3-13-2462/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 29. jaanuar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2462 Haldusasi Artur Boiko kaebus Eesti Advokatuuri ja Justiitsministeeriumi tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Artur Boiko määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Artur Boiko Vastustajad Eesti Advokatuur ja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Artur Boiko suhtes alustati kriminaalasi nr 1-13-2276. A. Boiko allkirjastas 3. oktoobril 2012 uurija palvel riigi õigusabi taotluse, mistõttu määrati talle riigi õigusabi korras kaitsjaks Gennadi Kull. A. Boiko mõisteti nimetatud kriminaalasjas talle inkrimineeritud tegude eest süüdi ning tema kanda jäeti menetluskulud.

2. A. Boiko esitas 15. detsembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talt võtta kohustuse tasuda kaitsjateenuse tasu eest 1592,28 eurot ning jätta see riigi kanda. Ühtlasi nõudis A. Boiko Eesti Advokatuuri tekitatud kahju hüvitamist summas 38 000 eurot. Kaebaja märkis, et riigi õigusabi määrati talle vastu tema tahtmist ning selle eest kannab vastutust Justiitsministeerium, kuna tema vastutab kohtu tegevuse eest. Kaebaja teavitas kirjalikult oma soovist riigi õigusabi mitte saada nii talle määratud kaitsjat, advokatuuri kui ka kohut. Kaebajale määratud esindaja tegutses kaebaja volituseta ning esitas ilma kaebaja loata ringkonnakohtule apellatsiooni, kuigi kaebaja soovis seda ise teha ning oli seda märkinud ka maakohtu otsuse kuulutamise järgselt. Seega ei saanud kaebaja oma õiguste kasutamise üle ise otsustada. Kaitsja käitumine tekitas kaebajale kahju.

3. Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2013. a määrusega jäeti A. Boiko kaebus käiguta. Halduskohus leidis järgnevat:

2

3.1. Kaebajal tuleb nimetada konkreetsed toimingud, millega Eesti Advokatuur talle kahju põhjustas ning selgitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude sisu. 3.2. Õigusteenuse osutamisel tekib isiku ja advokaadi vahel tulenevalt advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-st 1, § 44 lg-st 1 ning § 55 lg-dest 1 ja 3 eraõiguslik käsundilaadne suhe. Ka riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamine on eraõiguslik, kuna õigusteenuse osutamisele ei ole iseloomulik võimusuhe teenuse osutaja ja teenuse kasutaja vahel. Advokatuuri ülesanne on õigusabi süsteemi haldamine ja vahendamine oma liikmete ja õigusabi saajate vahel. Advokatuur ei saa sekkuda advokaadi tegevusse kriminaalmenetluse raames õigusteenuse osutamisel. Seetõttu jäi halduskohtule ebaselgeks, milles seisneb advokatuuri osa kaebajale kahju tekitamises. 3.3. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg-le 1 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Eraõiguse pinnalt tekkinud vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Kui kaebaja hinnangul on talle kahju tekitanud advokaat, tuleb vastav nõue lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. 3.4. Halduskohus märkis, et kohtulahendiga välja mõistetud menetluskulu ei ole kahju riigivastutuse seaduse tähenduses. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 191 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustada vastavalt KrMS §-dele 228 ja 229. Ka selline vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse tulenevalt HKMS § 4 lg-st 1.

4. Vastuses Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2013. a määrusele märkis A. Boiko järgnevat: 4.1. Riigi õigusabi seadus volitab advokatuuri täitma avalikku ülesannet, st osutama riigi õigusabi, mida osutatakse ainult isiku soovil. Kaebaja ja määratud esindaja vahel puudub lepinguline suhe. Kuna advokatuur määrab ühe oma liikmetest osutama riigi õigusabi, vastutab ta ka selle isiku tegevuse eest. Kaebaja hinnangul määras advokatuur riigi õigusabi osutamiseks ebakompetentse advokaadi, kes ei tegutsenud kriminaalasja menetluse käigus esindatava huvides. Riigi õigusabi osutamisel on suhte osapoolteks riik advokaadi kehastuses advokatuuri kaudu ning riigi õigusabi saaja teiselt poolt. Advokaadi ebakompetentse tegevuse tulemina jäid kliendi huvid kaitsmata, kuna kaitsja esitas asjaolusid kaitstavale ebasoodsas valguses, mistõttu alandati A. Boiko väärikust. Kui kaebaja oleks ise saanud oma õiguste eest seista ja asjast oma versiooni esitada, oleks kohtuotsus tulnud tema kasuks. 4.2. Riigi õigusabi määrati kaebajale riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 3 alusel määrusega. Kaebaja loobus prokuratuurile, uurimisasutusele ja kohtule vastava avalduse tegemisega riigi õigusabist, mistõttu langes riigi õigusabi osutamise alus ära.

5. Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2014. a määrusega tagastati A. Boiko kaebus HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Määruses jäi halduskohus 20. detsembri 2013. a määruses esitatud seisukohtade juurde. Määruse kohaselt: 5.1. Halduskohus sai kaebusest aru sedasi, et A. Boiko ei ole rahul riigi õigusabi korras osutatud õigusabiteenuse kvaliteediga ning taotleb seetõttu moraale kahju hüvitamist. 5.2. Õigusteenuse osutamisel tekib isiku ja advokaadi vahel tulenevalt AdvS § 40 lg-st 1, § 44 lg-st 1 ning § 55 lg-dest 1 ja 3 eraõiguslik käsundilaadne suhe. Õigusteenuse kättesaadavuse ja isikute õiguste tagamine on küll avalikud ülesanded, kuid sellest ei järeldu, et õigusteenuse osutamisel tekivad isikute vahel avalik-õiguslikud suhted. Asjaolu, et avalik võim finantseerib teenuse osutamist ja seadusega on kehtestatud reeglid riigi õigusabi osutaja määramiseks, ei muuda isiku ja advokaadi vaheliste suhete iseloomu. Seega on tegemist käsundilaadse eraõigusliku suhtega, millest tulenevate õiguste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse tulenevalt HKMS § 4 lg-st 1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleks seega lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. 5.3. Halduskohus jäi 20. detsembri 2013. a määruses väljendatud seisukoha juurde, et isikult kohtulahendiga välja mõistetud menetluskulu ei ole kahju riigivastutuse seaduse tähenduses,

3

mistõttu ei kuulu selline vaidlus halduskohtu pädevusse, kuna selliste lahendamiseks on ette nähtud eraldi menetluskord kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS § 191 lg 1 ning §-d 228 ja 229).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A. Boiko esitas hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2014. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused: 6.1. Puudub alus AdvS § 55 kohaldamiseks, kuna kaebaja ja esindaja vahel ei ole lepingut sõlmitud. Esindatava ja esindaja suhteid ei saa käesoleval juhul vaadata lepingulistena, kuna kaebaja ja tema määratud esindaja seisukohad lahknesid kriminaalasja arutamise käigus diametraalselt. Advokatuur oli see, kes advokaati volitas, seega kohaldub AdvS § 55 asemel AdvS § 3 lg 5. 6.2. Halduskohus on määruses märkinud, et riigi õigusabi korras määratud kaitsjale maksab tasu riik, määramist reguleerib seadus, mitte leping. Määratud kaitsja tegevus on avalik-õiguslik, mille käigus realiseerub RÕS §-s 2 sätestatud eesmärk. 6.3. Kaebaja hinnangul tuleb advokatuuri vaadata kui haldusorganit, kes täidab riigi õigusabi osutamise näol avalikku ülesannet. Halduskohus ignoreeris seda seisukohta. 6.4. Riigi õigusabi ei määrata vastavalt RÕS § 7 lg 1 p-le 1 siis, kui isik suudab end ise kaitsta. Kaebaja teavitas maakohtu kohtunikku kirjalikult soovist riigi õigusabi mitte kasutada. Kohus aga kaasas sellele vaatamata advokaadi. Asjaolu, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule on advokaadi osavõtt kriminaalasja arutamisel kohustuslik, ei kohusta kaebajat tasuma advokaadile viimase osavõtu eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

9. Käesoleval juhul otsustati riigi õigusabi andmine kriminaalmenetluseks A. Boikole RÕS § 15 lg 3 alusel. Riigi õigusabi osutaja määramist reguleerib RÕS § 18 lg 1, mille kohaselt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. A. Boiko on seisukohal, et talle on avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitatud, kuna advokatuur määras talle esindajaks vandeadvokaadi, kes täitis oma ülesandeid ebakompetentselt. Kaebaja leiab, et määratud kaitsja ja esindaja vahel on avalik-õiguslik suhe, mis tuleneb sellest, et isikule määratakse kaitsja, mistõttu ei saa suhet lepingu puudumise tõttu eraõiguslikuks pidada.

10. Advokatuuriseaduse seletuskiri 463 SE I (kättesaadav: www.riigikogu.ee) märgib AdvS § 2 osas, et advokatuurile on pandud haldusülesanne korraldada õigusteenuse osutamist. Riigi õigusabi seaduse eelnõu seletuskirja 249 SE I seaduse eesmärki lahkava p 2 all on märgitud, et „advokatuuriseadus reguleerib advokaadi poolt õigusteenuse osutamise aluseid isikutele, kes on suutelised saadava õigusteenuse eest tasuma. Advokatuuriseadus ei reguleeri riigi poolt tagatud õigusabi osutamise põhimõtteid, ulatust ja korda maksejõuetutele isikutele, kuigi AdvS § 3 p 5 viitab advokatuuri vastavale avalik-õiguslikule koormisele osutada riigi õigusabi.“ AdvS 2. ptk, mis reguleerib riigi õigusabi andmise aluseid ja viise, osas märgib seletuskiri veel järgnevat: „Riigi õigusabi osutamine ei erine sisu osas muust õigusteenuse osutamisest, sellele laienevad kõik nõuded, mis kehtivad muu õigusteenuse osutamisel (vt nt AdvS §-d 44-45). Erinevus seisneb üksnes õigusabikulude tasumise korras“. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldus sellest, et kui isikule on riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks suhe oma kvaliteedilt avalik-

4

õiguslik, vaatamata sellele, et õigussuhte aluseks ei ole mitte kliendileping, vaid uurimisasutuse, kohtu või prokuratuuri taotlus advokatuurile riigi õigusabi korras esindaja nimetamiseks. Ainuüksi seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus ei muuda ülesande täitmise vormi avalikõiguslikuks. Sisuliselt ei erine riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamine mitte mingil määral juhtudest, mil isik endale ise esindaja valib ning saadud teenuse eest ka ise tasub. Seetõttu puudub õiguslik põhjendus ja vajadus määratleda õigussuhteid erinevalt tulenevalt asjaolust, kas tegemist on lepingulise või määratud esindajaga.

Halduskohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt ei ole A. Boiko rahul määratud kaitsja osutatud õigusabi teenuse kvaliteediga. Kuna esindaja ja esindatava vahel on käsundilaadne suhe, siis sellest tulenevad vaidlused alluvad maakohtule ning need tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.

11. A. Boiko rõhutab asjaolu, et tema on avaldanud soovi riigi õigusabi mitte kasutada, kuid vastav sooviavaldus on jäetud tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et A. Boiko väidete kohaselt esitas ta uurija palvel taotluse riigi õigusabi saamiseks, seetõttu ei saa väita, et kaebajale oleks riigi õigusabi määratud tema tahte vastaselt. AdvS § 19 lg 1 sätestab, et kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

12. Riigi õigusabi osutamine toimus kriminaalasja läbivaatamise käigus, seetõttu tuleb lähtuda ka kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioonist. KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt on kahtlustataval õigus kaitsja abile. See õigus laieneb ka süüdistatavale (KrMS § 35 lg 2). Kriminaalmenetluses võib kaitsjaks olla nii lepinguline kui ka määratud kaitsja (KrMS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuna kriminaalasi nr 1-13-2276 saadeti kohtusse üldmenetluses, tuli lähtuda KrMS § 45 lg-st 4, mille kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik, kui ei esine nimetatud sätte p-des 1–3 toodud erandeid. Üldmenetluses asja lahendamine nende erandite alla ei kuulu, seetõttu ei oma tähtsust, kas isik soovib endale riigi õigusabi korras esindaja määramist või mitte. Kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole endale kaitsjat taotlenud, kuid kaitsja osavõtt on kohustuslik KrMS § 45 järgi, määrab uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel kaitsja Eesti Advokatuur (KrMS § 43 lg 2 p 2). Seega ei kohaldu käesoleval juhul RÕS § 7 lg 1 p 1, nagu märgib kaebaja.

13. A. Boiko on vaidlustanud temalt riigi õigusabi teenuse osutamise kulude väljamõistmist. Määruskaebuses on A. Boiko seisukohal, et temalt ei saa kaitsjakulusid välja mõista, kuna talle määrati kaitsja tema tahte vastaselt ning asja menetlemise käigus ei olnud A. Boiko ja talle määratud kaitsja ühel meelel. Riigi õigusabi seaduse kohaselt võib riigi õigusabi tasude kandmiseks olla kohustatud ka isik, kellele vastavat teenust osutati (RÕS § 16, § 23 ja § 25; eriti § 25 lg 4, mis sätestab, et kriminaalja väärteomenetluses riigi õigusabi saanud isik hüvitab riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras). Kriminaalmenetluses on menetluskuluks § 275 lg 1 p 4 kohaselt ka määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1 ls 1). Tartu Maakohtu 26. juuli 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-13-2276 tehti A. Boiko suhtes süüdimõistev kohtuotsus, millega mõisteti isikult välja ka menetluskulud. Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2013. a otsusega rahuldati kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt – rahuldamata jäeti tsiviilhagi ning kohustati arvutite kõvakettalt mõningad failid kustutama, aga muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Käesoleval ajahetkel on kriminaalasi Riigikohtu menetluses.

14. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 1 võib menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, otsustuse vaidlustada vastavalt KrMS § 228 või 229 sätetele, apellatsioonis või kassatsioonis või KrMS

5

15. peatüki kohaselt. Seega lahendatakse nimetatud õiguslik vaidlus teistsuguse menetluskorra alusel, mistõttu ei ole selle lahendamine halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1).

15. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. jaanuari 2014. a määrus muutmata.

Tiina Pappel Agu Timmi Einar Vene