2-12-44580/108 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2014 Tartu Tsiviilasja number 2-12-44580 Tsiviilasi K.L. avaldus vanema hooldusõiguse määramiseks alaealise lapse suhtes Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu 18. oktoobri 2013 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.L. määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): M.L. (isikukood: XXX), lepinguline esindaja Arvi Lundver Vastustaja (avaldaja): K.L. (isikukood: XXX), esindaja advokaat Allan Valk Vastustajad (puudutatud isikud): V.L. (isikukood: XXX) M.L. (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Vastustajad (eestkosteasutused): Kohtla-Järve Linnavalitsus, esindajad Marko Tiirik ja Maarika Tarum X Vallavalitsus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta M.L. määruskaebus Viru Maakohtu 18. oktoobri 2013 määruse peale läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menelusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. K.L. esitas Viru Maakohtule avalduse V.L. vastu ühise hooldusõiguses lõpetamiseks alaealise M.L. suhtes. Avalduse kohaselt on avaldaja ja V.L. abielust 01.05.2006 sündinud poeg M.L. . Vanemate kooselu on lõppenud, abielu pole veel lahutatud. Vanemad leppisid kokku, et lapse elukohaks saab olema avaldaja elukoht. 2011 detsembris võttis V.L. lapse kohtumise ettekäändel avaldaja juurest ära ning pole last tänaseni tagastanud. Avaldajal pole õnnestunud saavutada V.L. ga kokkulepet. Avaldajal ei lubata lapsega suhelda. Laps elab V.L. ema (lapse vanaema) juures. Kuna V.L. ise ei kasvata last, siis palub avaldaja anda M.L. hooldusõigus talle.

2. Kohtla-Järve Linnavalitsus palus 28. novembri 2012 arvamuses avalduse rahuldada, kuna puudutatud isik V. L on käitunud lapse huve kahjustavalt. Esindaja arvamuse kohaselt ei ole põhjendatud, et lapse emal takistatakse lapsega suhelda. Esindaja pööras tähelepanu ka asjaolule, et laps M. elab mitte isa, vaid isapoolse vanaema M.L. , elukohas ja on vanaema ülalpidamisel. Ka vanaema M. L teeb avaldajale takistusi lapsega kokkusaamiseks ja lapsega suhtlemisel.

3. X Vallavalitsus palus 28. novembri 2012 arvamuses jätta avalduse rahuldamata, kuna lapsel M on isa ja vanaema juures hea ning turvaline elada. Eestkosteasutuse arvamuse kohaselt on lapse huvides elada vanaema juures X.

4. M.L. esindaja vandeadvokaadi T. M. Hiobi 18. detsembri 2012 arvamuse kohaselt oleks lapse huvides, kui lapse vanemad lepiksid kokku lapse elukoha ja suhtlemiskorra osas, kahjustamata lapse huve. Antud juhul on lapsel kaks hooldusõiguslikku lapsevanemat, kellest kumbki ei täida hooldusõigust lapse suhtes, laps elab kolmanda isiku, s.o vanaema, juures. Lapsega suhtlemisel avaldas M, et elab vanaema X juures, käib lasteaias, tal on seal palju sõpru. M läheb sügisel kooli. M avaldas, et ei taha elada ei ema ega isaga, vaid tahab elada vanaema juures, samas soovib ta vanematega kohtuda. M põhjendas soovi vanaema juures elada sellega, et seal on rahulikum. Esindaja ei välista võimalust, et vanemad võiksid kokku leppida selles, et laps elab kuni 10-aastaseks saamiseni vanaema juures, seejärel saab ta avaldada arvamust selles osas, et kelle juures ta soovib elada. Samuti võiksid lapse vanemad kokku leppida lapsega suhtlemise korra osas.

5. V.L. kohtule vastust ei esitanud.

6. Viru Maakohus rahuldas 12. juuli 2013 määrusega K.L. taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja rakendas esialgse õiguskaitse korras järgmisi hagi tagamise abinõusid: - K.L. l on õigus kohtuda ja suhelda lapse M.L. ga igal reedel kella 14.00 kuni 17.00. - Kohustada X valda (X Vallavalitsuse kaudu) tagama last kasvatava isiku, s.o lapse vanaema M.L. või isa V.L. poolt M.L. 19. juulil 2013 kell 14.00, 26. juulil 2013 kell

14.00 ja 02. augustil 2013 kell.14.00 ning järgnevatel reedetel vastavalt vajadusele X Vallavalitsuse ruumidesse toomine.

- Kui mingil põhjusel ei saa kohtumine määratud ajal toimuda, tuleb X Vallavalitsusel sellest võimalikult varakult K.L. le teatada, saates vastava teate K.L. esindaja Allan Valgi e-posti aadressile allan.valk@jewelex.ee. - Vanemad võivad omavahel täiendavalt kokku leppida muudes aegades, mil emal on võimalik lapsega kohtuda. MAAKOHTU LAHEND

7. Viru Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2013 määrusega K.L. avalduse ja lõpetas Viljar M.L. ja K.L. ühise hooldusõiguse ning andis alaealise M.L. hooldusõiguse täielikult üle K.L. le. Määruses esitatud põhjenduste kohaselt avaldusest ja sellele lisatud tõenditest nähtub, et alates 2011 detsembrist ei ole K.L. poja M. suhelda saanud, kuna lapse isa V.L. talle last ei tagastanud. V.L. ise last ei kasvata. Last on kasvatanud ja tema eest hoolitsenud lapse isapoolne vanema M.L. . Lapsel on õigus vanema armastusele ja hoolele. Kohus oli seisukohal, et suhetes vanematega tähendab lapse parim huvi lapse õigust kasvada üles keskkonnas, mis tagab talle kindlustunde, stabiilsuse ja hoolitsuse nii tervisliku seisundi kui üldise heaolu eest.

Vaatamata seadusest tulenevale kohustusele last kasvatada ja tema eest hoolitseda, ei täida V.L. vanema kohustusi. Seeläbi on lapse õigusi ja huve oluliselt kahjustatud. Olukord, kus laps kasvatab kolmanda isiku hoolitsusel, kuigi kummalgi vanemal on lapse suhtes kehtiv ja piiranguteta ühine hooldusõigus, on põhjendamatu. Kuna mõlema hooldusõigus lapse suhtes pole siiani piiratud või ära võetud, puudus kohtul alus lahendada last tegelikult kasvatava isiku avaldust tema lapse eestkostjaks määramiseks. Lapsesse puutuvas vaidluses järgib kohus esmajoones lapse huve (PKS 123).

Kuna M.L. vanus on alla 10 aasta, ei pidanud kohus TsMS § 5521 alusel tema ärakuulamist vajalikuks. Eestkosteasutuse Kohtla-Järve Linnavalitsuse esindaja ning alaealise esindaja olid seisukohal, et vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes kuulub lõpetamisele ja lapse ainuhooldusõigus kuulub üleandmisele lapse emale K.L. le. Kohus ei pidanud vajalikuks V.L. kohtuistungil ärakuulamist, kuna puudutatud isik ei ole vaatamata sellele, et talle on saadetud avaldus ja selle lisad ning kohtukutsed, neile mingilgi moel reageerinud ning jätnud ka kohtuistungitele ilmumata.

Sellest ilmneb, et puudutatud isikul puudub igasugune huvi antud asja suhtes. Kohus on puudutatud isiku arvamuse ära kuulanud telefoni teel. Kohus leidis, et antud juhul on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine on lapse huvides. Kuigi lapsel on õigus mõlema vanema armastusele ja hoolele, ei ole V.L. praktiliselt oma kohustusi lapse kasvatamisel ja tema hooldamisel täitnud, kuna ta on andnud lapse oma ema M.L. kasvatada. K.L. l on olemas soov ning kõik võimalused lapse edasiseks kasvatamiseks.

Lapse huvides on, et teda kasvataks eelkõige vanem, mitte aga see, et ema ülesandeid ja kohustusi täidaks vanaema. Lapsel peab olema üks kindel elukoht, mida ta saab pidada koduks ning kus tal tekiks kodutunne. Samas ei tähenda see seda, et lapsel peakski lapsepõlve lõpuni olema üks elukoht. Kodu all tuleb eelkõige mõista kooselu ja sidet vanematega ning tänapäeval on paratamatu, et elukohti vahetatakse, seda kasvõi vanemate lahkumineku korral. Seega leidis kohus, et lapse ühest elukohast teise üleviimine oleks tõsine sekkumine lapse ellu (LKS § 17 lg 1).

Vaatamata sellele, et laps elab ühe vanema juures, on talle läbi suhtluse teise vanemaga ning vanavanematega tagatud tema kiindumussuhete säilimine.

Kohus leidis, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja alaealise M.L. hooldusõiguse täielik üleandmine K.L. le on lapse huvides. Isikuhooldusõigus hõlmab vanema õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab. Samas tuleks lapse emal lapse enda kasvatada võtmisel teha kõik endast olenev (sh pöörduda psühholoogi poole), et taastada tema ja lapse vahelised usalduslikud suhted ning aidata kaasa lapse uude keskkonda sisseelamisele. Menetluskulude jaotamisel juhindus kohus TsMS § 172 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kuna käesolevas hagita asjas tehakse lahend lapse huvides ja kohus on määranud alaealisele riigi kulul õigusabi vastavalt TsMS § 219 sätestatule, jäid alaealise esindaja menetluskulud riigi kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

8. M.L. esitas määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 18. oktoobri 2013 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta avaldus rahuldamata; võtta ära puudutatud isikult K.L. ja puudutatud isikult V.L. lt ära nende alaealise lapse M.L. suhtes olemasolevad hooldusõigused; algatada menetlus ise või kohustada asja uuesti arutamiseks pädevat maakohut algatama määruskaebuse esitaja suhtes eestkoste seadmiste menetlus alaealise M.L. suhtes hooldusõiguse seadmiseks; rahuldada eestkoste seadmise taotlus ise või kohustada selleks maakohut; jätta kõik kohtukulud menetlusosaliste enda kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud ebaõigesti tagamata määruskaebuse esitaja õigusliku kaitse, jättes rahuldamata M.L. riigi õigusabi taotluse; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja K.L. le ainuhooldusõiguse määramine on lapse huvides. Maakohus on eiranud otsuse tegemisel lapse esindaja poolt kohtule esitatud esialgseid arvamusi ning lapse tegeliku elukoha järgse valla vastavate asutuste ja isikute poolt kohtule esitatud kirjalikke arvamusi. Selle asemel on kohus arvestanud lapsega mittetuttava linnavalitsuse ja tema esindajate arvamusi ning lapsest sisuliselt kaheksa aastat eemale hoidnud lapse bioloogilise ema avaldusi ja seisukohti, eirates last siiani hästi kasvatanud määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud seisukohti. Maakohus on eiranud määruskaebuse esitaja õigusi ja eelistanud K.L. õigusi, eiranud lapse võimalusi saada edasi senist korrastatud kodu ning hariduse ja arengu võimalusi, sundides lapsele peale nii tagurpidi keelekümblust. Kohus jättis kaalumata lapsele määratud esindaja poolt esialgselt soovitatud võimaluse jätta laps kuni 10. eluaasta saabumiseni olemasolevasse koju oma vanaema juurde ning kohustada lapsevanemaid, kes soovivad lapsega suhelda, leidma võimalusi selleks, et otse või spetsialistide abiga taastada hingelist lähedust ja suhteid oma pojaga;

3) on maakohus jätnud ebaõigesti M.L. ära kuulamata. Määruskaebuse esitaja arvates eksis kohus sellise otsuse tegemisel ning vähendas oluliselt nii määruskaebuse esitaja kui ka eelkõige puudutatud isiku M.L. õigusi; 4) on maakohus oluliselt rikkunud puudutatud isiku V.L. õigusi, jättes ta kohtusse kutsumata. Määruskaebuse esitaja ei tea seda, milline vestlus toimus kohtuniku ja puudutatud isiku V.L. vahel; 5) jääb arusaamatuks kohtu väide, et elukoha vahetus ei mõjuta lapse isiklikku elu ning suhtlusja sõprusringkonda. Väikesele X poisile on Kohtla-Järve täiesti uus maailm;

6) on vale ja eksitav maakohtu väide, et vaatamata sellele, et laps elab ühe vanema juures, on talle läbi suhtluse teise vanema ja vanavanematega tagatud tema kiindumussuhete säilimine. Kohus on andnud oma arvates palju häid soovitusi emale – teha kõik endast sõltuv (sh pöörduda psühholoogi poole), et taastada tema ja lapse vahelised usalduslikud suhted ning aidata lapsel uude keskkonda sisse elada. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et sarnased ettepanekud tehti emale juba suvel, kuid siiani ei ole ema neid kasutanud;

7) on maakohus asja lahendamisel kasutanud põhjendamatult vähe LKS sätteid. LKS § 3 sätestab, et lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid. LKS § 27 lõige 1 sätestab, et last ja vanemaid ei tohi üksteisest eraldada vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui lahutamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu või kui seda nõuab seadus või jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et lapse ja vanemate eraldamisel tuleb ära kuulata lapse arvamus ja soovid ning lisada need eraldamise dokumentide juurde, sealjuures on märgitud, et lapse arvamuse selgitab ja fikseerib sotsiaaltalitus.

Jääb arusaamatuks, kuidas olemasolev säte reguleerib olukorda, kus lapsevanemad on oma lapse jätnud lapse vanaema kasvatada ning kus hetkel on tekitatud olukord, kus kohus soovib lahutada last ja teda pea kaheksa aastat kasvatanud vanaema. Lapse kohtlemise üldpõhimõtted sätestab LKS § 31, mille lõige 1 sätestab üheselt, et lubamatu on lapse alavääristamine, hirmutamine või karistamine viisil, mis valmistab talle piina, tekitab talle kehalisi kahjustusi või ohustab kuidagi teisiti tema vaimset või kehalist tervist. LKS § 58 sätestab, et lapse abistamise, sealhulgas ka eestkoste ja hoolduse eesmärk on tagada lapse turvatunne, areng ja heaolu tema vajadusi ja soove silmas pidades ning toetada tema iseseisvuspüüet.

Kui kohus oleks kutsunud kohtusse puudutatud isiku M.L. , siis oleks saanud ka kohus kuulda seda, milline on lapse seisukoht ja soovid. Vaidlustatava kohtumääruse koostanud kohus on oma kohtumääruses käsitlenud mitmeid PKS-is kajastatud õigusnorme, kuid on need üldjuhul jätnud ilma määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud seisukohtasid arvestamata. Kahjuks ei ole keegi informeerinud määruskaebuse esitajat neist seaduslikest võimalustest, mida määruskaebuse koostaja oleks saanud juba aastaid tagasi kohaldada – esitada kohtule avalduse kujunenud olukorra kohta, kus laps on jäänud ilma vanemliku hoolitsuseta ning taotluse võtta lapse oma vanavanema juurde jätnud lapsevanematelt ära hooldusõigus lapse suhtes.

Samuti oleks pidanud määruskaebuse esitaja esitama kohtule taotluse enda eestkostja seadmiseks lapsele. Kogemused ja teadmised tekkisid ning kogunesid määruskaebuse esitajale käesolevas tsiviilasjas. Määruskaebuse esitaja palub kohtul määrata kuni tema nimetamiseni eestkostjaks ajutiseks eestkostjaks eeskosteasutust X Vallavalitsus kui lapse senise elukoha asukohajärgne eestkosteasutus. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-18-13 seisukohale, et „lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest.

Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused“. Määruskaebuse esitaja kinnitab, et vaidlustatud kohtumääruse koostanud kohus ei ole kahjuks lähtunud lapse huvidest ning on oluliselt rikkunud ka määruskaebuse esitaja õigusi kohtumenetluses. Riigikohus asis kohtuasjas nr 3-2-1-121-12 seisukohale, et „PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja.

Kohus peab jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne vallavõi linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused“.

Käsitletava Riigikohtu selgituse kohaldamine käesolevasse kohtuvaidluses tähendab sisuliselt seda, et kohtule on antud õigus kohaldada vajalikke abinõusid, sh seda, et määrata omal algatusel eestkostja. PUUDUTATUD ISKU SEISUKOHT

9. Lapse M.L. esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiiob palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu 18. oktoobri 2013 määruse muutmata. Seisukoha kohaselt:

1) on õige määruskaebuse väide, et M.L. avaldas esindajale ärakuulamisel soovi elada edasi vanaema juures X ja minna X esimesse klassi koos lasteaiakaaslastega. Samuti on õige, et lapse esindaja palus kohtul kaaluda M. ja ema suhtlemise korraldamist Kohtla-Järve linna sotsiaaltöötaja kaasabil, et taastada lapse ja ema lähedane suhe. Et M. ja ema lähedane hingeline side on pika lahusoleku perioodil katkenud ja lapsel on tekkinud lähedane hingeline side vanaemaga, on tõele vastav. Kes menetlusosalistest sellise kahetsusväärse olukorra on põhjustanud, kohtumenetluse käigus lõplikult selgeks ei saanud. Kas kohtumääruse alusel lapse hooldusõiguse (ja lapse enda) emale üleandmine on M. parim lahendus, pole kõiki asjaolusid arvestades teada. Samuti on vaieldav, et M. suhtes tehtud lahend toob M. meelerahu ja kõigi menetlusosaliste jaoks saabub õigusrahu;

2) puudub vaidlus selle üle, et M on vanaema kasvatusel ja hooldusel viibinud pikka aega ilma õigusliku aluseta. Kumbki vanem on lasknud olukorral niisuguseks kujuneda. Lapsel on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kellest kumbki ei ole hooldusõigust sisuliselt teostanud. Kui lapsel poleks vastutustundlikku vanaema, oleks M. võinud olla vanemliku hoolitsuseta laps. Asjaolu, et M isa V.L. ei soovi lapse hooldusõigust teostada, on läbi V.L. enda avalduse menetluse käigus selgeks saanud. K.L. hooldusõigusliku vanemana siiski soovis lapse hooldusõigust teostada ja pöördus selleks ka kohtusse, ent ema K.L. ja vanaema M.L. oleksid pidanud M. nimel oma erimeelsused kõrvale jätma ja leidma aegsasti, enne kohtusse pöördumist, lapsele parima lahenduse.

Olukord, et laps emast hingeliselt võõrdub ning katkeb lähedane hingeline side ema ja lapse vahel, ei ole lapse huvides, pigem kahjustab last. Samas ei ole lapse huvides tema äkiline senisest turvalisest elukorraldusest väljarebimine ja asetamine uude keelening elukeskkonda, mida laps ei tunne, ja millega tutvumiseks ei ole lapsele antud eelnevat aega. Lapse huvid tuleb seada esikohale ja vähemalt püüda lapsega seotud asjades isiklikud huvid tagaplaanile jätta: laps ei ole õigussuhte objekt, vaid on iseseisev õigussubjekt oma õiguste, eelistuste ja huvidega.

M. sõnade kohaselt on tema elamistingimused vanaema juures head, laps on kaotanud lähedase hingelise sideme emaga, ei taha naasta venekeelsesse keskkonda. M väidab, et ei saa läbi ema elukaaslasega ega räägi vene keelt;

3) on vanaema M.L. M pikka aega kasvatanud ja koolitanud, ent samas puudub vanaemal seaduslik alus lapse enda juures hoidmiseks. Ainult M. st hoolivate täiskasvanute omavahelise kokkuleppena on võimalik asi lahendada lapse tegelikes huvides. Kui K.L. ja M.L. ei suuda ringkonnakohtu menetluse ajal omavahel M elukorralduse suhtes kohtuda, last säästa ja lapse huvides milleski kokku leppida, tuleb lähtuda kujunenud õiguslikust olukorrast, st M. on hooldusõiguslik vanem, kes soovib last kasvatada. Sel juhul on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Kas see on ka M. parim lahendus ja vastab lapse parimatele huvidele, jääb sel juhul iga menetlusosalise südametunnistusele. Kohus on asja lahendamisel lähtunud tehioludest ja õigusnormidest, mitte emotsioonidest. Kohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust, ei ole eksinud menetlusõiguse normide kohaldamisel ning on asjaolusid õigesti hinnanud. Kohtulahendis esinevad trükivead on kõrvaldatavad ega oma asja lahendamisel sisulist tähtsust.

10. K.L. palub jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei olnud maakohtul võimalik teisiti otsustada, sest olukord on piisavalt täpselt õigusaktidega reguleeritud. Avaldaja on vaimselt ja majanduslikult valmis last kasvatama, tema elukohas on lapsele tagatud korralikud elamistingimused. M.L. l säilib ka edaspidi õigus ja võimalus oma vanaemaga suhelda.

11. X Vallavalitsus palub määruskaebuse rahuldada. Eestkosteasutuse arvamuse kohaselt on lapse huvides elada vanaema juures X ja jätkata õpinguid X Gümnaasiumi I klassis. M.L. saaks oma ema K.L. ga regulaarselt kohtuda, et kiindumussuhe taastuks.

12. Kohtla-Järve Linnavalitsus palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et lapse isa V.L. ei soovi lapse hooldusõigust teostada ning K.L. hooldusõigusliku vanemana soovib seda teha. Antud juhul puudub lapse vanaemal seaduslik alus lapse hooldusõiguse taotlemiseks ning maakohtul puudus seaduslik alus teissuguse lahendi tegemiseks. Tsiviilasja materjalide kohaselt on K.L. l olemas soov ja võimalused lapse kasvatamiseks ning lapse huvides on ilmselt see, et teda kasvataks seda sooviv vanem, mitte ema kohustusi ja ülesandeid täitev vanaema. Lapse kasvatamisel ema poolt jätkub ja tugevneb lapse ja ema hingeline side ning sellest võõrdumine ei ole lapse huvides. Lapsel on võimalus oma vanaemaga suhelda ning lapse huvides oleks mõistlik pooltel oma erimeelsused lahendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Vastavalt TsMS § 664 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on M.L. määruskaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud ning seetõttu tuleb määruskaebus jätta läbi vaatamata.

14. Asja materjalide kohaselt esitas K.L. maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse talle täielikult üle andmiseks ning vastavalt TsMS § 550 lg 1 p-le 2 on tegemist hagita perekonnaasjaga (hooldusõiguse asi). PKS § 137 lg 1 järgi kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Tulenevalt PKS § 137 lg-st 1 on hooldusõiguse asjades menetlusosalisteks lapse vanemad. Samuti on TsMS 56. peatüki kohaselt hooldusõiguse asjades menetlusosalisteks vallavõi linnavalitsus ning laps oma esindaja kaudu (kui tal ei ole TsMS § 553 kohaselt iseseisvat kaebeõigust). M.L. lapse vanaemana ei ole PKS § 137 lg 1 ega TsMS 56. peatüki sätete järgi menetlusosaliseks ning ta ei ole olnud menetlusse kaasatud.

TsMS § 660 lg 3 kohaselt maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses võib esitada määruskaebuse isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Viru Maakohtu 18. oktoobri 2013 määrusega ei ole kitsendatud M.L. kui lapse vanaema õigusi. PKS § 116 lg-st 2 tuleneb vanema kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, kui vastavat õigust ja kohustust ei tulene seadusest vanavanematele. Lähtudes eeltoodust ei ole M.L. l TsMS § 660 lg-st 3 tulenevalt kaebeõigust ja tema määruskaebus tuleb jätta TsMS § 664 lg 2 järgi läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson