3-13-1068/22 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-1068 Otsuse kuupäev 28. jaanuar 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Bellami kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28. jaanuari 2013 otsuse nr 13- 6/158 tühistamiseks.

Menetlusosalised Kaebaja – OÜ Bellami, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), esindaja Anne Lepik

Asja läbivaatamise kuupäev 28. november 2013 Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 27. veebruarini 2014. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. OÜ Bellami taotles PRIA-lt põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 “Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (määrus nr 20) alusel maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetust (taotluse viitenumber 310009780730).

2. PRIA peadirektori 09.02.2010 käskkirjaga rahuldati OÜ Bellami taotlus ja määrati ettevõttele investeeringutoetus Tartumaal Tipu kinnistul asuva tootmishoone A-korpuse rekonstrueerimiseks kogusummas 95 815, 96 eurot. Investeeringu teostamise tähtajaks määrati 09.02.2012, s.t et tootmishoone pidi olema rekonstrueeritud kahe aasta jooksul. Toetus on ettevõttele välja makstud summas 34 602,19 eurot laepaneelide ja kandetalades paranduse, armatuuri puhastuse, tugevduse ja remontsegudega katmise, lagede

2 konstruktsiooni remondi, karniisi ehituse, lagede, talade ja postide survepesu ja hoone katusetööde katteks.

3. OÜ Bellami rentis tootmishoonet kinnistuomaniku OÜ-ga Linconia sõlmitud rendilepingu alusel ja hoone rekonstrueerimiseks oli sõlmitud OÜ-l Bellami ehitustöövõtuleping OÜ-ga Rimekol.

Kuna töövõtja OÜ Rimekol ehitusega ei alustanud, ütles OÜ Bellami töövõtulepingu üles ja kooskõlastas PRIA-ga 11.07.2011.a. avalduses objektile uue ehitaja Latmet Kapital OÜ. PRIA aktsepteeris uue ehitaja 18.07.2011 vastuskirjas.

4. Tartu Maakohtu 10.11.2011 määrusega rahuldati tootmishoone omaniku OÜ Linconia pankrotiavaldus ja kuulutati välja OÜ Linconia pankrot.

5. PRIA pikendas investeeringu tegemise tähtaega kuni 20.06.2012 ja seejärel kuni 30.09.2012.

6. PRIA viis 11.10.2012 läbi ehitusobjekti kontrolli ja tuvastas, et ehitustööd, s.h fassaaditööd on lõpetamata.

7. PRIA keeldus 07.11.2012 investeeringu tegemise tähtaja järjekordsest pikendamise taotluse rahuldamisest ning hoiatas toetuse saajat juba väljamakstud toetuse võimalikust tagasinõudest, kuna investeering on selleks ettenähtud tähtaja jooksul tegemata.

8. PRIA 28.01.2013 otsusega määrati OÜ-le Bellami väljamakstud toetuse tagasinõue ja ülejäänud toetuse väljamaksmata jätmine.

9. OÜ Bellami esitas 28.01.2013 otsusele vaide, mis jäeti PRIA 18.04.2013.a. vaideotsusega rahuldamata.

10. OÜ Bellami esitas 21.05.2013 Tartu Halduskohtusse kaebuse PRIA 28.01.2013.a. otsuse tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti hinnanud ettevõtte jätkusuutlikkust, kuna jätkusuutlikkust ei näita vaid majandusaasta aruanded, nagu PRIA püüab väita, vaid ka muud kriteeriumid. Kaebaja arvates oleks PRIA haldusorganina pidanud koguma tõendeid OÜ Bellami jätkusuutlikkuse kohta. PRIA-l oli võimalus nõuda OÜ-lt Bellami bilanssi ja kasumiaruannet, samuti andmeid reaalse tegevuse kohta ning selliselt oleks ilmnenud, et OÜ Bellami on korralikult funktsioneeriv äriühing.

12. Tootmishoone rekonstrueerimisel oli suurimaks takistuseks asjaolu, et varasem rendileandja OÜ Linconia suhtes kuulutati 10.11.2011 välja pankrot ja rendileandja vara käsutamisõiguse võttis üle pankrotihaldur. OÜ Bellami jaoks tähendas rendileandja pankrot seda, et tema tegevuse eesmärk – investeeringud tootmishoonesse ja seal edasine opereerimine - muutusid suuresti küsitavaks ja ohustatuks.

13. Kuivõrd OÜ Linconia oli pankrotistunud ja tootmishoone pankrotivaraks, ootas rekonstrueeritavat Tipu kinnistut müük, nagu kinnitavad Ametlikes Teadaannetes avaldatud

3 mitmed enampakkumiskuulutused. Sellisel juhul olnuks kinnistu uuel omanikul võimalus üürileping üles öelda ja sellisel juhul vastutanuks OÜ Bellami investeeringute luhtumise eest vaid eelmine omanik OÜ Linconia. Pankrotis OÜ-st Linconia ei oleks aga enam midagi võtta olnud, mis tähendab, et OÜ Bellami suurenenud kahju eest ei oleks mitte keegi vastutanud.

14. Kaebaja on seisukohal, et kui OÜ Bellami ja ehitusettevõtja OÜ Latmet Kapital olid enne OÜ Linconia pankrotistumist akteerinud ja arveldanud töid ca 34 000 euro ulatuses, millise toetuse maksis PRIA ka välja, siis peale OÜ Linconia pankrotistumist takistas ehituse jätkamist selgusetus üürilepingu jätkumise osas. Alles peale uue omaniku, Tartu Hoiu- Laenuühistu, tulekut ja uuenenud üürilepingut, sai OÜ Bellami asuda suuremate jõupingutustega tootmishoone rekonstrueerimisele, vähesemal määral oli ehitatud ka üürileandja pankrotimenetluse ajal. OÜ Linconia pankrotihaldur võõrandas OÜ Bellami poolt rekonstrueeritava tootmishoone Tartu Hoiu-Laenuühistule 31.07.3013. Tartu Hoiu- Laenuühistu on OÜ Bellami suhtes uus rendileandja seisuga 01.08.2013, kes on tugeva finantstaustaga pangaasutus. Seetõttu leiab kaebaja, et PRIA väide rendileandja pankroti kohta pole õige ning asjakohane. Kaebaja väitel on kaebuse esitamise ajaks OÜ Bellami saavutanud tööde kogumahust ca 60% ja selles oli PRIA vaatlejatel võimalik ise veenduda 2012. a oktoobris toimunud vaatluse käigus. Kaebaja on seisukohal, et kuna PRIA nägi, et OÜ Bellami ehitab ja suudab tootmishoone rekonstrueerida, siis tähendab see ettevõtte OÜ Bellami jätkusuutlikkust.

15. Kaebaja leiab, et OÜ-l Bellami oleks vaja mõningast tähtaja pikendamist rekonstrueerimistööde lõpetamiseks, sest OÜ Linconia pankrotimenetlus takistas tööde tegemist. Kaebaja hinnangul ei olnud tööde edasilükkumise põhjuseks mitte OÜ Bellami jätkusuutmatus, vaid probleem seisnes suhetes kolmandate isikutega, kuid seda ei ole PRIA arvesse võtnud.

16. Kohtuistungil toob kaebaja esindaja välja materiaalõiguse sätted, millega vaidlustatud otsus kaebaja hinnangul ei ole kooskõlas.

17. Seetõttu palub kaebaja kohtul tühistada PRIA 28.01.2013 otsus nr 13-6/158.

Vastustaja vastuväited

18. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Investeeringu teostamise ja kuludokumentide esitamise tähtaeg oli 09.02.12. Seega ajaks, mil kogu investeering pidi olema lõplikult teostatud summas 95 815,96 eurot ja kõik kuludokumendid esitatud, oli investeeringut tehtud vaid 34 602,19 euro eest, s.o alla 50%.

Esimesel korral pikendati kaebaja soovil investeeringu teostamise tähtaega kuni 30.06.12 s.o 5 kuud. Teisel korral pikendati investeeringu tegemise lõpptähtaega kuni 30. septembrini 2012.a ja teavitati kaebajat sellest, et rohkem enam tähtaega ei pikendata ja investeeringu tegemist tõendavate dokumentide esitamata jätmisel nimetatud kuupäevaks toetust välja ei maksta.

19.11.10.2012 läbi viidud kontrolli käigus tehti kindlaks, et ehitustööd on endiselt lõpetamata.

20. Kaebaja esitas 24.10.12 taas uue avalduse investeeringu tegemise tähtaja pikendamiseks kuni 2013. a jaanuarikuu lõpuni. 07.11.12 keeldus PRIA investeeringu tegemise tähtaja järjekordsest pikendamisest ning hoiatas toetuse saajat juba väljamakstud toetuse võimalikust

4 tagasinõudest, kuna investeering on selleks ettenähtud tähtaja jooksul tegemata. Kaebaja kirjale ei vastanud.

21. Alates 01.01.11 kehtib määruse nr 20 asemel põllumajandusministri 22.12.10 määrus nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. Määrus nr 20 investeeringu tegemise ja kuludokumentide esitamise tähtaja pikendamist ette ei näinud, määrus nr 119 näeb ette teatud tingimustel võimaluse pikendada tähtaegasid.

22. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole investeeringut selle lõpptähtajaks nõutavas mahus ellu viidud, et pikendust üldse anda saaks. Määruse nr 119 rakendussäte § 18 lg 6 kehtib nende taotlejate kohta, kes on taotlenud toetust enne 2012. aastat. Kaebaja taotles toetust enne 2012. a. Määruse nr 119 § 18 lg 6 kohaselt võib üks kord ühe taotluse kohta taotleda investeeringu tegemise tähtaja pikendamist kuni kuue kuu võrra kui investeeringu tähtaegset tegemist takistab toetuse saaja tahtest sõltumatu asjaolu, millest on PRIA-t viivitamata teavitatud ning tähtaja pikendamine ei kahjusta investeeringu eesmärki ega investeeringuobjekti sihipärast kasutusele võtmist. Tähtaja pikendamist võimaldatakse vaid juhul kui kavandatavast investeeringust tehtud osa maksumus moodustab vähemalt 50% kogu investeeringu abikõlblikust maksumusest.

Kaebaja investeeringut ettenähtud tähtajaks tehtud ei olnud, kuludokumente seetõttu esitada ei olnud ning PRIA otsustas määruse nr 20 § 16 lg 2 alusel jätta toetus välja maksmata st toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid tingimusi – ei ole teinud investeeringut selleks ettenähtud tähtaja jooksul ega esitanud kuludokumente ning rohkem pikendust investeeringu teostamiseks ei ole võimalik anda. Kuna tehtud osa investeeringust ei ole võimalik vastavalt äriplaanile sihipärasesse kasutusse võtta, tuleb juba väljamakstud osa toetusest tagasi nõuda.

23. Õige ei ole kaebaja seisukoht nagu oleks PRIA väitnud ja toetuse välja maksmata jätmise keskse põhjendusena esile toonud asjaolu, et toetuse saaja on investeeringuobjekti rendile võtnud pankrotis olevalt ettevõttelt OÜ Linconia. 20.01.2010 sõlmitud ja toetuse taotlemisel esitatud rendilepingu nr 01-2010 kohaselt oli hoone rendileandjaks OÜ Linconia, kelle pankrot kuulutati välja 10.11.2011. Toetuse määramisel ja rendilepingu esitamisel ei olnud OÜ Linconia pankrotis, vaid on käesolevaks ajaks pankrotistunud.

24. Vastustaja on seisukohal, et õige ei ole kaebaja väide selle kohta, et OÜ Linconia pankrot 10.11.2011 oli rekonstrueerimise suurimaks takistuseks. Pankrotiseaduse § 50 lg 1 kohaselt ei ole üürilevõi rendileandja pankrot üüri-või rendilepingu lõpetamise aluseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. OÜ-ga Linconia sõlmitud lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Investeering oleks pidanud olema lõplikult teostatud juba 09.02.2012. Rendileping jõustus 20.01.2010 ja kehtib kuni 10.05.2017 ning selle p 1.12 näeb ette, et renditud vara üleminekul teisele omanikule või tiitlipärasele valdajale jääb rendileping kehtima samadel tingimustel täies ulatuses. Seega selgusetust üürilepingu jätkumise osas tegelikult ei olnud.

Kohtu põhjendused ja otsus

25. Kaebaja poolt vaidlustatud PRIA 28.01.2013 otsusega (tl 7-8) otsustati nõuda kaebajalt tagasi toetus summas 34 602,19 eurot ja jätta välja maksmata toetus summas 61 213,77 eurot.

5 Toetuse tagasi maksmiseks nähti ette 60 päeva arvates otsuse kättetoimetamisest, tähtaja võimaliku eiramise puhuks reguleeriti otsuses ka intressiga seonduv. Toetuse tagasi maksmise tähtaja ja intressiga seonduvat kaebaja vaidlustanud ei ole.

26. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

27. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas vastustaja on kaebaja jaoks soodustava haldusakti andmata jätmisega ja varasema soodustava haldusaktiga kaebajale antud toetuse tagasipööramisega vastustaja kasuks rikkunud kaebaja õigusi.

28. Kohus on seisukohal, et nendele küsimustele tuleb vastata eitavalt.

29. Vastuseks kaebusele peab kohus esmalt vajalikuks osundada HMS § 54 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt on haldusakt muuhulgas õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. See tähendab, et vaidluse lahendamisel peab kohus lähtuma faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis käesoleval juhul eksisteerisid 2013. aasta jaanuari lõpus, mil anti vaidlustatud otsus. Kohtu konstateeringut täpsustab HKMS § 158 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja haldusakti õiguspärasust hindab haldusakti andmise aja seisuga. Siinkohas on kohane osundada, et kaebaja väited investeeringu teostamisest kohtuistungi ajaks ca 60 % mahus investeeringu kogumaksumusest on täiesti paljasõnalised. Kehtiv õigus sätestab toetuse saajale teostatud tööde fikseerimise ja dokumenteerimise korra ja sellest PRIA teavitamise korra. Kuna kaebaja ei ole kumbagi nõuet järginud, on kohus seisukohal, et kaebaja paljasõnalised väited teostatud investeeringu puhul 50 % mahunõude ületamisest ei vaja kohtu poolt põhjalikumat käsitlemist kui paljasõnalised väited, mis on kummutatud vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditega.

30. Mis puudutab kaebaja selgitusi seonduvalt endise rendileandja pankrotistumisega, siis kohtu hinnangul ei ole rendileandja pankroti välja kuulutamise puhul vaieldamatult tegemist vääramatu jõuga kehtiva materiaalõiguse mõttes, mis võiks kehtiva õiguse kohaselt välistada vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse. Tegemist on kohtu hinnangul kaebaja jaoks investeeringu toetuse taotlemisel võetud tavapärase äririskiga, kuna ta taotles toetust renditavale objektile, mis ei olnud kaebaja omandis. Puutuvalt kaebaja väidetega seonduvalt väidetavate ehitustööde teostamisega objekti uue rendileandja omandis oleku ajal, peab kohus samuti osundama kaebaja väidete paljasõnalisusele, kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel tuvastada faktiliste asjaolude erinevust kohtuotsuse tegemise ajal, võrreldes vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Kohtu veendumusel lasub selles osas tõendamiskoormis kaebajal mitte vastustajal, nagu väidab kaebaja.

31. Kaebaja heidab vastustajale ette valdavalt vaidlustatud haldusakti formaalset õigusvastasust, mis kaebaja arvates seisneb uurimisprintsiibi eiramises seoses kaebajast ettevõtte jätkusuutlikkuse välja selgitamata jätmisega. Kaebaja ei vaidlusta vastustaja poolt tuvastatut, et kaebaja ei ole vaidlustatud otsuse tegemise seisuga pärast 2009. aastat majandusaasta aruandeid selleks kehtestatud korras esitanud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit ettevõtte jätkusuutlikkuse tõendamiseks, mille tõttu ei saa see motiiv olla ilmselgelt aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele, sest kohtule esitatud tõendite pinnalt saab kohus teha ainult ühe järelduse, nimelt, kui isegi otsus tühistada seoses väidetava formaalse õigusvastasusega sel motiivil, siis peaks vastustaja tegema asja uuel läbivaatamisel

6 samasisulise otsuse. See läheks aga vastuollu menetlusökonoomia maksiimiga. Kaebaja väited praeguse rendileandja majandustulemustest ei ole aga asjassepuutuvad.

