2-11-43115/53 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 22.01.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-43115 Tsiviilasi

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

A. V. hagi D. V. vastu elatise saamiseks

2700 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 27.09.2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik

A. V. apellatsioonkaebus Hageja A. V. (IK XXXXXX, elukoht XXXXXX), seaduslik esindaja Olga Melnik Kostja D. V. (IK XXXXXX, elukoht XXXXXX), lepinguline esindaja Alla Buldakova

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 27.09.2013 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule

2. Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud ja menetluse käik

A. V. esitas 13.09.2011 Harju Maakohutusse hagi D. V. vastu elatise saamiseks. Hageja sündis 24.12.1998 kostja ja hageja seadusliku esindaja kooselu ajal, ja elab koos emaga. Kostja elatist lapse ülalpidamiseks ei tasu.

Hageja igakuised vajadused on järgmised: kulutused eluasemele 200 eurot, kulutused toidule 170 eurot, kulutused transpordile 32 eurot, sidekulud 10 eurot, kulutused tervishoiule 54 eurot, kulutused hügieenitarvetele 10 eurot, kulutused koolikohustuse täitmiseks 25 eurot, kulutused riietele ja jalatsitele 65 eurot, kulutused täiendkoolitusele ja ringidele 35 eurot.

Hageja palus välja mõista kostjalt elatise võlgnevuse ajavahemiku 13.09.2010-12.09.2011 eest 1667,98 eurot ja igakuise elatise 139,01 eurot ajavahemiku 13.09. -31.12.2011 eest ja igakuise elatise

145 eurot 01.01. -12.02.2012 eest ning igakuise elatise 300 eurot alates 13.02.2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni.

Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja nõustus tasuma elatist miinimummääras. Kostja leidis, et hageja vajadused on ülepaisutatud, eelkõige eluasemekulude, toidu, tervishoiukulude, koolikohustuse kulude, riiete ja jalatsite osas.

Esimese astme kohtu otsus 27.09.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 23.11.2012 ½ osas Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimum kuupalgast.

Vaidlust ei olnud selles, et hageja seaduslikul esindajal ja kostjal on ühine 14-aastane tütar, kes elab ema juures, ja vanemad peavad ühiselt last ülal pidama. Pooled vaidlesid elatusraha suuruse üle. Kohus leidis, et lähtuda tuleb eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Riigikohus on mitmetes lahendites juhtinud tähelepanu asjaolule, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. Hageja nõudis elatist miinimummääras ajavahemiku 13.09.2010 - 12.02.2012 eest ning alates 13.02.2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni 300 eurot kuus, s.o üle ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. TsMS § 33 lg 3 ning Harju Maakohtu 18.06.2013 määruse alusel jättis kohus tähelepanuta hageja võõrkeelsed dokumentaalsed tõendid. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud on suuremad miinimummäärast. Kostja ei vaielnud vastu elatise tasumisele miinimummääras.

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja on tasunud lapsele elatist alates 13.09.2010 kokku 3871 eurot. Kohus arvestas sellega kaetuks igakuise elatise 139.01 eurot ajavahemiku 13.09.2010- 31.12.2011 (15 kuud ja 19 päeva x 139.01 eurot ≈ 2172.55 eurot) ning 145 eurot ajavahemiku

01.01. - 23.11.2012 ((kostja tasutud 3871 eurot - 2172.55 eurot 2010. ja 2011. a eest) : 145 eurot/kuus = 11,7 kuud ≈ 11 kuu ja 22 päeva). Seega tuleb kostjal tasuda elatist miinimummääras alates 23.11.2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja taotluse alusel ning juhindudes TsMS § 445 lg-st 1 määras kohus elatusraha maksmise viisiks selle kandmise O. M. arveldusarvele nr XXXXXX selgitusega: „lapseelatis“.

Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palub arvestada asjaoluga, et nüüdseks 15-aastase lapse minimaalseks elatiseks Saksamaal, kus hageja elab, on

429 eurot. Samuti sellega, et varasematel aastatel on lapse isa tasunud elatist 319 eurot, seda ka ajal, kui ta oli töötu.

Maakohus jättis esitatud arved, mis tõendavad lapse igakuiseid väljaminekuid, arvestamata, kuna need ei olnud tõlgitud eesti keelde. Alaealine laps, kes elatist soovib saada, ei valda eesti keelt ega oma sissetulekut. Näiteks tšeki, mis tõendab toiduainete ostmist 3,20 euro eest, tõlkimiseks kuluks 30 eurot. Hagejal ei olnud selliseid rahalisi vahendeid tõlketöödeks. Maakohus jättis otsust tehes arvestamata isa võimalused, kes saaks elatist lapsele maksta tunduvalt suuremas summas kui miinimumelatis ja selle kohta apellant kohtule tõendid ka esitas.

Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud. See tähendab ka TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuete täitmist. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas analüüsima kõiki tõendeid ja põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta.

Maakohus jättis tähelepanuta hageja võõrkeelsed dokumentaalsed tõendid TsMS § 33 lg 3 ja Harju Maakohtu 18.06.2013 määruse alusel. Õige on, et TsMS § 33 lg 3 alusel on kohtul õigus jätta dokumentaalne tõend tähelepanuta, kui ei esitata tõlget kohtu poolt määratud ajaks. Harju Maakohtu 18.06.2013 määrusega kohustas maakohus hagejat esitama võõrkeelsete dokumentide tõlked 14 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest või siis maksma tõlkekulu eest 2035 eurot. Sellele määrusele saatis kostja seaduslik esindaja vastuse, et hagejal ei ole rahalisi võimalusi maksta tõlke eest. Toimiku materjalidest ei ilmne, et maakohus oleks vastuse saamisel selgitanud hagejale riigipoolse menetlusabi andmise võimalusi ja nõudeid taotluse esitamiseks.

Arvestades asjaolu, et hageja näol on tegemist alaealise lapsega, kes elab Saksamaal, tuli juhinduda Euroopa Liidu Nõukogu 18. detsembri 2008 määrusest (EÜ) nr 4/2009, kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes. Nimetatud määruse kohaselt ülalpidamisasjades peab õiguskaitse olema kättesaadav, mis hõlmav artikkel 45 p f kohaselt ka kohtus asja lahendamiseks vajalike dokumentide tõlkimist.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on pööranud tähelepanu, et kohus ei ole perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. Seega lapse ülalpidamisnõuetes on kohtule pandud uurimispõhimõttel toimuva menetluse läbiviimine.

Poolte vahel tekkis vaidlus kohaldatava õiguse osas. Kuivõrd pooled elavad Euroopa Liidu liikmesriikides, tuli kontrollida kohaldatava õiguse kohaldamist, lähtudes Euroopa Liidu õigusaktidest. Nõukogu 18. detsembri 2008 määruse (EÜ) nr 4/2009 artikkel 15 kohaselt ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks vastavalt ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava õiguse 23.novembri 2007 aasta Haagi protokollile liikmesriikides, kelle suhtes see õigusakt on siduv. Nõukogu võttis 30.11.2009 vastu otsuse (2009/941EÜ) ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldavata õigust käsitleva 2007.a Haagi protokolli sõlmimise ja heakskiitmise kohta Euroopa Ühenduse poolt. Vastavalt otsusele kohaldab ühendus protokollis sisalduvaid eeskirju alates 18.06.2011. Nimetatud eeskirjad kehtivad nii Eesti Vabariigi kui ka Saksa Liitvabariigi suhtes.

Eelnimetatud Haagi 23.11.2007 protokolli artikkel 4 punkt 3 kohaselt, kui õigustatud isik on pöördunud kohustatud isiku peamiseks elukohaks oleva riigi pädeva asutuse poole, kohaldatakse nimetatud asutuse asukohariigi õigust.

Seega maakohus on põhjendatult juhindunud Eesti Vabariigis kehtivast perekonnaseadusest ning apellandi väide on ekslik, et lähtuda tuleks Saksa õigusest. PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. PKS § 99 lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt alaealise ülalpeetava puhul tuleb arvestada tema kasvatamise kulutusi. Maakohus mõistis kostjalt PKS § 101 lg 1 kohaselt elatise miinimummääras, kuid on jätnud seisukoha võtmata, millises summas ta peab lapse ülalpidamiskulusid vajalikuks. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem ( Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 8.01.2014 otsuses nr 3-2-1-165-13 märkinud, et „..lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17; Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13; Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.“ Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Hageja väidetel elatise miinimummäär ei kata tema kulutusi, mille tõendamiseks onta esitanud võõrkeelsed dokumentaalsed tõendid. Seega esitatud tõendid olid vajalikud ja asjakohased käesolevas tsiviilasjas.

Poolte vahel tekkisid vaidlus ka kostja majandusliku seisu osas ja võimaluse osas anda ülalpidamist suuremas ulatuses, kui on seda PKS § 101-lg-1 sätestatud elatise alammäär. Maakohus ei pidanud vajalikuks anda hinnangut kostja majanduslikule seisundile, leides, et elatis tuleb välja mõista miinimummääras. Kas kostja on võimeline maksma elatist ka suuremas ulatuses, ei ole kohus üldse seisukoha selles osas võtnud. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada ka seda, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 juhtinud tähelepanu, et „PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev.“ Seega tuli maakohtul välja selgitada lisaks lapse vajadusele ka mõlema vanema varalist seisu.

Eelnimetatud põhimõte on sätestatud ka 23.novembri 2007 aasta Haagi protokolli artiklis 14, mille kohaselt isegi kui kohaldamisele kuuluvas õiguses on sätestatud teisiti, võetakse elatise suuruse kindlaksmääramisel arvesse õigustatud isiku vajadusi, kohustatud isiku võimalusi ning mis tahes hüvitisi, mida õigustatud isik on saanud korrapäraselt makstava elatise asemel. Hageja on pööranud tähelepanu, et kostja on võimeline maksma elatist miinimummäärast suuremas ulatuses. Eelnimetatud asjaolu vajab välja selgitamist. Samuti ei ole maakohus välja selgitanud hageja teise vanema, s.o. ema, majanduslikku seisundit ega Saksamaal makstavaid toetusrahasid.

Alles eelnimetatud asjaolude kindlakstegemisel saab edasi otsustada, millises ulatuses saab kostjalt elatist välja mõista. Seega maakohus ei ole eelmenetlust läbi viinud TsMS §-s 392 sätestatud nõuete kohaselt. Kuivõrd maakohus on jätnud asjas olulised asjaolud välja selgitamata, tuleb otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Gaida Kivinurm Margo Klaar Mare Merimaa