitus. Lõplikus otsuses ei ole seda enam ette heidetud (s.o kogumist langes üks tegu ära), kuid kaalutlusotsuse tegemisel pole seda arvestatud (vt Riigikohtu

3-12-2631 4(14) lahend nr 3-3-1-10-09). M. Male distsiplinaarkaristuse teatavakstegemisel ei ole järgitud KDS § 52 lg-t 3 (s.o karistust ei tutvustanud mitte selle määranud ülem, vaid jurist).

3. Kaitsevägi vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vahipataljoni ülem kolonelleitnant Kalle Teras informeeris Põhja Kaitseringkonna ülemat leitnant M. Ma poolt 31.08.2012 operatiivkorrapidajana 1. õppekompanii ajateenijatele läbi viidud tunniplaanivälistest tegevustest ning taotles teenistusliku juurdluse algatamist 04.09.2012. Põhja Kaitseringkonna ülem otsustas teenistusliku juurdluse algatamise 05.09.2012 ja määras selle tähtajaks 15.09.2012. M. M esitas omapoolse seletuse ülemale 14.09.2012, kuigi selle esitamise tähtaeg oli 07.09.2012. Seega ei olnud võimalik teenistuslikku juurdlust 15.09.2012 lõpetada. R. Brus kinnitas kohtus, et teatas M. Male 2012. a septembris suuliselt, et algselt määratud tähtaeg pikeneb kahe teise juurdluse tõttu (need puudutasid juulis toimunud sündmusi, kuigi avastati hiljem). Kaebaja väide pikendamisest mittearusaamisest ei ole usutav. Põhja Kaitseringkonna ülemal oli õigus enda määratud teenistusliku juurdluse tähtaega muuta. Juurdluse tähtaja pikendamise vormistamata jätmine on küll ebakorrektne, kuid see menetlusviga ei saanud lõpptulemust mõjutada. Menetluse läbiviimisega ei ole ebamõistlikult ega põhjendamatult viivitatud ning KDS § 52 lg-s 1 sätestatud tähtaegu ei ole rikutud (juurdluskokkuvõte kinnitati 16.11.2012 ja karistus määrati 23.11.2012). Kaebaja viidatud 30-päevane tähtaeg kohaldub vaid juhtudel, kus teenistuslikku juurdlust läbi ei viida. M. M on esitanud oma seletused 14.09.2012 ja 15.10.2012 ning tema 22.11.2012 täiendavatele seisukohtadele juurdluskokkuvõtte kohta vastas Põhja Kaitseringkonna ülem 23.11.2012. Seega oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud.

Vaidlustatud käskkiri on ka materiaalselt õiguspärane. Päevakorra täitmine on kohustuslik ja päevakorda võib muuta üksnes pataljoniülema loal. Tunniplaanis on muudatusi pädev tegema kompaniiülem. Operatiivkorrapidajal selliste muudatuste tegemiseks pädevus puudus. Kappide riviplatsile toomine ja tagasiviimine ega takistusriba läbimine ei ole relvastuse ja varustuse hooldus, millega ajateenijad pidid tunniplaani kohaselt sellel ajal tegelema. Näidendi etendamise ajal oli ajateenijatele nähtud ette vaba aeg. Avastades sõdurikappides asjade paigutamise mitteettenähtud viisil, oli M. Mal pädevus anda käsk kapid korda teha tema poolt mõistlikult määratud ajaks, mille möödudes võinuks ta ise või korrapidaja abi minna kappide korrasolekut kontrollima. Seega olid M. Ma poolt antud käsud kappide edasitagasi transportimiseks, takistusriba läbimiseks ja näidendi ettekandmiseks keelatud käsud operatiivkorrapidaja pädevuse ületamise tõttu. Samuti rikkus M. M kohustust tagada Põhja Kaitseringkonna juhtkonna informeeritus kõikidest asetleidnud vahejuhtumitest, sest ta ei kandnud ülemale ette tema poolt ajateenijatele läbi viidud tunniplaanivälistest tegevustest. Kaebaja jättis tegemata ka nõutavad sissekanded avastatud puuduste ja vahejuhtumite kohta Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise-vastuvõtmise raamatusse. Häiregrupi juhendamist ei käsitletud käskkirjas distsiplinaarsüüteona ega arvestatud distsiplinaarkaristuse määramisel, mida M. Male ka selgitati. Kaebajale on määratud võimalikest kergeim distsiplinaarkaristus (noomitus) õiguspäraselt.

4. Tallinna Halduskohus jättis 02.07.2013 otsusega M. Ma kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. M. Male määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ja tähtaegne ning selle tühistamiseks puudub alus. Menetlusosalised ei vaidle 31.08.2012 toimunud sündmuste faktiliste asjaolude üle (sh ajateenijatele antud korralduste sisu ja neist ülemate mitteteavitamine ning nende operatiivkorrapidamise raamatus kajastamata jätmine). Tallinna Halduskohtu 29.05.2013 istungil kuulati tunnistajana üle Põhja Kaitseringkonna ülem R. Brus, kes kinnitas, et ta teavitas M. Mat juurdluse läbiviimise tähtaja pikendamisest suuliselt ega kaalunud kaebajale raskema karistuse määramist. Kohtul ei ole alust R. Brusi ütluste usaldusväärsuses kahelda. Vastustaja märgib õigesti, et juurdluskokkuvõtte esitamise

3-12-2631 5(14) tähtaja pikendamine, millest kaebajat suuliselt teavitati, ei mõjutanud juurdluse käiku, sisu ega lõpptulemust. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse osas ega korda neid. M. Male ei ole distsiplinaarkaristust määratud kontrollimata andmete alusel. Vastustaja on viinud läbi teenistusliku juurdluse ja kogunud tõendeid (ettekanded, seletuskirjad jms) ning jõudnud selle tulemusel juurdluskokkuvõttes ja käskkirjas toodud õigete järeldusteni. Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamisõigust. M. Male anti võimalus esitada omapoolsed selgitused nii suuliselt kui kirjalikult. Vaidlustatud käskkirjas on distsiplinaarkaristuse määramist piisavalt põhjendatud, kirjeldades faktilisi asjaolusid, tuues välja rikkumised ja õiguslikud alused ning kaalutlused karistuse määramisel. Kaebaja on oma 12.09.2012 seletuskirjas rikkumiste toimepanemist tunnistanud (s.o jättis muudatused ajateenijate vaba aja veetmises kompaniiülemaga kooskõlastamata) ning talle on määratud kergeim distsiplinaarkaristus, mille määramise otsustas ülem isiklikult. M. Ma väide karistuse ebaproportsionaalsusest ja kaalumatusest on paljasõnaline ning karistuse valikus kahtlemiseks ei anna alust juba ainuüksi see asjaolu, et määratud karistus on võimalikest kergeim. Vastustaja on juurdluskokkuvõttes ja käskkirjas distsiplinaarsüüteod määratlenud õigesti ja need ka lahti kirjutanud. Kaebaja pidi operatiivkorrapidajana teadma, et kõnealuseid korraldusi andes tuleb need eelnevalt ülemaga kooskõlastada ning kanda operatiivkorrapidamise raamatusse. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega (sh õigusliku alusega) neid üle kordamata. Asjas ei ole tuvastatud selliseid menetlusnormide rikkumisi, millega oleks võinud kaasneda ebaõige otsustuse tegemine. Vaidlustatud käskkiri on selge ja arusaadav ning kajastab haldusorgani kaalutlusi isiku distsiplinaarvastutusele võtmisel, sh karistuse valikut. Vastustaja on kohaldanud diskretsiooni õiguspäraselt ega ole väljunud selle piiridest, valides kõige kergema distsiplinaarkaristuse. Kaebuse motiivid on vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ebapiisavad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. M M palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme ning teinud ebaõige kohtulahendi.

Distsiplinaarkaristus on määratud KDS § 52 lg-s 1 sätestatud 30-päevast tähtaega ületades. Kuna ülem sai menetluse läbiviimise tinginud asjaoludest teada hiljemalt 04.09.2012, möödus tähtaeg 04.10.2012. Juurdluskokkuvõtte esitamise tähtajaks oli määratud 15.09.2012 ja see tehti ka M. Male teatavaks. Juurdluskokkuvõtet tutvustati apellandile 19.11.2012 allkirja vastu, kuid seda ei toimetatud temale kätte. Kohus luges R. Brusi ütlustega tõendatuks, et M. Mat teavitati teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaja pikendamisest suuliselt (teadmata kuupäeval ja õiguslikul alusel), kuid ei ole hinnanud apellandi poolt viidatud asjaolu, et R. Brusi väitel oli tähtaja edasilükkamise põhjuseks täiendavate ütluste võtmise vajadus, kuid ükski tõend seda ei kinnita. M. Ma 15.10.2012 protokollitud selgitused on võetud apellandi enda nõudmisel. Kohus ei ole hinnanud kaebuses toodud selgitusi KDS § 52 muutmise seaduse eelnõu kohta (s.o seadusandja eesmärk oli sätestada karistuse määramise tähtajaks 30 päeva ja distsiplinaarsüüteo aegumistähtajaks üks aasta). Karistuse määrajal on kohustus otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul (vt Riigikohtu lahend nr 3- 3-1-4-02, p 2). Karistuse tähtaegne määramine on isiku põhiõigus, mistõttu on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et tähtaja ületamine ei mõjutanud menetluse lõpptulemust. Ühe distsiplinaarmenetluse eelistamine teisele rikub võrduspõhimõtet. Personaliküsimus (ainult ühe juristi olemasolu) võib küll distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist raskendada, ent ei õigusta distsiplinaarkaristuse määramisega viivitamist (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-89-07, p 9). Halduskohus ega vastustaja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule

3-12-2631 6(14) alusele, mille alusel võis ülem tähtaega pikendada. Eelneva põhjal tuleb vaidlustatud käskkiri tähtaja rikkumise tõttu tühistada.

Distsiplinaarasja menetlemisel on rikutud seaduses sätestatud menetlusreegleid. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja väidet menetluse alustamise korra rikkumise kohta. Isikule peab olema teada, et tema suhtes on distsiplinaarmenetlust alustatud ja millise rikkumise suhtes. M. Ma 12.09.2012 ja 14.09.2012 seletused on käsitatavad tõenditena HMS § 38 lg 2 tähenduses, mitte HMS § 40 kohase ärakuulamisena (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-03). Nõuetekohane ärakuulamine on võimalik alles pärast kõigi tõendite kogumist. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite ja tõendi (Kaitseväe 08.02.2013 kiri), et M.

Mal ei võimaldatud asja materjaliga piisavalt tutvuda, sest see oli mahukas ja dokumentidest lubati teha üksnes väljavõtteid. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis toob haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kaalutlusi, millest haldusorgan otsuse tegemisel lähtus, samuti ei ole põhjendatud apellandi vastuväidetega mittearvestamist. Kohus ei ole hinnanud apellandi väidet, et ülema teavitamise kohustus oli täidetud, sest rühmaülem nooremleitnant Edgar Pau seletuste kohaselt oli ta M.

Ma poolt läbiviidud tegevustest teadlik. Kompaniiülema teavitamise kohustus oli rühmaülemal ning kui viimane nõuetekohaselt ei reageeri ja tegevused toimuvad tema teadmisel, siis olid tegevused järelikult kooskõlastatud ja lubatud ning teavitamiskohustus M. Ma poolt täidetud. Määratlemata on, mida pidada vahejuhtumiks, millest tulnuks Põhja Kaitseringkonna ülemat informeerida. R. Brus ei ole pidanud kaebaja tegevust sisuliselt keelatuks, vaid heitis ette kooskõlastuse puudumist. Järelikult ei olnud apellandil võimalik üheselt ette teada, millised tegevused on lubatud ja millised mitte.

Käskkirjast ei selgu, kas tegemist oli üldse keelatud tegevusega või seisnes rikkumine selles, et M. M ei küsinud R. Brusi luba või ei kandnud sellest hiljem suuliselt ette või ei kirjutanud seda korrapidamise raamatusse. Kõiki nimetatud variante on menetluse jooksul peetud võimalikeks, kuid selline olukord on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Isik peab teadma, milline tegevus on keelatud ja milline on sellise tegevuse tagajärg. Pärast teo toimepanemist selgitamine, et ülem ei pea seda õigeks ja peab tegu karistuse vääriliseks, nimetatud põhimõttele ei vasta.

Halduskohus on märkinud, et M. M võttis 12.09.2012 seletuses kompaniiülema teavitamata jätmise omaks, kuid pole selgitanud, miks kaalub nimetatud seletus üles kõik ülejäänud tõendid, millest selgub, et M. Mal ei olnudki kohustust kompaniiülemat teavitada.

Vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne. Kui isikule heidetakse ette mitut eraldi karistamist võimaldavat tegu, siis tuleb iga tegu kirjeldada ja näidata ära, milline on karistus nimetatud teo eest. Antud juhul on karistus määratud tegude kogumi eest, kuid vastustaja pole selgitatud, millist osakaalu on iga rikkumine karistuse määramisel omanud. Juurdluskokkuvõttes peeti rikkumiseks muu hulgas häiregrupile väljaõppe korraldamist ja kokkuvõttes tehti ettepanek määrata M. Male noomitus. Lõplikus otsuses ei ole seda enam ette heidetud (s.o kogumist langes üks tegu ära), kuid kaalutlusotsuse tegemisel pole seda arvestatud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-10-09). Vahejuhtumist teavitamata jätmisel on M. Ma süü tõendamata. Ainuüksi kõige kergema karistusliigi valik ei tähenda, et tegemist oleks soodsa haldusaktiga, mille puhul põhjendamiskohustust täitma ei peagi.

6. Kaitsevägi vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt. KDS § 52 lg-st 1 tulenevalt määratakse teenistusliku juurdluse korral karistus hiljemalt 10. päeval pärast juurdluskokkuvõtte esitamist, kuid mitte hiljem kui ühe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemisest arvates.

3-12-2631 7(14) Apellandi poolt viidatud kaitseväe distsiplinaarseaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (639 SE) seletuskirjast ei ilmne, et seadusandja oleks tahtnud muuta või lühendada KDS §-s 52 juba 1997. aastast kehtinud teenistusliku juurdluse korral kohalduvat karistuse määramise tähtaega. Vastupidi, muudatustega tähtaegu hoopis pikendati. Varasemaga sarnane regulatsioon sisaldub ka alates 01.04.2013 kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 185 lg-s 1 ning seda on selgitatud KVTS eelnõu (172 SE) seletuskirjas (lk 193-194). Seega on seadusandja läbivalt eristanud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegu teenistusliku juurdluse (distsiplinaarjuurdluse) läbiviimise ja mitteläbiviimise (lihtmenetluse) korral. Apellandi osundatud 30-päevane tähtaeg kohaldub vaid juhul, kui rikkumise asjaolud on selged ja pole vaja viia läbi eraldi teenistuslikku juurdlust. Kuna M. Ma juhtumi osas viidi asjaolude selgitamiseks läbi teenistuslik juurdlus, mille kokkuvõte kinnitati 16.11.2012, on karistus 23.11.2012 käskkirjaga määratud tähtaegselt. Menetluse läbiviimisega ei ole ebamõistlikult ega põhjendamatult viivitatud.

Kaitseväelaste distsiplinaarmenetluse kord oli kuni 01.04.2013 reguleeritud KDS-ga, milles puudub viide HMS kohaldamisele. KDS § 66 andis Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada kaitseväe distsiplinaarmäärustik (Vabariigi Valitsuse 17.12.1999 määrus nr 388), mis ei sisaldanud samuti viidet HMS kohaldamisele. Seega oli kaitseväelaste distsiplinaarmenetlus reguleeritud erinormidega ja HMS täiendavalt kohaldamisele ei kuulunud (vt HMS § 112 lg 2), kuna valdkond oli reguleeritud piisava detailsuse, mahu ja tihedusega. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et menetluse alustamine ei toimunud korrektselt. M. M sai Põhja Kaitseringkonna ülema 05.09.2012 otsusest tema suhtes teenistusliku juurdluse algatamise ning temalt selgituse küsimise kohta teada samal päeval ning vastav dokument sisaldas ka piisavalt täpset kirjeldust, millise sündmusega juurdlus seondub. Seda kinnitab mh asjaolu, et apellandi enda seletuskirjade põhjal teadis ta täpselt, mille kohta seletusi on soovitud. M. M on kaudselt möönnud, et R. Brus teavitas teda teenistusliku juurdluse tähtaja pikendamisest suuliselt. Põhja Kaitseringkonna ülem R. Brus oli pädev tema enda poolt määratud teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaega edasi lükkama (vt Kaitseväe distsiplinaarmäärustiku p 188 ja p 189 ap 2). Lisaks poleks olnud reaalne, et olukorras, kus M. M ise esitas oma seletuskirja 07.09.2012 asemel alles 12.09.2012, oleks teenistuslik juurdlus suudetud lõpetada juba esialgselt määratud 15.09.2012. Teenistusliku juurdluse läbiviimise tähtaja pikendamine ei mõjutanud juurdluse käiku, sisu ega lõpptulemust. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et ülema otsus tõsta kahe teise teenistusliku juurdluse läbiviimine ettepoole apellandi suhtes läbiviidud teenistuslikust juurdlusest, rikkus võrdsuspõhimõtet. Kõnealused teised sündmused toimusid ajaliselt varem kui 31.08.2012. Nagu halduskohus märkis, on kaebajale olnud tagatud võimalus olla ära kuulatud nii suuliselt kui ka kirjalikult.

M. Male etteheidetud distsiplinaarsüüteod on tõendatud, vaidlustatud käskkiri on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud ning määratud karistus proportsionaalne. Apellandi poolt antud käsud olid keelatud operatiivkorrapidaja pädevuse ületamise tõttu ning see on käskkirjas selgelt esile toodud. Väited õiguskindluse põhimõtte rikkumisest on põhjendamatud. M. M pidi vastava dokumentatsiooniga tutvumisest tulenevalt ja ka oma varasemast kogemusest olema teadlik, milline on operatiivkorrapidaja pädevus. Käskkirjas kajastatud süüteod on tõendatud distsiplinaarmenetluse materjalidega. Teavitamiskohustuse täitmata jätmise osas ei ole vaidlust, et avastatud puuduste ja toimunud tegevuste kohta M. M operatiivkorrapidamise üleandmise-vastuvõtmise raamatusse sissekandeid ei teinud ega teavitanud neist ülemat operatiivkorrapidamise üleandmisel ka suuliselt. Küsimus vahejuhtumi mõistest ei ole asjakohane, sest apellandil oli operatiivkorrapidajana tegutsedes kohustus teha sissekanded ning ülemat informeerida vahejuhtumitest, tähelepanekutest, puudustest, kontrollkäikude tulemustest. Kõnealused sündmused kuuluvad igal juhul selle loetelu alla. Ekslik on ka arvamus, nagu asendanuks rühmaülem E. Pau teavitamine M. Ma teavitamiskohustust

3-12-2631 8(14) operatiivkorrapidajana. Pataljoni juhib ja selle päevakorra kinnitab pataljoniülem. Vahipataljoni õppeallüksuse kodukorra (p 2 ap c) kohaselt on kompaniiülemal õigus teha muudatusi õppeja vaba aja suhtes. Rühmaülemal sellised õigused puuduvad, mistõttu ei õigustaks isegi E. Pau nõusolek M. Ma poolt päevakorra õigusvastast rikkumist ega saaks see asendada operatiivkorrapidaja informeerimiskohustust. Häiregrupi väljaõppe osas kinnitas Põhja Kaitseringkonna ülem 23.11.2012 vastuses M. Ma 22.11.2012 täiendavatele selgitustele, et häiregrupi väljaõpet distsiplinaarkaristuse määramisel ei arvestata ning seda pole vaidlustatud käskkirjas distsiplinaarsüüteona käsitletud. Kõigi distsiplinaarsüütegude osas kogumis on M. Male määratud kergeim võimalik distsiplinaarkaristus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas õige ja selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

8. Ringkonnakohus analüüsib esmalt vastustaja seisukohta, et HMS normid ei ole kaitseväelase distsiplinaarmenetluses asjassepuutuvad. Kaitsevägi on iseenesest õigesti viidanud, et HMS § 112 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMS sätteid juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Käesoleval juhul asjakohane (kuni 31.03.2013 kehtinud) KDS viidet HMS-le ei sisaldanud. Samuti puudus vastav viide KDS § 66 alusel Vabariigi Valitsuse 17.12.1999 määrusega nr 388 kinnitatud „Kaitseväe distsiplinaarmäärustikus“ (KDM). Riigikohus on 28.04.2009 otsuses nr 3-3-1-30-

09 (p 10) siiski märkinud, et HMS § 112 lg-le 2 vaatamata saab HMS kohaldamise konkreetses valdkonnas välistada üksnes sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega eriregulatsioon, mis on võrreldav HMS enda regulatsiooniga ja tagab isikule HMS-ga võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Seega saavad kaitseväelase suhtes läbiviidavat distsiplinaarmenetlust käsitlevad normid välistada HMS täiendava kohaldamise vaid osas, milles vastav regulatsioon on ammendav.

M. M on käesolevas asjas väitnud Kaitseväe poolt HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1 p 1 ja § 40 rikkumist. Neist sätetest tuleneb haldusorganile kohustus teavitada menetlusosalist teda puudutava haldusmenetluse algatamisest, selgitada menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning kuulata menetlusosaline enne haldusakti andmist ära. Samuti on apellant viidanud HMS §-le 54, mis sätestab haldusakti õiguspärasuse eeldused. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud küsimustes ei saa KDS ega KDM regulatsiooni pidada piisavaks ega taga see menetlusosalisele HMS-ga võrreldavat menetluslikku õiguskaitset, mistõttu on täiendav tuginemine HMS-le asjakohane. Esmajoones ei näinud distsiplinaarseadus ega distsiplinaarmäärustik otseselt ette menetlusosalisele tema menetluslike õiguste ja kohustuste tutvustamist ega üheselt mõistetavalt ka õigust olla enne haldusakti andmist ära kuulatud. KDS § 47 lg-s 4 ja KDM p-s 205 nimetatud selgituste andmine on sätete sõnastust arvestades (s.o „võimalus selgitada oma käitumist / tegu“) HMS § 40 lg-s 1 ettenähtust piiratuma ulatusega, kuigi nimetatud selgitus võetakse pärast teenistusliku juurdluse kokkuvõtte ülemale esitamist (teo asjaolude kindlakstegemiseks menetlusaluselt isikult seletuse võtmise näeb ette KDM p 191). Muu hulgas ei sisalda KDS ega KDM mingeid erisätteid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasuse kohta. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaudselt osutab HMS täiendava kohaldamise lubatavusele ja vajadusele asjaolu, et alates 01.04.2013 kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse (mis reguleerib ka distsiplinaarmenetluse korda) § 1 lg 2 sisaldab selget viidet HMS sätete kohaldamisele selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele.

3-12-2631 9(14)

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et Kaitsevägi ei ole M. Ma suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel menetlusnorme rikkunud. Leitnant M. Ma poolt 1. õppekompanii ajateenijatele 31.08.2012 korraldatud tunniplaanivälise tegevuse läbiviimise asjaolude väljaselgitamiseks teenistusliku juurdluse algatamiseks esitas Vahipataljoni ülem kolonelleitnant K. Teras 04.09.2012 avalduse nr Põhja KRK-10.1-3/12/51071-1 (I kd, tl 12; I kd, tl 57) ning algatamine toimus dokumendihaldussüsteemi vahendusel 05.09.2012 (I kd, tl 10-11; I kd, tl 64-65), millest informeeriti ka M. Mat ja nõuti temalt seletuse esitamist. Dokumendihaldussüsteemis oli seejuures nähtav kogu K. Terase 04.09.2012 avalduses sisalduv informatsioon. Seega oli M. M tema suhtes teenistusliku juurdluse läbiviimisest ja uuritavast sündmusest üheselt mõistetavalt teadlik ning see nähtub ka tema 12.09.2012 seletuskirjast (registreeritud 14.09.2012 nr PKRK-10.1-3/51071-2 – I kd, tl 66-67) ja 14.09.2012 seletuskirjast (nr PKRK-10.1-3/51071-3 – I kd, tl 70), milles on kajastatud üksnes kõnealuseid sündmusi. KDS §-d 46-48 ega KDM p-d 182-189 ei nõua juba distsiplinaarmenetluse algatamisel või teenistusliku juurdluse läbiviimise otsustamisel distsiplinaarsüütegude lõplikku kvalifitseerimist, vaid vastavate menetluste eesmärk ongi selgitada välja, kas tegemist oli distsiplinaarsüüteoga, mis olid selle põhjused ja milline oleks kohane karistus (KDS § 46, KDM p 182).

10. Õige on apellandi hinnang, et tema 12.09.2012 ja 14.09.2012 seletused ega ka tema 15.10.2012 täiendavate selgituste protokoll (I kd, tl 80-83) ei ole käsitatavad HMS § 40 lg 1 kohase ärakuulamisena enne haldusakti andmist, vaid tegemist oli sündmuse tehiolude väljaselgitamiseks tõendite kogumisega KDM p 191 alusel. Sellele osutab selgelt 15.10.2012 protokollis sisalduv hoiatus, et ütluste andmisest keeldumine on distsiplinaarkorras karistatav (sama näeb ette KDM p 191 viimane lause). M. Male on ärakuulamisõigus olnud siiski nõuetekohaselt tagatud, kuna 16.11.2012 kinnitatud teenistusliku juurdluse kokkuvõtet (I kd, tl 50-54) tutvustati talle allkirja vastu 19.11.2013 (I kd, tl 55) ning ta andis 22.11.2012 täiendavad seletused, mis on protokollitud (nr PKRK-10.1-3/51071-5 – I kd, tl 85-86).

M. M esitas 22.11.2012 seisukohtades omapoolsed hinnangud läbiviidud menetlusele (viide juurdluse läbiviimise tähtaja ületamisele ja sellest tulenevale karistamise lubamatusele) ja vastuväited juurdluskokkuvõttes tehtud järeldustele. Muu hulgas tõi apellant seletustes välja, et tema hinnangul ei ületanud ta käsuõigust ega korraldanud tunniplaanivälist tegevust, samuti oli E. Pau tegevusest teadlik ning pidanuks ise kompaniiülemat muudatustest informeerima. Seega tõi apellant juba 22.11.2012 esile enamiku sisulistest vastuväidetest, mille ta on Põhja Kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkirja nr 329P (I kd, tl 18-21;

I kd, tl 99-102) suhtes käesolevas kohtumenetluses esitanud. Seetõttu tuleb väiteid piiratud võimalustest materjalidega tutvuda (s.o materjalid olid mahukad ja tutvumisaeg lühike ning materjalidest võimaldati teha üksnes väljavõtteid) pidada otsituks. Arvestama peab ka sellega, et olukorras, kus KDS § 52 lg 1 teisest lausest ja KDM p-st 219 tulenevalt oli ülem kohustatud distsiplinaarkaristuse määrama hiljemalt 10. päeval pärast teenistusliku juurdluse kokkuvõtte esitamist, siis ei oleks apellandile saanudki anda ärakuulamisõiguse realiseerimiseks märkimisväärselt pikemat aega (juurdluse kokkuvõtet tutvustati talle allkirja vastu 19.11.2012, täiendavaid selgitusi andis M.

M 22.11.2012 ning karistus määrati 23.11.2012). Lisaks ei saa M. Ma jaoks uute materjalide mahtu tegelikkuses pidada ülemäära suureks (juurdluskokkuvõte on koostatud 5-l lehel ja sellel on 17 lisa kogumahuga 57 lehte – vt lisade loetelu I kd, tl 56) ja asetleidnud sündmuste tehiolude üle pole menetluse jooksul olnud vaidlust. Samas moodustasid suure osa juurdluskokkuvõtte lisadest just M. Ma enda ja teiste kaitseväelaste seletuskirjad, mis kajastasid üksnes 31.08.2012 toimunud sündmuste käiku. Ülejäänus hõlmasid materjalid peamiselt teenistusalaseid dokumente, mis olid apellandile varasemast tuttavad.

Kaitsevägi ei ole 08.02.2013 vastuses M. Ma kaebusele (I kd, tl 37-49) kinnitanud, et kaebajale võimaldati teenistusliku juurdluse materjalidega tutvuda ebapiisavalt,

3-12-2631 10(14) vaid väitnud hoopis vastupidist. Samuti ei saa materjalidega tutvumise ebapiisavust järeldada Kaitseväe 08.02.2013 taotlusest halduskohtule mitte edastada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud dokumente vahetult M. Male, vaid võimaldada kaebajal nendega tutvuda kohtu ruumides.

Menetlusosalisele tuleb ärakuulamine võimaldada haldusorgani poolt kaalutlusõiguse alusel määratud vormis (HMS § 5 lg 1) ning see võib toimuda ka suuliselt (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamisõiguse rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et M. M vestles distsiplinaarmenetlust läbi viinud juristi Laura Kivimägiga, mitte aga karistuse määranud ülem R. Brusiga, sest tema vastuväited on protokollitud (sh on apellant oma allkirjaga kinnitanud protokollis kajastatu õigsust ja omapoolsete märkuste puudumist – I kd, tl 86) ja ülemal oli võimalik nendega tutvuda. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust see, kas täiendava seletuse andmine toimus

M. Ma enda nõudmisel või mitte, vaid oluline on temale ärakuulamise võimaldamine. Põhja Kaitseringkonna ülem R. Brus on M. Ma 22.11.2012 täiendavatele selgitustele vastanud 23.11.2012 kirjaga nr Põhja KRK-10.1-3/12/51071-6 (I kd, tl 87-89), milles käsitles apellandi väiteid nii menetlustähtaja ületamise, päevakorra muutmise, häiregrupi väljaõppe, operatiivkorrapidaja teavitamiskohustuse kui ka rühmaülema tegevuse kohta. Muu hulgas on ülem selgelt märkinud, et apellandi vastuväidet arvestades ei võta ta distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse teenistusliku juurdluse kokkuvõttes tehtud etteheidet seoses M. Ma poolt häiregrupi juhendamisega.

11. Teenistusliku juurdluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegu ei ole rikutud. Vaidlust ei ole selles, et R. Brus määras 05.09.2012 teenistusliku juurdluse algatamisel selle läbiviimise tähtajaks 15.09.2012 (I kd, tl 11; I kd, tl 65) ja see tehti ka M. Male teatavaks. Vaidlust ei ole ka selles, et teenistusliku juurdluse kokkuvõte esitati ülemale alles 15.11.2012 ehk oluliselt hiljem, kuid tähtaja pikendamist ei ole dokumentides ega dokumendihaldussüsteemis fikseeritud. Olenemata sellest, kas ja millal R. Brus teavitas M. Mat menetlustähtaja edasilükkamisest ning selle põhjustest ja õiguslikust alusest, ei saaks isegi sellekohane menetlusviga tuua kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist, sest menetluse kestus ei ole antud juhul kuidagi saanud mõjutada selle lõpptulemust. Olukorras, kus KDS teenistusliku juurdluse läbiviimiseks tähtaega ette ei näinud (see oli piiratud üksnes KDS § 52 lg-s 1 sätestatud karistuse määramise lõpptähtajaga) ning KDM p 188 ja p 189 ap 2 andsid R. Brusile õiguse otsustada teenistusliku juurdluse läbiviimine ja määrata selle tähtaeg, tuleneb samadest sätetest ülemale ka õigus enda määratud tähtaega vajaduse korral muuta. Teenistusliku juurdluse tähtaja edasilükkamise põhjused omaksid asja lahendamisel tähtsust vaid juhul, kui kaebus oleks esitatud näiteks menetluse lõpuleviimiseks kohustamiseks või viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks. Asjassepuutumatud on ka väited võrdsuspõhimõtte rikkumisest seoses M. Ma suhtes läbi viidud teenistusliku juurdluse tähtaja edasilükkumisega tulenevalt teiste distsiplinaarmenetluste läbiviimise vajadusest.

12. KDS § 52 lg 1 nägi ette järgmist: „Ülem määrab distsiplinaarkaristuse viivituseta, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, alates distsiplinaarsüüteost teadasaamisest. Teenistusliku juurdluse korral määrab ülem karistuse hiljemalt kümnendal päeval pärast temale juurdluskokkuvõtte esitamist. Karistust ei saa määrata hiljem kui ühe aasta jooksul, alates distsiplinaarsüüteo toimepanemisest.“ Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et KDS § 52 lg 1 teine lause teeb sama sätte esimesest lausest erandi ning teenistusliku juurdluse läbiviimise korral ei ole esimeses lauses toodud 30-päevane tähtaeg asjassepuutuv. Nimetatud tähtajad ei saa toimida korraga, sest vastasel juhul poleks teise lause eraldi sätestamisel mingit mõtet. Samamoodi tuleb üldja erinormina käsitada KDM p 217 ja p 219, mis oma sisult kordavad vastavalt KDS § 52 lg 1 esimest ja teist lauset.

3-12-2631 11(14) KDS § 48 lg 1 ja KDM p 187 kohaselt viiakse teenistuslik juurdlus läbi, kui ülem ei tea süüteo toimepanemise tehiolusid või süüteo tehioludest tulenevalt tuleks süüdlast karistada distsiplinaararestiga. KDS § 48 lg 2 teisest lausest ja KDM p 188 teisest lausest tulenevalt võib süüteo raskust ja teisi asjaolusid arvestades teenistusliku juurdluse läbiviijaks määrata Sõjaväepolitsei. Seega on teenistusliku juurdluse läbiviimine nähtud ette ebaselgemateks ja olulisemateks juhtudeks või tehtud kohustuslikuks enne kaitseväelase põhiõigusi erakordselt piirava distsiplinaarkaristuse (s.o distsiplinaararesti) kohaldamist, mistõttu on selliseks puhuks pikema menetlustähtaja ettenägemine ka sisuliselt põhjendatud. Varasema KDS § 52 lg 1 esimese ja teise lausega sisuliselt identset praegusel ajal kehtivat KVTS § 185 lg-t 1 on Tallinna Ringkonnakohus 02.09.2013 määrustes nr 3-13-1394 (p 7) ja nr 3-13-1396 (p 7) tõlgendanud samuti eelkirjeldatud viisil. Kuna käesoleval juhul toimusid M. Male etteheidetud rikkumised 31.08.2012 ja juurdluskokkuvõte esitati ülemale 15.11.2012, siis oli distsiplinaarkaristuse määramine võimalik kuni 25.11.2012 ning vaidlustatud käskkirja tegemisel on seda järgitud.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et Põhja Kaitseringkonna ülema 23.11.2012 käskkiri nr 329P on nii sisuliselt kui ka vormiliselt õiguspärane ning vastab HMS § 54 nõuetele. Apellant ei ole kohtumenetluse jooksul toonud välja mingeid asjaolusid, mis oleks jäetud kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtmata, ega viidanud arvesse võetud ebakohastele kaalutlustele. Nagu eelnevalt märgitud, on Põhja Kaitseringkonna ülem apellandi 22.11.2012 vastuväidetele vastanud 23.11.2012 kirjaga. Määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, et ülema hinnangud esitatud vastuväidetele ei sisaldu karistuse määramise käskkirjas, vaid eraldi dokumendis. Ülem on muu hulgas võtnud arvesse M. Ma vastuväiteid seoses häiregrupi väljaõppega ja rühmaülem E. Pau informeerimisega. Sisuline vaidlus on asjas olnud üksnes

M. Ma 31.08.2012 tegevuse distsiplinaarsüütegudena kvalifitseerimise põhjendatuses.

14.

M. Male etteheidetud distsiplinaarsüütegude toimepanemine on nõuetekohaselt tuvastatud. Nagu eespool korduvalt märgitud, ei ole sisuliselt vaieldud käskkirjas kirjeldatud 31.08.2012 sündmuste toimumise, vaid üksnes nende distsiplinaarsüütegudena kvalifitseerimise üle. Apellandile on käskkirjas ette heidetud järgmiste süütegude toimepanemist: 1) operatiivkorrapidaja käsuõigust ületavate (s.o kinnitatud päevakorda muutvate) ja seetõttu käskude andmine seoses Vahipataljoni 1. õppekompanii 2. ja 5. õpperühmale tunniplaanivälise tegevuse korraldamisega; 2) päevakorrast kinnipidamise tagamata jätmine, mis on operatiivkorrapidaja ülesandeks; 3) 31.08.2012 toimunud tegevustest (lisaks 2. ja 5. õpperühmale korraldatud tegevustest ka häiregrupile väljaõppe korraldamisest) Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise ja vastuvõtmise raamatusse sissekande tegemata jätmine, millega jäeti Põhja Kaitseringkonna juhtkond informeerimata Rahumäe sõjaväelinnakus toimunud vahejuhtumitest.

15. Apellatsioonimenetluses ei ole M. M esitanud vastuväiteid osas, mis puudutab tema poolt ajateenijatele 31.08.2012 antud käskudega Vahipataljoni päevakorra muutmist ilma selleks pädevust omamata (vt ka M. Ma 12.09.2012 seletus – I kd, tl 67). Samuti ei väida apellant, et ta poleks olnud teadlik operatiivkorrapidaja kohustustest ja pädevusest või poleks tal olnud võimalik end nendega kurssi viia. Muu hulgas nähtub vaidlustatud aktist, et M. M on samu ülesandeid täitnud varemgi. KKS § 34 lg 1 p 2 kohaselt on keelatud anda käsku, mis ületab käsu andja käsuõiguse ulatust. KKS § 35 lg 4 näeb ette, et keelatud käsu andnud ülem võetakse sellise käsu andmise eest distsiplinaarvõi kriminaalvastutusele. Vahipataljoni ülema 17.02.2012 käskkirjaga nr 26 kinnitatud päevakorra (I kd, tl 112-114) kohaselt on selle täitmine kohustuslik ja seda võib muuta ainult pataljoniülema loal. Päevakorra järgi toimub

3-12-2631 12(14) viimane õppetund kell 17.55–18.35, kell 18.20–19.45 on õhtusöök vastavalt ajagraafikule ja kell 18.50–20.30 on ette nähtud vaba aeg. Tunniplaanide (I kd, tl 110-111) järgi toimus 31.08.2012 kuni kella 18.25-ni 1. õppekompanii 2. ja 5. rühma relvastuse ja varustuse hooldus. R. Brus on 23.11.2012 vastuses M. Male põhjendatult selgitanud, et varustuse hooldusena ei ole võimalik käsitada kappide riviplatsile toomist ega takistusraja läbimist. Samuti ei saa ajateenijate vaba aja sisustamiseks pidada neilt käsukorras näidendi kirjutamise ja etendamise nõudmist.

Vahipataljoni ülema 17.02.2012 käskkirjaga nr 27 kinnitatud kodukorra (I kd, tl 134-154) p-dest 1d, 2c ja 2g tulenevalt on vaba aja suhtes muudatuste tegemise õigus kompaniiülemal. Kuivõrd apellandile on ette heidetud üksnes keelatud käsu andmist ja päevakorrast kinnipidamise tagamata jätmist, siis ei oma asja lahendamisel iseenesest tähtsust, kas tema poolt korraldatud tegevused (sh näidendi kirjutamine ja etendamine või nn vigade analüüs ja selle visualiseerimine teemal „Sõduri elu kasarmus, kui ei oleks reegleid“ / „Üks päev kasarmus ilma distsipliini ja korrata“ – vt I kd, tl 15;

I kd, tl 66; I kd, tl 72; I kd, tl 77; I kd, tl 82) olid kasvatuslikult põhjendatud ning tõhusad meetodid distsipliini ja korra tagamiseks. Käsu sisust olenemata ei või selle andmisel ületada käsuõiguse ulatust ning keelatud käsu sisuline õigsus ei muuda selle andmist lubatavaks ega vabasta käsu andjat ettenähtud vastutusest. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti leitud, et M. Mal puudus pädevus päevakorras ja ajateenijate vaba aja veetmises muudatusi ning kuivõrd operatiivkorrapidaja ülesandeks on tagada Vahipataljoni päevakorrast kinnipidamine (vt Põhja Kaitseringkonna ülema 07.12.2011 käskkirjaga nr 258 kinnitatud teenistustoimkondade ühtse tegevusjuhendi lisa 1 p 2.2 – I kd, tl 121), siis pani M.

M toime KDS § 8 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustustega ettenähtud nõuete mittekohane täitmine). Muu hulgas ei ole M. Ma tegevuse hindamisel oluline, et rühmaülem E. Pau oli päevakorra muudatustest teadlik, sest ka temal puudus pädevus päevakorra ja vaba aja suhtes muudatuste tegemiseks ning igal juhul olnuks muudatuste tegemiseks vajalik pataljonivõi kompaniiülema eelnev nõusolek. Vahipataljoni 1. õppekompanii ülem leitnant Raido Jõgi kinnitas 12.09.2012 seletuses (I kd, tl 68), et M. Ma poolt 31.08.2012 läbi viidud tegevused ei olnud temaga kooskõlastatud.

16.

M. M on apellatsioonimenetluses keskendunud väitele, et käskkirjas etteheidetud teavitamiskohustuse rikkumist ei ole toimunud, kuna informeerimise kohustus lasus kas rühmaülem E. Paul või polnud kohustus (s.o vahejuhtumi mõiste) määratletud piisavalt selgelt, et apellandile saaks ette heita selle täitmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et M. Ma seisukohad ei ole põhjendatud. Sõltumata sellest, kas rühmaülem E. Paul lasus samuti teavitamiskohustus või mitte, ei muuda see olematuks operatiivkorrapidajana tegutsenud M. Ma kohustusi informeerida vahejuhtumitest Põhja Kaitseringkonna juhtkonda (vt Põhja Kaitseringkonna ülema 07.12.2011 käskkirjaga nr 258 kinnitatud teenistustoimkondade ühtse tegevusjuhendi p 29 ja lisa 1 p 2.5 – I kd, tl 119 ja tl 121). Seejuures ei ole apellant väitnud ega nähtu see ka E. Pau 08.11.2012 seletustest (I kd, tl 13; I kd, tl 84), et isikutel olnuks omavaheline kokkulepe, et juhtkonda informeerib E. Pau. Lisaks ei olnud E. Pau enda sõnul näidendiga seonduvast üldse teadlik. M. Ma 14.09.2012 seletuse (I kd, tl 70) kohaselt andis ta

E. Paule takistusraja läbimiseks käsu andmise põhjustest ülevaate, kes selle peale üksnes vastas, et „siis on selge“ ja läks minema. Neil asjaoludel on alusetu apellandi seisukoht, et tema oli omapoolsest teavitamiskohustusest vabanenud.

Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kuna vahejuhtumi mõistet ei ole tegevusjuhendis ega selle lisas üksikasjalikult avatud, siis ei saa juhtkonna informeerimata jätmist temale ette heita. Vaidlus puudub selles, et Põhja Kaitseringkonna operatiivkorrapidamise üleandmise ja vastuvõtmise raamatusse (I kd, tl 127-133) M. M 31.08.2012 avastatud puuduste ja toimunud tegevuste kohta sissekandeid ei teinud (p-s 8 „Vahejuhtumid“ juures on märge „ei esinenud“

– I kd, tl 130) ega teavitanud juhtkonda neist ka ühelgi muul viisil. Tegevusjuhendi p 29

3-12-2631 13(14) kohaselt tuleb ette kanda vahejuhtumitest, tähelepanekutest ja avastatud puudustest. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellandile ei saanud mõistlikult jääda arusaamatuks, et tema poolt avastatud puudused korra ja väljaõppe osas ning nende kõrvaldamiseks korraldatud tegevused on oma iseloomult sellised, millest tuleb juhtkonda informeerida. Käskkirjas ei ole heidetud ette mingi konkreetse teavituskanali kasutamata jätmist vaid ükskõik millisel viisil juhtkonna teavitamist. Puudub alus asuda seisukohale, et operatiivkorrapidamise kogemustega ohvitser ei saanud ega pidanudki saama aru oma teo õigusvastasusest. Käskkirjas on õigesti hinnatud, et M. M jättis temal lasuva teavitamiskohustuse täitmata ning pani sellega toime KDS § 8 lg-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustustega ettenähtud nõuete mittekohane täitmine).

17. Vaidlustatud käskkirjaga M. Male määratud distsiplinaarkaristus (noomitus) on ringkonnakohtu hinnangul proportsionaalne. Asjassepuutumatu on apellandi viide Riigikohtu 30.04.2009 otsusele nr 3-3-1-10-09 (p 9), mille kohaselt juhul, kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel on kaalumisotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Sellise olukorraga oleks tegemist vaid siis, kui kohtumenetluse käigus selgub, et mõni tegudest on isikule omistatud alusetult. Samuti omaks ainult sellisel juhul sisulist tähtsust, et karistuse määramise käskkirjas ei ole iga teo karistatavust ja võimalikku karistusmäära eristatud. Kui karistus on määratud rikkumiste kogumi eest ja kõigi kogumisse arvatud tegude toimepanemine leiab kinnitust, siis on karistuse määramine toimunud õiguspäraselt.

Karistuse määramise otsustab pädev ülem, mitte juurdluse läbiviija. Antud juhul pidas Põhja Kaitseringkonna ülem M. Ma karistamist põhjendatuks olenemata sellest, et nõustus apellandi vastuväidetega häiregrupi lisaväljaõppe korraldamise osas. Apellandi tuginemine juurdluskokkuvõttes ja käskkirjas etteheidetud süütegude kogumi erinevusele on alusetu juba ainuüksi põhjusel, et teenistusliku juurdluse kokkuvõttes ei ole tehtud ülemale ettepanekut konkreetse karistuse osas, vaid üksnes ettepanek otsustada M. Ma distsiplinaarkorras karistamine. Ringkonnakohtu hinnangul on Põhja Kaitseringkonna ülem karistuse määramise põhjendatust nõuetekohaselt kaalunud (viidates käskkirjas mh KDS § 12 lg-le 1, millest tuleneb ülema kohustus kasutada abinõusid teadliku distsipliini tugevdamiseks ja distsipliinirikkumiste ärahoidmiseks, samuti KDM p 7 ap-le 7, mille kohaselt on kaitseväedistsipliini tagamise üheks põhiliseks vahendiks ka laitused ja distsiplinaarkaristused) ning olukorras, kus isikule on mitme rikkumise eest kogumis määratud leebeim võimalik karistus (noomitus – KDS § 15 lg 2 p 1, § 16, § 32 lg 1 p 1; KDM p 42 ap 1, p 43, p 164 ap 1), ei ole karistuse valikut tarvis käskkirjas üksikasjalikult põhjendada. Käesolev vaidlus on Riigikohtu 22.10.2012 otsuses nr 3-3-1-46-12 (p 28) kajastatust oluliselt erinev.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb M. Ma apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 02.07.2013 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et M. M on esimese astme kohtumenetluses tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 23) ning apellatsioonkaebuse esitamisel on samuti tasutud riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 7). Muude menetluskulude kohta andmeid esitatud ei ole. Kuna M. Ma apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti M. Ma kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. Kaitsevägi ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus

3-12-2631 14(14) andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman