3-13-1705/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-13-1705 Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Ülikooli õppekorralduse juristi 16.07.2013 kirja tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks kaebajalt õppekulude hüvitamist mitte nõuda Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja –XXX Vastustaja - Tartu Ülikool Kaasatud isik – Haridusja Teadusministeerium Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 23. jaanuarist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 25. veebruaril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

03.09.2012 immatrikuleeriti XXX Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistriastme üliõpilaseks tasulisele kohale. Alates 03.09.2012 – 31.08.2013 viibis XXX akadeemilisel puhkusel seoses ajateenistusega.

25.06.2013 tegi J. Puust avalduse SAIS-i (Sisseastumise infosüsteem) kaudu kandideerimaks magistriastmesse tasuta õppekohale. SAIS-is avaldatud pingereas oli ta järjekorranumbriga 44 (õppekohti oli 78) ning kõik sisseastumiseks vajalikud kriteeriumid olid täidetud.

16.07.2013 saatis Tartu Ülikooli õppekorralduse jurist XXX e-maili (tl 10), milles leiti, et Tartu Ülikoolil on õigus nõuda XXX õppekulude hüvitamist. Seda põhjendati asjaoluga, et enne 2013/2014. õppeaastat immatrikuleeritud üliõpilaste suhtes kehtib õppekulude hüvitamise tingimuste ja korra p 3.2, mille kohaselt tuleb riigieelarvevälistel õppekohtadel õppivatel üliõpilastel oma õppekulud hüvitada.

12.08.2013 saabus kohtule XXX kaebus (tl 2-5), milles ta palub tühistada Tartu Ülikooli poolt 16.07.2013 välja antud haldusakt õppekulude mittetasumise õiguse mittetunnustamiseks, tunnustada kaebaja õigust nõuda õppekulude mittetasumist, lõpetada Tartu Ülikooli poolt 09.07.2013 teostatud toiming (finantseerimise tasuliseks muutmine), kontrollida ülikooliseaduse § 133 lg 3 vastavust põhiseadusele ning võrdsuspõhiõiguse rikkumist seaduse tõlgendamisel (haldusasi nr 3-13-1705). Tartu Halduskohus võttis oma 21.08.2013 kohtumäärusega XXX kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

Tartu Ülikooli õppeprorektori 22.08.2013 korraldusega nr 2661P2 immatrikuleeriti XXX alates 02.09.2013 õppe lõpukuupäevaga 31.08.2015 õigusteaduskonna õigusteaduse (2588) magistriõppe 2013/2014 õppekava 1. aasta tasuliseks täiskoormusega üliõpilaseks õppetööga Tartus (tl 21).

18.09.2013 saabus kohtule XXX uus kaebus (tl 2-5), milles ta palub tühistada Tartu Ülikooli õppeprorektori 22.08.2013 korralduse nr 02661-2-1.7/P2 (haldusasi nr 3-13-1947).

Tartu Halduskohus võttis oma 19.09.2013 kohtumäärusega XXX kaebuse menetlusse, liitis haldusasjad nr 3-13-1705 ja 3-13-1947 ühte menetlusse, jättes lõplikuks haldusasja numbriks 3- 13-1705 ning tegi muud vajalikud eelmenetluse toimingud.

16.10.2013 kohtumäärusega kohus kaasas arvamuse andmiseks asja menetlusse Haridusja Teadusministeeriumi.

KAEBAJA VÄITED

Kaebaja on seisukohal, et 22.08.2013 immatrikuleerimise otsuse näol on tegemist haldusaktiga ja taotleb nimetatu tühistamist HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel osas, milles kohustatakse teda tasuma õppekulusid. Kaebaja märgib, et vaidlustatud haldusakt on antud samadel asjaoludel, kui 16.07.2013 kiri ning vastustaja tegevus lähtub samadest asjaoludest. Kaebaja leiab, et vastustaja on haldustegevuse teostamisel riivanud kaebaja põhiseaduslikku õigust kõrghariduse kättesaadavusele, kuna kaebaja on täitnud kõik sisseastumiseks vajalikud kriteeriumid ning kvalifitseerub sisuliselt esmakordselt magistrikraadi omandada soovivate tudengite hulka. Kaebaja väidab, et vastustaja on eksinud ülikooliseaduse (ÜS) § 133 lõike 3 grammatilisel tõlgendamisel, mistõttu on seda valesti rakendanud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja pole kohustatud nõudma õppekulude hüvitamist, kuna ÜS §

133 lg 3 annab vastustajale õiguse, mitte kohustuse nõuda õppekulude osalist hüvitamist. Kaebaja on seisukohal, et ÜS § 133 lg 3 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna antud juhul pole eksmatrikuleerimist viimase kahe aasta jooksul toimunud, sest eksmatrikuleerimine toimus peale immatrikuleerimist.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja kaebaja seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et tal on õigus nõuda kaebajalt õppekulude hüvitamist. Vastustaja hinnangul ei saa kaebaja poolt viidatud tsitaati ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algteksti seletuskirjast kasutada ÜS § 133 lõike 3 selgitamiseks. Vastustaja väidab, et Tartu Ülikool on ÜS § 133 lõikele 3 tuginedes kehtestanud õppetasu maksmise kohustuse neile üliõpilastele, kes on samalt õppekavalt eksmatrikuleeritud vähem kui kaks aastat tagasi justnimelt sel eesmärgil, et vähendada nende soovi astuda uuesti ülikooli samale õppekavale. Seeläbi tagatakse ligipääs kõrgharidusele (konkreetsele õppekavale) esmajärjekorras neile, kellel veel antud õppekaval õppimise võimalust ei ole (või ei ole olnud). Vastustaja leiab, et see ongi ÜS § 133 võimaldatud piirangu eesmärk. Võrreldes viimaste õppeaastatega on õppekohtade arv ülikoolis vähenenud. Varasemalt jagunesid õppekohad riikliku koolitustellimuse alusel moodustatuteks (tasuta) ja väljaspool riiklikku koolitustellimust moodustatuteks (tasulisteks). Alates 2013/2014. õppeaastast ei liigitata õppekohti tasumise viisist lähtuvalt (tulenevalt ÜS § 132 lg 1) ning vastuvõtu pingerida sellel alusel ei diferentseerita. Vastu võetakse vastuvõtutingimuste täitmise pingerea alusel nii palju üliõpilasi, kui palju on ülikooli senati otsuse ja selle alusel antud rektori korraldusega ettenähtud õppekohti (Tartu Ülikooli vastuvõtueeskirja 2013/2014. õppeaastal p 16 järgi).

KAASATUD ISIKU ARVAMUS

Kaasatud isik – Haridusja Teadusministeerium ei nõustu XXX seisukohaga, et vastustaja on eksinud ÜS § 133 lõike 3 grammatilisel tõlgendamisel. Kaasatud isiku arvamuse kohaselt oli vaidlusaluse sätte mõte kõrgharidusreformi tingimustes vältida olukorda, kus seni riigieelarvelistel õppekohtadel õppinud üliõpilased astuks uue õppeaasta vastuvõtuga samale õppekavale, kus nad juba õppisid, kuid tehes seda eesmärgiga õppida õppeteenustasu maksmata. Sellise piirangu seadmine oli vajalik, kuivõrd selle puudumise mõjul oleks olulisel määral võinud väheneda õppeteenustasuta õppekohtade hulk nende üliõpilaste jaoks, kes 2013/14. õppeaasta taotlusvoorus kandideerisid vastava õppekava õppekohtadele esmakordselt. Nii oleks tekkinud olukord, kus uue vastuvõtu õppekohad täitunuks suures ulatuses õpinguid varem alustanud üliõpilastega, kes kasutaksid ära kõrgkoolide rahastamistingimuste raames kõrgkoolidele antud õppekulude hüvitamise mittenõudmise õigust, kui samas on vastavalt ÜS §

