3-13-2167/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2167

Otsuse kuupäev

17. jaanuar 2014

Kohtunik Roby Koik

Menetlusosalised Kaebajad – Ivo Rillo ja Krista Rillo, kaebajate esindaja Madis Mahlapuu Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips

Kohtuasi Ivo Rillo ja Krista Rillo kaebus Maksuja Tolliameti 4. juuli 2013 maksuotsuse nr 12.2-5/32645 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 17. veebruarini 2014. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Ivo ja Krista Rillo esitasid 13.03.2012 abikaasade ühise tuludeklaratsiooni 2011. aasta kohta, milles deklareeritud andmete alusel tagastas Maksuja Tolliamet Krista Rillo pangakontole 667, 16 eurot.

2. Soome Vabariigi maksuhaldur saatis 11.07.2012 Maksuja Tolliametile andmed (tl 36- 48), mille kohaselt on Soome Vabariigi tööandja Veijo Kanntikoski Oy 2011. aastal teinud Ivo Rillole väljamakseid 18 195 eurot, millelt Soomes tulumaksu kinni ei peetud ja mis ei kajastunud 13.03.2012 Ivo ja Krista Rillo abikaasade ühises tuludeklaratsioonis.

3. Maksuja Tolliameti nõudel esitasid Ivo ja Krista Rillo 27.12.2012 parandatud andmetega abikaasade ühise tuludeklaratsiooni 2011. aastal välismaal Ivo Rillo poolt saadud tulu kohta summas 18 195,99 eurot. Parandatud tuludeklaratsioonile lisasid nad Soome maksuhalduri tõendi (tl 59) Veijo Kanntikoski Oy poolt 2011. aastal Ivo Rillole tehtud väljamaksete kohta summas 18 195,99 eurot ja maksuvaba kulude kompensatsiooni kohta summas 13 064,40 eurot. Õiendi kohaselt ei ole Soome maksuhaldur 18 195, 99 euro suuruselt väljamakselt tulumaksu kinni pidanud.

4. Maksuja Tolliameti 04.07.2013 maksuotsusega nr 12.2-5/32645 (tl 7-8) määrati Ivo ja Krista Rillole solidaarselt tasumiseks tulumaksu 3 154 eurot, kuna maksuhaldur käsitles eelpool nimetatud 18 195, 99 eurot väljaspool Soomet teenitud töötasuna, mis oleks tulnud deklareerida Eesti tuludeklaratsiooni välismaalt saadud tulu real 8.1 rea 8.8 asemel ja maksustada seega TuMS § 12 lg 1 alusel.

5. Ivo ja Krista Rillo vaie (tl 68-71) jäeti Maksuja Tolliameti 05.09.2013 vaideotsusega nr 6-1/1651-2 (tl 9-13) rahuldamata.

6. Ivo ja Krista Rillo esitasid 14.10.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 04.07.2013 maksuotsuse nr 12.2-5/32645 tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

7. Kaebajad on seisukohal, et maksumenetluse läbiviimisel on maksuhaldur oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet ja rikkunud maksukohustuslase ärakuulamise kohustust. Asjas kogutud tõendeid on hinnatud valikuliselt ja ebaõigesti. Maksuotsuses tuvastatud asjaoludes ning neist tehtud järeldustes esineb mitmeid vastuolusid, sh eksimusi loogikareeglite vastu. Maksuotsuses kasutatud metoodika ei ole kontrollitav.

8. Maksuhaldur ei ole sisuliselt maksukontrolli läbi viinud ja on maksuotsuse järeldused rajanud ainuüksi maksukohustuslaste poolt esitatud ühisele tuludeklaratsioonile 2011. aasta maksustamisperioodi kohta ning Soome Vabariigi maksuhalduri poolt edastatud andmetele.

Maksuhaldur ei ole kontrollinud, kuivõrd Soome Vabariigi maksuhalduri poolt edastatud andmed vastavad tegelikkusele. Esitatud andmetest ei nähtu üheselt maksukohustuslase Ivo Rillo töötamisega seonduvad asjaolud tema Soome tööandja Veijo Kanttikoski OY juures.

9. Eeltoodust tuleneb, et maksuotsus on sisuliselt motiveerimata, kuna ei ole arvesse võetud maksukohustuslaste poolt esitatud vastuväiteid ega tõendeid. Maksuhaldur on esitanud kontrollimata väite, et Ivo Rillo faktiline töötamine toimus väljaspool Soome Vabariiki ning et sellisel juhul puudus Soome Vabariigil maksustamise õigus. Seega ei ole maksuhaldur oma väite tõestamiseks kogunud piisavalt andmeid, vaid põhjendamatult arvab, et Ivo Rillo faktiline töötamine toimus väljaspool Soome Vabariiki.

10. Kaebaja Ivo Rillo ei ole vaides täpsustanud, kus ja kui kaua ta on Veijo Kanttikoski OY-s töötades viibinud pikemaajalistes komandeeringutes kolmandates riikides.

11. Seega ei saa tõsikindlalt väita, kas Ivo Rillo maksustamine või mittemaksustamine Soomes on toimunud õiguspäraselt või mitte. Tulenevalt eeltoodust saab aga üldse otsustada, kas Ivo Rillo maksustatav tulu kuulub deklareerimisele Eestis või mitte.

12. Maksukohustuslane leiab, et ta ei pea kandma vastutust selle eest, kui tema Soome Vabariigi tööandja ei ole käitunud maksuseadusandluse täitmise osas õiguskuulekalt.

13. Maksuhalduri poolt on maksumenetluse käigus jäetud välja selgitamata, millise väljamaksega sisuliselt on Veijo Kanttikoski OY poolt tegemist. Maksukohustuslane väidab, et Veijo Kanttikoski OY poolt 18 195,99 euro suuruse väljamakse puhul on tegemist hüvitisega maksukohustuslase komandeeringus viibimisega tekkinud kulutuste eest. Seetõttu ei saa Veijo Kanttikoski OY poolt 18 195,99 euro suurust väljamakset Ivo Rillole käsitleda töötasuna ehk palgatuluna. Kaebajad on tegutsenud heauskselt ega ole esitanud valeandmeid.

14. Vastavalt PS § 13 lg-le 2 kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest. Seadus ei tohi olla umbmäärane (RKPJKo 05.10. 2000 - RT III 2000, 21, 232).

15. Maksumenetluses ei piirdu tõendamiskoormus ainult maksukohustuslasega, vaid see lasub ka maksuhalduril, kuivõrd vastasel korral riivatakse maksumaksja põhiseaduslikult kaitstud õigusi.

Vastustaja vastuväited

16. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu.

17. Kaebaja maksustamise tingis käesoleval juhul asjaolu, et kui tööandja on Soome ettevõte, kuid töötamine toimus kolmandates riikides, ei ole Soome Vabariigil kaebaja tulu maksustamise õigust. Eesti Vabariigi residendina on kaebajal kohustus deklareerida välisriigis saadud tulu ning selle maksustamiseks on õigus residentriigil (Eesti). Kuivõrd kaebaja 2011. a Soomes saadud töötasu Eestis maksustava tuluna ei deklareerinud ja tulumaksukohustust ei täitnud (kohustus deklareerida tulud tuludeklaratsiooni tabelis 8.1), on maksuhalduri poolt täiendava tulumaksusumma määramine õigustatud, mistõttu ei saa kaebuses esitatud väited olla aluseks õiguspärase maksuotsuse tühistamiseks. Maksuotsuses toodud metoodikast nähtuvalt on ka kaebajate maksukohustuse väljaselgitamisel arvestatud mahaarvamise õigusi tehete ja vastava deklaratsiooni veergudele viidetega, näidatud ära maksumäära protsent ning arvutatud jälgitavalt juurdemääramisele kuuluv summa, mistõttu on maksuotsuses kajastatud metoodika erinevalt kaebajate arvamusest igati kontrollitav.

Maksuotsus on seaduslik ning nii õiguslikult kui ka faktiliselt piisavalt põhjendatud. Kaebajate mittenõustumine maksuhalduri hinnanguga ei anna veel alust väiteks, et maksuotsuses on jõutud ebaõigetele järeldustele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

18. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajate väited ei anna alust vaidlustatud 04.07.2013 maksuotsuse nr 12.2-5/32645 tühistamiseks.

Kohtu seisukoht

19. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.

20. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas vastustaja on TuMS § 12 lg 1 p 1 kohaselt õigustatud maksustama kaebaja I. Rillo poolt väljaspool Eestit saadud palgatulu või on tegemist tuluga, mida Eestis ei maksustata TuMS § 13 lg 4 p 2 kohaselt (välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null)).

21. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt kaebajate kohustamine parandatud andmetega tuludeklaratsiooni esitamiseks ja vastustaja poolt vaidlustatud haldusakti andmine on põhjendatud ja ei riku kaebajate õigusi.

22. On selge, et kui Eesti resident töötab välismaal, siis on maksustamisega seonduvate vaidluste lahendamisel peamiseks probleemiks tõendamisega seotu, kuid kohtu hinnangul on asjas kogutud tõendite kohaselt vastustaja käesolevas kaasuses langetanud ainuvõimaliku otsustuse. Vastustaja vastuses kaebusele (tl 23-27) on kajastatud kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille kordamiseks kohtu poolt vaidluse lahendamisel puudub vajadus. Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.

23. Kaebajate väide, et vastustaja ei ole sisulist maksukontrolli läbi viinud ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt põhjendatud.

24. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebajate kohustamise aluseks oli Soome maksuhaldurilt saadud andmed, millest nähtuvalt on kaebaja I. Rillo saanud Soome tööandjalt tulu, millelt ei ole Soomes tulumaksu kinni peetud. Kohtu arvates puudub poolte vahel vaidlus ning ka sisuline kahtlus selles, et I. Rillo puhul on tegemist Eesti residendiga, kelle poolt välismaal saadud tulu saab ja kuulub kehtivas õiguses nimetatud alustel maksustamisele Eestis.

25. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõendite kohaselt ei saa asuda seisukohale, et Soome maksuhalduri poolt vastustajale vaidlusaluse tulu kohta edastatud andmed ei vastaks tõele ja tulu ei kuuluks sel motiivil Eestis maksustamisele.

26. Soome maksuhalduri poolt vastustajale edastatud andmete õigsus on kinnitatud kaebaja

I. Rillo tööandja poolt kaebajale väljastatud ja viimase poolt vastustajale edastatud Veijo Kanntikoski Oy poolt Soome maksuhaldurile edastatud andmetega. Samuti I. Rillo enda poolt vastustajale maksumenetluse käigus edastatuga, mille kohaselt ta töötas nimetatud tööandja juures kaugsõidu autojuhina, töötades ka väljaspool Soomet. Mingeid teisi tõendeid ei ole kohtule ja vastustajale kaebajate poolt esitatud. Seega ei ole alust kahtluse alla seada ka Eestis käesoleva maksumenetluse algatamise ajendit.

27. Kaebajad rõhuvad vaidlustatud maksuotsuse formaalsele õigusvastasusele sidudes selle ärakuulamisõiguse tagamata jätmisega. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlustatud haldusakti saaks sel motiivil pidada formaalselt õigusvastaseks, mis võiks omakorda viia maksuotsuse tühistamisele. Esiteks märgib kohus vastuseks kaebajatele, et maksuotsuste puhul ei ole tegemist kaalutlusotsustega, milliste menetluses on kohtupraktikas eriti rõhutatud ärakuulamisõiguse tähtsust (vt nt RKHKo 3-3-1-76-12 p 14).

Kaebajad ei täpsusta, millises maksumenetluse staadiumis nende õigusi rikuti, kuid kohus on seisukohal, et nimetatu ei saa olla aluseks maksuotsuse tühistamisele, sest tõendatu kohaselt puudub võimalus teistsuguse sisuga maksuotsuse tegemiseks.

28. 28.01.2013 teatega (tlk 60), 08.04.2013 korraldusega dokumentide esitamiseks (tlk 61- 62), väljavõttega Ametlike Teadannetest (tl 62 p) on tõendatud, et vastustaja on tema poolt läbi viidud maksumenetluse käigus kaebajale teatavaks teinud need seisukohad, mis on viinud vaidlustatud maksuotsuse tegemisele. Kaebaja vaidega (tl 68-72) on tõendatud, et hiljemalt vaide esitamise ajaks, on kaebajatel olnud selged nii faktilised kui õiguslikud asjaolud, millest vastustaja lähtus maksu määramisel. Vaidega (tl 69 p) on tõendatud, et kaebaja on saanud aru ka faktilisest probleemist, kuna ta on lubanud vastustajale esitada täiendavaid tõendeid tõendamaks, et vaidlusaluse summa puhul on tegemist tööandja hüvitisega maksukohustuslase poolt komandeeringus tehtud kulutustele.

29. Kuna kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule mingeid uusi sisulisi tõendeid selles osas esitanud, siis ei ole ärakuulamisõiguse väidetav eiramine ka sisuliselt mõjutanud asjas tehtud maksuotsust. Isegi kui jagada kaebaja seisukohta maksuotsuse formaalset õigusvastasust sel motiivil, on kohus veendunud, et maksuotsus on materiaalselt õiguspärane, mille tõttu ei riku maksuotsus lõppkokkuvõttes ka kaebaja õigusi ega saa kuuluda tühistamisele.

30. Vastustaja ei ole vaidlustatud maksuotsuses tuginenud maksukohustuslase pahausksuse motiivile. Parandatud andmetega tuludeklaratsiooni esitamise kohustus tulenes kaebajatele kehtivast õigusest ja maksulepingust, mitte vastustaja suvast või maksukohustuslase heavõi pahausksusest. Kaebajate poolt rõhutatud heausksus maksuõigussuhtes ei anna kohtu arvates aga vastustajale asjas tuvastatud asjaoludel alust teistsuguse sisuga maksuotsuse tegemiseks tulenevalt üldisest seaduslikkuse ja õiguskuuleka käitumise maksiimist.

31. Nagu osundatud apelleerib kaebaja valdavalt vaidlustatud haldusakti formaalsele õigusvastasusele. Materiaalset õigusvastasust seostab kaebaja muuhulgas tema Soome tööandja poolt Soome maksuhaldurile kaebaja I. Rillo ja tööandja vahelist kokkulepet eiravate andmete ja tõendite esitamises. Kui kaebaja poolt saadud ja vastustaja poolt vaidlustatud maksuotsuses kajastatud summade puhul pole tegemist töötasuga vaid hüvitisega seoses lähetuses viibimisega, siis saanuks kaebaja seda tõendada ka muude tõenditega. Olgu need siis nt tööandja ülekanded kaebajale, millest peaks nähtuma nende erinev iseloom töötasu maksmisest või muud seda laadsed tõendid. Kuna kaebajad on piirdunud aga paljasõnaliste väidetega, siis ei saa need väited olla kohtule aluseks vaidlustatud maksuotsuse tühistamisele. Kohtul pole mingit alust järelduseks, et Soome tööandja on oma maksukoormust kaebaja arvelt kuidagi optimeerinud, mis on tinginud kaebaja olukorra halvenemise Eesti maksumenetluses. Igasugused viited vastustaja omavolile puuduvad, kaebaja vastavad väited on alusetud.

32. Neil asjaoludel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Poolte menetluskulud peaks seetõttu kandma kaebaja. Kuna kohtule pole vastustaja poolt menetluskulu taotlust esitatud, jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik