3-13-1622/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-13-1622 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regiooni 28.06.2013 korralduse nr PVV 1-15/13/248 „Vee erikasutusloa andmine“ tühistamiseks ning kaebaja taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja –XXX Vastustaja - Keskkonnaamet Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 23. jaanuarist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 25. veebruaril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX omandas 2007. aastal Põlvamaal Kõlleste vallas Veski külas Veski-Poka kinnistu (katastritunnus 35402:001:0650). Kinnistul asub eelmise sajandi algusest pärinev muinsuskaitsealune Poka vesiveski (mälestise registri nr 23724). Kinnistu juurde kuulus kinnistu omandamise ajal ja keskkonnaregistri andmete kohaselt kuulub endiselt Poka veskijärv (registrikoodiga VEE2109410).

2. 29.06.2012 esitas XXX Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse Põlvamaal Kõlleste vallas Veski külas Veski-Poka kinnistul (registriosa nr 248938; katastritunnus 35402:001:0650; edaspidi Poka kinnistu) Leevi jõe jätkuvaks paisutamiseks. Taotlus registreeriti Keskkonnaametis 02.07.2012 nr PVV 7-6/12/16817 all (edaspidi taotlus). Keskkonnaministeeriumi Põlvamaa keskkonnateenistus oli eelnevalt, 01.10.2007 T. Eomäele väljastanud vee erikasutusloa nr L.VT.PÕ-161907 kehtivusajaga 01.10.2007-01.10.2012 veekogu jätkuvaks tõkestamiseks Poka

kinnistul. Loa taotleja on vee erikasutuse eesmärgina välja toonud olemasoleva paisutuse säilitamise, järve veetaseme langetamise ja tõstmise hooldustööde teostamiseks vastavalt vajadusele. Enne taotluse esitamist oli loa taotleja 11.05.2012 Keskkonnaametit teavitanud, et Poka pais on purunenud ja Poka veski paisjärv on tühjaks voolanud.

3. Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 28.06.2013 korraldusega nr PVV 1-15/13/248 „Vee erikasutusloa andmine“ (tl 22-30) väljastati T. Eomäele vee erikasutusluba nr L.VV/32269 (tl 31-33), millega anti talle õigus Põlvamaal Kõlleste vallas Veski külas Veski Poka kinnistul (registriosa nr 248938; katastritunnus 35402:001:0650; edaspidi nimetatud Poka kinnistu) Leevi jõe paisutamiseks ning määrati tingimused nimetatud õiguse tekkimiseks. Keskkonnamet leidis, et kuivõrd taotluse esitamise ajal oli pais purunenud ja veeseaduse § 17 lõikes 1 sätestatud mõistes paisutamist ei toimunud, ei saa taotlust käsitleda kui taotlust olemasoleva paisutuse säilitamiseks, vaid pani XXX kohustuse rajada praeguse paisutusrajatise asemele paiskärestik. Seega Keskkonnaamet väljastas vee erikasutusloa, millega (sisuliselt) pandi XXX kohustus rajada praeguse paisutusrajatise asemele paiskärestik.

4. 29.07.2013 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni 28.06.2013 korralduse nr PVV 1-15/13/248 „Vee erikasutusloa andmine“ ning saata asi Keskkonnaametile uueks otsustamiseks (tl 2-3).

5. Tartu Halduskohus oma 31.07.2013 kohtumäärusega võttis XXX kaebuse menetlusse ning tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 6. 16.12.2013 esitas XXX kohtule oma täiendava seisukoha haldusasjas nr 3-13-1622, milles ta vaidleb vastu Keskkonnaameti vastuses toodud seisukohtadele nagu ka vee erikasutusloa motivatsioonile tervikuna (tl 65-66). 7. 23.12.2013 esitas vastustaja vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele (tl 76-80).

KAEBAJA VÄITED

8. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet ei ole kasutanud talle seadusega antud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Kaebaja hinnangul on vastustaja Keskkonnaamet pannud talle kohustuse, paisutamine paiskärestiku abil, teadmata, kas nimetatud keskkonnatehniline lahendus üldse võimalik on. Kohtule 16.12.2013 esitatud täiendavates seisukohtades vaidleb kaebaja vastu Keskkonnaameti vastuses kaebusele toodud seisukohtadele nagu ka vee erikasutusloa motivatsioonile tervikuna. Kuivõrd Keskkonnaamet oli heaks kiitnud kamberkalapääsu variandi ning antud variant on endiselt asjakohane ja Keskkonnaamet ei ole ära näidanud, kuidas kamberkalapääs, mille rajamist on Keskkonnaameti heakskiidul toetatud Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt paljudel juhtudel, ei täida enam oma eesmärki, on Keskkonnaameti motivatsioon ilmselgelt puudulik. Kaebuse esitaja leiab, et vee erikasutusloaga kaebajale pandud kohustused ei ole proportsionaalsed, kuivõrd leidub kaebaja suhtes kaebajat vähemkoormav võimalus kalade läbipääsu tagamiseks. Samuti leiab kaebaja, et sisuliselt ei ole tema taotlust rahuldatud ning vastustaja poolt viidatud kompromiss on näiline.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED 9. Keskkonnaamet vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning palub jätta kohtul kaebus tervikuna rahuldamata. Keskkonnaamet leiab, et kaebus on alusetu ning põhjendamata, samuti põhineb kaebus kaebuse esitaja subjektiivsetel hinnangutel. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses suutnud tõendada subjektiivsete õiguste riive olemasolu situatsioonis, kus Keskkonnaamet on kaebuse esitaja taotluse Leevi jõe paisutamiseks Poka kinnistul rahuldanud tervikuna. Vastustaja vastuväidete kohaselt andis Keskkonnaamet kaebajale väga selgelt teada, millistel tingimustel on tal Leevi jõe paisutamine Poka kinnistul võimalik. Keskkonnaamet ei ole kohustanud isikut Leevi jõge paisutama, vaid andnud talle õiguse keskkonda kasutada ja mõjutada ning määranud selle õiguse realiseerimise tingimused. Keskkonnaamet on seisukohal, et korraldus ja sellega antud luba on kooskõlas kehtiva õigusega ning loa andmisel ja menetlemisel ei ole rikutud haldusmenetluse seadusest (edaspidi nimetatud HMS) ja veeseadusest (edaspidi nimetatud VeeS) ja selle alamaktidest tulenevat vee erikasutusloa andmise korda. Korralduse ning loa andmisel on arvesse võetud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.h Poka kinnistul olevat tegelikku faktilist olukorda, ning Keskkonnaameti kaalutlusotsuse sisu on selgesti järgitav korraldusest. Samuti ei ole Keskkonnaamet korralduse andmisel ületanud temale vee erikasutusloa andmisel antud volituste piire. Keskkonnaamet on piisavalt kogunud asja otsustamiseks vajalikke materjale ning korraldus on piisavalt motiveeritud ning see vastab HMS § 54 õiguspärase haldusakti tunnustele ning on kooskõlas kehtiva õiguse ning korralduse andmise hetkel valitsevate faktiliste asjaoludega. Kaebuse esitaja on pidevalt olnud kaasatud loa andmise menetlusse ning on HMS kohaselt osalenud korralduse ja loa andmise menetluses, esitades loa ja selle andmise korralduse eelnõule ettepanekuid ja vastuväiteid, millega Keskkonnaamet on vastavalt õigusaktides sätestatule arvestanud. Kui hinnata korraldust ja sellega antud luba sisuliselt, siis on Keskkonnaamet rahuldanud kaebuse esitaja taotluse tervikuna. Kui vaadata kaebust, siis ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi argumenti, mis seaks Keskkonnaameti korralduse ja/või loa õiguspärasuse kahtluse alla. Kaebuse esitaja on üksnes tuginenud sellele, et Poka kinnistul eksisteeris kuni maini 2012. aastal paisutus, mis kaebuse esitaja tegevuse või tegevusetuse tõttu lõppes veeavariiga VeeS § 2 punkti 12 mõistes. Ka VeeS § 3310 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi maaomanik (maavaldaja) oma tegevuse või tegevusetusega põhjustada kaldakindlustuse, tammi, paisu ega muu rajatise purunemist. Nimetatud vältimiskohustus ei ole suunatud Keskkonnaametile ning see ei ole seotud ka vee erikasutusloa olemasoluga, kuivõrd veeseaduse tähenduses on veekasutaja iga isik, kes kasutab vett, mitte üksnes vee erikasutaja, kes kasutab vett veeseaduse § 8 tähenduses.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

10. Vaidlust ei ole selles, et alates 2012. aasta maist, on faktilised asjaolud Poka kinnistul asuval paisul muutunud selliselt, et paisrajatis ei tekita enam paisutust. Seda tunnistab ka kaebuse esitaja oma kaebuses. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast 2012. aasta mais toimunud veeavariid ei toimunud Poka kinnistul enam paisutamist ning ei eksisteerinud enam ka paisutuse tulemusel tekkinud paisjärve.

11. Oma 16.12.2013 esitatud täiendavates seisukohtades tunnistab kaebaja ise, et oma tegevusetusega põhjustas ta olukorra, mille tulemuseks oli Poka vesiveski paisu purunemine, mis omakorda tõi kaasa faktiliste asjaolude muutumise Poka kinnistul ning Keskkonnaameti kaalutlusruumi suurenemise loa andmisel.

12. Vaidlus on selles, millist faktilist olukorda peab loa andja aluseks võtma, kui ta keskkonnakasutuseks antava keskkonnaloa taotlust lahendab.

13. Kohus nõustub vastustajaga, et vee erikasutusloa taotluse lahendamisel tuleb võtta aluseks olukord, mis on vee erikasutuse taotluse lahendamise hetkel. Riigikohtu 31.10.2005 otsusest nr 3-3-1-41-05 ja 04.12.2009 otsusest nr 3-3-1-75-09 lähtuvalt ning kooskõlas HMS §-ga 54 on haldusakti õiguspärasuse eelduseks selle kooskõla õiguse ja faktilise olukorraga haldusakti andmise hetkel. On oluline rõhutada, et HMS § 53 lg 2 kohaselt on kõrvaltingimuse määramine ja seeläbi haldusakti andmine haldusorgani kaalutlusotsuseks ning Keskkonnaamet on otsustanud HMS-is sätestatud võimalust ka kasutada. Keskkonnaameti hinnangul on sellisel tingimusel loa andmine kaebuse esitajale soodustava iseloomuga, kuivõrd annab võimaluse realiseerida taotlusega soovitud tegevust.

14. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja oma kaebuse põhistuse rajanud suuresti sellele, mis toimus enne kui pais lagunes ning paisutus Poka kinnistul lõppes. Kohtu hinnangul ei oma see antud asjas tähendust, kuivõrd taotluse lahendamisel on oluline võtta aluseks see faktiline olukord, mis eksisteerib taotluse lahendamisel. Juhul, kui haldusorgan võtab haldusakti andmise aluseks mõne muu ajalise mõõtme, ei ole sellisel juhul järgitud kehtivat õigust, sh ei ole sellisel juhul teostatud kaalutlusõigust nõuetekohaselt ning see tooks endaga kaasa ebaõige haldusakti andmise. Juhul, kui haldusakti andmisel peaks haldusorgan lähtuma mõnest muust aja hetkest, kui seda on haldusakti andmine, siis tekib küsimus, et millisest aja hetkest ja faktilisest olukorrast tuleks siis haldusorganil lähtuda, kuivõrd faktiline olustik on samuti muutumises.

15. Antud juhul lähtus vastustaja vee erikasutusloa andmise menetlemisel asjaolust, et Poka pais oli purunenud, paisutamine lõppenud ning olukord oli oluliselt muutunud, millest tulenevalt tuli vee erikasutusloa andmisel arvestada uusi asjaolusid Poka paisul. Vastustaja lubas kaebajal vaidlustatud korraldusega paisutuse Leevi jõel asuval Poka paisul taastada, kuid arvestades tegevuse asukohta, määras tingimused, milliste täitmisel on luba realiseeriv. Kohtu arvates ei muuda asjaolu, et kaebaja ei soovi tegevust vee erikasutusloas määratud tingimustel ellu viia, nimetatud luba õigusvastaseks. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud luba ei kohusta kaebajat paisutust taastama, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Seega ei ole kohtu hinnangul vastustaja pannud kaebajale korraldusele lisatud kõrvaltingimusega üleliigseid kohustusi, mis oleksid kavandatava tegevusega ebaproportsionaalsed või eesmärgipäratud.

16. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja kaebaja vee erikasutusloa taotluse menetlemisel leidnud lahenduse, mil viisil saab kaebuse esitaja taastada paisutuse selliselt, et veeseaduses sätestatud eesmärgid saaksid täidetud ning ka muinsuskaitsealased väärtused ei saaks kahjustatud. Seda viimast ilmestab eriti hästi Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahel peetud läbirääkimised, milles leiti võimalik kompromiss edasise lahenduse osas (tl 58).

17. Kohus nendib, et arvestades olemasolevat olukorda Poka paisul, oleks vastustaja võinud ka tuginedes veeseaduse § 9 lg 10 punktile 3 loa andmisest keelduda, kuid arvestades uurimispõhimõtet ning asja käigus kogutud tõendeid, otsustas vastustaja paisutuse taastamise lubada. Seejuures on ökoloogilise tasakaalu tagamine üheks kõige kesksemaks eesmärgiks, mida vee erikasutusloa andmisel peab vastustaja arvesse võtma. Lagunenud paisu korral ning selle taastamisel seisnebki ökoloogilise tasakaalu saavutamine justnimelt paisutuse lubamises selliselt, et kalade rändetee on maksimaalselt avatud ning kalade ränne on tagatud viisil, mis reaalselt ka rännet võimaldab.

18. Vastustaja on vaidlustatud korralduse punktis 2 "Kalade läbipääsu vajadus" ammendavalt selgitanud kalade läbipääsu nõude sisu - kuivõrd Poka pais on olnud kaladele ületamatu, siis arvatavasti on olnud see aluseks, miks paisust ülesvoolu asuvat jõelõiku ei ole nimetatud keskkonnaministri 15.06.2004 määruses nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemisja elupaikade nimistu“ (edaspidi määrus nr 73). Ka Eesti Maaülikooli peaspetsialist Rein Järvekülg leidis oma 10.01.2013 arvamuses, et kaladele läbipääsu tagamine Poka veskipaisu juures on kindlasti oluline kalastiku hea seisundi saavutamiseks ning säilitamiseks Leevi jõe keskjooksul, kusjuures kalapääs on vajalik kõigile tüübispetsiifilistele liikidele, eelkõige jõeforellile, harjusele, ojasilmule, haugile, lepamaimule, turvale ja võldasele (tl 57). Vaidlustatud korralduse andmisel kehtinud veeseaduse redaktsiooni § 17 lg 5 kohaselt tuleb kalade ülesja alla läbipääs paisult tagada lähtuvalt vee erikasutusloa andja kaalutlusest ning kooskõlas eelnimetatud arvamustega leidiski vastustaja, et ka üleval pool Poka paisu on väärtuslikke kudealasid Leevi jõele tüübiomastele kalaliikidele. Keskkonnaamet lisab, et valminud on juba looduslähedane kalapääs Leevi jõel Vastse-Kuuste asulas, valmimas on ka möödaviikpääs Karialtsi külas, mis ilmselgelt peaksid tagama kalade läbipääsu kogu Leevi jõe ulatuses, sh Leevi jõe keskja ülemjooksul.

19. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga, et vee erikasutusloaga temale pandud kohustused ei ole proportsionaalsed, kuivõrd tema hinnangul leidub vähemkoormav võimalus kalade läbipääsu tagamiseks. Samuti leiab kaebuse esitaja, lähtudes eeltoodust, et sisuliselt ei ole Keskkonnaamet tema taotlust rahuldanud ning Keskkonnaameti poolt viidatud kompromiss on näiline.

20. Vastustaja seletuse kohaselt eksisteerib täna Poka paisul olukord, kus kalade vaba liikumine on tagatud. Seega ei pea kaebuse esitaja tegema ühtegi investeeringut, et veeseaduses sätestatud nõuded täita. Asjaolu, et kaebuse esitaja soovib paisutuse taastada, ei tähenda automaatselt seda, et keskkonnakaitselised eesmärgid tuleks jätta tahaplaanile või valida eesmärgi täitmiseks keskkonnakaitse ja ökoloogilise tasakaalu tagamise seisukohalt väheefektiivne lahendus. Keskkonnaameti hinnangul tuleb leida võimalike huvide korral nende nn tasakaalupunkt ning käesoleval juhul on Keskkonnaamet seda ka leida püüdnud. Seega leiab kohus, et kaebaja väide, mille kohaselt on temale vee erikasutusloaga pandud kohustused ebaproportsionaalsed, kuivõrd leidub tema suhtes vähemkoormav võimalus kalade läbipääsu tagamiseks, ei ole õige, kuivõrd kaebaja võib jätta alles ka olukorra, mis eksisteerib täna Poka paisul. Kohus nõustub vastustajaga, et keskkonnakaitselisest aspektist lähtudes pole eesmärgipärane rajada vaid näiline ja tehislik kalade liikumisvõimalus kaladele kamberkalapääsuna, samas kui looduslähedase kalapääsu abil luuakse kõigile tüübispetsiifilistele kalaliikidele soodsad rändetingimused, mis oleks ka elupaigaliselt väärtuslik.

21. Kohtule esitatud R. Järvekülje 10.01.2013 arvamuse kohaselt (tl 57) on paljudele kaladele kamberkalapääs sisenemiseks väheatraktiivne. Hüdraulilised tingimused kamberkalapääsus on kalade jaoks alati oluliselt ebasoodsamad kui sama languja vooluhulgaga kärestikus. Lisaks puudub kamberkalapääsul täiesti elupaigaline väärtus, samas on kärestik vooluveekogudes üheks kõige väärtuslikumaks elupaigatüübiks. Sellest tulenevalt ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, et kamberkalapääs oleks ökoloogilise tasakaalu saavutamisel sama tõhus kui paiskärestik.

22. Kohus lisab, et kuigi vastustaja poolt 09.09.2013 esitatud kaebuse vastuse lisad 2 (tl 57) ja 3 (tl 60) räägivad erinevatest paiskärestike variantidest - R. Järvekülje esimeses ekspertarvamuses käsitletakse varianti, kus paisutus likvideeritakse ning teise variandi kohaselt ehitatakse muldkeha, siis nähtub asja materjalidest, et vee erikasutusloa menetluse läbiviimisel peeti täiendavaid läbirääkimisi Muinsuskaitseametiga ning seejärel küsitigi 24.01.2013 täiendavalt eksperdi arvamust kärestiku rajamise võimalikkuse kohta, et välja selgitada vee erikasutusloa andmise võimalusi selliselt, et oleks tagatud ühelt poolt kaebuse esitaja soov säilitada paisjärve ning teiselt poolt leida võimalus keskkonnaja muinsuskaitse eesmärkide saavutamiseks.

23. Arvestades eeltoodut ei saa kohus nõustuda sellega nagu oleks loa näol tegemist näilise kompromissiga ning kaebuse esitaja poolt soovitud tegevust mitte võimaldav. Vastupidi, Keskkonnaamet on leidnud selle alternatiivi, kuidas lubada kaebuse esitaja poolt soovitavat

tegevust ning samal ajal täita ka veeseaduses sätestatud eesmärgid ning tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse. Arvestades faktilist olukorda Poka kinnistul, on Poka paisust kalade läbipääs tagatud ning kaebuse esitaja ei pea suuri rahalisi kulutusi kalade läbipääsu tagamiseks tegema. Asjaolu, et kaebuse esitajale Keskkonnaameti poolt pakutav alternatiiv ei sobi, ei tähenda see automaatselt seda, et tegemist ei oleks lubatava ja lubamatu tegevuse vahelise kompromissiga. Kohtul puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks Poka paisul faktiliste asjaolude muutumisest alates Keskkonnaametiga vee erikasutusloa andmisel koostööd teinud, mistõttu on kohtu jaoks kaebuse esitaja väited kompromissi näilikkusest arusaamatud.

24. Täiendavates kaebaja seisukohtades toodud väide, et paisutamist puudutavas osas saab vee erikasutusloa andmisest keelduda üksnes juhu,l kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Samuti toob kaebaja välja, et Keskkonnaamet toetub korralduses toodud motivatsioonis Ida-Eesti veemajanduskavale.

25. Kohus märgib, et oma olemuselt ei ole veeseaduses sätestatud veemajanduskava pelgalt arengukava. Veeseaduse § 35 sätestab muuhulgas pinnavee kaitse keskkonnaeesmärgid. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb pinnaja põhjavee hea seisund, kaasa arvatud tehisveekogumite ning tugevasti muudetud veekogumite hea keemiline seisund ja hea ökoloogiline potentsiaal saavutada 2015. aasta 22. detsembriks. Veeseaduse § 35 lõike 6 kohaselt sätestatakse veeseaduse § 35 sätestatud keskkonnaeesmärgid veekogumite kaupa ning käesoleva seaduse §-de 39–312 alusel kohaldatavad keskkonnaeesmärkide saavutamise erandid veemajanduskavas. Seega on veemajanduskava justnimelt selliseks dokumendiks, millest tuleb lähtuda, kui otsustus puudutab keskkonnaeesmärkide saavutamist ning veeseaduses sätestatud veeseaduse ülesande täitmist. Vabariigi Valitsuse 01.04.2010 korraldusega nr 118 „Veemajanduskavade kinnitamine“ punktiga 1 kinnitatud Ida-Eesti veemajanduskava ei ütle, et paisutused tuleb likvideerida. Samas on oluline välja tuua, et meetmena on Ida-Eesti veemajanduskavas välja toodud, et kalade rändeteed tuleb siirdekaladele avada. Nagu Keskkonnaamet on varem välja toonud, siis Poka pais lagunes enne vee erikasutusloa taotluse menetluse lõppu, st sisuliselt on Ida-Eesti veemajanduskavas toodud meede, mille kohaselt siirdekalad peavad saama rännata avatud rändeteedel, juba saavutatud.

26. Kohtu arvates andis vastustaja kaebajale vaidlustatud korraldusega sisuliselt uue võimaluse kalade rändtee takistamiseks. Arvestades Ida-Eesti veemajanduskavas toodud asjaolu, et Poka paisu tõttu on Leevi jõgi Leevi 1 veekogumis kesises seisundiklassis, siis Keskkonnaamet ongi antud juhul püüdnud leida paisutuse taastamiseks võimaluse selliselt, et paisutus tekitatakse ja kalade läbipääs tagatakse paiskärestikuga. Kohtu arvates on oluline, et Keskkonnamet kui vee erikasutusloa andja ja haldusorgan, kelle pädevuseks on kaitsta keskkonda inimtegevuse negatiivsete mõjutuste eest ning tagada selle säilimine järeltulevatele põlvedele, hindaks asjaolusid kogumis ning leiaks vajalikud alternatiivsed võimalused tegevuse lubamiseks selliselt, et õigusaktides sätestatud eesmärgid, sh veeseaduse § 35 lõikes 2 nimetatud eesmärk, saaksid samuti täidetud.

27. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kuna keskkonnaregistri kohaselt asub Veski - Poka kinnistul endiselt paisjärv, mis eeldab paisurajatise olemasolu, siis on õiguspärane paisjärve ja paisutuse taastamine endistes piirides. Kaebaja viitab siinjuures keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ (edaspidi määrus nr 39) § 10 lõikest 3 tulenevale paisutaja kohustusele säilitada enne 1995. aastat rajatud paisudel olemasolevat veerežiimi.

28. Vastustaja selgitab, et keskkonnaregistri ülesanne on keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 2 lg 2 kohaselt hoida ja töödelda loodusressursside, looduspärandi, keskkonnaseisundi ja keskkonnategurite kohta käivaid andmeid. KeRS § 6 lg 1 kohaselt ei tohi keskkonnaregistrisse

kandmata keskkonnaandmeid kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel. Antud säte ei eelda mingilgi moel seda, et keskkonnaregistrisse kantud paisjärv peab ilmtingimata eeldama paisurajatise olemasolu. Arvestades asjaolu, et keskkonnaregistri kanded muutuvad ajas, ei ole ka hetkel registris olevad kanded jäädavalt lõplikud ning neid saab muuta arvestades faktiliste asjaolude muutust kaebuse esitajale kuuluval Poka kinnistul. Seega saab väita, et keskkonnaregistri kanne on paisurajatise purunemisega muutunud ebaõigeks ning tekkinud on alus kande parandamiseks registripidaja poolt.

29. Kohus selgitab, et määruse nr 39 § 10 lg 3 kohaldub olukorras, kus isikule kuulub pais, kuid sellele ei ole vee erikasutusluba veeseaduse kohaselt väljastatud. Sätte eesmärgiks on vältida seda, et isik reguleerimatult veetaset muudaks, kuid säte ei välista paisutuse lõpetamist ja/või lõppemist ning paisuomaniku kohustust taotleda vee erikasutusluba paisutamiseks. Veeseaduse § 40 lg-te 10 ja 12 kohaselt peavad kõik paisutajad omama vee erikasutusluba hiljemalt 01.01.2012. Kui isikule on väljastatud vee erikasutusluba, siis määratakse vee erikasutuse tingimused vee erikasutusloaga ning alates määruse nr 39 jõustumisest määratakse ka vee erikasutusloa veetaseme alandamise tingimused määruse nr 39 § 8 lg 1 realiseerumise korral ning sellisel juhul määruse nr 39 § 10 lg 3 enam ei kohaldu. Määruse nr 39 § 8 (vaidlustatud korralduse andmisel ajal kehtinud redaktsioonis) nägi väga selgelt ette, et isegi kui isikule on väljastatud vee erikasutusluba vooluveekogu paisutamiseks, siis ei ole haldusorgan kohustatud talle vee erikasutusluba uuesti väljastama. Alates 23.12.2013 on eelpoolviidatud norm tõstetud ümber veeseaduse § 171 lg-sse 4. Vastustaja arvamuse kohaselt on kaebuse esitaja arvatavasti tahtlikult jätnud viitamata määruse nr 39 § 10 lg-s 3 toodud lause teisele osale, mille kohaselt veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti. Kohus on seisukohal, et vastustajale on antud õigus otsustada ja määrata veerežiimi olemasolevatel paisudel ning samuti on vastustajal õigus otsustada vee erikasutusloa andmisest keeldumine.

30. Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et tema suhtes kehtib HMS § 67 sätestatud usalduse kaitse ja õiguspärane ootus, et Keskkonnameti poolt varem antud hinnang jääb muutunud asjaolusid arvestades kehtima. Kohus nõustub, et juhul, kui Poka paisul ei oleks faktilised asjaolud muutunud seoses toimunud veeavariiga, siis võiks Keskkonnaameti tegevust vee erikasutusloa andmisel pidada sõnamurdlikuks ning kaebuse esitaja väited usalduse kaitse kohta ning tema õiguspärase ootuse kohta võiksid olla asjakohased, kuid praegusel juhul pidi vastustaja arvesse võtma muutunud faktilisi asjaolusid ja arvestama neid otsustuse tegemisel. Käesoleval ajal on kalade läbipääs pärast paisu lagunemist 2012. a. mais enamikule Leevi jões elunevatele kalaliikidele jõe keskmiste või suuremate vooluhulkade korral juba tagatud ning veeseaduses sätestatud nõue kalade läbipääsu tagamiseks käesoleval ajal täidetud, st täidetud on ka keskkonnaministri 05.07.2010 määruses nr 24 „Meetme „vooluveekogude seisundi parandamine“ tingimused avatud taotlemise korral“ sätestatud eesmärk. Keskkonnamõju eelhinnangus oli eksperdil hinnata tol hetkel kalapääsu lahendina võimaliku kahe eskiislahenduse vahel ning tänases situatsioonis võimalikku paiskärestikku tol hetkel ei hinnatud, kuivõrd ehitis, mis paisutuse tekitas, ei olnud lagunenud. Seega on R. Järvekülje 10.01.2013 arvamusele tuginedes kalastikuliselt kõige otstarbekam lähtuda looduslähedastest lahendustest, milleks on paiskärestik.

31. Tulenevalt kõigest eelnevast ning arvestades korralduses toodud motivatsiooni ja Keskkonnaametile kui vee erikasutusloa andjale antud volitusi, asub kohus seisukohale, et vaidlustatud korraldus ja luba on õiguspärased ning kaebuses toodud seisukohad ei anna alust nimetatu tühistamiseks. Kohus on seisukohal, et vastustaja on lähtunud käesoleval juhul nii kaebuse esitaja, muinsuskaitse kui ka keskkonna kaalutlustest ning jõudnud parima võimaliku lahenduseni vee erikasutusõiguse andmisel, järelikult jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.

32. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik