3-12-174/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-174 Haldusasi Erki Sommeri kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Erki Sommeri apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Erki Sommer Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Erki Sommeri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2012. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 27. veebruar 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erki Sommer määrati Tartu Vangla 1. juuli 2011. a käskkirjaga vangla majandustööle abitöölise ametikohale alates 4. juulist 2011 töötasuga 0,64 eurot tunnis. 21. septembril 2011 kella 7.10 paiku keeldus E. Sommer täitmast ametniku korraldust asuda töökohale. Tartu Vangla 29. septembri 2011. a käskkirjaga nr 1-4/2501 karistati E. Sommerit noomitusega tööle mitteasumise eest. Tartu Vangla 17. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 1-4/2640 vabastati E. Sommer alates 21. septembrist 2011 vangla majandustöölt.

E. Sommer esitas 4. novembril 2011 vanglale vaide, milles soovis enda tööle ennistamist. Tartu Vangla 5. jaanuari 2012. a vaideotsusega nr E5609-3 tunnistati põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu kehtetuks 17. oktoobri 2011. a käskkiri, millega E. Sommer vabastati majandustöölt.

E. Sommer esitas 4. novembril 2011 Tartu Vanglale ka kahju hüvitamise taotluse, kuna ta leidis, et 29. septembrist 2011 kuni 3. novembrini 2011 on tal saamata jäänud töötasu, sest nimetatud ajavahemikul ei olnud tal võimalik tööl käia tema õigusvastaselt töölt vabastamise tõttu. Tartu Vangla jättis 13. jaanuaril 2012 vastavasisulise taotluse rahuldamata.

2

2. E. Sommer esitas 26. jaanuaril 2012 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 50 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 2.1. Kaebaja töötas vangla sööklas kindla graafiku alusel, mistõttu oli talle tagatud kindel sissetulek. 2.2. Kaebaja soovis, et ta paigutataks eraldi oma endisest vene rahvusest kambrikaaslasest. Ainuke võimalus selleks oli tööst keeldumine. Uude sektsiooni ümberpaigutamisel langes ära tööst keeldumise alus, kuna ka uues sektsioonis käidi tööl. Tööst keeldumise otsus oli tehtud hetkeemotsiooni ajel. Kaebaja sai töölt eemaldamise käskkirjast teada 21. oktoobril 2011. Kuni selle ajani oli kaebajal põhjendatud ootus eeldada, et vajadusel kutsutakse ta tööle. 2.3. Kaebaja ei teavitanud vanglat 23. septembril 2011 uuesti tööst keeldumise kavatsusest, vaid oli lisanud 23. septembri 2011. a avaldusele juurde 20. septembri 2011. a avalduse. Seda kinnitab ka kanne kaebaja isiklikku kalendermärkmikusse. 2.4. Kaebaja hinnangul ei puutu 13. veebruaril 2012 aset leidnud tööst keeldumine antud juhul asjasse. Kaebajale pakuti tööd koristajana. 2012. a veebruariks oli kaebaja olnud tööta umbes viis kuud. Määruse „Töötaja juhendamine ja väljaõpe töökohal“ § 7 kohaselt ei ole tema suhtes töökorralduse muutumise tõttu täiendjuhendamist korraldatud, mistõttu oli tal tööst keeldumiseks olemas seaduslik alus. Koristajale makstav töötasu on ligi neli korda madalam kui see, mida makstakse köögitöölistele. Kaebaja oleks tulnud tööle ennistada samaväärsele töökohale. 2.5. Vangla venitas töölt kõrvaldamise otsuse kehtetuks tunnistamisega liiga kaua, mistõttu tekkis kaebajale hüvitamisele kuuluv kahju. Kaebaja töölt kõrvaldamise käskkiri on õigusvastane ja kehtetuks tunnistatud. Töölt eemaldamise käskkirjaga rikuti mitmekordse karistamise keeldu, kuna varasemalt oli kaebajat tööst keeldumise tõttu noomitusega karistatud.

3. Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2012. a otsusega jäeti E. Sommeri kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused: 3.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on korduvalt keeldunud tööd tegemast. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetaval õigust keelduda töö tegemisest, samas ei ole tal ka õigust nõuda tööd kindlal tegevusalal. 3.2. Kaebaja on tööst keeldunud omal tahtel. Asjaolu, et vastustaja tunnistas töölt eemaldamise käskkirja kehtetuks, ei tähenda veel seda, et kaebajale põhjustati varalist kahju ja et kaebajal tekkis automaatselt nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamisel õigus saamata jäänud töötasu nõudmiseks. Kaebaja keeldus ise pakutavast tööst. Lisaks ei ole usutav kaebaja väide, et ta loobus tööst hetkeemotsiooni ajel. Nimelt on kaebaja keeldunud tööst ka 13. veebruaril 2012. See näitab kaebaja tegelikku tahet tööd mitte teha. Kaebaja ei ole vastustajale avaldanud soovi tööd jätkata. Lisaks ei olnud vanglal alates 5. detsembrist 2011 võimalik kaebajat tööle rakendada, kuna kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. E. Sommer esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja asjas uus otsus teha. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4.1. Halduskohtu seisukoht, et kaebaja on tööst korduvalt keeldunud, on väär. Teine avaldus ei olnud Tartu Vangla teavitamiseks tööst keeldumise osas. See oli lisatud ühele teisele avaldusele, mis ei olnud tööst keeldumise avaldusega seotud. „ÄRAKIRI ÕIGE“ on kõnealusele avaldusele kirjutatud seetõttu, et kaebaja märgistab sedasi ümber kirjutatud materjale, kuna kaebajal puuduvad koopiate tegemiseks rahalised vahendid. Kaebajal oli

3

põhjendatud eeldus, et ta saab tööl edasi käia. Tööst on kaebaja keeldunud ainult ühel korral ning selle eest on teda karistatud noomitusega. 4.2. Kuna kaebajat tööst keeldumise eest juba noomitusega karistati, oleks ta pidanud saama tööl edasi käia ning saama selle eest ka töötasu. 4.3. 13. veebruaril 2012 aset leidnud tööst keeldumine ei ole antud juhul asjakohane, kuna see toimus ligi pool aastat hiljem käesolevas asjas arutatavast keeldumisest. Lisaks oli seekord keeldumise põhjuseks see, et kaebaja suhtes ei olnud läbi viidud töötaja täiendjuhendamist. Lisaks oli pakutav töö ligi viis korda vähem tasustatud kui kaebaja eelnev töö. Kaebajat on veel kahel korral sunnitud seda tööd vastu võtma, kuid kaebaja on keeldunud, mistõttu on teda selle eest ka distsiplinaarkorras karistatud.

5. Tartu Vangla vastuses palutakse E. Sommeri apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. aprilli 2012. a otsus muutmata. Vastustaja jääb enda varasemalt antud selgituste juurde ning nõustub halduskohtu seisukohtadega. Vastuse põhjendused: 5.1. Vastustaja ei ole selgitanud, millise avalduse juurde oli tööst keeldumise avaldus mõeldud. Kui see omaks asja lahendamisel tähtsust, oleks kaebaja pidanud seda apellatsioonkaebuses ka avaldama. 5.2. Kaebaja käitumine võimaldab pigem järeldada seda, et tal puudub tegelik tahe tööd teha. Tööst keeldumist on kaebaja kasutanud selleks, et teda paigutataks tema jaoks ebameeldivatest kambrikaaslastest eraldi. Kaebaja suhtumine töösse ei näita kaebajat tööülesannet täitmisel kõige usaldusväärsema isikuna, mistõttu on tema asemel teiste kinnipeetavate kasutamine põhjendatud. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja loota, et tema töö tegemise järgi on vajadus, millest tulenevalt jättis halduskohus õigustatult rahuldamata kaebaja nõude saamata jäänud töötasu näol varalise kahju hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

7. E. Sommer on soovinud saamata jäänud tulu hüvitamist summas 50 eurot, kuna 29. septembrist 2011 kuni 4. novembrini 2011 oli kaebaja õigusvastaselt töölt vabastatud.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 võimaldab hüvitada ka saamata jäänud tulu.

8. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et isik keeldus allumast vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Selle eest karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega. Noomitusele järgnes ka kaebaja majandustöölt vabastamine, kuid vastav käskkiri tunnistati Tartu Vangla 5. jaanuari 2012. a vaideotsusega kehtetuks.

Kaebaja arvates tingib töölt vabastamise käskkirja kehtetuks tunnistamine automaatselt kaebajale väidetavalt tekkinud saamata jäänud tulu väljamõistmise. Ringkonnakohus kaebaja sellesisulise seisukohaga ei nõustu. Selleks, et jaatada kaebajale kahju tekkimist tema töölt vabastamise tõttu, on vaja välja selgitada, kas kaebaja oleks jätkanud töötamist ka siis, kui tema töölt vabastamist ei oleks aset leidnud (võlaõigusseadus – VÕS § 128 lg 4).

9. Kaebaja määrati Tartu Vangla 1. juuli 2011. a käskkirjaga vangla majandustööle abitöölise ametikohale alates 4. juulist 2011 töötasuga 0,64 eurot tunnis. VangS § 37 lg 1 kohaselt on

4

kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. VangS § 38 lg 2 sätestab, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Järelikult ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda tööle rakendamist, ühtlasi ei ole ka vangla kohustatud kinnipeetavat igapäevaselt tööga kindlustama.

10. Kaebaja on korduvalt väljendanud tahtmatust teha tööd. Kaebaja koostas 20. septembril 2011 avalduse (tl 21), kus ta ütles, et kööki ta enam tööle ei lähe. Vastava avalduse võttis inspektor-kontaktisik vastu 20. septembril 2011 ning see registreeriti 21. septembril 2011. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on märgitud, et kaebaja keeldus ka 21. septembri 2011 hommikul tööle minemast (tl 24). Ühtlasi keeldus kaebaja vangla majandustöödel osalemast ka 23. septembril 2011, mil ta esitas avalduse, mida vangla käsitas tööst keeldumise avaldusena. Kaebaja leiab, et tegemist ei ole mitte tööst keeldumise avaldusega, vaid nimetatud dokument on vanglale 23. septembril 2011 esitatud avalduse lisa. Kaebaja on selgitanud, et 23. septembril 2011 esitatud avalduses nõudis ta, et teda ei paigutataks edaspidi kokku venelasega ja näitamaks, mida ta kaotanud oli (töö), lisas ta avaldusele ärakirjana 20. septembri 2011. a avalduse (vt tl 30p ja 31).

Tartu Vangla on 2. aprilli 2012. a vastuses kaebuse täiendusele (tl 34–34 p) märkinud, et 23. septembril 2011 registreeriti kinnipeetavate 2011. a Tartu Vanglale esitatud pöördumiste elektrooniliselt peetava registri andmete kohaselt kaebajalt kolm pöördumist, millest üks oli 23. septembri 2011. a kuupäeva kandev ärakiri 20. septembri 2011. a pöördumisest, teine oli 22. septembri 2011. a kuupäeva kandev teabenõude, milles kaebaja soovis teavet, millistel asjaoludel saab S4 sektsiooni, kus kannavad kuuldavasti karistust mittesuitsetavad kinnipeetavad. Kolmas pöördumine kandis 22. septembri 2011. a kuupäeva ning selles soovis kaebaja teada, miks vangla ei teavita eelmisel õhtul erakorraliselt tööle minema pidavaid kinnipeetavaid. Ühelegi pöördumisele ei olnud kaebaja märkinud, et 20. septembri 2011. a pöördumise ärakiri on mõne pöördumise lisa, mida tuleb koos käsitada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja seisukoht 23. septembril 2011 esitatud 20. septembri 2011 kuupäeva kandva ärakirja osas loogiline. Ei ole eluliselt usutav, et dokument registreeritakse hiljem kui selle lisa. Lisaks ei ole usutav seegi, et kaebaja esitas dokumendi lisa varem kui põhidokumendi enda. 20. septembri 2011 kuupäeva kandev dokument on vastu võetud ja registreeritud 23. septembril 2011. Kaebaja on ise väitnud, et avalduse, mille juurde mainitud lisa kuulus, andis ta vanglale üle 23. septembril 2011, seega oleks ka vastav avaldus registreeritud samal kuupäeval kui lisana mõeldud dokument. Seega jagab ringkonnakohus vangla seisukohta, et nimetatud pöördumist tuleb käsitada tööst keeldumisena.

11. Ka hilisemalt ei ole kaebaja vastu võtnud vastustaja pakutud tööd (vt tl 23). Põhjustena on kaebaja välja toonud madala tasu ja täiendjuhendamise läbiviimata jätmise. Taolised põhjendused ei ole tööst keeldumisel asjakohased. Koristaja töö ei ole selline, mis vajaks eelnevat juhendamist ja väljaõpet. Samuti ei ole kinnipeetaval õigust keelduda tööst pelgalt seetõttu, et tema subjektiivse hinnangu kohaselt on pakutav töötasu liiga madal.

Eelnevalt esitatud asjaoludest järeldub, et puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) vangla tegevuse ja väidetavalt tekkinud kahju vahel, sest ka käskkirja kehtetuks tunnistamise fakt ei muuda olematuks tööst keeldumisi nii enne kui ka pärast kehtetuks tunnistatud käskkirja andmist. Haldusorgan on oma seisukohtades piisavalt põhjendanud asjaolu, et vaatamata sellele, et haldusakt tunnistati põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu kehtetuks, oleks

5

kaebajale ikkagi tekkinud väidetav kahju, kuna kaebaja keeldust tööst omal vabal tahtel. Isegi kui tööst vabastamise käskkirja ei oleks kehtetuks tunnistatud, ei olnud vanglal mõistlik ja otstarbekas saata kaebajat edaspidi tööle ja talle korduvalt tööd pakkuda, millest kaebaja oli ise keeldunud ja mida oli võimalik pakkuda teistele kinnipeetavatele, kellel oli selleks olemas tahe ja valmisolek (vt tl 13 ja 13p ning tl 74–75; vt vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 10. märtsi 2005. a otsus nr 3-3-1-77-04, p 18).

12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja riigilõivu tasumisest menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud.

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene