2-13-11358/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-11358

Tsiviilasi

PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. septembri 2013 määrus

Menetlustoiming

Trahvi määramine

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja

(võlgnik):

PHD

Tööjõud

OÜ

(pankrotis, RK:11641216), seaduslik esindaja juhatuse liige

Teet Raatsin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 26. septembri 2013.a määruse

lõppjäreldused ja resolutsioon muutmata. Muuta osaliselt

kohtumääruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) määruskaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva

jooksul

alates

määruse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline teha Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada kas

ise või vandeadvokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

pankrotiavaldus PHD Tööjõud OÜ suhtes. 23. aprilli 2013 määrusega nimetati

PHD Tööjõud OÜ-le ajutiseks halduriks Sirje Tael. 24. aprillil 2013 esitas pankrotihaldur

PHD Tööjõud OÜ-le järelepärimise raamatupidamisdokumentide saamiseks, mille täitmisest

PHD Tööjõud OÜ juhatuse liige Teet Raatsin keeldus. T. Raatsin viitas, et

raamatupidamisdokumentide esitamine teeks selle informatsiooni kättesaadavaks ka

kriminaalmenetluses

süüdistuse

esindajatele.

Äriühingu

juhatuse

liige

tugineb

vaikimisõigusele eelkõige seetõttu, et PHD Tööjõud OÜ on teinud tehinguid ka äriühinguga

RKO Platvorm OÜ. Hetkel on aga Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetluses kriminaalasi

nr 12930000422, milles on kahtlustatavateks nii T. Raatsin kui ka RKO Platvorm OÜ.

2. Tartu Maakohtus toimus 13. mail 2013 kohtuistung, kus kohus selgitas PHD Tööjõud OÜ

juhatuse liikmele, et kui tehingute suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, siis võib võlgnik

nende tehingute kohta andmete ja dokumentide esitamisest keelduda. Muul juhul tuleb teave

anda, tuleb nimetada PHD Tööjõud OÜ varad ja töötajad. Ainsad dokumendid, mis võivad

välja jääda on need, mis on seotud RKO Platvorm OÜ tehinguga.

3. Tartu Maakohtu 23. mai 2013 määrusega kuulutati kell 16.00 välja PHD Tööjõud OÜ

pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Sirje Tael.

2. juuli 2013 määrusega kohustas kohus PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) juhatuse liiget Teet

Raatsinit esitama pankrotihaldur Sirje Taelale hiljemalt 1. augustiks 2013 vastus ajutise

pankrotihalduri järelepärimisele ning perioodi aprill 2011 kuni 23. aprill 2013

raamatupidamise algdokumendid ja raamatupidamisregistrid.

4. T. Raatsin kohtu määrust ei täitnud. Võlgnik esitas kohtule taotluse tuvastada

pankrotiseaduse vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Taotluse kohaselt tuleb kontrollida,

kas pankrotihaldurile dokumentide mitteesitamise kriminaalõiguslik karistamine (mitte ainult

karistusseadustiku mõttes, vaid ka aresti, trahvi ja sundtoomise osas, mis on oma olemuselt

kriminaalõigusliku iseloomuga), on kooskõlas legitiimsuse ja õigusselguse põhimõtetega

põhiseaduse § 13 teise lõike tähenduses koosmõjus põhiseaduse § 22 kolmanda lausega ning

Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ning Euroopa Põhiõiguste

Hartaga.

5. Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidles vastu T. Raatsini

taotlusele ning esitas taotluse T. Raatsini trahvimiseks PankrS § 89 lg 1 alusel. Riigikohtu

otsusest nr 3-1-1-120-03 ja PS § 22 lg-st 3 võib järeldada, et mittesüüstamise privileeg ei

kohaldu ka pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses teabe andmise kohustusega antud

selgitusi ei või kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses. Enese mittesüüstamise põhimõtte

rakendamine kaitseb isikut ning tagab, et kaasaaitamiskohustusega seotud menetlustes antud

selgitusi ei saaks isiku vastu hilisemalt süüstavatena kasutada.

6. Ka pankrotihaldur S. Tael vaidles võlgniku taotlusele vastu. Halduri vastuväidete kohaselt

on seadusandja ette näinud, et võlgnikul on kohustus esitada andmeid äriühingu vara ja

võlgade kohta. Tegemist ei ole enda süüstamisega, vaid seadusest tuleneva kohustuse

täitmisega. Seadus ei kohusta juhatuse liiget andma enda vastu süüstavaid ütlusi ega

hinnanguid, vaid kohustab üle andma äriühingu dokumentatsiooni. Taotlus pankrotiseaduse

teatud osas põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks on liialt üldine ning sellest ei nähtu, kas

väidetav põhiõiguste rikkumine võiks tulevikus aset leida või milles see rikkumine võiks

seisneda. Sisuliselt on tegemist abstraktse normikontrolliga. Niisuguse abstraktse

normikontrolli taotlus ei ole lubatud.

MAAKOHTU LAHEND

7. Tartu Maakohus määras 26. septembri 2013 määrusega T. Raatsinile trahvi summas 200

eurot Tartu Maakohtu 2. juuli 2013 määruse täitmata jätmise eest. Kohus jättis rahuldamata

T. Raatsini taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on pankrotiseaduse regulatsioon võlgniku kohustuse

kohta anda pankrotimenetluses teavet, esitada dokumente ja võtta pankrotimenetlusest osa

(PankrS §-d 85, 87) ning tagajärjed eelnimetatud kohustuste täitmata jätmise puhul

(PankrS § 89) proportsionaalsed ja kooskõlas põhiseadusega. Kohus ei jäta kohaldamata

PankrS § 89 ja ei ole varasemalt jätnud kohaldamata PankrS §-e 85, 87, sest nimetatud sätted

ei ole vastuolus põhiseadusega ja sellega seoses ei käivitu ka pankrotiseaduse suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (PSJKS § 4 lg 3). Kriminaalmenetluses ei ole

mittesüüstamise privileegi kohaldamine absoluutne õigus, menetlusosaline peab siiski täitma

talle seadusega sätestatud kohustusi. Pankrotihalduri 24. aprilli 2013 järelepärimisega ja Tartu

Maakohtu 2. juuli 2013 määrusega on küsitud võlgniku raamatupidamise algdokumente ja

raamatupidamisregistreid ning mitte palutud võlgnikul anda seletusi või hinnanguid, mistõttu

ei ole antud juhul üldse tegemist enesesüüstamise olukorraga.

PankrS §-des 85, 87 sätestatud kohustuste täitmisest keeldumine eeldab keeldumisõiguse

kasutamise objektiivset põhjendamist. Võlgnik ei ole toonud välja, milline on kriminaalasja

nr 12930000422 puutumus 2. juuli 2013 kohtumääruses küsitava teabega ja PankrS §-s 85

sätestatud teabe andmise kohustusega. Kriminaalasjas nr 12930000422 on süüdistatavateks

R.P, T. Raatsin ja OÜ RKO Platvorm ning mitte pankrotivõlgnik PHD Tööjõud OÜ. Samuti

ei käsitleta antud kriminaalasja raames väidetavaid tehinguid PHD Tööjõud OÜ-ga

(pankrotis). PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) juhatuse liige T. Raatsin on pankrotimenetluses

kohustatud teavet andma mitte enda kui füüsilise isiku kohta, vaid nõutav teave puudutab

äriühingut.

Kohus määras T. Raatsinile trahvi. PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) juhatuse liige T. Raatsin on

jätnud täitmata pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse. Käesoleva ajani on vastamata

halduri 24. aprilli 2013 järelepärimine ning Tartu Maakohtu 2. juuli 2013 määrus, esitamata

raamatupidamise dokumendid ja T. Raatsin ei ole osutanud haldurile abi tema ülesannete

täitmisel. Seetõttu leiab kohus, et on vajalik PHD Tööjõud OÜ (pankrotis) juhatuse liikme

T.Raatsini trahvimine PankrS § 89 lg 1 alusel summas 200 eurot.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

8. T. Raatsin esitas Tartu Maakohtu 26. septembri 2013 määruse peale määruskaebuse, milles

palub maakohtu määrus täielikult tühistada ning algatada Tartu Ringkonnakohtul

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus kontrollimaks, kas pankrotiseadus on vastuolus

põhiseadusega osas, mis puudutab võlgniku õigust dokumente mitte esitada.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) toimub pankrotikuritegude menetlemine tihti järgmiselt: võlgnik esitab sunni all

pankrotihaldurile äriühingu raamatupidamisdokumendid; pankrotihaldur esitab kogutud

tõendid uurimisasutusele; tõendid edastatakse prokuratuuri, neid kasutatakse süüdistusaktis ja

kohtumenetluses isikute vastu; isikud mõistetakse süüdi. Raamatupidamisdokumendid on

võlgnik esitanud sunni all, seetõttu on sellise tõendi kasutamine vastuolus EV Põhiseaduse

§ 22 lg-s 3, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni artiklis 6 ja Euroopa

Põhiõiguste Harta artiklis 47 sätestatuga. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust

raamatupidamisdokumente mitte esitada, seega on seaduseandja eesmärk olnud seada

absoluutne enese süüstamise kohustus. Sellisel moel saadud andmeid ei tohi aga

demokraatlikus õigussüsteemis isiku vastu kasutada. OÜ PHD Tööjõud on teinud tehinguid

muuhulgas

äriühinguga

RKO

Platvorm

OÜ.

Käesoleval

ajal

on

aga

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri menetluses kriminaalasi nr 12930000422, milles on kahtlustatavaks

tehtud nii Teet Raatsin kui ka RKO Platvorm OÜ. Seega esitades pankrotimenetluses

äriühingu PHD Tööjõud OÜ raamatupidamisdokumente pankrotihaldurile või kohtule, oleksid

need kättesaadavad uurimisasutustele ja kasutatavad seeläbi Teet Raatsini enda vastu

kriminaalmenetluses;

2) kinnitas Maksu- ja Tolliameti esindaja 13. mai 2013 kohtuistungil, et kavatseb esitada

T. Raatsini (võimalik, et ka äriühingu PHD Tööjõud) suhtes kuriteoteate. Isiku allutamine

sellises olukorras absoluutsele kaasaaitamiskohustusele on aga vastulus põhiseaduse ja

rahvusvaheliste lepingutega. Euroopa Inimõiguste Kohus märkis viidatud lahendis (JB versus

Šveits), et teemal, kas isikut võidakse hiljem karistada või mitte, ei pea hakkama

spekuleerima. Kui riigivõimu esindaja ei suuda hilisemat karistamist välistada, on isikul õigus

keelduda tõendite esitamisest;

3) asus maakohus seisukohale, et ainsad dokumendid, mis võivad välja jääda, on need, mis on

seotud RKO Platvorm OÜ tehinguga. Pankrotimenetluses aga puudub säte, mis oleks sellise

seisukoha aluseks. Samuti moodustavad äriühingu raamatupidamisdokumendid ühtse terviku.

Kui kohus aktsepteerib PHD Tööjõud OÜ juhatuse liikme vaikimisõigust osade

raamatupidamisdokumentide osas, siis peab sellest õigusest tulema juhatuse liikmele õigus

iseseisvalt otsustada, milliseid dokumente esitada ja milliseid mitte, sest ainult äriühingu

juhatuse liige saab teada, millised raamatupidamisdokumendid võivad teda potensiaalselt

süüstada. Samas ei ole aga äriühingu raamatupidamist võimalik pidada ega ajutisele haldurile

esitada n-ö poolikult. Sellisel juhul esitaks T. Raatsin ajutisele haldurile teadlikult

valeandmeid, mis on omakorda kriminaalkorras karistatav tegevus, samas ka pankrotihalduri

tegevuse takistamine;

4) on ekslik maakohtu järeldus, et pankrotimenetluses kogutud tõendeid ei saa kasutada isiku

vastu kriminaalmenetluses süüstavate tõenditena. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 15. aprilli

2013 vastuse kohaselt on alates 1. septembrist 2011 muutunud kriminaalmenetluse seadustiku

ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi käsitlev säte, mistõttu ei ole Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-57-07 nimetatud sunni all saadud seletuste kasutamise keeld enam

asjakohane. Prokurör lisas, et samasugune loogika käib ka sunni all saadud dokumentide, sh

raamatupidamisdokumentide, kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses esitatud seisukohad ei anna alust

maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. TsMS § 667, § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata.

Kohtumääruse õiguslike põhjenduste osas tuleb arvestada ka käesolevas ringkonnakohtu

määruses märgitut. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et PankrS § 85 on vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-ga

3 osas, milles see kohustab pankrotivõlgniku juhatuse liiget andma pankrotimenetluse

asjaomastele organitele muuhulgas ka niisugust teavet, mis võib kaasa tuua või mida võidakse

kasutada

tõendina

juhatuse

liikme

või

tema

lähikondse

suhtes

läbiviidavas

kriminaalmenetluses.

PankrS § 85 sätestab võlgnikule pankrotimenetluses ulatusliku kohustuse anda teavet, mis on

vajalik pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks.

Pankrotimenetluse peamised eesmärgid on sõnastatud PankrS §-s 2. Nendeks eesmärkideks

on eelkõige võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel seaduses sätestatud korras

võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu, samuti võlgniku

maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine.

Pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks vajalikku teavet võlgniku varalise seisundi ning

seda mõjutavate suhete kohta omab kõigi teiste pankrotimenetluse osalistega võrreldes

vaieldamatult enim võlgnik ise. Juriidilisest isikust võlgniku puhul omab vastavat teavet

eelduslikult juhtorgani liige, kes PankrS §-de 90 ja § 19 lg-te 1 ja 3 koosmõjus on kohustatud

pankrotimenetluse organitele teavet andma. Ringkonnakohtu arvates on ilmne, et ilma

võlgniku poolt antava teabeta ei oleks pankrotimenetluse eesmärkide saavutamine võimalik.

Sellest tulenevalt on põhjendatud võlgnikule piiramatu teabe andmise kohustuse kehtestamine

ning

vajadusel

selle

kohustuse

täitmise

tagamiseks

sunnivahendite

kohaldamine

(PankrS § 89).

11. PankrS § 85 ei sätesta teabe andmisel piiranguid ega erandeid, mis võimaldaksid

võlgnikul esitada teavet valikuliselt, keeldudes andmast nt niisugust teavet, mis võlgniku

arvates võib kaasa tuua tema suhtes süüteomenetluse või mida võidaks kasutada

tõendusmaterjalina juba käimasolevas süüteomenetluses.

Pankrotimenetluse eesmärkide saavutamine ei oleks võlgnikult saadava teabeta üldjuhul

võimalik. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks määruskaebuse esitaja seisukohta, et võlgnikul

(juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmel) tuleks võimaldada pankrotimenetluse

läbiviimiseks vajaliku teabe andmisest keelduda ka juhul, kui tegemist on andmetega, mis

viitavad isiku poolt süüteo toimepanemisele. Võlausaldajate huvi pankrotimenetluse

korrakohase läbiviimise, võlgniku vara täieulatusliku väljaselgitamise ja nõuete võimalikult

suures ulatuses rahuldamise vastu kaalub üles võlgniku huvi jätta teatud andmed avaldamata.

12. Ringkonnakohus märgib, et kohustus anda oma varaliste suhete kohta ulatuslikku teavet

kehtib ka maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel (Maksukorralduse

seaduse ehk MKS §§ 60-63). Seejuures on MKS § 64 lg 1 punktis 6 kehtestatud erand, mis

võimaldab isikul (maksukohustuslasel) keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

seoses niisuguste küsimustega, millele vastamine tähendaks enda või oma lähikondse

süüditunnistamist õigusrikkumises.

Pankrotiseaduse § 85 niisugust erandit teabe andmise kohustuse ulatuse osas ei kehtesta.

Ringkonnakohtu arvates puudub alus eeldada, et pankrotiseaduse vastava regulatsiooni puhul

oleks tegemist lüngaga. Seega puudub alus analoogia kohaldamiseks MKS-ga ning õigeks ei

saa pidada maakohtu seisukohti, mille kohaselt võlgnikul oleks õigus keelduda teabe

andmisest seonduvalt RKO Platvorm OÜ-ga tehtud tehingutega (kohtumääruse põhjenduste

p 1.6). Pankrotiseaduse eesmärgid ei ole samastatavad maksumenetluse eesmärkidega ning

maksuhalduril on seadustest tulenevalt võrreldes pankrotihalduriga endal ulatuslikumad

võimalused saada menetluse läbiviimiseks vajalikku teavet. Muuhulgas on maksuhaldur ja/või

Maksu- ja Tolliamet oma pädevuse piires kohtuväliseks menetlejaks väärteoasjades ja

uurimisasutuseks kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus rõhutab, et PankrS § 2 kohaselt on

pankrotimenetluse

eesmärgiks

muuhulgas

ka

võlgniku

maksejõuetuse

põhjuste

väljaselgitamine ning halduril või kohtul tuleb PankrS § 28 järgi reageerida kahtlustele, et

võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on olnud kuriteo tunnustega tegu.

13. Iseenesest on põhjendatud määruskaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt võib PankrS

§-s 85 sätestatud teabe andmise kohustus (kaasaaitamiskohustus) kujutada riivet Põhiseaduse

§ 22 lg-s 3 sätestatud õigushüve suhtes. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku (juhatuse liikme)

õigusi kaitsevad kriminaalmenetluse läbiviimisel kehtivad standardid tõendite kogumise

kohta. Riigikohtu praktika kohaselt loetakse kriminaalmenetluses tõend lubamatuks, kui selle

kogumisel on oluliselt rikutud tõendite kogumise nõudeid ja korda.

Riigikohus on selgitanud, et kriminaalmenetlusvälise toiminguga kogutud tõendi kasutamine

võib olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite

kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, sh PS § 22 lõikest 3 ja

KrMS § 34 lg 1 punktist 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma

lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele (RKKKo 10.03.2011 nr 3-1-1-116-10,

p 8). Riigikohus on ka nentinud, et tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete

rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi kriminaalmenetluses

lubamatust, kuna üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust

kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339

sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku

menetlushuvi (RKKKo 28.04.2011 nr 3-1-1-31-11, p 15).

14. Alates 01.09.2011 loetakse KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel expressis verbis

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõttega mittearvestamist. Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikat (vt Riigikohtu koduleheküljel avaldatud 2012.a lühianalüüsi enese mittesüüstamise

privileegi

rakendamise

kohta

kohtupraktikas)

võib

asuda

seisukohale,

et

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist kujutaks endast ka PS § 22 lõikes 3 toodud keelu

rikkumisega saadud tõendi kasutamine kriminaalmenetluses.

Riigikohus on samuti märkinud, et kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed

menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida teistes menetlusliikides pole ette

nähtud.

Oluline

koht

selliste

kriminaalmenetluslike

garantiide

hulgas

on

enese

mittesüüstamise privileegil (RKKKo 17.02.2004, nr 3-1-1-120-03, p 16). Ringkonnakohtu

arvates on ka pankrotimenetlusele laiendatav Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-39-05 (p 15)

väljenduv seisukoht, mille kohaselt juhul, kui isik annab pankrotimenetluses haldurile või

kohtule tõendeid, alludes PankrS §-st 85 tulenevale teabe andmise kohustusele, ning hiljem

alanud kriminaalmenetluses kasutab ta PS § 22 lõikes 3 ja KrMS § 34 lg 1 punktis 1

sätestatud õigust tõendite andmisest keelduda, vaieldes seejuures pankrotimenetluses antud

seletuste, dokumentide ja muude asjade kriminaalmenetluses tõendina kasutamise vastu, siis

ei või süüdistus tugineda kriminaalmenetluses pankrotimenetluse käigus võlgniku või tema

juhatuse liikme antud tõenditele. Kui seda printsiipi ei järgita, siis kaotab PS § 22 lõikest 3 ja

kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 punktist 1 tulenev süüdistatava õigus mitte olla

sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele

mõtte (RKKKo 22.10.2007, nr 3-1-1-57-07, p 14). Seejuures tuleb rõhutada, et erinevalt

MKS § 64 lg 1 p-st 6 ei näe PankrS § 85 ette isiku õigust keelduda pankrotimenetluse

läbiviimiseks vajaliku teabe andmisest.

15. Riigikohus on ühtlasi selgitanud, et prokuratuurile kui riigi täidesaatva võimu esindajale

laieneb PS §-s 14 sätestatud õiguste ja vabaduste tagamise kohustus. Muu hulgas peab

prokuratuur arvestama süüteomenetluse läbiviimisel põhiseadusest, st ka PS § 22 lõikest 3

tulenevate nõuetega (RKPJKo 10.06.2010, nr 3-4-1-3-10, p 16). Seega tuleb prokuratuuril

igas konkreetses situatsioonis hinnata, kas pankrotimenetluses kogutud teabe kasutamine

süüteomenetluses tõendina on lubatav või mitte. Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 punktist

1 koostoimes PS § 22 lõikega 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1 punktist 1 ning

samuti juba eelviidatud Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-116-10 tuleneb, et kui süüteomenetluses

kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik tõendi kasutamise vaidlustamise tulemusel

menetlusest n-ö kõrvaldada lasta. Tõendi lubatavuse vaidlustamise õigus tuleneb ka

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, mis sätestab õiglase

kohtupidamise printsiibi.

Ringkonnakohus märgib, et eelviidatud seisukohtadele on seostatuna maksumenetluses

kehtiva kaasaaitamiskohustusega asunud õiguskantsler oma 18.11.2013.a kirjas nr 6-

1/120082/1304853, mis on kättesaadav õiguskantsleri veebileheküljel.

16. Eeltoodut

arvestades

nõustub

ringkonnakohus

maakohtu

järeldustega,

et

pankrotimenetluses sunni mõjul kogutud tõendeid saab kriminaalmenetluses süüstavate

tõenditena kasutada üksnes niivõrd, kuivõrd tõendite kogumise viis ei ole olnud vastuolus

PS § 22 lg-s 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätetatuga. Ehkki enesesüüstamise keeldu rikkudes

saadud tõendi kasutamise lubamatuse kohta puudub sõnaselge säte nii pankrotiseaduses kui

kriminaalmenetluse seadustikus, on võlgniku või tema lähikondsete põhiseaduslikud õigused

tagatud Riigikohtu selge praktika alusel.

Seega puudub ringkonnakohtu arvates alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt on

pankrotiseaduse regulatsioon võlgniku kohustuse kohta anda pankrotimenetluses teavet,

esitada dokumente ja võtta pankrotimenetlusest osa (PankrS §-d 85 ja 87) ning tagajärjed

nimetatud kohustuste täitmata jätmise puhul (PankrS § 89) proportsionaalsed ja kooskõlas

põhiseadusega, mistõttu ei käivitu pankrotiseaduse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus (PSJKS § 4 lg 3). Ringkonnakohus ei pea TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel

vajalikuks korrata maakohtu määruse sellekohaseid põhjendusi, nõustudes nendega täielikult

(v.a kohtumääruse p 1.6 osas, milles kohus pidas võimalikuks vabastada isik teabe andmisest

seoses kriminaalasja nr 12930000422 menetlemisega).

Loetelu dokumentidest, mille esitamiseks on võlgniku juhatuse liige T. Raatsin kohustatud, on

toodud Tartu Maakohtu 2. juuli 2013.a kohtumääruses.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/