32. Kaebaja viitab veel võimalusele, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse andmise tinginud asjaolu, et kaebaja rentis investeeringuobjekti. Vastustaja on aga kohtumenetluses selle kaebaja kartuse kummutand, selgitades, et vastustaja jaoks oli oluline, et kaebaja oli investeeringutoetuse andmise otsustamise ajal õiguspäraseks investeeringuobjekti kasutajaks. Vastustaja on kohtu hinnangul asjakohaselt viidanud esialgse rendilepingu sätetele seonduvalt lepingu kestusega. Kaebaja enda valikuks oli kaebuse kohaselt ehitustegevuse sisuline peatamine kaebaja poolt kulutuste asjakohatuteks muutuda võimise motiivil. Kaebaja taoline käitumine läks aga vastuollu toetuse taotlemisel võetud kohustustega. Kohus järeldab, et kaebaja ei olnud äris vajaliku põhjalikkusega toetuse taotlemisel kõigi võimalike riskidega arvestanud. Seetõttu ei saa see rendilepinguga seonduv motiiv olla põhjuseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Omaniku pankrot ei ole vastustaja kinnitusel kaebaja jaoks koormava haldusakti andmisel määravaks olnud. Tutvunud vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse motiividega, nõustub kohus vastustaja poolt kohtumenetluses avaldatuga ja märgib vastuseks kaebajale, et praeguseks objekti endise omaniku pankrotistumine ei ole vaidlustatud otsuse andmisel olnud määravaks asjaoluks, kuna kaebaja on teinud sel perioodil teadlikke valikuid rekonstrueerimistööde peatamisel kuni asjaolude selgumiseni.

33. Kaebaja leiab kaebuses, et tal oleks veelkord tarvis mõningat tähtaja pikendamist, et investeering lõpule viia. Kuna halduskohtuliku kontrolli aluspõhimõtetest lähtuvalt ei peaks kohus püüdma halvendada kaebaja olukorda hilisema (praeguse) haldusakti vaidlustamise käigus, siis ei võta kohus selles vaidluses õiguslikku seisukohta küsimuses, kas vastustaja oli õigustatud kehtiva õiguse kohaselt varasemalt kaebaja taotlust investeeringu teostamise tähtaja pikendamiseks kahel korral rahuldama. Kohus peab aga võimalikuks märkida, et sellest asjaolust ei saa kaebajal olla mingil juhul tekkinud õiguslikku ootust, et vastustaja on kohustatud sel motiivil tähtaega veelkord pikendama. Mis puutub kaebaja väitesse, et vastustaja on ebaõigesti määratlenud kaebaja poolt teostatud investeeringu suuruse vaidlustatud haldusakti andmise menetluses, ja et teostatud on kaebaja hinnangul üle 50 % investeeringust, siis peab kohus veelkord nentima kaebaja nende väidete paljasõnalisust, kuna kohtule ei ole selle väite tõendamiseks kaebaja poolt tõendeid esitatud. Kohtu hinnangul lasub selles osas tõendamiskoormis aga vaieldamatult kaebajal, nagu osundatud, mille tõttu ei saa see motiiv olla aluseks haldusakti tühistamisele ka õiguspärase ootuse printsiibiga seonduvalt. Vastustaja on nii haldusmenetluses kui kohtumenetluses osundanud õigusaktide sätetele, mille kohaselt oli kaebaja kohustatud investeeringu teostama kahe aastase tähtaja jooksul. Kontrollakti ja muude tõenditega on vastustaja tõendanud, et kaebaja ei ole seda teinud kahe aastase tähtaja jooksul ega ka selle tähtaja jooksul, mille võrra vastustaja pikendas tähtaega. Vaidlustatud otsus on seetõttu sel motiivil kooskõlas kehtiva õigusega ja määruse nr 20 § 14 lg 1 kohaselt pidi toetuse saaja tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kuna kaebaja ei ole toetuse taotlemisel võetud kohustust täitnud, siis puudus vastustajal õiguslikult võimalus teistsuguse sisuga haldusakti andmiseks.

34. Seega taandub poolte vahelise vaidluse lahendamine lõppkokkuvõttes küsimusele, kas vastustajal on kehtivast õigusest tulenevalt õiguslik alus investeeringu tegemise tähtaja veelkordseks pikendamiseks ja kas objekti omaniku pankrotistumist ja pankrotimenetlusest tingitud ebaselgust saab vastustaja käsitada vääramatu jõuna, mis annaks vastustajale aluse kaebajat koormava haldusakti andmata jätmiseks.

7

35. Asjas kogutud tõenditele tuginedes on kohus seisukohal, et ka nendele tõstatatud küsimustele tuleb vastata eitavalt. Kaebuses ei ole kaebaja õiguslikke asjaolusid seoses vaidlustatud otsuse õigusvastasusega välja toonud. Kohtuistungil tõi kaebaja esindaja välja asjaolu, et vastustaja on alusetult kohaldanud ELÜPS § 99 lõiget 3. Kohus kaebaja taolise seisukohaga nõustuda ei saa.

36. ELÜPS § 99 lg 3 kohaselt, kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

37. Alusetult tähendab teisisõnu aluseta ehk põhjendamatu. Ebasihipärane toetuse kasutamine vaidlustatud haldusakti andmist käesoleval juhul tinginud ei ole. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja tõendanud, et kaebajale maksti esimene osa toetusest välja põhjendamatult, kuna kaebaja ei suutnud investeeringut teostada õigusaktides sätestatud tähtajal. Seega tavapärasest õigusakti keelelisest tõlgendamisest lähtudes oli vastustaja õigustatud ELÜPS § 99 lg 3 sätestatu kohaldamiseks kaebaja suhtes, sest pärast toetuse väljamaksmist selgus, et toetusraha esimene osa maksti kaebajale välja alusetult, sest kaebaja ei olnud suuteline lõppkokkuvõttes kogu investeeringut tähtaegselt teostama ja objekti kasutusele võtma.

Mis puutub kaebaja väitesse seoses tema poolt esimese ehitaja ebaõnnestunud valikuga, siis on kohtu hinnangul ka selles osas tegemist ettevõtja tavapärase äririskiga, mis ei kvalifitseeru vääramatuks jõuks kehtiva õiguse mõttes. Nagu osundatud ei ole kaebaja tõendanud ka kohtumenetluses investeeringu teostamist 50 % ületavas mahus, mille tõttu ei ole õigustatud ja põhjendatud ka kaebaja ootused veelkordsele tähtaja pikendamisele investeeringu teostamise lõpetamiseks. Seega oli vastustaja õigustatud ja kohustatud määruse nr 20 § 16 lg 2 alusel toetuse välja maksmata jätmiseks, kuna kaebaja ei ole täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid tingimusi. Kohus nõustub vastustajaga, et toetuse andmise eesmärgiks on investeeringuobjekti valmiskujul kasutusse võtmine ja seeläbi maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamine. Kuna kaebaja ei ole tähtaegselt investeeringut teostanud ja Tipu kinnistul asuva tootmishoone A-korpust rekonstrueerinud ning seega saanud ka kasutusele võtta, ei anna vastustajale alust toetuse maksmisega jätkamiseks kaebaja poolt osaliselt tehtud investeering, mis ei ületa pealegi 50 % investeeringu kogumaksumusest. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on rekonstrueerimistöid teostatud ca 30 % investeeringu kogumaksumusest. Kui kaebaja väidab rekonstrueerimist rohkem kui 50 % ulatuses kogumaksumusest, ei tohiks selle väite tõendamine kaebajale problemaatiline olla. Seda aga tõendatud pole.

38. Neil asjaoludel tuleb kaebus rahuldamata jätta. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks mõlema poole menetluskulud kandma kaebaja. Kuna vastustaja ei ole vastavat taotlust kohtule esitanud, jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik