3-12-1379/67 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1379 Haldusasi

J. T. kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud 1500 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – J. T. Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. jaanuari 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

J. T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta J. T. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.01.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-1379 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.02.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-12-1379 2(7) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav J. T. esitas 04.04.2012 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Taotluse kohaselt paigutati kaebaja 28.03.2012 õhtupoolikul kambrisse nr 122, mis ei vastanud eluruumi nõuetele: kambris puudusid riidenagi ja suitsuandur, ventilatsioonimüra oli lubatust suurem, ei olnud võimalik vajadusel akent avada ja sulgeda, kamber oli ebahügieeniline ning koristusvahendeid ei antud. Rikuti taotluse esitaja õigust perekonnaja eraelu puutumatusele, kuna tema üle teostati ööpäevaringset videovalvet, mille tõttu ei saanud ta korrapäraselt käia videokaamera vaateväljas asuvas tualetis. Tallinna Vangla teotas sellega taotluse esitaja au ja head nime, kahjustas tema tervist ning alandas inimväärikust. Vangla rikkus oma tegevusega taotleja põhiseaduse §-st 26 tulenevaid õigusi.

2. Tallinna Vangla jättis 27.06.2012 vastusega J. T. mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kamber nr 122 on jälgimiskamber. Taotluse esitaja paigutati kambrisse nr 122 seetõttu, et tema väite kohaselt isikud, kellega ta viibis kambris nr 89, olid tema julgeolekule ohtlikud. Kambris nr 122 ega ka teistes kambrites ei ole kinnipeetaval võimalik ise akent avada ja sulgeda julgeoleku kaalutlustel. Tuleohutus on vanglas tagatud automaatse tuletõrjesüsteemiga, esimese üksuse koridorides on suitsuandurid ja ööpäevaringselt on üksuses mehitatud valve. Riidenagi puudub kambris nr 122 põhjusel, et vältida kinnipeetavate võimalikku enesevigastamist, kuna kambrisse nr 122 paigutatakse ka suitsiidikalduvustega kinnipeetavaid. Riidenagi puudumine viie päeva jooksul ei põhjusta sellist ebamugavust, mis annaks aluse moraalse kahju hüvitamiseks. Käesoleval ajal on võimatu kindlaks teha, milline oli ventilatsioonimüra ajal, mil kinnipeetav viibis kambris nr 122, kuid viiepäevane viibimine selles kambris ei saanud põhjustada sellist ebamugavust, mis annaks aluse moraalse kahju hüvitamiseks. Kambrit koristab vastavalt vajadusele koristaja ajal, mil kamber on tühi. Juhul kui kamber nr 122 oli perioodil 28.03.2012 – 01.04.2012 ebahügieeniline, siis oli see taotluse esitaja enda tegevuse tulemus. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt on vanglateenistusel õigus jälgida kinnipeetavaid vahetult ja elektrooniliselt nii vangla ruumide kui isikute suhtes. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning ei ole rikutud isiku õigust perekonnaja eraelu puutumatusele. Külmetumisele omaste sümptomitega pöördus taotluse esitaja arsti poole alles 10 päeva pärast seda, kui ta oli kambrist nr 122 ümber paigutatud teise kambrisse. Seega on välistatud, et taotluse esitaja oleks külmetunud kambris nr 122 viibimise tagajärjel.

3. J. T. esitas 03.07.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Kaebuses korrati kahju hüvitamise taotluses esitatut. Lisaks selgitas kaebaja alljärgnevat. Kambris ei olnud kaebajal endal võimalik avada ega sulgeda akent. Pärast korduvaid nõudmisi kambri aken väljastpoolt avati ja õhtul lükati seestpoolt kinni, kuid aken jäi mitmeks päevaks vastavalt tuuletõmbele ise kinni ja lahti käima, mistõttu hakkas kaebajal kambris külm. Vangla on valesti märkinud, justkui ei saaks teistes kambrites aknaid avada. Teistes kambrites on olemas metallrest aukudega ja seda saab metallvardaga avada. Kamber oli ebahügieeniline ning kambrisse ei antud koristusvahendeid (kühvlit, prügikotti, WC harja, WC puhastusvahendit, põrandalappi, nõudepesuvahendit), samuti hoiti kaebajale magamiseks mõeldud madratsit ebahügieenilistes tingimustes, kambri välisukse kõrval põrandal, kambri akende trellidel oli keevitustolm ja põrandal oli tolm. Ventilatsioonimüra oli öösiti kambris suurem lubatud 30 detsibellist. Magama pidi betoonist lavatsil, millele kaebaja pani madratsi ja kuna oli külm, siis kahjustas see tema tervist.

3-12-1379 3(7) Kaebajat alandati ja rikuti tema privaatsust, kuna kamber nr 122 on terves ulatuses videovalve vaateväljas. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja käia korrapäraselt tualetis ning enne magamaminekut privaatselt lahti riietuda. See, et kaebaja tegi avalduse arstile 10 päeva pärast, ei tähenda, et ta ei külmetanud. Videost oleks olnud näha, et igal õhtul oli kambriluugi taga meditsiiniõde, kes jagas talle paratsetamooli või aspiriini, kuna kaebaja kurtis, et aeg-ajalt on tal õhtuti külmavärinad.

4. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes 27.06.2012 vastuses avaldatud seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 31.01.2013 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et vaid videosalvestis oleks antud juhul asjakohaseks tõendiks. Videosalvestisi on koormav säilitada suure andmemahu tõttu ja ilma tõsise põhjuseta seda ei tehta. Antud asja saab lahendada ilma säilitamata videosalvestiseta ning kaebajal oli võimalus asjaolud dokumenteerida, seega esitada kohtule ka muid tõendeid. Kaebaja paigutati jälgimiskambrisse nr 122 põhjusel, et kaebaja väitis ohu olemasolu. Julgeoleku kaalutlustel tuli vanglal tegutseda koheselt ja leida kaebajale kamber, et selgitada välja, kas teda saab tagasi paigutada sinna, kus ta viibis varasemalt või leida edasiselt tema paigutamiseks muu sobivam koht.

Selles olukorras isegi juhul, kui kaebajal tuli olla jälgimiskambris, ei oleks etteheidetav, kui kamber ei olnud sisustatud nii nagu peaks olema tavakamber või kartserikamber. Antud juhul ei saa väita, et riidenagi puudumine kambris nr 122 oli kambri puuduseks, kuna tegemist oli jälgimiskambriga, kuhu paigutatakse jälgimiseks ka suitsiidikalduvustega ja agressiivsed kinnipeetavad. Riidenagi puudumine ei takistanud kaebaja paigutamist sellesse kambrisse ning riidenagi puudumine lühiajaliselt ei saanud põhjustada kaebajale kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas.

Riidenagisse ei pea panema kuivama pesu jms asju, neid on võimalik kuivatada, asetades need päeval nt lavatsile või õhtusel ajal ja ööseks kraanikausi äärele, lauanurgale, pingile jne. Kuna kaebaja väidetel oli kamber liigselt soe või lämbe, siis oli kambris riiete ja räti kuivatamine võimalik. Kambri aken oli avatav ja suletav, kuigi mitte kinnipeetava enda poolt. Tegemist on vangla tingimustes erisusega, mille suhtes ei ole keelunormi. Seega ei saa kaebaja vanglale ette heita, et kamber ei vastanud nõuetele. Kuna aken oli avatav ja kaebaja palus selle ka avada, siis oli täiendav võimalus lisaks sundventilatsioonile kambrit õhutada.

Asjaolu, et kaebaja leiab, et kinnipeetavad saavad ise reguleerida õhutusresti kaudu selle avamist ja sulgemist, ei tähenda, et teistes kambrites saavad nad ise avada aknaid ja neid sulgeda. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et tuleohutuse tõttu peaks kinnipidamisasutuses olema kinnipeetaval endal võimalus kambrist lahkuda, avades selleks ise uksi või et kambris peaks olema väljumiseks varuväljapääs. Kinnipeetav peab usaldama vangla personali ning seda, et talitatakse ettenähtud korra ja juhiste alusel ega jäeta kinnipeetavaid tulekahju puhkemisel evakueerimata.

Antud juhul oli kambris nr 122 videovalve ja see on eeldatult efektiivsem, jälgimaks kambris toimuvat ka õnnetuste seisukohalt. Kambri korrasoleku astet kinnipeetava kambrisse paigutamisel kirjalikult ei fikseeritud, kuna vastav kord puudub. Kuna kaebaja ei ole esitanud suulist ega kirjalikku nõuet vanglale kambrisse asumisel või hiljem, siis ei saa kaebaja paljasõnaliste väidete alusel järeldada, et kamber oli ka tegelikult antisanitaarne. Asjaolu, et kaebaja pidas vajalikuks kambrit ise puhastada, ei viita samuti kannatuste põhjustamisele vangla poolt, kuivõrd kinnipeetaval ei ole keelatud kambrit puhastada ja teha seda oma vahenditest.

Isegi kui kaebaja pidi esmalt koristama ja ta

3-12-1379 4(7) ei oodanud ära kambri koristuskorda, ka siis ei saanud lühiajalisest puhastusvahenditeta kambris viibimisest tekkida isikule kahju, mida tuleks rahaliselt hüvitada. Viiepäevane väidetavalt ebahügieenilises kambris viibimine, arvestades kaebaja paigutamise asjaolusid, ei saanud põhjustada sellist ebamugavust, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuna Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.7.3 sätestab, et haiglas, eelvangistushoonetes ja kartseris viibivaid kinni peetavaid isikuid toitlustatakse kambris, siis peaks kinni peetav isik hoidma oma toidunõusid kambris ja need ise ära pesema.

Kambris puudus kaebaja seletusest nähtuvalt soe vesi ja ta pesi nõusid temal kaasas olnud vedelseebiga. Kaebaja ei ole selgitanud, millisel põhjusel tal nõudepesuvahend puudus ega nimeta, kas tal tekkis vedelseebiga pesemisel mingi kahjulik tagajärg tervisele. Nõude rohkel loputamisel ei saa eeldada, et selline toidunõu oleks kasutamisel tervisele ohtlik. Nõudepesuvahendi kasutamist ning kambrisse kaasa võtmist keegi ei keelanud. Kui kaebajal oli teises kambris nõude pesemiseks olemas nuustik, siis ei nähtu, miks ta seda kaasa ei võtnud või et vangla seda keelas.

Tagantjärgi on võimatu kindlaks teha, milline oli ventilatsioonimüra kaebaja kambris nr 122 viibimise ajal. Kuna mürataset ei märkinud kaebaja ära tema kambrisse asumisel ega edasiselt, siis on kaebaja selle probleemi üles tõstnud hilinenult ja ilmselgelt mitte seotult tervisekahjuga. Samas ei nimeta kaebaja, et see põhjustas talle konkreetseid kannatusi või tagajärgi. Õigusnormidega ei ole keelatud betoonpõrandad kartseris. Kuna kambris oli tagatud vajalik temperatuur ning kaebaja ei kurda kambri liigniiskuse üle, ei saanud kambri tingimused avaldada kaebaja tervisele kahjulikke mõjutusi seetõttu, et seal oli betoonpõrand või lavats.

Vangla esitas selgitused, et kambrite temperatuure on kontrollitud. Olukord oli kambris stabiilne ja kamber soe, puudus niiskuse probleem ning betoonpõrandast või betoonlavatsist kambri õhk loogiliselt külmemaks ei saanud muutuda. Kaebaja pretensioon, et puudus põrandaküte, ei tähenda, et betoonpõranda olemasolu ei vasta normidele. Kuna kaebaja väitis, et tal oli lämbe ja ta palus ise avada kambri akna, ei saanud kamber olla külm. Kaebaja ei pidanud magama betoonil, kuna magamiseks pannakse betoonlavatsile madrats ja voodiriided. Kaebajal olid lisaks tema enda poolt kohtule esitatud vastuse kohaselt kambris riided, rätik, saunalina, jope.

Kaebaja tervisekaardi andmed ei kinnita kaebaja haigestumist kambris nr 122. Vangla on esitanud andmed, et elektrooniliselt meditsiinikaardilt nähtuvalt viibis kaebaja arsti vastuvõtul 19.03.2012, 03.04.2012 ning 11.04.2012. Kaebaja sellele vastu ei ole vaielnud. Külmetamise tõttu viibis kaebaja arsti vastuvõtul alles 11.04.2012. Kaebaja ei selgitanud täpsemalt, millal, kui sageli või mida antud juhul tähendab külmavärinate esinemine. Kaebajal ei olnud nohu jms, mida ta nimetas arstile tunduvalt hiljem. Kuna kaebaja on hoopiski haldusasjas nr 3-12- 1380 väitnud, et tema tervist kahjustati alates 01.04.2012 ja siis tal olid külmavärinad, ei ole usutav, et kaebaja tervisekahju on seotud käesolevas asjas märgitud kambri tingimustega.

Ükski kaebaja etteheide kambri tingimustele ei viita, et need võisid põhjustada haigestumist. Kui kaebaja lasi avada akna ja ei nõudnud selle sulgemist, siis võis olla kaebajal ka mingil ajal külm, kuid kaebaja sai seda tagajärge vältida, vastupidist kaebaja ei tõendanud. Puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et Tallinna Vangla tegevusega kaasnes kaebaja tervise kahjustamine. Samuti ei saa kokkuvõttes väita, et vangla oleks kaebaja tervise kahjustamises süüdi tahtmatult või tahtlikult muudel põhjustel kambri tingimuste osas. Antud kambri erisustest tulenevalt oli kambri ehituse tõttu kambri uksesilmast jälgimine raskendatud ja kuna oli olemas videovalve, siis seda välja ei lülitatud ja visuaalne perioodiline jälgimine toimus selliselt nagu ta antud kambris oli sisse seatud.

Vaidlust ei ole küsimuses, et kambri WC pott asub kaamera vaateväljas ja see ei ole eraldatud sirmiga. Samas nähtub, et WC asub kaamera suhtes kõige kaugemas nurgas ning jääb videopildis trellseina varju selli-

3-12-1379 5(7) selt, et videopildist ei ole tualett tervenisti näha, tagades tualeti kasutamisel siiski privaatsuse. Vastustaja märkis, et videopilt ei ole sellise kvaliteediga, mis võimaldaks jälgida isikut detailselt. WC–d kaebaja kasutas, seega ei pidanud ta kannatama, ja kuivõrd kamber on lubatud korras jälgimise all, siis võis see olla kaebajale küll ebameeldiv, kuid seda tuleb vangla tingimustes taluda ja sellest tekkinud ebameeldivused ja privaatsuse rikkumine ei kujuta isiku õiguste kahjustamist. Isikul ei teki sellest õigust kahjunõude esitamiseks. Kinnipeetava kambri tingimusi reguleerib vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ja samadele tingimustele peab vastama ka kartserikamber, seejuures peab aga olema tagatud kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (VangS § 651 lg 1). Antud juhul ei ole tegemist isiku õiguste rikkumisega isegi juhul, kui WC poti ümbrus oli jälgitav, kuna see on kooskõlas nõudega tagada kartserikambris viibiva kinnipeetava pidev jälgimine. Vastavalt VangS § 66 lg-le 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käeoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 1 kohaselt on üheks järelevalve toiminguks vanglas isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega on vanglateenistusel õigus kinnipeetavaid jälgida nii vahetult kui elektrooniliselt ja seda vangla ruumide ja isikute suhtes. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema eraelu ja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui seaduse kohaselt oli vajalik ja mõistlik või et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel. Isegi kui oleks tuvastatud vangla õigusvastane tegu, mis võis tekitada kaebajas nt nördimust, pahameelt ja teisi ebameeldivaid tundeid, ei saa kaebaja kinnipidamist kambris nr 122 pidada selliseks teoks, millega ületati kaebaja kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase. Kaebaja nimetas võimaliku tervisest tuleneva probleemi antud kambris viibimise kohta alles Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. J. T. palub 04.03.2013 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.01.2013 otsus tühistada. Tõele ei vasta halduskohtu väide, et videosalvestise esitamine ei selgita või tõenda vastustaja süüd ning et sellega ei ole võimalik tõendada tolmu olemasolu kambris. Kaebaja on isiklikult näinud kambri nr 122 videopilti valvuri ruumis, sellelt on väga selge ülevaade kambrile ja pilt on küllaltki selge. Turvakaamera näitab väga selgelt WC-poti peale. Lavatsile riiete kuivama panemine oleks sama, kui panna need põrandale kuivama, samuti ei ole võimalik panna riideid kuivama kraanikausi peale, lauale või pingile, sest betooni peal riided ei kuiva. Nõudepesunuustikut ei antud kaebajale kambrisse seepärast, et seda ei ole kartseris lubatud asjade nimekirjas. Samuti ei ole kartseris lubatud kasutada nõudepesuvahendit, kuigi nõusid tuli pesta ise. Tõele ei vasta see, et enne kartserisse panekut oleks kontrollitud kaebaja tervist. Samuti ei vasta tõele see, et kui kaebajal avati õhuaken, siis ta ei nõudnud pärast selle sulgemist. Tallinna Vangla tekitas kaebajale mittevaralise kahju 1500 eurot seoses sellega, et kaebaja külmetas kambris, samuti rikuti kaebaja privaatsust ja sekkuti eraellu, kuna kaebaja ei saanud käia segamatult tualetis ning õhtul segamatult lahti riietuda. Kaebaja palub kohtul kõik materjalid üle vaadata ning vajadusel saata vanglasse ekspert, kes tuvastaks, kas videopildilt on võimalik näha detailselt tualetti kasutavat inimest. Samuti palub kaebaja kohtul otsustada, kas

3-12-1379 6(7) magamine maas betoonlavatsil ja istumine betoonpingil vastab elamiskõlblikule eluruumile seaduse kohaselt.

7. Tallinna Vangla palub kirjalikus seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Õigusaktidest tuleneb vanglale õigus jälgida kinnipeetavaid elektrooniliselt, mistõttu videopildi kvaliteet ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv. Vanglaametnikud ei jälgi katkematult videokaamera pilti, kinnipeetavat jälgitakse videokaamera vahendusel pisteliselt, seega ei ole tegemist intensiivse riivega. Julgeoleku kaalutlustest lähtudes ei ole võimalik korraldada kinnipeetavate loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses.

Tallinna Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ning ei ole rikutud isiku õigust perekonnaja eraelu puutumatusele. Vanglateenistuse ametnikel puudub huvi jälgida kinnipeetava tualeti kasutamist või riietumist. Kambris nr 122 viibivale kinnipeetavale on tagatud võimalikult privaatne WC kasutamise ning riietumise võimalus. Tallinna Vangla ei ole riivanud kaebaja eraelu ja privaatsust selliselt, et see annaks aluse rahalise hüvitise maksmiseks. Isegi olukorras, kus kaebajal tõepoolest ei olnud kambris viibimise ajal võimalik riideid kuivatada, ei ole tegemist sellise ebamugavusega, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist, kuna kaebaja viibis kambris lühiajaliselt.

Seda enam, et vastavalt VangS § 651 lg-le 2 otsitakse kartserisse vastuvõtmisel kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Praktikas tähendab see seda, et kartserisse paigutamisel väljastatakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus ning juhul, kui kinnipeetav viibib kartseris enam kui kaks nädalat, siis vähemalt iga kahe nädala tagant toimub kartseririietuse vahetus, st kinnipeetavale väljastatakse uued puhtad riided. Seega kartserikarisuse ajal kantavate riiete pesemise ja hooldamise eest vastutab vangla. Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1 sätestab kartseris lubatud esemed, mille hulka tõepoolest ei kuulu nõude pesemiseks vajalikud vahendid.

Kartserikambris viibivad kinnipeetavad ei pese üldjuhul oma toidunõusid ise, vaid neile väljastatakse toit koos nõudega ning pärast söömist kinnipeetavad tagastavad toidunõud ametnikele. Samas oli kaebajale kambris nr 122 tagatud juurdepääs voolavale veele, mis võimaldas toidunõud puhtaks pesta. Asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalik viie päeva jooksul kasutada nõude pesemiseks muid vahendeid peale vee, ei ole selline, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist. Toidunõud on võimalik puhtaks saada ka ainult voolava vee abil ning muude vahendite kasutamine ei ole vältimatult vajalik.

Elektrooniliselt meditsiinikaardilt nähtub, et külmetumisele omaste sümptomitega pöördus kaebaja arsti poole alles 11.04.2012 ehk 10 päeva pärast seda, kui ta oli kambrist nr 122 ümber paigutatud teise kambrisse. Seega on välistatud, et ta oleks külmetunud kambris nr 122 viibimise tagajärjel. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-12-1380 väitis kaebaja, et ta külmetus pärast 01.04.2012, mil ta oli paigutatud kambritesse nr 76 ja 88. Tallinna Vangla palub jätta kaebaja väited seoses betoonlavatsil magamise ja betoonpingil istumisega tähelepanuta, kuna need on esitatud alles kohtumenetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei pea vajalikuks põhjendusi korrata.

9. Halduskohus on muu hulgas õigesti märkinud, et kaebaja poolt välja toodud ebamugavused ei saa olla kaebajale kaasa toonud hüvitamisväärset mittevaralist kahju isegi siis, kui esi-

3-12-1379 7(7) nevad vanglapoolsed rikkumised (nt seoses nagi puudumisega, nõudepesuvahendi mitteandmisega, tolmuga põrandal). Mittevaralise kahju hüvitamiseks peab kaebaja õiguste rikkumine olema intensiivne, mida see antud juhul ilmselgelt ei ole. Tõendamist ei ole leidnud ventilatsioonimüra ülemäärasus. Samuti ei esine põhjuslikku seost kaebaja tervise kahjustamise või inimväärikuse alandamise ning kambris suitsuanduri puudumise vahel. Halduskohus on õigesti toonud välja vastuolud kaebaja väidetava külmetumisega kambris nr 122. Samuti on tõendamata, et kaebaja kambri aken jäeti lahti või et kaebaja taotlustele vaatamata ei nõustunud vanglateenistujad akent sulgema.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka osas, mis puudutab kambri nr 122 pidevat elektroonilist valvet. Kaebaja paigutamine sellesse kambrisse oli erakorraline ning toimus kaebaja enda huvides (kaebaja poolt väidetud ohu väljaselgitamise ajaks). Vastustaja on ka selgitanud, et kambri nr 122 tavapärane jälgimine läbi ukseluugi ei olnud võimalik, kuna kambri ja ukse vahel asub vaba ruum, mistõttu on visuaalne jälgimine läbi uksesilma raskendatud ning ka kinnipeetav ise ei ulatu kambri välisukseni. Seega oli kambri elektrooniline jälgimine nii vangla julgeoleku kui ka kinnipeetava enda huvides. Kuigi puudusid objektiivsed põhjused kaebaja viibimiseks selles kartserikambris (ta ei kandnud karistust ega olnud ka suitsiidikalduvustega) ning tema allutamiseks kartserikambrile omastele järelevalvemeetmetele, toimus kaebaja ajutine kaaskinnipeetavatest eraldamine kaebaja huvides ning vanglal ei olnud võimalik kambrit nr 122 videovalve osas tavakambriks ümber kujundada. Kaebaja poolt kirjeldatud ebamugavused WC kasutamise ja riiete vahetamisega seoses ei ole sellised, mis nõuaksid rahalist heastamist. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, kas ja kui detailselt on kambris nr 122 tualetipoti kasutamine jälgitav.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets