2-11-30692/44 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anne Randjärv

Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht 20.01.2014 Rapla Kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-11-30692 Hagi ese

Hagi hind Vastuhagi hind Ühisvara jagamise nõue

15 336 eurot

10 884 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (vastuhagis kostja): H O xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxxx, xx.xxxxx xxx-xx e-post: hendrik.olde@maleliit.ee Esindaja: vandeadvokaat Alar Neiland, Advokaadibüroo AE Consult e-post: alar.neiland@mail.ee

Kostja (vastuhagis hageja): M B-O xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx Esindaja: vandeadvokaat Mare Lust Viruvärava Advokaadibüroo e-post: viruab@uninet.ee

Istungi toimumise aeg Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Rahuldada H O hagi ühisomandi lõpetamiseks.

Anda kinnistu asukohaga xxxxxx xxxx, xxxxxxxx xxxx, xxxxxxxx (kinnistusregistriosa nr.xxxxxxx) M B-O (xxxxxxxxxxx) ainuomandisse koos kinnisasjaga seotud kohustusega, mis tulenev AS-ga Swedbank 25.08.2004 sõlmitud laenulepingust nr.04-355909-EL.

Anda kinnistu asukohaga xxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxx xx (kinnistusregistriosa nr. xxxxxxx) H O (xxxxxxxxxxx) ainuomandisse ja kohustada M B-O andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr.xxxxxxx II jakku tehtud omanikukande „M B-O (isikukood xxxxxxxxxxx)“ muutmiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse omanikuna kinnistusraamatusse H O (xxxxxxxxxxx).

Rahuldada vastuhagi osaliselt, so xxxxxxxx kinnistu ja sellega seotud laenukohustuse M B-O ainuomandisse andmise osas.

Muus osas jätta vastuhagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Kumbki pool kannab oma menetluskulud ise.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil.

Asjaolud

1.07.2011 esitas H O Pärnu Maakohtule hagi M B-O vastu abielu lahutamise ja ühisvara jagamise nõudes. 14.11.2013 on hageja esitanud hagi täienduse koos ettepanekuga kompromissiks /kd.II, t.l.77-79/.

Kuna abielu lahutamise osas poolte vahel vaidlus puudus, lahendas kohus abielu lahutamise nõude 17.11.2011 tehtud osaotsusega /kd.I, t.l.117/.

Poolte abielust on sündinud kolm last: xxxxxxxxxx M O, xxxxxxxxxx G O ja xxxxxxxxxx K E

O. Peale kooselu lõppu on M ja G elanud koos hagejaga ja K E koos kostjaga.

Kohtumenetluse käigus on pooled jõudnud üksmeelele selles, et jagamisele kuuluva vara koosseis ja väärtus on järgmine: 1) Kinnistu xxxxxxxx asukohaga xxxxxx xxxx xxxxxxxx xxxx (registriosa nr.xxxxxxx) väärtusega 109 000 eurot /kd.II, t.l.28-42/. 2) Kohustus AS Swedbank ees, mis tuleneb 25.08.2004 sõlmitud laenulepingust nr.04-

355909-EL. Seisuga 6.11.2013 on tagastamata laenusumma suuruseks 66 913.45 eurot /kd.II, t.l.81/ 3) Kinnistu xxxx xx asukohaga xxxxx xxxx xxxxxxxxx xxxx (registriosa nr.xxxxxxx) väärtusega 30 800 eurot /kd.I, t.l.85-108/.

Kuna pooltel on erimeelsused ühisvara koosseisu (kostja hinnangul tuleb kinnistu xxxx xx tunnistada osaliselt kostja lahusvaraks) ja jagamise viisi osas, esitas M B-O 28.03.2012 vastuhagi /kd.I, t.l.136-139/.

Hageja (vastuhagis kostja) H O seisukoht

Hageja taotleb ühisvara jagamist selliselt, et xxxxxx xxxxxx xxxxxxxx xxxxx asuv kinnistu koos laenulepingust nr.04-355909-EL tuleneva kohustusega jätta M B-O ainuomandisse ja xxxxx xxxxxx xxxxxxxxx xxxxx paiknev kinnistu xxxx xx jätta H O ainuomandisse ning tuvastada M B-O kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr.xxxxxxx omanikukandes muudatuste tegemiseks, so H O ainuomanikuna sissekandmiseks.

Arvestades xxxxxxxx kinnistu väärtust 109 000 eurot ja laenukohustust (66 913.45 eurot), jääks kinnistu väärtuseks 42 087 eurot. xxxx xx kinnistu väärtuseks on 30 800 eurot. Kui xxxxxxxx kinnistu koos laenukohustusega jätta kostjale ja xxxx xx hagejale, oleks kostja saadud ühisvara osa 11 287 euro väärtuses suurem hagejale jäävast osast.

Hageja ei pea võimalikuks lugeda xxxx xx kinnistut M B lahusvaraks. Vaidlus puudub selles, et kinnistu xxxx xx erastati abielu ajal /kd.I, t.l.42-43/. Abielusuhete ajal maa ostuõigusega erastamise korral tekib erastatud maale enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg.1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale (RK otsus nr.3-2-1-77-07 3.10.2007). Kinnistu omandamise eel tehtud kulutusi ei saa pidada ühe abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg.2 mõttes.

Ühisvara jagamisel tuleb arvestada kehtiva perekonnaseadusega. PKS § 37 lg.1 tulenevalt jagavad abikaasad ühisvara omavahel varaühisuse lõppedes. Sama seaduse lg.3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega ei ole asjakohane kostja viide enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg.2 p.3, kuna see ei kuulu kohaldamisele ühisvara jagamisel ja kohtul puudub materiaalõiguslik alus poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.

Sõltumata õiguslikust hinnangust on M B-O jätnud tähelepanuta, et xxxx xx elamu ehitati välja ühiselt. Hageja on kohtule kirjeldanud olukorda, kui alustati elamu väljaehitamist /kd.I, t.l.113/.

Abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine saaks olla võimalik vaid siis, kui vaidlusalune vara oleks soetatud (antud juhul erastatud) ühe abikaasa lahusvara arvel. Kostja aga väidab, et maa erastati tasuta. 18.11.2013 toimunud kohtuistungil avaldas M B, et xxxx xx kinnistust moodustab 50% tema lahusvara, oma sellekohast seisukohta põhjendamata. Seega on kostja õigus-ja väärtushinnangud ebaselged.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et vara jagamisel tuleb arvesse võtta perede jätkusuutlikkust. Hagejale on olnud majanduslikult koormav endale ja kahele lapsele eluruumi üürimine, milleks on aastatel 2011 kuni 2013 tehtud kulutusi kokku 13 913 eurot.

Hageja palub hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.

Kostja (vastuhageja) M B-O seisukoht

1.07.2010 kehtima hakanud PKS § 210 lg.1 kohaselt laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkest, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg.2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne kõnesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Riigikohus on lahendis nr.3-2-1-36-11 asunud seisukohale, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne 1.07.2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis-või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1.07.2010 kehtinud PKS alusel.

Kuni 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg.1 järgi oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara ja PKS § 15 lg.1 järgi oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. PKS § 19 lg.1 kohaselt loeti abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, kuid sama seaduse lg.2 p.3 alusel võis kohus kõrvale kalduds abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Kuna kinnistul xxxx xx asuvad ehitised omandas M B-O 16.11.2000 1/6 pärimise teel ja 21.03.2002 5/6 kinkelepingu teel ning hoonetealuse ja hooneid ümbritseva maa omandas M B tasuta, taotleb ta nimetatud asjaolusid arvestades kõrvalekaldumist abikaasade osade võrdsuse põhimõttest 50% ulatuses, millest ühisvara moodustab 15 400 eurot ja ülejäänu on M B lahusvara summas 23 100 eurot.

Kuna abielulahutuse ja varaühisuse lõpetamise nõue on esitatud peale 1.07.2010, siis tuleb vara jagada praegu kehtiva PKS § 37 lg.3 järgi kaasomandi sätete alusel.

Vara jagamisel lähtub M B-O asjaolust, et xxxxxxxx kinnistu näol on tegemist tema lapsepõlvekoduga ning selle säilitamine on talle oluline, mistõttu taotleb ta xxxxxxxx kinnistu jätmist tema ainuomandisse koos kinnistul lasuva laenukohustusega.

Samuti palub ta tunnistada kinnistu xxxx xx 50% ulatuses tema lahusvaraks ja jätta kinnistu tema ainuomandisse, olles nõus tasuma H O omandi kaotuse eest hüvitist kompromissina summas 25 000 eurot.

Alternatiivselt taotleb M B-O ühisvara jagamist selliselt, et M B-O ainuomandisse jätta xxxxxxxx kinnistu koos laenukohustusega ja H O ainuomandisse xxxxxxxxx kinnistu xxxx xx ning mõista H O välja M B-O kasuks hüvitis omandi kaotuse eest summas 12 000 eurot. Sellist lahendust on hageja ise kompromissina välja pakkunud 17.11.2012 toimunud kohtuistungil /lk.111- 115/.

Kohtu seisukoht

Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistu xxxxxxxx (registriosa nr.xxxxxxx) ja 25.08.2004 AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr.04-355909-EL tulenev kohustus on jagamisele kuuluv ühisvara. Samuti on pooled üksmeelel eelnimetatud vara jagamise viisi suhtes, so xxxxxxxx kinnistu koos kinnistuga seotud laenukohustusega tuleb anda M B-O ainuomandisse.

Seega tuleb poolte ühisomand xxxxxxxx kinnistu ja sellega kaasneva laenukohustuse osas lõpetada nende poolt soovitud viisil.

Poolte vahel puudub vaidlus kinnistu xxxx xx (registriosa nr.xxxxxxx) väärtuse suhtes. Erimeelsused on selles, kas ja millises ulatuses on kinnistu ühisvara ning kelle ainuomandisse tuleb kinnistu anda.

M B-O on seisukohal, et tegemist on 50% ulatuses tema lahusvaraga, kuna ta on kinnistul paiknevad hooned omandanud 1/6 osas pärimise teel ja 5/6 osas kinke teel ning hoonetealuse maa tasuta. Eeltoodu tõttu palub ta enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg.2 p.3 alusel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest põhjusel, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

H O hinnangul on tegemist ühisvaraga, kuna kinnistu on omandatud abielu ajal erastamise teel. M B-O ei ole põhjendanud, miks tema lahusvara osa on 50% kinnistust ning jätnud tähelepanuta, et xxxx xx elamu ehitati välja ühiselt juba enne seda, kui hooned läksid kostja omandisse. Kuna ühisvara tuleb jagada kehtiva PKS alusel, ei ole enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg.2 p.3 rakendatav.

1.07.2010 kehtima hakanud PKS rakendamist abikaasade ühisvara jagamisele on täpsustatud Riigikohtu tsiviilkollegiumi lahendites nr.3-2-1-36-11 ja nr. 3-2-1-42-13. Kolleegium on seisukohal, et alates uue PKS jõustumisest tuleb abikaasade ühisvara igal juhul jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid kehtiva PKS § 210 lg.2 järgi tuleb abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest.

Pooled abiellusid xxxxxxxxxx /kd.I, t.l.7/.

21.03.2002 sõlmitud ehitiste kinkelepinguga /kd.I, t.l.45-48/ omandas kostja M B-O 5/6 mõttelist osa xxxxxxxxx xxxxx xxxxxx xxxxxxxxx xxxxx asuvatest (endisel xx xxxx xxxxx xx maadel) ehitistest, mis tervikuna koosnesid ühekorruselisest aiamajast netopinnaga ja kasuliku pinnaga 126,6 m2 ja kogumiskaevust. Lepingueseme väärtuseks on kinkijad ja kingisaaja hinnanud 80 000 krooni (5112.93 eurot). 1/6 eelkirjeldatud ehitistest oli kostja omandanud pärimise teel. Seega on nimetatud ajal kehtinud PKS § 15 lg.1 järgi tegemist kostja lahusvaraga.

Harju Maavanema 12.12.2002 korralduse nr.xxxx-k alusel erastas kostja M B-O ostueesõigusega maa asukohaga xxxxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxxx xxxx, xxxx xx suurusega 1002 m2. Maa ostueesõigusega erastamise maksumuseks oli määratud 12 000 krooni (766.94 eurot), milline loeti tasutuks seoses tütre M O sünniga /kd.I, t.l.42-43/. Maa kinnistati 6.01.2004

/kd.I, t.l.12/.

Kinnistu xxxx xx (registriosa nr.xxxxxxx) on abikaasade ühisomand, kuna abielu ajal maa ostuõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale nimetatud ajal kehtinud PKS § 14 lg.1 järgi abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maad erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka (RK lahend nr.3-2-1-164-05).

Õige on M B-O seisukoht, et xxxx xx kinnistu kuulumine ühisvara või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1.07.2010 kehtinud PKS alusel, kuid ebaõige tema taotlus enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg.2 p.3 kohaldamiseks. Nimetatud säte reguleerib ühisvara jagamist, mis peab toimuma kehtiva PKS alusel.

M B-O leiab, et 50% xxxx xx kinnistust tuleb tunnistada tema lahusvaraks, kuna erastatud maal paiknevad hooned olid tema lahusvara. Vastuhagis on M B-O määratlenud oma lahusvara osa suuruseks 70% /kd.I, t.l.138/. Kummalgi juhul ei ole vastuhageja põhjendanud, millest lähtuvalt on ta oma lahusvara osakaalu määratlenud, samuti ei ole esitatud sellekohaseid tõendeid. Seega on õige hageja seisukoht, et xxxx kinnistut puudutavad õigus-ja väärtushinnangud on M B-O poolt esitatud ebaselgelt.

Ehitistele kinkelepingus määratud hinda (5112.93 eurot) ja kinnistu praegust väärtust (30 800 eurot) aluseks võttes, moodustab ehitiste väärtus kinnistu väärtusest 16%.

17.11.2011 eelistungil selgitas hageja /kd.I, t.l.113/, et kostja xxx andis xxxxxxxxxx paikneva tuhaplokkidest maja 1999 aastal poolte käsutusse, et nad saaksid sinna oma kodu luua. Maja ehitati kaks aastat ja elati seal kaks ja pool aastat. 2008 aaastal pandi majale ümber puitvooder, mis läks maksma 100 000 krooni. Kuna maja on tühjalt seisnud, tuleks käesoleval ajal sisetööd uuesti teha.

Kostja hageja väiteid kummutanud ei ole, märkides vaid, et 1999 aastal olid hagejal rasked ajad ja kostja vanemad toetasid neid. Ehitati valmis köök ja üks tuba, tehti sisetöid, mis nüüdseks on hävinud. /kd.I, t.l.14/.

Seega võib poolte seletustega lugeda tõendatuks, et kostjale (siis veel mitte kuulunud) lahusvara abielu jooksul parendati, mille tulemusena kostja lahusvara väärtus võis suureneda. Kas ja kui suures ulatuses kinnistul paiknevate ehitiste väärtust abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusena suurendati, selle kohta tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas tegemist oli olulise suurendamisega, mis võinuks anda alusel nimetatud ajal kehtinud PKS § 14 lg.2 järgi lugeda kinnistul paiknevad ehitised ühisvaraks.

Esitatud tõenditest lähtuvalt saab kohus asuda seisukohale, et vara omandamise ajal kehtinud PKS § 15 lg.1 järgi tuleb kinnistu xxxx xx tunnistada 16% ulatuses kostja M B-O lahusvaraks, mille rahaline väärtus on 4928 eurot.

Kehtiva PKS § 37 lg.3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades. AÕS § 77 lg.2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja nende osa rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Seega on kohus ühisvara jagamisel seotud hageja ja vastuhageja poolt esitatud nõuetega.

Kohus leiab, et hageja ettepanek kinnistu xxxx xx jagamise viisi suhtes on põhjendatum ja õiglasem. Poolte abielust sündinud kaks alaealist last elavad käesoleval ajal hageja juures ja üks kostja juures, mistõttu on hageja seisukoht, et mõlemale abikaasale võiks ühisvara jagamise tulemina jääda elukoht (või selle loomise võimalus), aktsepteeritav.

Pooled on kohtumenetluse lõpuks jõudnud üksmeelele selles, et xxxxxxxx kinnistu väärtusega

109 000 eurot ja kinnistuga seotud laenukohustusega (6.11.2013 seisuga summas 66 913.45 eurot) tuleb anda M B-O ainuomandisse. Arvestades kinnistu väärtust ja laenukohustuse suurust on M B- O ainuomandisse mineva kohustustevaba vara väärtus 42 086.55 eurot. Vara võrdse jaotuse korral on H O õigus saada oma osa eest hüvitist 21 043.28 eurot, millisest nõuet ta esitanud ei ole.

Hageja H O taotleb kinnistu xxxx xx väärtusega 30 800 eurot andmist tema ainuomandisse. Kuna kohus on tuvastanud, et esitatud tõendite põhja on alust nimetatud kinnistu tunnistada 16% ulatuses M B-O lahusvaraks, on poolte ühisvara väärtuseks 25 872 eurot. Seega, kui anda xxxxxxxx xxxx xx hageja ainuomandisse, millist jagamise viisi kohus peab põhjendatuks, on M B-O õigus saada oma lahusvara eest hüvitist 4928 eurot ja oma osa eest ühisvaras 12 936 eurot, kokku seega 17 864 eurot.

Kuna hüvitis, mida H O on õigustatud saama xxxxxxxx kinnistu andmisel M B-O ainuomandisse, ületab hüvitise suuruse, mida M B-O on õigustatud saama kinnistu xxxx xx andmisel H O ainuomandisse, ei pea kohus põhjendatuks hüvitist M B-O kasuks välja mõista, kuigi ta on seda (12 000 euro ulatuses) oma alternatiivses nõudes taotlenud.

Ebaõige on eelnimetatud taotluses esitatud vastuhageja väide, et „sellist lahendit on hageja ise välja pakkunud 17.11.2011 toimunud kohtuistungil“. Nimetatud eelistungil oli M B-O ise valmis sellises suuruses kompensatsiooni maksma hagejale, juhul kui kogu vara ja laenukohustus jäävad temale /kd.I, t.l.111-112/. Hageja väitel on kostja pakkunud sellesarnast kompromissi (hüvitisega

13 000 eurot) kohtuväliselt /kd.I, t.l.132/ ja 12.11.2012 toimunud eelistungil pakkus hageja analoogilist kompromissi (hüvitisega 10 000 eurot) /kd.II, t.l.44/, eesmärgiga vaidlus lõpetada.

Seega on pooled kohtumenetluse käigus kaalunud vara jagamise viisina xxxx xx kinnistu andmist hageja ainuomandisse ja kostja ei ole seda välistanud, nagu kinnitab ka tema alternatiivne ettepanek.

Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et poolte ühisomand tuleb lõpetada hageja poolt taotletud viisil ja hagi kuulub rahuldamisele.

Vastuhagi kuulub rahuldamisele xxxxxxxx kinnistu ja sellega seotud laenukohustuse vastuhageja ainuomandisse andmise osas, muus osas tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

TsMS § 164 lg.1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama seaduse lg.2 järgi võib kohus jagada kulud lg.1 sätestatust erinevalt, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.

Kohus leiab, et kõnesolevas asjas peab kumbki pool kandma oma menetluskulud ise.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv Kohtunik