3-13-2178/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-2178 Kohtuasi A.A.i kaebus Viru Vangla 14.08.2013 käskkirja nr 6-1/1129-KP tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.A., Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A.A.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 25.02.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 15.11.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6.-1/646 (tl 50-51), millega kohaldati kinnipeetav A.A.i suhtes kuni vajaduse äralangemiseni täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. 14.08.2013 koostati samas vanglas käskkiri nr 6.-1/1129-KP (tl 3-353), millega pikendati A.A.ile 15.11.2011 käskkirjaga nr 6.-1/646-KP kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ning otsustati rakendada tema suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamises

seisneva kehakultuuriga tegelemise keelamist. Seejuures võimaldati talle aga kahe tunni jooksul päevas (11.00-12.00 ja 18.55-19.55) jalutamist E7 koridori trelluksega eraldatud osas ja televiisori vaatamist grupitööruumis 3426. 19.09.2013 vaideotsusega nr 6.-12/226-2 (tl 37-38) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl 36) rahuldamata. Varem on A.A.i suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamiseks koostatud käskkirjad 15.02.2012 nr 6-1/96-KP, 15.05.2012 nr 6-1/316-KP, 15.08.2012 nr 6-1/587-KP ja 15.03.2013 nr 6-1/212-KP (tl 52-65). Veel on toimikusse esitatud Viru Maakohtus koostatud kohtuotsus nr 1-12-12046 (tl 39-40), millega tunnistati A.A. teisele kinnipeetavale kambritevahelises koridoris tervisekahjustuse põhjustamise eest karistusseadustiku § 121 järgi süüdi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust ning 04.06.2013 alustatud ja 20.06.2013 kinnitatud riskihindamise ankeet nr 89093 (tl 41-44), mille ohtlikkuse ülevaadet käsitlevas osas 10.6 on hinnatud tema käitumisest tulenevad riskid vanglas ametnike ja teiste kinnipeetavate ning avalikkuses ühiskonna suhtes kõrgohtlikuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 14.10.2013 koostas A.A. kaebuse (tl 1-9), milles palus tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta Viru Vanglas 14.08.2013 antud käskkiri nr 6-1/1129-KP tühistada. Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, ebaproportsionaalne, kaalutlusvigadega ning rikub tema põhiõigusi ja vabadusi. Seda seisukohta põhjendas ta väitega, et käskkirja põhjendused on maha kopeeritud eelnevatest käskkirjadest ja diskretsiooni pole üldse teostatud ning lisas, et varasemad karistused ja distsipliinirikkumised ei saanud olla täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise aluseks vaid pidid esinema mingid uued vangistusseaduse § 69 lg 1 loetletud asjaolud. Veel väitis kaebaja, et ta on juba üle kahe aasta käitunud korrektselt, ohu märke pole tema käitumises täheldatud ning talle ei ole selge, millistele tingimustele peaks ta vastama, et abinõude kohaldamine lõpetataks.

3. Viru Vangla vastuses (tl 30-32) paluti kaebus rahuldamata jätta ning leiti, et täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks ja need võivad olla seotud isiku varasema käitumisega. Seejuures juhiti tähelepanu sellele, et käskkirjas on analüüsitud erinevaid kaebajaga seotud intsidente ja arvestatud 04.06.2013 teostatud riskihindamise käigus tuvastatuga ning väideti, et kogumis tõendab tema käitumine vangistuse ajal ettearvamatust ja ohtlikkust nii kaaskinnipeetavatele ja vanglateenistuse ametnikele kui abinõude kohaldamise põhjendatust. Veel märgiti, et käesoleval juhul esineb konkurents kaebaja vangistust reguleerivates õigusaktidest tulenevate õiguste ja teiste vanglas viibivate isikute põhiseaduslike õiguste vahel, neid kaaludes tuleb põhiseaduslik õigus elu ja tervise kaitsele asetada kõrgemale ning lisati, et Euroopa Inimõiguste kohus on aktsepteerinud meetmeid seoses ohtlike kinnipeetavatega.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas on kohtul vaja lahendada küsimus, kas on olemas alused, mis said õigustada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat pikendamist kaebaja suhtes.

5. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §-s 69. Selle lõigetes 1, 2, 3 ja 4 sätestatu võimaldab vanglateenistusel kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.

Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-33-10 väljendanud seisukohta, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seega on tegemist kaalutlusotsustusega, mille puhul on kohtulik kontroll piiratud. Kohus saab hinnata üksnes seda, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte ega saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Ka lahendis nr 3-3-1-63-09 on halduskolleegium leidnud, et kohus ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda otstarbekuse kriteeriumist ega hinnata, millist meedet tuli kohaldada ja kas konkreetse meetme rakendamine oli otstarbekas või mitte. Veel on kolleegium samas lahendis leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, et seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele, kahjustuse hilisem tegelik saabumine pole oluline, julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.

6. Kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine vaidlustatud käskkirjas kirjeldatu kohaselt 11.11.2011 aset leidnud rünne kaaskinnipeetavale, tema käitumisele varasemalt toime pandud kuritegude ja distsipliinirikkumiste asjaolude alusel antud hinnang ning 04.06.2013 koostatud riskihindamise tulemused. Seejuures nähtub, et kuigi tal polnud käskkirja koostamise hetkel kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning varasemaid kuritegusid ja distsipliinirikkumisi ei ole käsitletud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsese põhjusena, andsid need koos riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on ettearvamatu ja vägivaldse isikuga, kelle suhtes on vanglateenistus usalduse kaotanud, sest ei ole teada, kuna ta võib endast välja minna ja teiste kinnipeetavate või vanglaametnike ründamisega probleeme lahendama hakata. Kaebaja ise uute rikkumiste puudumisele viidates endast lähtuva ohu võimalikkust ei tunnista, kuid pole esitanud kohtumenetluses ka midagi niisugust, mis saaks vastupidise veendumuse ümber lükata. Vaidlusaluses käskkirjas ja selles viidatud riskihindamise kohta vormistatud ankeedis kirjeldatud käitumisega on ta näidanud, et tema puhul pole vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes välistatud ega selle vallandumise põhjused ettearvatavad. Asjaolu, et ta ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal uusi õiguserikkumisi toime pannud kinnitab vaid seda, et valiti sobivad abinõud ja nende kohaldamine on andnud soovitud tagajärje.

7. Vangistusseaduse eelnevalt juba viidatud §-s 69 ega ka mistahes muus õigusaktis ei sisaldu täpseid tähtaegu selleks, kui kaua võib täiendavaid julgeolekuabinõusid üldse kohaldada. Nimetatud paragrahvi lõige kolm näeb ette üksnes, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse neid põhjustanud asjaolude äralangemisel. See aga tähendab sisuliselt seda, et kui vangla on ise mingi tähtaja määranud, peab ta enne selle möödumist kontrollima, kas abinõude kohaldamise asjaolud on ära langenud või mitte ja otsustama seejärel kaalutlusõiguse alusel nende lõpetamise või jätkamise. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et kaebaja on teisi kinnipeetavaid ja vanglateenistuse ametnikke varasemalt korduvalt rünnanud ning käesoleval hetkel ei tõenda miski, et vaatamata juba pikka aega kestnud piirangutele oli temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele käskkirja andmise ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kinni peetavast isikust tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kuna antud juhtumi puhul toimus ennetavat eesmärki kandvate meetmete rakendamine, sai see hinnang rajaneda üksnes varem toimunu analüüsile ning tähtsust ei omanud, kas kaebajal oli uusi rikkumisi või mitte. Kaebaja ise pole pädev oma käitumist hindama ja tema väited uute rikkumiste puudumisest või mistahes muu sarnane ei kinnita seega, et vanglaametnike poolt tema kohta antud hinnang polnud õige ja alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete jätkuvaks rakendamiseks üldse puudusid.

8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude puhul piiratakse kinni peetava isiku vangistusseadusest tulenevaid õigusi ja abinõude pikaajalisel kohaldamisel on riive eriti piirava iseloomuga. Seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema olulised põhjused ning meetmete kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis algselt ta enda konkreetne tegu teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ning nende jätkamise vangla veendumus, et sarnase uue ründe oht pole veel möödas. Vaidlustatud käskkirjas sisalduva kohaselt on vangla enne vastava otsustuse tegemist viinud läbi kaebajast tulenevate julgeolekuriskide uue hindamise, lähtunud otsuse langetamisel ta varasemate rikkumiste ja iseloomuga seotu kogumist ning kaalunud piisava põhjalikkusega tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle kõige tulemusel on tekkinud veendumus, et valitud abinõud aitavad teise võimalusena arvesse tuleva kogu avatud osakonna lukustamise asemel kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rünnete võimalust nii teiste kinnipeetavate kui vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Seega on toimunud nii asjaolude kontrollimine kui kaalumine, diskretsiooni piire ei ole sellejuures ületatud ning käskkirjas on kajastatud ka kinnipeetava seisukohad ja vastuväited.

9. Eeltoodud järeldustel puudub Tartu Halduskohtul alus kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel kaebaja eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle tema eest maksnud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane