3-12-1818/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1818 Haldusasi Meelis Säreli kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1282 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.01.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Meelis Särel Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON

1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2013. a otsus muutmata. 2. Menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA peadirektori 16.06.2008. a käskkirjaga nr 1-3.13-7/138 määrati FIE-le Meelis Särel investeeringutoetuse taotluse nr 141008740893 ja põllumajandusministri 09.11.2007. a

2

määruse nr 128 „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 128) alusel XXXXXX kinnistule XXXXXX ehitamiseks toetus summas 100 000 eurot. M. Särel esitas 18.03.2010 PRIA-le kuludeklaratsiooni, mille järgi oli investeering täies mahus teostatud.

2. PRIA peadirektori 21.06.2010. a käskkirjaga nr 13-6/1128 otsustati M. Särelile määratud toetust summas 100 000 eurot mitte välja maksta, sest toetuse saaja esitas toetuse väljamaksmiseks kuludokumendid teostamata tööde eest.

3. Tartu Halduskohtu 09.11.2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2055 tühistati PRIA peadirektori 21.06.2010. a käskkiri nr 13-6/1128 ja 29.07.2010. a vaideotsus nr 13-4/105 ja tehti PRIA-le ettekirjutus M. Särelile määratud investeeringutoetuse väljamaksmiseks. Tartu Halduskohtu 09.11.2010. a otsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 17.06.2011. a otsusega. Toetus maksti M. Särelile välja PRIA peadirektori 29.08.2011. a käskkirja alusel.

4. PRIA peadirektori 20.06.2012. a otsusega nr 13-6/1282 (tl 6 p-7) nõuti M. Särelilt toetus summas 100 000 eurot tagasi ja kohustati teda nimetatud summa koos lisanduva intressiga tagasi maksma 90 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest. Otsuse aluseks on toetuse määramise ajal kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 66 lg-d 1, 2, 5 ja 6 ning § 67 lg 1.

Otsuse kohaselt selgus 25.04.2012 investeeringuobjekti kohapealse kontrolli käigus, et investeeringuobjekti ei ole kasutatud selle valmimisest alates; taotlejal puudub ligipääs investeeringuobjektile, kuna XXXXXX kinnistu ei ole enam tema omandis; objektil puudub elektriühendus ja nõuetekohane märgistus. Kuna investeeringuobjekt ei kuulu enam taotlejale, ei saa ta ehitatud XXXXXX t sihipäraselt kasutada. Eeltoodud andmetest lähtuvalt on M. Särel rikkunud investeeringuobjekti säilitamise ja sihipärase kasutamise nõuet, mistõttu nõuab PRIA temalt toetuse tagasi.

5. PRIA 20.06.2012. a otsuse peale esitatud vaie jäeti PRIA 26.07.2012. a vaideotsusega nr 13-4/243 (tl 8-9) rahuldamata.

6. M. Särel esitas 27.08.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-3), milles nõudis PRIA 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1282 tühistamist ja selle täitmise peatamist.

Kaebuse kohaselt on PRIA oma tegevusetusega ise tekitanud olukorra, kus kaebaja ei ole saanud oma kohustusi täita. Nimelt maksis PRIA kaebajale määratud toetuse välja ligi 1,5 aastat hiljem, kui kaebaja seda õigustatult lootis (kuludeklaratsioon investeeringu teostamise kohta esitati 18.03.2010, kuid toetus maksti välja 29.08.2011). Seetõttu ei saanud kaebaja oma majandustegevust õigeaegselt alustada ega investeeringuobjekti sihtotstarbeliselt kasutada. Puudub alus toetust tagasi maksta, kuna see on juba investeeritud. Vaidlustatud otsus on motiveerimata, selles ei arvestata kõiki asjaolusid ega seda, et toetuse tasumisega põhjendamatu viivitamine viis selleni, et toetuse saajal polnud võimalik asja sihipäraselt kasutada, vaid see võõrandati kohtutäituri poolt. Nii 20.06.2012. a otsus kui vaideotsus on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele.

7. Tartu Halduskohtu 06.09.2012. a määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. 21.11.2012 toimus asjas istung (tl 38-39).

3

8. M. Särel esitas 30.11.2012 kaebuse täienduse (tl 59-60). Euroopa Ühenduste Komisjoni, kes esindab Euroopa Ühendust, ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse (RatS) § 9 lg 2 p-st 1 ja lg-st 1 ning Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-110-12 tuleneb, et kui isikule pole järelevalve teostamise käigus avastatud puuduste kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutust, siis ei ole riigil üldjuhul õigust teha ka ettekirjutust toetusraha tagastamiseks. Puuduste kõrvaldamise ettekirjutust kaebajale tehtud ei ole.

Asjaolu, kas praegusel juhul esineb erand, et rikkumist kõrvaldada ei saa, ei ole käesoleval juhul vaidluse esemeks. RatS § 9 lg 4 järgi tuleb hinnata, kas toetusraha sihipärane kasutamine on võimatu vääramatu jõu või toetuse saaja tahtest sõltumatu muu asjaolu tõttu. Sellistel juhtudel võib loobuda toetusraha tagasinõudmisest. Antud juhul ei ole PRIA nende asjaolude esinemist ega kaebaja väiteid ja põhjendusi analüüsinud. Nimelt ei saanud kaebaja investeeringuobjekti sihipäraselt kasutada endast sõltumata põhjustel – PRIA põhjendamatu viivitamine toetuse väljamaksmisega viis kaebaja makseraskusteni ning kohtutäituri poolt kõnealuse objekti müümiseni.

9. Tartu Halduskohtu 18.01.2013. a otsusega (tl 71-74) kaebus rahuldati. Halduskohus tühistas PRIA 20.06.2012. a otsuse ja mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks välja 600 eurot menetluskulu. Otsuse kohaselt rikub vaidlustatud otsus kaebaja õigusi kui diskretsiooniveaga haldusakt. Vastustaja on vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses vähemalt osaliselt lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. On tõendatud, et XXXXXX kinnistu XXXXXX on 2010. a olnud valmis ehitis, millele on 31.05.2010 väljastatud kasutusluba. Puudub vaidlus, et alates 02.04.2012 on XXXXXX kinnistu omanik kinnistusraamatu andmetel K.M.T. . Vaidlustatud otsusest nähtub, et see tehti kaebajale toetuse määramise ajal kehtinud õiguse alusel (16.06.2008 seisuga kehtinud materiaalõigus). Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses tsiteerinud tolleaegset ELÜPS § 66 lg-t 1 ebatäpselt. ELÜPS § 66 lg 1 sätestab 26.03.2007–31.07.2008 redaktsioonis, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult või seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saanud isikult tagasi Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel. Otsese viite tõttu EL-i õigusele peab vaidlustatud otsus muuhulgas sisaldama kaalutlusi selle kohta, kas EL-i õigus sätestab aluse kaebajalt toetusraha tagasinõudmiseks või esinevad seda välistavad asjaolud. Vastavaid kaalutlusi otsusest aga ei selgu. Samuti pidanuks vastustaja tuginema ka ELÜPS § 66 lg-le 3, kuid selle lõike kohaldumise või mittekohaldumise kaalutlusi vaidlustatud otsuses esitatud ei ole. Teisisõnu ei ole vastustaja ELÜPS § 66 lg-le 3 vastavalt võtnud seisukohta, kas esineb alus toetuse osaliselt või täielikult kaebajalt tagasi nõudmata jätmiseks.

Kuna haldusasjas nr 3-10-2055 on tõendatud, et vastustaja oli toetuse väljamaksmisel ca 1,5 a õigusvastaselt tegevusetu, siis on asjakohatud vaidlustatud otsuses märgitud kaalutlused seoses kaebaja poolt 18.03.2010 esitatud kuludeklaratsiooniga. Nimetatud kaalutluste teatud osas ümber kaalumine vaideotsuses ei muuda neid asjakohasteks. Vaidlustatud otsuses oleks pidanud sisalduma ka kaalutlused selle kohta, kas vastustaja enda õigusvastane käitumine kaebaja suhtes annab alust toetuse osaliselt või täielikult tagasi nõudmata jätmiseks. PRIA-l on ilmselt õigus sel motiivil toetuse tagasi nõudmata jätmiseks ja vaidlustatud haldusakti andmisel selle asjaoluga arvestamiseks. ELÜPS § 66 lg-s 3 nimetatud määrused annavad liikmesriikidele toetuste tagasinõudmise või tagasi nõudmata jätmise otsustamisel arvestatava kaalutlusruumi. Puudub vaidlus, et seoses kinnistu võõrandamisega ei saa kaebaja täita oma

4

kohustust investeeringuobjekti sihipäraseks kasutamiseks 5 a jooksul arvates toetuse väljamaksmisest ning et investeeringuobjekti ei ole valmimisest alates kasutusele võetud. Kuna aga vastustaja õigusvastane tegevusetus ja kaebaja kohustuste täitmine võivad olla omavahel põhjuslikus seoses, siis ei ole vaidlustatud haldusakt ka nõuetekohaselt motiveeritud, sest vastustaja on vältinud enda tegevusele õigusliku hinnangu andmist. Teisalt on kaebajale toetus välja makstud. Vastustaja oleks pidanud vaidlustatud otsuses andma põhjendatud kaalutluse, kuidas tekkinud olukord lahendada, kuid ta ei ole seda teinud. Asjas on kohaldatavad ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.10.2012. a lahendis nr 3-2-1-110-12 esitatud seisukohad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. PRIA 14.02.2013. a apellatsioonkaebuses (tl 81-83) palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt näevad määruse nr 128 § 16 lg 2 p-d 1 ja 3 ette, et toetuse saaja on kohustatud toetusraha selle mittesihipärase kasutamise korral PRIA nõudmisel tagasi maksma. Ka toetuse määramise ajal kehtinud ELÜPS § 66 lg 1 nägi ette toetuse osalise või täieliku tagasinõudmise mh juhul, kui toetust ei ole kasutatud sihipäraselt. PRIA ei nõustu halduskohtu seisukohaga ELÜPS § 66 lg 3 suhtes, ning juhib tähelepanu, et § 66 lg 3 käsitleb üksnes vääramatu jõu asjaolusid, mitte igasuguseid kaalutlusi, nagu halduskohus on laiendavalt tõlgendanud. Menetluse käigus hinnatakse PRIA poolt kõiki olemasolevaid tõendeid, sh vääramatu jõu tunnuste olemasolu. Kui ei esine vääramatu jõu asjaolusid, siis ei pea haldusorgan haldusaktis välja tooma, et neid ei esinenud. Toetuse tagasinõudmise otsuses tuuakse välja asjaolud, mis tõid kaasa toetuse tagasinõudmise, mitte ei kirjeldata nende asjaolude puudumist, mille puhul toetust tagasi ei nõuta. PRIA ei nõustu halduskohtuga, et tema põhjustas oma kohustuse mittekohase täitmisega kaebaja maksejõuetuse ja investeeringuobjekti võõrandamise kohtutäituri poolt. Kohus jättis tähelepanuta fakti, miks kaebaja ei kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt pärast 29.08.2011, s.o pärast toetuse väljamaksmist. Kaebaja pole esitanud tõendeid, kuidas PRIA viivitus takistas tal valminud investeeringuobjekti sihipärast kasutamist; et tal oleks olnud taotlejana (FIE-na) võetud mingeid rahalisi kohustusi, mis tõid kaasa investeeringuobjekti võõrandamise; et laekunud toetusraha eest ostis kaebaja külmutusseadmed. Kui aga kaebaja on omavahel seganud oma ettevõtlustegevuse ja eraisikuna võetud kohustused, siis ei saa seda kuidagi käsitleda PRIA süüna, mis tõi kaasa kaebaja maksejõuetuse. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetus ei ole ette nähtud eraisiku võlgade maksmiseks. Külmutusseadmed kui vallasvara oleks kaebaja saanud hoonest eraldada. Kohtuistungil ei selgunud, kuhu ikkagi kadus PRIA makstud toetus.

11. M. Särel palub oma 11.03.2013. a vastuses (tl 89-92) apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

Vastuse kohaselt andis kaebaja 25.04.2012 toimunud kohapealse kontrolli käigus selgituse asjaolude kohta, miks ta ei ole saanud investeeringuobjekti sihipäraselt kasutada. Selgitus on PRIA kontrollakti lisa. Asjaolu, et kaebaja teostas investeeringu täies mahus, on tuvastatud haldusasjas nr 3-10-2055. Seega oli tal õiguspärane ootus, et PRIA maksab talle tähtaegselt toetuse välja. Kaebaja kordab oma seisukohti seoses RatS § 9 lg-ga 1, lg 2 p-ga 1 ja lg-ga 4. Kaebajal ei olnud PRIA süül võimalik kahel järjestikusel aastal tulu teenida. PRIA ei ole kaalutlusotsuse

5

tegemisel arvestanud, et investeeringuobjekti polnud võimalik sihipäraselt kasutada kaebajast endast sõltumatutel põhjustel. Rikutud on ka haldusorgani uurimiskohustust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Toimiku materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et halduskohus oleks käesoleva lahendi tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, mille kohaselt on vastustaja lähtunud 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1282 tegemisel vähemalt osaliselt asjakohatutest kaalutlustest ja seega rikub selline diskretsiooniveaga haldusakt kaebaja õigusi, ning ei pea seetõttu ja lähtudes HKMS §-st 201 lg 4 vajalikuks sellekohaseid põhjendusi ja nendega seonduvaid asjaolusid käesolevas otsuses korrata.

14. Halduskohus leidis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult ka seda, et vastustaja pidi toetuse tagasinõudmisel tuginema ka ELÜPS § 66 lõikele 3 ning esitama otsuses selle lõike kohaldumise või mittekohaldumise kaalutlused. Nimetatud lõike kohaselt käsitatakse maaelu arengu toetuste puhul vääramatu jõuna, mille puhul võib jätta toetuse tagasi nõudmata, Euroopa Komisjoni määruse 817/2004/EÜ, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EL Nõukogu määruse 1257/1999/EÜ (Euroopa Põllumajanduse Arendusja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks) kohaldamiseks (ELT L 153, 30.04.2004, lk 30–83), artiklis 39 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT L 368, 23.12.2006, lk 15–73), artiklis 47 nimetatud juhte. Viidatud artiklites 39 ja 47 konkreetselt vääramatu jõuna käsitatud juhtude esinemist käesoleva vaidluse puhul PRIA 20.06.2012. a otsuses analüüsitud ei ole. Lähtudes viidatud artiklite sõnastusest (liikmesriigid võivad tunnistada eelkõige järgmisi vääramatu jõu või erandlike asjaolude liike, mille puhul loobuvad osaliselt või täielikult abisaajalt toetuse tagasinõudmisest; ilma et see piiraks üksikjuhtudel arvessevõetavaid tingimusi, võivad liikmesriigid vääramatu jõuna käsitada eriti järgmisi juhtusid) on halduskohus samuti õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et tegemist ei ole suletud loeteludega ja konkreetsetel juhtudel võib esineda lisaks vääramatule jõule ka muid erandlikke asjaolusid, mida tuleb hinnata ja mis võivad kaasa tuua toetuse tagasinõudmisest loobumise osaliselt või tervikuna. Käesoleval juhul oli sellise erandliku asjaoluna toetuse saaja poolt esitatud väide, et ta ei saanud oma kohustusi täita, so investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada põhjusel, et PRIA jättis 2010. a käskkirjaga talle toetuse tervikuna välja maksmata, kuid see käskkiri tühistati kohtumenetluse käigus ja kohustati PRIA-t toetus välja maksma (vt haldusasi nr 3-10-2055). Toetuse 2010. a tervikuna välja maksmata jätmist on kaebaja asja materjalidest nähtuvalt pidanud ka üheks põhjuseks, miks ta ei saanud (eeldatavalt) investeeringuobjektiga seotud varasemaid laenukohustusi täita ja mis tõi kaasa võlausaldajate nõuded tema vastu ning investeeringuobjekti sundvõõrandamise kohtutäituri poolt. Samuti on kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses ja ka kohtumenetluse käigus läbivalt väitnud, et talle 29.08.2011. a korraldusega välja makstud toetussummat 100 000 eurot ei saa tagasi nõuda ka seetõttu, et see on tegelikult juba investeeringuobjektiga seonduvalt investeeritud (väidetavalt ostis kaebaja toetuse eest külmutusseadmed).

6

Nagu juba eelpool osundatud, pidi PRIA 2012. a otsus seega sisaldama ka seisukohta selle kohta, kas kaebaja poolt väidetud erandlikud asjaolud esinesid ja kaalutlusi selle kohta, kas PRIA endapoolne, kohtuotsusega tuvastamist leidnud õigusvastase haldusakti andmine ja kaebajale toetuse väljamaksmise viibimine, annaksid alust toetuse osaliselt või täielikult tagasi nõudmata jätmiseks.

15. Halduskohus on vaidlustatud otsuses küll leidnud, et tulenevalt Tartu Halduskohtu jõustunud otsusest haldusasjas nr 3-10-2055 on tõendatud, et PRIA oli M. Särelile toetuse väljamaksmisel 1,5 aastat õigusvastaselt tegevusetu, kuid ei ole väitnud ega tuvastanud, et PRIA ongi põhjustanud oma kohustuse mittekohase täitmisega kaebaja maksejõuetuse ja investeeringuobjekti võõrandamise kohtutäituri poolt. Halduskohus on PRIA 20.06.2012. a otsuse nr 13-6/1282 siiski tühistanud eelkõige seetõttu, et pidas seda haldusakti (motiveerimis)nõuetele mittevastavaks ja kaalutlusveaga haldusaktiks. Seega ei ole iseenesest välistatud PRIA poolt uue haldusakti väljaandmine kaebaja suhtes seoses talle välja makstud investeeringutoetusega põhjusel, et investeeringuobjekti ei ole säilitatud ja sihipäraselt kasutatud või ei ole saadud toetusraha sihipäraselt kasutatud, kuid seda juhul, kui selgub, et kaebaja poolt väidetud erandlikke asjaolusid ei esinenud, so PRIA poolt 2010. a kaebajale toetussumma tervikuna välja maksmata jätmine ei takistanud FIE Meelis Särelil tegelikult investeeringuobjekti ja toetusraha sihipäraselt kasutamast. Lähtudes eelpoolviidatud komisjoni määruste artiklitest 39 ja 47 ning halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-110-12 toodud seisukohtadest, on sellise erandliku asjaolu esinemise ja vastavate tõendite esitamise koormus ka haldusmenetluses toetuse saajal, antud juhul seega kaebajal ning ringkonnakohus nõustub iseenesest PRIA-ga, et kaebaja on esitanud üksnes omapoolsed väited, kuid ei ole ühegi tõendiga neid tõendanud. Samas ei ole PRIA 20.06.2012. a otsuse tegemisel ka toetuse saajalt või vajadusel kolmandatelt isikutelt nõudnud selliste tõendite esitamist, mis tõendaksid kaebaja väiteid, et ta ei saanud investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada PRIA tegevusetuse tõttu ning just PRIA tegevusetus tõi kaasa tema võlgnevused seoses investeeringuobjektiga ja võlausaldajate sellekohased nõuded ning lõppkokkuvõttes selle, et investeeringuobjekt tuli sellega seotud võlgade katteks sundvõõrandada. Samuti ei ole kaebaja PRIA-le esitatud selgitustega seonduvalt kuidagi tõendanud oma väidet, et pärast toetusraha kättesaamist investeeris ta selle siiski seoses investeeringuobjektiga (ostis väidetavalt külmutusseadmed XXXXXX jaoks) ja selge ei ole ka see, miks kaebaja ei kasutanud 2011. a sügisel saadud toetussummat näiteks väidetavate investeeringuobjekti ehitamisega seotud laenude katteks, mis tema enda väidetel viis tema kinnistu ja sellel asuva investeeringuobjekti sundvõõrandamiseni, so selleni, et ta ei täitnud kohustust säilitada investeeringuobjekt ja kasutada seda vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Eeltooduga seonduvalt on iseenesest õiged apellatsioonkaebuses toodud väited, et M. Särel ei kasutanud investeeringuobjekti sihipäraselt ka pärast 29.08.2011, kui temale toetus välja maksti ja ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas PRIA viivitamine toetuse maksmisega takistas tal valminud investeeringuobjekti sihipärast kasutamist ega ka selle kohta, et tal oleks olnud investeeringutoetuse taotlejana (FIE Meelis Särel) võetud mingisuguseid rahalisi kohustusi, mille täitmata jätmine tõi kaasa investeeringuobjekti võõrandamise. Samas ei ole need väited aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele käesolevas asjas, sest viidatud selgitusi ja tõendeid esitatud väidete ning erandlike asjaolude esinemise tõendamiseks on vastustajal võimalik toetuse saajalt või vajadusel ka kolmandatelt isikutelt küsida uue haldusmenetluse käigus juhul, kui vastustaja otsustab toetuse saajalt uuesti saadud investeeringutoetuse osaliselt või tervikuna tagasi nõuda.

7

Kuna menetluskulude taotlusi ei ole esitatud, siis jäävad menetlusosaliste poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Maili Lokk