3-13-2424/17 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-2424 Otsuse kuupäev

15. jaanuar 2014 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Veljo Ahase kaebus Tartu Vangla vastu pliiatsikarbi äravõtmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamise vorm Lihtmenetlus Menetlusosalised Kaebaja Veljo Ahas Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 14. veebruarini 2014. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohtu seisukoht

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 169 lõike 1 kohaselt võib kohus lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui kaebus jääb rahuldamata ning põhjendused kaebaja väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses või kaebuse kohta esitatud vastuses.

2. Kaebaja on esitanud Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõude summas 500 eurot. Kaebaja hinnangul on vangla põhjustanud talle kahju seoses pliiatsikarbi, peegli, plastkruusi ja plastkausi ära võtmisega. Kohus täpsustab, et menetleb hüvitamisnõuet ainult seoses pliiatsikarbi ära võtmisega ning ülejäänud osas on kaebaja hüvitamisnõue tagastatud

11. detsembri 2013. a määrusega, mis on käesoleva otsuse tegemise ajaks jõustunud.

Tartu Vangla direktori 27. novembri 2013. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/176-2 (tlk 2) ja Tartu Vangla 7. jaanuari 2014. a vastuses kaebusele (tlk 24) on ammendavalt ja selgelt vastatud kõigile kaebaja poolt kaebuses esitatud väidetele. Kohus nõustub toodud põhjendustega ning jätab kaebuse rahuldamata. Kohus järgib otsuse tegemisel Tartu Vangla direktori 27. novembri 2013. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses ning Tartu Vangla 7. jaanuari 2014. a vastuses toodud põhjendusi ning teeb otsuse HKMS § 169 lg 1 kohaselt kirjeldava ja põhjendava osata.

3. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule ühtegi arvestatavat väidet, mis võiks vastustaja seisukohti ümber lükata. Kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja ei ole kantud pliiatsikarpi ega muud karpi, mida oleks võimalik kasutada pliiatsikarbina, mistõttu ei ole tõendatud, et vaidlusalune papist karp kuulus kaebajale. Isevalmistatud papist karp võeti kaebaja kambrist ära 21.03.2013. a aktiga nr A900, kuna tegemist oli Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele keelatud esemega vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-dele 7.1.4 ja 7.1.39. Seega käitus vastustaja keelatud eseme äravõtmisel õiguspäraselt. Isevalmistatud papist karbi keelatud esemeks kvalifitseerimine ei saanud põhjustada kaebajale kahju, kuna kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et tema kambris asuvad esemed jäävad lubatud esemeteks. Vastavalt kohtupraktikale ei saa kinnipeetaval tekkida õiguspärast ootust, et tal oleks keelu kehtestamise järel võimalik jätkuvalt kasutada esemeid, mis olid tal olemas juba enne keelu kehtestamist. Õiguspärase ootuse tekkimine on välistatud, sest seadusandja poolt vangistusseaduse § 15 lg-s 4 tehtud reservatsioonist tulenevalt võidakse varem lubatud esemeid keelata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 24. oktoobri 2012. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Eeltoodust tulenevalt jääb kohus seisukohale, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

4. Kaebaja on esitanud 16. detsembril 2013 kohtule pöördumise, milles avaldas soovi kohtuistungi korraldamiseks, et leida asjale mõlemaid pooli rahuldav lahendus. Kohus jääb

11. detsembri 2013. a määruses esitatud seisukoha juurde, et käesolevas asjas puudub vajadus menetlusosaliste vahetuks ärakuulamiseks kohtuistungil. Samuti ei pea kohus mõistlikuks kompromissi või kokkuleppe sõlmimiseks täiendava tähtaja määramist, kuna vastustaja vastusest ei nähtu, et vastustaja peaks kompromissi sõlmimist võimalikuks ning kohtu hinnangul oleks tegemist menetluse põhjendamatu venitamisega.

5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Eda Muts kohtunik