56 lõikele 17 üldpõhimõte enne 2013/14. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilaste osas, et ülikoolil on õigus nõuda neilt õppekulude hüvitamist neile enne 2013/14. õppeaastat kohaldatud tingimustel ja korras. Vastavalt ÜS § 56 lõikele 16 kohaldatakse õppekulude osalise hüvitamise regulatsiooni alates 2013/2014. õppeaastast immatrikuleeritute osas ning seega on üheselt mõistetav seadusandja tahe kohaldada õppekuludeta õppimise õigust esmakordselt kõrgharidusõppesse tulijate osas. Samuti on oluline, et ÜS § 133 lõikes 3 sisalduv piirang hõlmab ainult samale õppekavale teistkordselt õppima asumist, kuivõrd seadusandja ei soovinud piirata nende üliõpilaste valikuid, kes on õpitava õppekava valikul teinud vale otsuse ning sooviks õpinguid jätkata mõnel muul õppekaval. Kaasatud isiku arvamuse kohaselt on õppekulude hüvitamise nõudmise õigus seotud üliõpilase immatrikuleerimise aja, mitte tema isiku ning õppetegevuses reaalselt osalemisega ning seetõttu ei ole selles kontekstis oluline kaitseväeteenistuse kohustuse täitmise aspekt. Ka akadeemilise puhkuse võtmine kaitseväeteenistuses viibimise ajaks on sõltuvuses isiku eksmatrikuleerimise hetkest – vastavat akadeemilise puhkuse vormi kasutatakse alles pärast seda, kui isik on teinud valiku alustada õpinguid ning ta immatrikuleeritakse. Seega ei saa antud juhul öelda, et kaitseväeteenistuses viibimine tingis kaebaja mittekvalifitseerumise õppimiseks õppekulusid hüvitamata, kuivõrd tal oleks olnud võimalus kandideerida koos teiste esmakordselt magistriõppesse kandideerivate isikutega ka pärast kaitseväeteenistuse läbimist.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja immatrikuleeriti alates 03.09.2012 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õigusteaduse magistriõppe riikliku koolitustellimuse välisele õppekohale, kuid seoses ajateenistusega viibis kaebaja alates 03.09.2012-31.08.2013 akadeemilisel puhkusel. Kaebaja immatrikuleeriti alates 02.09.2013 uuesti õigusteaduskonna õigusteaduse magistriõppe

1. aasta tasuliseks täiskoormusega üliõpilaseks (tl 21), seega samale õppekavale.

Kaebaja on seisukohal, et vastustajal pole õigust nõuda õppekulude hüvitamist. Kaebaja arvates pole ÜS § 133 lg 3 käesoleval juhul kohaldatav seetõttu, et kaebaja eksmatrikuleerimine toimus kaks päeva hiljem, kui teistkordselt samale õppekavale immatrikuleerimine. Seega on vaidlus selles, kas vastustajal on ÜS § 133 lg 3 alusel õigus nõuda kaebajalt, kes varasemalt õppis riikliku koolitustellimuse välisel õppekohal, kuid reaalselt õppetöös ei osalenud ning kahe aasta jooksul eksmatrikuleeriti ja uuesti immatrikuleeriti samale õppekavale, õppekulude hüvitamist või mitte.

Kohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja on grammatiliselt valesti tõlgendanud ÜS § 133 lõiget 3, viidates ülikooliseaduse seletuskirjale ja tuues kaebuses seletuskirjast tsitaadi. Viidatud tsitaat pärineb 10.05.2012. a vastu võetud ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algteksti seletuskirjast ning käsitleb eelnõu algteksti § 8 punkte 10 ja 11, millega muudeti ülikooliseaduse § 132 lõiget 4.

ÜS § 133 lg 3 muutmist lõplikult vastuvõetud kujul muutmise seaduse algteksti seletuskiri ei käsitle. Vaidlusalust regulatsiooni puudutab ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise seletuskiri järgmiselt:

„Lisaks tegi Haridusja Teadusministeerium ettepaneku täiendada õppekulude hüvitamise arvestamise tingimusi, mida komisjon ka arvestas. Komisjoni muudatusettepanek (nr 16) on täiendada õppekulude hüvitamise sätteid (eelnõu § 4 punkt 17 ja § 8 punkt 15) tingimustega, kui: 1) kõrgharidust on omandatud välisriigis, välistades samal kõrgharidusastmel õppimise piirangu, 2) kõrgkool arvestab üliõpilase varasemate õpingute ja töökogemusega, kuid mida ei saa ettepaneku kohaselt arvestada õppekulude hüvitamise kontekstis, 3) üliõpilane eksmatrikuleeritakse ja immatrikuleeritakse samale õppekavale (ka Rektorite Nõukogu tegi komisjonile sarnase ettepaneku). Kultuurikomisjon pidas vajalikuks täiendada samale õppekavale eksmatrikuleeritakse ja immatrikuleeritakse kehtestavale piirangut ajalise tingimusega. Selles osas jäi Haridusja Teadusministeerium eriarvamusele, viidates, et komisjon arvestaks läbiviidava kõrgharidusõppe kvaliteedi ja tõhususega (eelnõu üldisemate eesmärkidega). Komisjon pidas piisavaks kaheaastast perioodi ja ei pidanud õigeks, et vastav tingimus kehtib ajalise piiranguta.“

Kohus ei kahtle selles, et ettepaneku eesmärgiks oli vältida olukorda, kus senistel riikliku koolitustellimuse välistel ehk tasulistel õppekohtadel õppijad hakkaksid uuesti ülikooli samale õppekavale astuma ning vähendaksid seeläbi esmakordselt sellele õppekavale pürgijate võimalusi sissesaamiseks.

Tartu Ülikool on ÜS § 133 lõikele 3 tuginedes kehtestanud (Tartu Ülikooli nõukogu 25.02.2013 määrusega nr 1 vastu võetud õppekulude hüvitamise tingimuste ja kord tasemeõppes) õppetasu maksmise kohustuse neile üliõpilastele, kes on samalt õppekavalt eksmatrikuleeritud vähem kui kaks aastat tagasi justnimelt sel eesmärgil, et vähendada nende soovi astuda uuesti ülikooli samale õppekavale. Seeläbi tagatakse ligipääs kõrgharidusele (konkreetsele õppekavale)

esmajärjekorras neile, kellel veel antud õppekaval õppimise võimalust ei ole (või ei ole olnud). Kohus nõustub vastustajaga, et see ongi ÜS § 133 lõikes 3 võimaldatud piirangu eesmärk. Piirangu eesmärk on vähendada varasemalt samal õppekaval õppinud üliõpilaste poolt uuesti sisseastumist tasuta õppimise võimalusega, millega omakorda kaasneb kunstlik konkurentsi suurenemine õppekavale sisseastujate hulgas – nii nende, kes teevad seda ainult majanduslikel kaalutlustel (õppides varem tasulisel kohal), kui ka nende, kes on näiteks edasijõudmatuse tõttu ülikoolist eksmatrikuleeritud ning soovivad õpinguid kohe uuesti alustada. Erinevad tingimused on seega ette nähtud neile, kellel juba on (või on olnud) ligipääs kõrgharidusele (või soovitud õppekavale), ning neile, kel seda veel ei ole. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et sellisel eesmärgil seatud piirang tasuta kõrghariduse kättesaadavusele on igati legitiimne ning proportsionaalne. Piirang ei ole ka tähtajatu, st juhul, kui isik on varasemalt olnud immatrikuleeritud, siis on eksmatrikuleerimisest kahe aasta möödumisel võimalik uuesti samale õppekavale tasuta õppima asuda.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et õppekulude hüvitamise kohustus on neil, kes reaalselt õppetööl osalesid. Vastavalt kuni 01.09.2013. a kehtinud TÜ õppekorralduseeskirja punktile 177 oli akadeemilise puhkuse ajal üliõpilasel õigus õppida. Ka kaitseväeteenistuses olles on teoreetiliselt võimalik osaleda näiteks e-kursustel ning koguda ainepunkte. Teisalt võib olla eksmatrikuleeritud edasijõudmatuse alusel üliõpilane, kes ühelegi ainele ei registreerunud ega osalenud seega samuti õppetöös. Seega ei ole õppetööl osalemise fakti alusel võrdsete isikute grupi moodustamine korrektne.

Kohus peab vajalikuks märkida, et kehtiva ÜS § 133 lg 1 järgi on alates 2013/2014. õppeaastast ülikooli astunud üliõpilastel õigus õppida tasuta, kui nad täidavad kohustusliku õppemahu, st rahalised vahendid õppe läbiviimiseks eraldatakse ÜS § 501 toodud korras riigieelarvest. Ka varasematel aastatel riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud (st tasuta) kohtade jaoks eraldati raha riigieelarvest. Kui varem moodustati õppekohad riikliku koolitustellimuse alusel, st riik nö tellis konkreetse arvu õppekohti, siis nüüd eraldatakse ülikoolile konkreetne summa, kuid õppekohtade arvu otsustab ülikool ise. Eeltoodu valguses on ÜS § 133 lg 3 üheks eesmärgiks riigi ressursside piiratusest tulenev vajadus kasutada neid efektiivselt ning optimaalselt – juhul, kui tasuta õppe õigust omav isik eksmatrikuleeritakse enne õppekava täitmist (st enne õpingute lõpetamist, kas omal soovil või ülikooli algatusel), ei ole tal võimalik uuesti samale õppekavale kahe aasta jooksul õppima asuda. Selline piirang välistab näiteks võimaluse, et edasijõudmatuse (nt nominaalse õppeaja jooksul õppekava mittetäitmise tõttu või esimesel semestril õppetööle mitteasumisel) tõttu eksmatrikuleeritud üliõpilane asub korduvalt järjest samale õppekavale tasuta õppima.

Kohtu arvates ei ole asjakohane kaebaja viide, et õppekulude hüvitamise korra p 41.1 piirab kaebaja õigust haridusele PS § 37 mõttes, kuivõrd hariduse kättesaadavus on piiratud tema rahaliste ressursside olemasoluga. PS § 37 mõttes peab tasuta olema koolikohustuslik haridus, mida kõrgharidus ei ole. Kohus leiab, et 2012. aastal, mil kaebaja asus õppima tasulisele õppekohale, pidi kaebaja arvestama õppeteenustasu maksmisega ega pidanud seda siis oma põhiseaduslikke õigusi riivavaks. Tolleaegse regulatsiooni kohaselt olnuks kaebajal järgmise aasta alguses küll võimalik uuesti sisse astuda tasuta õppekohale, kuid selle võimaluse realiseerumine on oletuslik. Kohus märgib, et 30.05.2012 avaldati Riigi Teatajas ülikooliseaduse muudatus, seega oli kaebajal juba siis teada, et 2013. aastal immatrikuleeritutele kohaldub uus, senisest erinev regulatsioon.

Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kuna õppekulude hüvitamise kord jõustus 1. juulil 2013. a, siis see tema suhtes ei kehti, kuna tal oli sisseastumisavalduse esitamise ajal õiguspärane ootus tasuta õppekohale.

Kohus on seisukohal, et vastustajale ÜS § 133 lõikest 3 tulenev õppekulude hüvitamise nõudmise õigus on seotud üliõpilase immatrikuleerimise aja, mitte tema isiku ning õppetegevuses reaalselt osalemisega ning seetõttu ei ole oluline asjaolu, et kaebaja viibis 03.09.2012-31.08.2013 kaitseväeteenistuses, mistõttu tuleks teda võrrelda teiste 2013/14 õppeaastal esmakordselt immatrikuleeritud üliõpilastega, kes samuti reaalselt õppetöös ei osalenud. Veelkord, õppekulude hüvitamise kord oli jõustunud juba kaebaja ülikooli immatrikuleerimisel 03.09.2012, samuti siis, kui kaebaja oli kohustatud ülikooli teavitama oma õppimatulekust – 19.07.2013. a vastavalt Tartu Ülikooli vastuvõtueeskirja 2013/2014. õppeaastal lisa 5 punktile 1.10. Seega oli kõigile potentsiaalsetele üliõpilastele juba tolle hetke seisuga teada, et 2013. aasta immatrikuleeritutele hakkab kohalduma senisest erinev regulatsioon. Kuivõrd vaidlusalune norm sätestab sõnaselgelt, et ülikoolil on õigus nõuda õppekulude hüvitamist isikult, kes on kahe aasta jooksul eksmatrikuleeritud ja uuesti immatrikuleeritud samale õppekavale, ei ole kohane kaebaja väide, et sätte eesmärki polnud võimalik tuvastada ning tasulisele kohale avalduse esitamisel lähtus ta arvamusest, et säte temale ei kohaldu. Kohtu arvates on õppekulude mittehüvitamise õiguse saamine selgelt seoses isiku immatrikuleerimise ajaga ning samavõrd on arusaadav, et kahe aasta jooksul samale õppekavale uuesti immatrikuleeritud isik vastavat õigust ei saa.

Kohus asub seisukohale, et vaidlustatud ÜS § 133 lg 3 eesmärgist lähtuvalt tuleb normi tõlgendada just selliselt, et õppekulude hüvitamist võib nõuda neilt, kes on viimase kahe aasta jooksul olnud üliõpilaste nimekirjas sama õppekava täitjana, seega on antud sätte kontekstis oluline pelgalt üliõpilase varasema immatrikuleerimise aspekt, mitte tema isiku õppetegevuses reaalselt osalemisega ning seetõttu ei ole selles kontekstis oluline kaitseväeteenistuse kohustuse täitmise aspekt. Käesoleval juhul oli kaebaja õigusteaduse magistriõppe õppekava üliõpilane alates 03.02.2012, seega jäi tema immatrikuleeritud oleku periood kahe aasta sisse enne teistkordset immatrikuleerimist, järelikult tuleb tal oma õppeteenustasud ise hüvitada. Sellest tulenevalt jätab kohus XXX kaebuse täielikult rahuldamata.

Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik