3-12-2447/42 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2447

Haldusasi

J M kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

31.10.2012 käskkirja nr 3-1/176 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – J M

Vastustaja – Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J M apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta J M apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2013. a

otsus kohtuasjas nr 3-12-2447 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 28.02.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-12-2447

2(10)

1. Toomas T esitas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametile 15.09.2012 elektronposti teel aval-

duse, milles ta soovis teada, miks rikub munitsipaalpolitsei ametnik liikluseeskirja, ületades

sõiduteed selleks mitteettenähtud kohas.

2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 20.09.2012 käskkirjaga nr 3-1/159 „Distsiplinaar-

juurdluse 017-2012 algatamine“ algatati T. Te 15.09.2012 avalduse alusel distsiplinaarjuurd-

lus.

3. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 31.10.2012 käskkirjaga nr 3-1/176 karistati J M t

avaliku teenistuse seaduse (ATS, kuni 31.03.2013 kehtinud redaktsioonis) § 85 lg 1 p 1 alusel

noomitusega 14.09.2012 toime pandud liiklusseaduse (LS) § 24 lg 2 ning Tallinna Munitsi-

paalpolitsei Ameti sisekorraeeskirja p-de 13.3.7 ja 13.3.21 rikkumise eest, millega on toime

pandud ATS § 84 p-des 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüütegu (ametniku enese ja ametiasutuse

diskrediteerimine).

Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 10 kohaselt ei takista töötaja võtmine hal-

dus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist.

Seetõttu on asjassepuutumatu J. M väide, et distsiplinaarkaristust ei saa talle määrata, kuna

tema osas pole jõustunud väärteolahendit. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei takista selle

raames kogutud materjali edastamist Politsei- ja Piirivalveametile J. M suhtes väärteomenetlu-

se algatamiseks. Distsiplinaarmenetluse puhul pole tegemist kriminaalmenetlusega, vaid hal-

dusmenetlusega.

Menetluses kogutud teave on piisav tõendamaks, et J. M ületas sõiduteed selleks mitteettenäh-

tud kohas. J. M vastupidised väited on paljasõnalised. J. M väidab, et T. Te poolt esitatud foto

pole piisavaks tõendiks, et just tema ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas, jättes tähele-

panuta, et tema iS tundis fotolt ära osakonnajuhataja R S . T. T on distsiplinaarjuurdluse läbi-

viijale edastanud ka omapoolsed täiendavad selgitused sündmuse toimumise asjaolude osas

ning patrullilehelt nähtuva informatsiooni kohaselt ei saanud fotole jäädvustatud mootorsõi-

dukit samal päeval kasutada ükski teine naisametnik. Samas pole J. M fotol fikseeritud täna-

vaületamisele vastu vaielnud ning on esitatud vastuskirja projektis tänava ületamist fotol ka-

jastatud viisil möönnud. Välijuhtimise peainspektor Raimond R on tunnistajate juuresolekul

rullikuga üle mõõtnud vahemaa kohast, kus J. M sõiduteed ületas, kuni fotol paistva ülekäigu-

rajani ning saanud vahemaaks mitte enam kui 70 m. Sellega on J. M rikkunud LS § 24 lg-s 2

sätestatud imperatiivset käitumisjuhist. R. R i tehtud kontrollmõõtmise tulemused on õiged,

sest kontrollmõõtmine viidi läbi ametile kuuluva taadeldud aparaadiga ja selle juures viibis

veel kaks ametnikku.

Arvestades J. M positsiooni kohtuvälise menetleja ametnikuna, varasemat töökogemust polit-

seis ja hariduslikku ettevalmistust (jurist), on ta väärteo toime pannud vähemalt kergemeelsu-

se vormis. Oma teoga riivas J. M vähemalt kolme iS õiglustunnet, mis põhjustas nende sellise

pahameele, et nad esitasid ametile kaebuse. Vormi kandva järelevalveametniku ilmselgelt

põhjendamatu õigusvastane tegevus diskrediteerib ametnikku ning ka ametiasutust märkimis-

väärselt, põhjustades avalikku hukkamõistu.

Praegusel juhul pandi tegu toime teenistuses olles ja ametivormi kandes. Arvestades Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti kui linnavalitsuse korrakaitseüksuse ülesannetega seonduvat, on

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-38-02 märgitu kohaldatav ka praegusel juhul. J. M peab tavako-

danikuga võrreldes enam aru saama oma käitumise laadist, tähendusest ja võimalikest tagajär-

gedest.

Liiklusseaduse eiramine on toonud endaga kaasa nii Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kui ka

J. M enda diskrediteerimise, mis väljendus ametisse laekunud kaebuse näol. Järelevalveamet-

3-12-2447

3(10)

nik, kes käitub ise õigusvastaselt, naeruvääristab iseend ja ametit, kus ta töötab, ning seab sel-

lega kahtluse alla enda ja kogu ameti tõsiseltvõetavuse. Ületades 14.09.2012 põhjendamatult

sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas, pani J. M toime liiklusalase väärteo süülise teona,

mis samaaegselt on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormide ja ametnikule esitatavate eetilis-

te nõuetega ning on diskrediteerinud nii ametiasutust kui ka ametnikku ennast. Ametnik peab

olema laitmatu renomeega ning amet kontrollib oma teenistujate õiguskuulekust nii teenistus-

se asumisel kui ka teenistuse kestel poolte kokkuleppel.

4. J M esitas 21.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Munitsipaalpolitsei

Ameti 31.10.2012 käskkirja nr 3-1/176 tühistamiseks ja menetluskulude vastustaja kanda jät-

miseks. Kaebust põhjendati järgmiste väidetega.

Vaidlustatud haldusakt ei vasta õigusselguse põhimõttele, sest on laialivalguv ning sisaldab

olulises ulatuses ebavajalikku ja eksitavat informatsiooni, mis teeb selle raskesti jälgitavaks.

Vastustaja pole tõendanud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 1-kuulist karistuse määramise tähtaega

alates juhi poolt süüteost teadasaamisest. Distsiplinaarmenetlust alustati 20.09.2012, kuid ka-

ristus määrati 31.10.2012. Paljasõnalised on väited, et kaebaja teenistussuhe oli ajutise töö-

võimetuslehe tõttu peatunud, kuna töövõimetuslehe koopiat distsiplinaarmenetluse materjalile

lisatud pole.

T. Te kaebus laekus 15.09.2012 e-kirja teel ilma allkirjata. Materjali põhjal pole võimalik tu-

vastada, kas T. Te iSt kontrolliti ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid

vastustajaga. Seetõttu on kahtluse all nii T. Te kui ka tema kaebuse sisu usaldusväärsus.

Puuduvad tõendid, et T. Te poolt edastatud fotol on kaebaja, samuti pole kontrollitud, kas fo-

tot on töödeldud. Foto on tehtud ebakvaliteetse vahendiga ning pildistatava objekti suhtes sel-

ja tagant ja kaugelt. Paljasõnaline on väide, et R. S tundis kaebaja fotol ära. Puuduvad tõendid,

et graafiku alusel töötav kaebaja oli sel päeval tööl, et ta juhtis ametiautot registreerimisnumb-

riga 967 MHG ning et ametiauto oli vaidlusaluses kohas Nõmme tee ja Räägu tänava ristmiku

läheduses. Puuduvad andmed, mis vahendit R. R sündmuskohal teeületuskoha ja ülekäiguraja

vahemaa mõõtmisel kasutas ning andmed seadme väidetava taatlemise kohta. Puudub doku-

ment mõõtmise tulemuse fikseerimise kohta koos tunnistajate allkirjadega. T. T kinnitas oma

kaebuses, et temaga koos viibis veel kaks iSt, kuid distsiplinaarmenetluse käigus pole neilt

seletusi võetud. Kuna patrulliosakonna ametnikud patrullivad vähemalt kahekesi, siis pidi

juhul, kui kaebaja kusagil käis, viibima selle juures ka tema paarimees, kuid materjalis puudub

info paarimehe iS kohta ja tema seletus. See annab aluse arvata, et koguti sihilikult ainult

süüstavaid tõendeid ja jäeti kogumata tõendid, mis oleksid kaebajat võinud õigustada. Distsip-

linaarmenetluse läbiviija viitab patrullilehele, mis peaks välistama selle, et kõnealust sõidukit

oleks saanud kasutada sel kuupäeval keegi teine, kuid patrullilehte pole distsiplinaarmenetluse

materjalile lisatud.

Vastustaja pole teinud midagi distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks, on jätnud kõik tõendid ko-

gumata ja tõlgendanud meelevaldselt kõik kahtlused kaebaja kahjuks. Kaebajale pole sisulisi

küsimusi esitatud ning alusetu on väide, et kaebaja on vastuskirja projektis tänava ületamist

fotol kajastatud viisil möönnud. Kaebaja kirjutas üksnes, et tema arvates ületab fotol olev isik

teed vastavalt seadusele. Vastustaja väide, et liiklusseaduse nõuete eiramine on vastuolus

ametnikele esitatavate nõuetega, pole kooskõlas vastustaja senise praktikaga. Tallinna Munit-

sipaalpolitsei Ameti ametnike hulgas on mitmeid ametnikke, kes on saanud väärteokorras ka-

ristada kiiruse ületamise, turvavööta sõitmise vmt eest ning meedias on mitmel korral kajasta-

tud juhtumeid, kus ametnikud on parkinud sõidukeid keelatud kohta, kuid distsiplinaarmenet-

lust nendel puhkudel läbi pole viidud.

3-12-2447

4(10)

Vastustaja on kaebaja tegevuse kvalifitseerimisel liiklusseaduse järgi ületanud oma pädevuse

piire ja asjaolusid kontrollimata mõistnud kaebaja süüdi väärteo toimepanemises. Väärteome-

netlust läbi viimata ei saa väita, et kaebaja on sellise väärteo toime pannud. Vastustaja selgi-

tus, et distsiplinaarmenetlus ja väärteomenetlus võivad samas asjas paralleelselt kulgeda ja

mõlemas asjas võib sisuliselt sama teo eest ka karistused määrata, on asjakohatu, kuna kaebaja

ei vaielnud väärteomenetluse vastu, vaid viitas sellele, et vastustaja ei saa ega tohi antud juhul

väärteomenetlust läbi viia ning seda pole teinud ka pädev asutus.

Distsiplinaarmenetluses ei pea menetlusalune isik tõendama oma süütust, vaid vastustaja peab

tõendama, et kaebaja pani toime süülise teo. Vastustaja pole ise ka aru saanud, millise distsip-

linaarsüüteo kaebaja tema arvates on toime pannud. Esmalt on väidetud, et kaebaja on toime

pannud ATS § 84 p-s 3 sätestatud süüteo, seejärel, et ATS § 84 p-s 2 ning siis, et ATS § 84 p-

des 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteod. Vastustaja pole välja selgitanud, kas mingit asutuse

või ametniku maine kahjustumist avalikkuse silmis on toimunud, rääkimata sellise maine olu-

lisest kahjustamisest. Ühe tuvastamata avaldaja kontrollimata kaebuse põhjal ei saa rääkida

asutuse maine olulisest ja tegelikust kahjustumisest.

5. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Vastuväited kaebusele olid järgmised.

Kohatu on kaebaja väide, et vastustaja ei ole järginud TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega.

Vastustaja esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaeg oli peatunud kaebaja töövõimetuse ajaks.

Enamus suhtlusest ametiasutuste ja kodanike vahel käib e-kirja teel ning lähtudes haldusme-

netluses rakenduvast vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõttest ei nõua haldusorgan

tema poole pöördujatelt digitaalallkirja juhul, kui tegemist on infovahetusega. J. M vahetu juht

R. S tundis kaebaja ära T. Te kaebusele lisatud fotol. Fotolt on näha, et kaebaja ilmselgelt üle-

tab sõiduteed ülekäigurajale lähemalt kui sada meetrit. Kuni kohtumenetluseni pole kaebaja

kordagi väitnud, et fotol oleks kujutatud kedagi teist.

Haldusmenetluses on menetluse läbiviijal lai otsustusõigus tõendite kogumise ulatuse osas,

mistõttu pole vastustaja ühegi menetlusnormi vastu eksinud. Kaebajal oli võimalik kogu me-

netluse vältel esitada ennast õigustavaid tõendeid. Mõistlik heauskselt käituv isik teeb distsip-

linaarmenetluse läbiviijaga koostööd, mis võimaldab asjas objektiivsele ja õigele tulemusele

jõuda. Kaebaja eiras kontakte menetluse läbiviijaga, esitades vaid paljasõnalisi väiteid. Tallin-

na Halduskohus on jõustunud lahendis nr 3-12-477 märkinud, et TDVS § 10 kohaselt ei takis-

ta töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest distsipli-

naarkaristuse määramist, nimetatud menetlused on erinevad ega sõltu otseselt üksteisest, kuigi

tugineda saab/võib samadele faktidele ja kasutada osaliselt ka samu tõendeid.

ATS § 84 alapunktide osas on tegemist eksimusega, samas sai kaebaja aru, mille eest teda

karistati, kuna rikkumise sisu on üheselt mõistetavalt lahti kirjutatud. Ebatäpsused on Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti 13.12.2012 käskkirjaga nr 3-1/193 (tl 91) parandatud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 30.04.2013 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus nõustus kaebajaga, et käskkiri on liiga pikk (10 lk) ning kogu vajaliku informatsiooni

oleks vastustaja võinud mahutada tunduvalt lühemasse teksti. Kaebusest nähtuvalt ei takista-

nud see kaebajal siiski aru saamast, mille eest teda karistati ega teinud võimatuks käskkirja

vaidlustamist kohtus.

Vastustaja pole kaebaja teeületuse kvalifitseerimisel liiklusseaduse rikkumisena ületanud oma

pädevuse piire. Kuna distsiplinaarjuurdlus algatati T. Te teate alusel, milles väideti, et kaebaja

3-12-2447

5(10)

rikkus väljaspool ülekäigurada sõiduteed ületades liiklusseadust, oli vastustajal distsiplinaar-

juurdluse läbiviimisel õigus ja kohustus hinnata, kas vaidlusaluses kohas sõiduteed ületades

rikkus kaebaja liiklusseadust või mitte. Käskkirja lk-l 7-8 on selgelt välja toodud, et ületades

sõiduteed ülekäigurajast mitte kaugemal kui 70 m, rikkus kaebaja LS § 24 lõikes 2 sätestatud

imperatiivset käitumisjuhist ning et liiklusseaduse osutatud sätte rikkumisega rikkus kaebaja

ka sisekorraeeskirja punkte 13.3.7 ja 13.3.21 ning et oma teoga on kaebaja toime pannud ATS

§-s 84 p 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo, s.o. vääritu teo. Käskkirja resolutsiooni p-s 1 on küll

ekslikult kirjutatud, et kaebaja pani toime ATS § 84 p-des 1 ja 3 nimetatud distsiplinaarsüüteo

ning eelviimases lõigus enne resolutsiooni on ATS § 84 p 3 teokoosseis omistatud sama pa-

ragrahvi p-le 2, kuid need ilmselged näpuvead ei anna alust käskkirja tühistamiseks, sest hal-

dusakti tekstis käsitletakse vaidlusalust teeületust siiski ainult ATS § 84 p-s 3 sätestatud dist-

siplinaarsüüteo koosseisust lähtudes ja kaebusest nähtuvalt on kaebaja aru saanud, et teda on

karistatud selle sätte alusel. ATS § 84 p 1 järgi on süütegudeks teenistuskohustuste süüline

täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine

ning ATS § 84 p 2 järgi ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju

tekkimise ohu süüline loomine. Käskkirja sisus pole ühtegi viidet taolisele tegevusele ning

vastustaja on 13.12.2012 käskkirjaga nr 3-1/193 nimetatud vead vaidlustatud käskkirjas pa-

randanud.

Vastustaja pole ületanud TDVS §-s 6 lg 1 sätestatud 1-kuulist karistuse määramise tähtaega.

Tulenevalt TDVS § 6 lg-st 3, ATS § 87 p-st 1 ja § 108 p-st 3 ei arvata ühekuuse tähtaja hulka

aega, mil ametniku teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse ajaks peatunud, välja arvatud puh-

kepäevade ja riiklike pühade aeg. Distsiplinaarmenetlust alustati 20.09.2012, järgmisel päeval

menetlus peatati seoses kaebaja haiguslehele jäämisega haiguslehel viibimise ajaks, s.o kuni

10.10.2012 (k.a), ning karistus määrati 31.10.2012 (tl 23, 25, 89). Kohtule jäi arusaamatuks

kaebaja nõudmine, et distsiplinaarmenetluse materjalile oleks tulnud lisada töövõimetuslehe

koopia. Töövõimetuslehel viibis kaebaja, seega pidi tema ise ka kõige täpsemalt teadma, mis

ajast mis ajani ta töövõimetuslehel viibis.

Asjaolu, et T. Te 15.09.2012 e-kiri polnud digitaalselt allkirjastatud, ei muuda distsiplinaar-

menetlust õigusvastaseks. Menetlust alustati vastustaja initsiatiivil T. Te teate alusel, haldus-

menetluse seadus ega TDVS ei sätesta, millise materjali alusel haldusorgan võib menetlust

alustada. Arusaamatu on ka kaebaja poolt T. Te ja tema teate sisu usaldusväärsuse kahtluse

alla seadmine põhjusel, et vastustaja pole kontrollinud, kas sellenimeline isik on üldse olemas

ning kas tal on olnud eelnevaid negatiivseid kokkupuuteid vastustajaga. Kaebaja pole esitanud

tõendeid, et niisugust iSt nagu T. T pole olemas. Vastustaja varasem ülemäära leebe suhtumi-

ne oma ametnike poolt toimepandud liiklusseaduse rikkumistesse ei anna kaebajale alust nõu-

da, et niisugune suhtumine peaks jätkuma ja laienema ka temale.

Kaebaja väide, et T. Te esitatud fotol ei ole kaebaja, on paljasõnaline. T. Te teatel on see foto

tehtud 14.09.2012 kell 13.03 Räägu tn ja Nõmme tee ristmikul ning seal peatunud Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti auto reg. nr oli 967 MHG. Sama kuupäeva patrullilehe järgi on

selle sõidukiga ajavahemikus 12.00-00.00 patrullinud toimkond koosseisus patrulli vanem

Aleksei O ja autojuht J. M ning kell 13.00 on nad kontrollinud Nõmme tee 53 ühte FIE-st sõi-

dukijuhti (tl 70, 77).

Peatumist Nõmme linnaosas 14.09.2012 kella 13.00 paiku kinnitab ka kohtuistungil tunnista-

jana üle kuulatud A. O, kes väitis, et autot juhtis J. M, kes peatumise järel käis korraks autost

väljas, kus, seda tunnistaja ei näinud, sest täitis samal ajal autos patrullilehte. Selles kohas

kontrollis patrull taksoregistrist sõidukikaardi olemasolu ühe taksol, masinat ennast peatama-

ta. Hiljem käis tunnistaja samas kohas koos R. R i ja A K. R. R mõõtis rattakujulise mõõdu-

riistaga ülekäiguraja kaugust sellest kohast, kus auto 14.09.2012 oletatavalt seisis, ning mõõ-

3-12-2447

6(10)

teriist näitas 67 m, tunnistaja tegi mõõteriistast ka foto (tl 73). Tunnistaja A. Kaarsalu kinni-

tab, et viibis 2012. a sügisel koos A. O juures, kui R. R Nõmme teel mõõtis mõõtekettaga

mingi foto järgi, millel oli munitsipaalpolitsei vormis isik, leitud koha kaugust ülekäigurajani

ja mõõteriist näitas vahemaaks umbes 70 m.

Asjaolul, kas mõõteriist oli taadeldud, ei ole tähtsust. Taatlemine annab garantii, et seade

mõõdab tehnilistes tingimustes fikseeritud täpsusega neid näitajaid, mille mõõtmiseks ta on

loodud. Mõõtmistäpsuse garantii on oluline, kui mõõdetakse näitajaid/nähtusi/ilminguid, mis

võivad hiljem muutuda või hoopis kaduda, nagu näiteks sõiduki kiirus mingil ajahetkel või

alkoholisisaldus iS poolt väljahingatavas õhus. Auto asukoht on täpselt tuvastatav fotol (tl 70)

nähtava maja ja tänavavalgustusposti järgi senikaua, kuni need objektid seal seisavad ning

kahtluse korral on võimalik seda vahemaad igal ajal üle mõõta kasvõi tavalise mõõdulindiga.

Kohus pakkus niisugust võimalust ka kaebajale, kes aga loobus sellest, mis näitab, et kaebaja

tegelikult ei kahtle mõõtmistulemuse õigsuses.

Tunnistaja R. S kinnitab, et tundis 2012. a septembris Munitsipaalpolitsei Ametisse laekunud

kaebusele lisatud fotol ära kaebaja. Arvutis olev foto on väiksem ja selgem kui kohtutoimikus

ning on näha, et sellel jäädvustatud iSl on enam-vähem õlgadeni juuksed, samas kui A. O on

praktiliselt kiilaspäine. Kuna positsioneerimisseadme väljavõttest nähtuvalt peatus vaidlusalu-

sel ajal ja kohas just J. M juhitud patrullauto, pidi see isik olema J. M. R. S saatis J. Mle kae-

buse esitanud iS e-kirja koos fotoga ja küsis, kuidas ta sellele vastaks. J. M vastas, et ametnik

ületas teed vastavalt seadusele.

Kaebaja ise on küsimuses, kas vaidlusalusel fotol on tema või mitte, olnud vastandlikel posit-

sioonidel. R. S e-kirjale, mille paluti kaebajal koostada vastuskirja projekt, vastas kaebaja:

„Vastuseks Teie kaebusele teatame, et antud isik ületas sõiduteed vastavalt seadusele“, eita-

mata, et fotol jäädvustatud isik on tema ise, kuigi R. S kirja sõnastusest on üheselt mõisteta-

valt aru saada, et kaebajal on palutud põhjendada enda teguviisi (tl 72). Vastuväidetes distsip-

linaarjuurdluse kokkuvõttele ei väida kaebaja, et isik fotol pole tema, kuid seab kahtluse alla

foto usaldusväärsuse (tl 15-16). Kaebuses kohtule märgib kaebaja, et pole tõendatud, et fotol

kujutatud isik on tema; 28.01.2013 kohtuistungil möönab, et fotol olev isik võib küll olla te-

ma, kuid vahemaa mõõtmise viis on kahtlane (tl 104 pöördel); 22.04.2013 kohtuistungil aga

kinnitas, et ei ületanud selles kohas teed.

Tunnistajate ütluste ja dokumentaalsete tõenditega on tõendamist leidnud, et vaidlusalusel ajal

ja kohas ületas teed kaebaja, rikkudes sellega LS § 24 lg 2 ning sisekorraeeskirja punkte

13.3.7 ja 13.3.21. Kaebaja tegu on õigesti kvalifitseeritud ATS § 84 p-s 3 sätestatud distsipli-

naarsüüteona, kohus nõustub selle kohta käskkirjas esitatud põhjendustega ega pea HKMS §

165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid korrata. Distsiplinaarsüüteo eest määratud karistus –

noomitus – pole ebaproportsionaalselt karm võrreldes süüteo raskusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. J M palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.04.2013 otsus tühistada ja

uue otsusega kaebuse rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohtu otsus on põhjendamata, selles on tuginetud kaheldavatele tõenditele ning ei ole

kõrvaldatud kogutud tõendites (tunnistajate ütlused) esinevaid olulisi vasturääkivusi. Seejuu-

res on tõendid esitatud alles kohtumenetluse käigus.

Et tuvastada, kas kaebaja rikkus liiklusseaduse nõudeid või mitte, tuleb esmalt tuvastada, kas

selleks mitte ettenähtud kohas ületas teed kaebaja või keegi teine. Teiseks tuleb tuvastada, kas

3-12-2447

7(10)

tegemist oli selleks mitte ettenähtud kohaga. Mõlema asjaolu kohta tõendid puuduvad, mistõt-

tu ei saa väita, et kaebaja oleks toime pannud liiklusseaduse nõuete eiramise.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et karistuse määramisel võib vastustaja eksida korduvalt

süüteo kvalifitseerimisel, määrates ise karistuse ametniku tõendamata eksimuse eest. Kohus ei

ole hinnanud, kas ametniku poolt selleks mitte ettenähtud kohas sõidutee ületamine diskredi-

teerib ametniku ja/või ametiasutuse mainet ning kas see on tegelik ja oluline kahjustamine.

Kaebaja hinnangul ei saa nii vähetähtsa väärteo puhul toimuda ametniku ja asutuse maine

olulist ja tegelikku kahjustamist.

Kaebaja arvates on oluline hinnata vastustajale kaebuse esitanud iSt, kuivõrd sellest lähtuvalt

saab hinnata, miks isik kaebuse esitab. T. Te poolt esitatud foto alusel ei saa määrata fotol

oleva iS täpset asukohta. On võimalik, et T. T pildistas spetsiaalselt sellise nurga alt, et kau-

gustest jääks vale mulje. Vastustaja lähtus karistuse määramisel kolme iS arvamusest, kuid

menetluse käigus ei kontrollitud, kas kaks tunnistajat üldse kinnitavad T. Te avaldust.

Tõendid ei kinnita seda, et fotol olev isik on kaebaja. T. T väidab, et fotol olev isik ostis ham-

burgeri ja ületas seejärel teed selleks mitteettenähtud kohas. Kohtuistungil kinnitas kaebaja

paarimees A. O, et kaebaja ei ostnud sel ajal, kui nad Nõmme teel viibisid, mitte midagi. T. T

ei ole kordagi viidanud, et pildil on kaebaja. Millegagi ei ole tõendatud, et patrullsõidukis vii-

bisid vaid kaebaja ja tema paarimees. Tunnistaja R. S kinnitas kohtuistungil, et ametnikel ei

ole keelatud sõidutada teisi ametnikke ja et ta ei tundnud pildilt kaebajat ära, vaid ta arvas, et

see võib tema olla. A. Ot võeti esimesed ütlused alles kohtuistungil. Kuigi ta on sisuliselt ai-

nus objektiivne tunnistaja, ei küsitud temalt distsiplinaarmenetluse läbiviimisel midagi. A. O

kinnitas, et kaebaja käis autost ära ainult korraks. Kui kaebaja oleks käinud midagi ostmas,

siis oleks aega kulunud rohkem kui natuke, samuti oleks A. O märganud, kui kaebajal oleks

midagi käes olnud. Kuna A. O kinnitas, et kaebaja käis ära vaid korraks ja autosse naastes ei

olnud tal midagi käes, ei olnud kaebajal ka põhjust selles kohas teed ületada.

Tõendid mõõtmise kohta oleks tulnud koguda distsiplinaarmenetluse käigus. Kohus jätab tä-

helepanuta, et seda, et mõõtmisaparaat oli taadeldud, väitis vastustaja ise, lisamata selle kohta

ühtki dokumenti. Mõõtmistulemustega saab ka manipuleerida. Mõõtmist teostanud R. R ei

saanud kohtuistungile tulla ning temalt ütlusi võtta ei saanud. Samuti ei tehtud seda distsipli-

naarmenetluse käigus. Seega ei olnud kohtumenetluse käigus võimalik üheselt tuvastada, kui-

das R. R vahemaad mõõtis ja kuidas ta määras asukoha, milleni mõõta. Kohtuistungil selgus,

et A. K ja A. O ei jälginudki, kuidas mõõtmine toimus.

Kohtuistungil kinnitas tunnistaja R. S, et ta ei tundnud kaebajat ära, vaid välistas A. Ofotol

olemise. Seega võib fotol olla ükskõik milline vastustaja ametnik.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja tee ületamist mitte ettenähtud kohas ei kinnita ükski

tõend ja distsiplinaarmenetluse käigus neid ei kogutud. Distsiplinaarkaristuse määramisel läh-

tuti vaid kaebajat süüstavatest tõenditest ning erapooletu tunnistaja A. O jäeti distsiplinaarme-

netluse käigus ära kuulamata.

8. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kae-

baja menetluskulud tema enda kanda.

Kohtu järeldus tee ületamise kohta kaebaja poolt liiklusseaduse nõudeid rikkudes põhineb

otseselt uuritud tõenditel ja on tõene. 14.09.2012 patrullilehe ja sõiduki positsioneerimissead-

me väljatrüki ning R. S ütlustega on tuvastatud, et 14.09.2012 kella 13.00 ajal ei viibinud sel-

les kohas teisi Munitsipaalpolitsei Ameti jalgsi- või autopatrulle. Tuvastamist ega tõendamist

ei leidnud mõne kolmanda, vormis munitsipaalpolitseiametniku viibimine patrullautos. R. S

3-12-2447

8(10)

identifitseeris teed ületava iSna kaebaja vahetult pärast T. Telt e-kirja ja foto saamist, s.t enne

distsiplinaarmenetluse algatamist. Tee ületamist ei eitanud algselt ka kaebaja.

Ülekäiguraja kauguse mõõtmiseks kasutati taadeldud mõõtevahendit. Pargitud auto asukoht,

mille juures kaebaja sõiduteed ületas, on uuesti tuvastatav teeületaja ja auto taustal olevate

objektide suhtes, millest tulenevalt puudub kahtlus mõõdetud vahemaa (67 m) täpsuse suhtes.

Mõõtmistulemust kummutavaid tõendeid esitatud ei ole.

Vastustaja tunnistab osaliselt oma eksimust käskkirjas ATS § 84 alapunktidele viitamise osas,

samas on kaebaja saanud aru, mille eest teda karistati, kuna rikkumise sisu on käskkirjas lahti

kirjutatud. Ebatäpsus kõrvaldati vastustaja hilisema käskkirjaga.

Kohus on hinnanud T. Te iSt ning asunud seisukohale, et puuduvad tõendid võimaliku kätte-

maksu või foto fabritseerimise kohta. Vastustaja märgib täiendavalt, et T. T ja temaga kaasas

olnud K Pja Kaie P on reaalselt olemasolevad iSd.

Oluline ei ole hamburgeri ostmine või mitteostmine, vaid sõidutee ületamine selleks keelatud

kohas. T. T võis lihtsalt seostada sõidutee ületamist võimaliku hamburgeri ostuga.

Tõendamist ei ole leidnud, et T. T oleks kaebajaga tuttav või varasemalt kohtunud, seega ei

saa nõuda, et ta tundmatu iS nimeliselt identifitseeriks.

Kaebaja ja tema paarimees A. O ei ole kinnitanud ega tõendanud, et nende autos oli samal ajal

keegi kolmas, munitsipaalpolitsei vormis töötaja. A. O kohtus antud ütlustest nähtub, et kae-

baja lahkus pärast parkimist autost ning A. O ei tea, kus kaebaja käis või kas ta midagi ostis.

Positsioneerimisseadme väljatrüki kohaselt peatati auto kell 12.59.42 ja foto teeületusest tehti

kell 13.03. See ajavahemik on piisav kahel korral tee ületamiseks.

Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga mõõtmistulemuse osas. Kaebaja ei ole esitanud vastu-

pidiseid tõendeid ning keeldus kohtu poolt pakutud võimalusest korraldada kordusmõõtmine.

Kohtuotsuses on loetletud konkreetsed asjaolud, millele tuginedes jõudis kohus veendumuse-

le, et fotol kujutatud iSna ületab teeb kaebaja.

Kaebaja on esitanud nõude, et distsiplinaarmenetlus oleks tulnud läbi viia sätete kohaselt, mis

reguleerivad väärteomenetlust ja kriminaalmenetlust. See ei ole põhjendatud. Distsiplinaar-

menetluses on haldusorganil suurem kaalutlusruum otsustada, milliseid tõendeid või teavet ta

peab vajalikuks koguda, et lugeda distsiplinaarkaristuse aluseks olevad asjaolud tõendatuks.

Kohtumenetluse käigus ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mida kohus oleks saanud kahtluse

korral tema kasuks tõlgendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohus leidis, et distsiplinaarsüüteo asjaolud on tõendatud. Apellant väidab, et esi-

teks ei kogutud ega esitatud vajalikke tõendeid distsiplinaarmenetluses, vaid alles kohtume-

netluse käigus, teiseks vaidleb aga vastu vastustaja ja halduskohtu seisukohale, et tõendid kin-

nitavad apellandi poolt vales kohas sõidutee ületamist. Esimese väitega seoses märgib ring-

konnakohus, et olukorras, kus vaidlus käib teo toimepanemise tuvastamise üle, ei ole täienda-

vate tõendite kohtumenetluse käigus kogumine keelatud. Kui kohtumenetluse käigus kogutud

tõendid kinnitavad, et distsiplinaarsüüteona vaadeldav tegu toime pandi, ei ole alust distsipli-

naarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ka siis, kui distsiplinaarmenetluse käigus

kogutud tõendid üksi teo toimepanemist piisavalt ei tõendaks.

10. Apellandi poolt vales kohas üle tee minemist kinnitavad tõendid on piisavad. Kuigi puu-

duvad ilmselged otsesed tõendid, et T. Te poolt saadetud fotol on kujutatud apellant, mitte

3-12-2447

9(10)

keegi teine, nähtub see selgelt tõenditest, mis kinnitavad kaebaja viibimist selles asukohas: A.

Oi ütlused ja dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad selle ametiauto, millega kaebaja sõitis,

viibimist rikkumise toimepanemise asukohas ja teiste ametiautode selles piirkonnas mittevii-

bimist. Halduskohus pidas õigesti kaalukaks ka seda, et kaebaja alguses ei vaielnud vastu sel-

lele, et just teda on fotol kujutatud. Põhistamata on apellatsioonkaebuse väide, et sõidukis, kus

viibis nii apellant kui A. O, võis viibida veel Munitsipaalpolitsei Ameti töötajaid. Selliste

muude iSte viibimist ei kinnita ükski tõend.

11. A. O ütlustest, mille kohaselt „M käis autost korraks väljas ja tuli kohe tagasi“, ei saa

järeldada, et väljaspool sõidukit viibimise aeg oli sedavõrd lühike, et selle aja jooksul ei olnud

võimalik J. Ml üle sõidutee käia. T. Te ütlustest ega fotolt ei nähtu üheselt, et vales kohas teed

ületav isik ostis hamburgeri või et ta sisenes sellega autosse. A. O ütlused, mille kohaselt „kui

M tagasi tuli, siis tal ei olnud mingit söödavat ega muud asja käes, käed olid tühjad“, ei veena,

et kaebaja ei võinud siiski midagi kaasa võtta, selle kas enne autosse jõudmist lõpuni ära süües

või taskusse pannes.

12. Ringkonnakohtu arvates ei ole kahtlused selles, kas fotolt saab järeldada sõidutee ületa-

mist LS § 24 lg 2 järgi lubatud või mittelubatud kohas, põhjendatud. Foto rakurss ei võimalda

arvata, et ülekäigukohani on rohkem kui 100 m. Isegi kui vahemaa mõõtmise tulemusi pidada

ebatäpseteks või mitteveenvateks, nähtub sõidutee ääres paiknevate laternapostide ja autode

asukohta arvestades, et LS § 24 lg 2 kohaselt sõiduteed selles kohas ületada ei tohi. Distsipli-

naarmenetluses ei ole vajalik rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks taadeldud mõõteriista

kasutada, kui süüteo asjaolusid on võimalik tuvastada ka muude tõenditega.

13. Apellant leiab, et vastustaja oleks pidanud distsiplinaarmenetluse käigus pöörama tähele-

panu ka küsimusele, kas T. Te seletus või esitatud foto on usaldusväärsed ja erapooletud.

Ringkonnakohus leiab, et selliste tõendite esitamise kohustus lasub kaebajal olukorras, kus T.

Te seletuste erapoolikust pole alust eeldada. T. Te isik on olnud apellandile teada ning apel-

landil oli seega ka võimalik nimetatud väiteid ja sellekohaseid tõendeid esitada.

14. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 17.06.2002 otsuse nr 3-3-1-38-02 p-s 14: „Distsip-

linaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning

töötaja eelneva käitumisega. Karistuse määramise õigust omaval iSl on diskretsioonilise ot-

sustuse - distsiplinaarkaristuse valik - tegemisel kohustus arvestada selles sättes loetletud te-

guritega. Politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht, et

oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad iSd tavakodanikest enam olema

võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest taga-

järgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras.“ Munitsipaalpolitsei Ameti ametnike üles-

anne on muu hulgas liiklusalaste väärtegude ja rikkumiste ärahoidmine ja toimepandud rik-

kumiste eest karistamine. Seetõttu peavad sellise asutuse ametnikud eriti vormiriietuses viibi-

des olema tavakodanikele eeskujuks. Rikkumise iseloomu arvestades ei saa vaidlustatud

käskkirja pidada kaalutlusõiguse piire ületavaks ega põhjendusi, miks kaebajat pole distsipli-

naarkorras jäetud üldse karistamata, valides selle asemel ilma ametnikku karistamata tema

korralekutsumise võimalust, ebapiisavateks.

15. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 25.11.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-70-03 p-s 15:

„Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3

ettenähtud süütegu. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik

on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhe-

tes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati

üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ame-

tiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS

3-12-2447

10(10)

§ 84 p 3 järgi. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui

selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnan-

gut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes

üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet

ja usaldusväärsust.“ Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine eeldab kahjuliku tagajärje-

na ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Ringkonnakohtu arvates

on sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ning vaidlustatud käskkirja põhjendused selles

osas õiged.

16. Vaidlustatud käskkirja tekstis 13.12.2012 käskkirjaga tehtud parandused ei ole lubama-

tud. Juba vaidlustatud käskkirja põhjendustest nähtub, et kaebajat on soovitud karistada ATS §

84 p 3 alusel, mitte p-de 1 või 2 alusel. Käskkirjas tehtud muudatused ei ole seetõttu sellise

iseloomuga, mis takistaks algsest käskkirjast aru saamast.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Apellandi menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel jätta tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman