3-12-139/50 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-139 Haldusasi Kaido Koppeli kaebus Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 14. oktoobri 2011. a maksuotsuse nr 12.2-3/1049-15 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Kaido Koppeli apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Kaido Koppel Vastustaja Maksuja Tolliamet RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2012. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

3. Jätta apellandi taotlus dokumentide väljanõudmiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. veebruar 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 14. oktoobri 2011. a maksuotsusega nr 12.2-3/1049-15 määrati Kaido Koppelile 2007. aasta eest täiendavalt tasumisele kuuluva tulumaksu summaks 20 669,09 eurot. Maksuotsuse kohaselt on K. Koppel jätnud tahtlikult deklareerimata XXXXX asuva kinnistu müügist saadud kasu ja sellelt maksmata tulumaksu.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas K. Koppel kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada. Kaebuse kohaselt ei kuulu kinnistu kaasomandi võõrandamisest saadud kasu 1 470 000 krooni tulumaksuga maksustamisele, kuna kinnistul asus elamu, mida kaebaja kasutas enda peamise ja alalise elukohana. Lisaks on maksuotsus antud pärast kolmeaastast aegumistähtaega.

2

3. Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused:

3.1. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p 1 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Rahvastikuregistri kannete järgi ei olnud K. Koppeli elukoht alates 1999. aastast kunagi vaidlusalusel kinnistul. Seda kinnistut ei olnud kaebaja märkinud oma elukohaks ka aastatel 2004-2007 esitatud tuludeklaratsioonides ega ka ostu-müügilepingutes, millega kaebaja 2007. aastal erinevaid kinnistuid müüs. Kaebaja on seal märkinud enda elukohaks kas XXXXX

3.2. Kaebaja on väitnud, et ta ostis tegelikult korteri XXXXX oma õele. See ei selgita, miks märkis kaebaja selle korteri enda elukohaks, kuna ükski seadus ei kohusta ostetud korterit rahvastikuregistris enda elukohana registreerima ja seda aadressi mitmetel dokumentidel oma postiaadressina märkima. 3.3.XXXXX kinnistul elektrienergia tarbimiseks oli kaebajal ajavahemikul 2003-2007 sõlmitud küll Eesti Energia AS-ga leping, kuid tarbitud energia eest tasus aastatel 2006-2007 ühel korral H.S. ning ülejäänud kordadel OÜ Sploonia.

3.4. Tõendatud pole kaebaja väide, et ta tasus kanalisatsiooni kasutamise eest oma osa naaber A.R. le. Tunnistaja A.R. ei esitanud ühtegi tõendit nende kulude kandmise kohta. Maksuhalduri kogutud andmetest nähtub hoopis, et kanalisatsiooni eest maksis 8. märtsist 2007 kuni 30. juunini 2007 AS-le Tartu Veevärk 274,65 krooni V.R. . Seega tarbiti kanalisatsiooniteenust 5,11 m3 eest kuus, mis ei ole eluliselt usutav, kuna on kohtu arvates kahe pere majapidamise kohta liiga väike.

3.5. Tunnistaja A.R. ütles, et K. Koppeli peres oli kaks inimest ja tema peres kolm inimest, mistõttu maksis K. Koppel talle vähem kui pool kanalisatsiooniteenuse summast. See ütlus pole usutav, kuna kaebaja on ise maksumenetluses öelnud, et 2006. a kevadel-suvel kolis tema abikaasa lastega elama oma ema juurde XXXXX . Vastukäivad on ka tunnistajate A.R. ja M.S. ütlused kaebaja pere suuruse kohta.

3.6. Puuduvad tõendid, et pärast 17. maid 2005 oleks K. Koppel tellinud vaidlusalusele aadressile perioodikaväljaandeid. Puuduvad ka igasugused muud tõendid muude teenuste (prügivedu, televisioon, internet vms) tarbimise kohta, mis näitaksid vaidlusalust kinnistut kaebaja peamise elukohana. Maksuhaldur on osundanud, et neid eluruume kasutasid erinevatel aegadel neli erinevat inimest. H.S. on kinnitanud, et elas ajutiselt, siis kui tema elukaaslase vend oli Eestist ära, sellel aadressil ja tasus elektri eest.

3.7. Maksuhaldur on tuvastanud ka kaebaja tahtluse ja maksuotsus on tehtud aegumistähtaega arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. K. Koppel esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Ajavahemikul 10. oktoobrist 2002 kuni 17. juulini 2007 oli K. Koppelil vaid üks eluruum, kus ta alaliselt ja peamiselt elas. See eluruum asus Tartus XXXXX paarismajas. Maksuhaldur ei ole tuvastanud mõnda muud kaebaja peamist ja alalist elukohta.

4.2. Kui K. Koppel asus Tartusse elama ja soetas õele XXXXX korteri, siis deklareeris ta oma elukohaks aadressi, kus asus temale omandiõiguse alusel kuuluv korteriomand. Selline isiku käitumine on igati mõistlik. Elukoha registreerimiseks peab olema ka omaniku nõusolek. Seda enam, et ta elas kuni enda tulevase abikaasaga tutvumiseni teatud aja enda õe juures. Kui K. Koppel ja tema tulevane abikaasa asusid enda ühist kodu looma, siis soetas K. Koppel sel eesmärgil XXXXX asuva kinnistu kaasomandi osa. See oli tema elukohaks kuni võõrandamiseni, selle soetamiseks võttis ta laenu ning kinnistusraamatusse kanti hüpoteek.

3

Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei ole rahvastikuregistri andmeid muutnud, kuigi elas XXXXX elamus 4 aastat ja 9 kuud.

4.3. Kohtud ja maksuhaldur ei ole näidanud, millal kaebaja enam XXXXX elamus ei elanud.

4.4. Kaebaja abikaasa ja lapsed asusid 2006. aasta kevadel-suvel elama abikaasa ema juurde aadressil XXXXX , Tartu. Elukorralduse muutmise tõttu otsustas kaebaja vaidlusaluse elamu võõrandada. Oli mitmeid ostuhuvilisi ja suvel elas seal M.P. ja A.S. , kellest viimane tasus ka elektrienergia eest. 2006. a sügisest kuni võõrandamiseni 2007. aastal elas seal kaebaja. Kuna eluruumi kasutas kaebaja üksinda, siis olid loomulikult väiksemad ka kommunaalkulud.

4.5. Seda, et K. Koppel elas kuni 2007. aastani vaidlusaluses elamus, kinnitas ka paarismaja naaber A.R. . Kohus on tunnistajate ütlusi hinnanud ebaõigesti. Tunnistaja kinnitas, et K. Koppel oli tema naaber ja elas seal koos perega, alguses olid nad kahekesi ja hiljem pere suurenes laste arvel. Tunnistaja M.S. on samuti kinnitanud, et K. Koppel elas XXXXX koos perega ja kolis sealt XXXXX tänavale pere juurde 2007. aastal.

4.6. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud tõendina AS-i Tartu Veevärk vastused. Neist nähtub, et need on antud vastusena maksuhalduri korraldusele. Kohus ei nõudnud välja maksuhalduri korraldust, et hinnata, kas väljaspool maksumenetlust korraldusega kogutud tõendid on lubatavad. Korralduse peaks seetõttu välja nõudma ringkonnakohus, et hinnata, kas tegemist võib olla TsMS § 238 lg 3 p-s 1 sätestatud viisil saadud tõendiga.

4.7. Alalisel või peamisel elukohal ei ole kindlaid kriteeriume. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Maksuhaldur on avaldanud oma kodulehel ka siduva eelotsuse, millest nähtub, et ta aktsepteerib ka ise võimalust, et maksuvabastus laieneb mitmele isiku peamisele ja alalisele elukohale.

4.8. Kuid kaebajal ei olnud mitu elukohta, vaid ühe peamise elukoha võõrandamise järgselt asus ta elama alaliselt abikaasa vanemate majja. Tegemist ei olnud valikuga kahe elukoha vahel, vaid elukoha muutumisega.

4.9. Maksuvabastuse rakendamist ei takista see, kui kolmas isik on mingi aeg vaidlusalusel kinnistul elanud. Kui 2006. a suvel kasutas seda A.S. , siis oli see lühiajaline.

4.10. Arusaamatuks jääb, millistel põhjustel halduskohus leidis, et kaebaja soovis jätta tulumaksu tasumata tahtlikult.

5. Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:

5.1. Vastustaja ülesandeks ei ole tõendada, kus asus kaebaja tegelik elukoht. Maksuotsuses on tõendatud see, et XXXXX ei olnud kaebaja peamiseks elukohaks enne võõrandamist.

5.2. Tunnistaja M.S. ei ole osanud nimetada, millal kaebaja vaidlusaluselt kinnistult ära kolis, nimetades nii 2006. kui 2007. aastat. K. Koppel ise on nimetanud 2006. aasta kevadet.

5.3. Tunnistajate ütlused ei tõenda, et kaebaja püsielukoht oli kuni 17. juulini 2007 XXXXX .

5.4. On eluliselt usutav, et K. Koppel kolis koos perega aadressile XXXXX . Seda kinnitab asjaolu, et pärast 17. novembrit 2005 suunati ajaleht Postimees aadressile XXXXX .

5.5. Maksuhalduri korraldused, millega vastustaja kohtumenetluses tõendeid kogus, ei ole kaebuse esemeks ega sisalda uusi seisukohti.

5.6. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et K. Koppel kolis 2006. a kevadel aadressile XXXXX tn 2a ja võõrandas vaidlusaluse kinnistu rohkem kui aasta hiljem, juulis 2007. Vahepealsel ajal olid majas üürnikud või siis puudusid elanikud üldse. Kuna kaebaja ei elanud enne võõrandamist rohkem kui aasta vaidlusalusel aadressil, siis ei kohaldu talle TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus.

5.7. Kaebaja tahtlusele viitab asjaolu, et kinnistut müües ei deklareerinud ta tuludeklaratsioonil kasu vara võõrandamisest ning see on toimunud tahtlikult eesmärgiga varjata tulumaksu tasumise kohustust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Vaidluse põhiküsimuseks on, kas kaebaja elas XXXXX kuni selle kinnistu kaasomandi võõrandamiseni 17. juulil 2007, nagu kaebaja ise väidab.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduri seisukohtadega, et see eluruum ei saanud enne kinnistu võõrandamist olla kaebaja peamiseks ega alaliseks elukohaks. Seega ei ole võimalik kaebaja suhtes kohaldada ka TuMS § 15 lg 5 p 1, mille järgi oli tulumaksust vabastatud sellise kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, mille oluliseks osaks oli eluruum, mida isik kasutas kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana.

8. Sisuliselt puuduvad kaebaja väite tõendamiseks, et ta võõrandamiseni vaidlusaluses eluruumis elas, usaldusväärsed tõendid. Kaebaja väide on seega jäänud paljasõnaliseks. Ehkki kaebajal paluti maksumenetluses korduvalt esitada mistahes tõendeid, mis seda väidet kinnitaksid, ta seda ei teinud (maksuotsuse lk 8). Alles kohtumenetluses esitas kaebaja taotluse tunnistajate A.R. ja M.S. ülekuulamiseks. Kuid ka tunnistajate ütlused ei tõenda kaebaja väiteid. A.R. on kohtumenetluses öelnud, et ta ei mäleta, millal K. Koppel XXXXX tänavalt ära kolis. Pigem kinnitab A.R. ütlus, et kui tema XXXXX tänavalt ära kolis, oli kaebaja vist juba ära kolinud (A.R. ütluste järgi sai tema uus elukoht valmis 2006. aastal ja asjad kolis ta ära 2006. a lõpus (tl 160)) maksuhalduri versiooni, et K. Koppel oli vaidlusalusest eluruumist kolinud ära rohkem kui aasta enne selle võõrandamist 17. juulil 2007.

Ka tunnistaja M.S. ütlused ei kinnita veenvalt kaebaja seisukohti, sest ehkki tunnistaja on öelnud, et kaebaja siirdumine abikaasa juurde XXXXX tänavale "võis" olla aastal 2007, on teiselt poolt ütlusest "XXXXX tn käisin sellest ajast, kui ta sinna elama läks, lõpuni välja 2006 või 2007. a." võimalik järeldada, et kaebaja kolis vaidlusalusest elamust välja juba 2006. aastal (tl 162). M.S. ütlus, et kaebaja abikaasa lahkumine võis toimuda alles 2007. aastal, on samuti kaheldav, kuna kaebaja on ise öelnud, et abikaasa kolis koos lastega XXXXX tänavale juba 2006. a kevadel-suvel.

9. Teisalt on tõendatud hulk asjaolusid, mis viitavad sellele, et K. Koppel tõepoolest kuni võõrandamiseni vaidlusaluses elamus ei elanud.

10. Esiteks märgib ringkonnakohus, et kaebaja seisukohtade otsitusele viitab juba see, et versiooni, nagu oleks K. Koppeli abikaasa koos lastega ära kolinud enne teda, 2006. a kevadelsuvel, esitas K. Koppel maksumenetluses alles eriarvamuses. Sellele eelnenud kontrollimenetluses kaebaja seda versiooni ei esitanud, vaid kinnitas, et elas seal koos perega (maksuotsuse lk 2). See seisukoht on ilmselt esitatud hiljem sellepärast, et põhjendada kommunaalkulude vähenemist.

11. Tõendatud on ka, et hiljemalt 2006. a suvest elasid vaidlusalusel elamispinnal kolmandad isikud. H.S. (apellatsioonkaebuses ekslikult nimetatud A.S. ), kes tasus 2006. a juulis elektrienergia eest 1263 krooni, on selgitanud, et tasus elektrienergia eest seetõttu, et elas ajutiselt sellel ajal XXXXX koos tollase elukaaslasega H.P. viimase venna M.P. i ja tema abikaasa K.P. Horvaatias oleku ajal (maksuotsuse lk 6).

K. Koppeli kaebuse kohaselt võimaldas ta M.P. il kui maja ostmisest huvitatul lühiajaliselt seal elada. Apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja täiendavalt, et teised inimesed elasid majas 2006. a suvel, kuid 2006. a sügisest kuni võõrandamiseni elas seal jälle K. Koppel.

5

Samas ei ole kaebaja selgitanud, kus ta elas ise sel ajal, kui majas elasid kolmandad isikud (2006. suvel). Ei ole usutav, et kaebaja elas majas edasi koos maja ostmisest huvitatud isikutega, ja seda ei väida ka kaebaja ise. Kaebaja üritab seega väita, et ta kolis ise enda peamisest elukohast ära selleks, et seal saaksid elada suhteliselt pikaajaliselt (suvest sügiseni) maja ostmisest huvitatud isikud, ning kolis sinna siis hiljem, 2006. a sügisel, tagasi. Ei ole usutav, et K. Koppel oleks omale tekitanud selliseid ebamugavusi vaid selleks, et tutvustada maja võimalikele ostjatele. Selline käitumine tähendaks, et K. Koppel pidi leidma endale uue ajutise elamispinna, ja oma asjadega sisuliselt kaks korda kolima - algul vaidlusaluselt elamispinnalt välja ja siis sinna hiljem uuesti tagasi. Sellise käitumise usutavust vähendab ka asjaolu, et kaebaja ei ole ära näidanud, kus ta vahepealsel ajal elas.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus maksuhalduriga, et tõenäoline on, et K. Koppel kolis vaidlusaluselt elamispinnalt ära kas koheselt koos perega 2006. a kevadel-suvel või suhteliselt lühikest aega pärast ülejäänud pere lahkumist. 2006. aasta suvel elasid majas juba kolmandad isikud.

12. Paljasõnaliseks on jäänud kaebaja väide selle kohta, et ta 2006. a sügisel vaidlusalusele elamispinnale tagasi kolis ja seal kuni selle võõrandamiseni elas. Sisuliselt puuduvad selle kohta igasugused tõendid. Pigem osundab ringkonnakohus sellele, et tunnistaja A.R. ei ole üldse kinnitanud kaebaja versiooni sellest, et kõigepealt lahkus elamust K. Koppeli abikaasa koos lastega ja siis millalgi hiljem alles K. Koppel (tl 160). Arvestades seda, et tegemist on paarismajaga, kus A.R. le kuulus 2/3 majast ja K. Koppelile 1/3, võiks eeldada, et teises majaosas elava perekonna selline eraldumine, sealsel elamispinnal vahepeal kolmandate isikute elamine, ja seejärel K. Koppeli naasmine ning üksinda seal elamine 2006. a sügisest kuni 2007. a suveni võiks olla teises majaosas elavale isikule paremini teada.

K. Koppeli väite usutavuse, et ta elas 2006. a sügisest kuni 2007. a sügiseni vaidlusaluses eluruumis, seab kahtluse alla ka see, et tõenäoliselt oli hiljemalt 2006. a lõpus periood, kus elamispinnal kedagi ei elanud. Eesti Energia AS andmetel oli 12. detsembrist 2006 kuni 2. jaanuarini 2007 XXXXX elektrienergia tarbimine suletud (tl 15). Ei ole usutav, et aasta kõige pimedamal ja külmemal ajal elas K. Koppel 20 päeva ilma elektrita, arvestades siinjuures ka asjaolu, et A.R. ütluste järgi otsustades kasutas K. Koppel enda majaosas olulise kütteallikana elektrit (tl 160).

Kaebaja ei ole selle elektri väljalülitamise selgituseks öelnud muud, kui et lühiajaline elektrienergia tarne katkestus ei tähenda, et kaebaja elukoht muutus ja et pärast taastamist kasutas kaebaja elamut edasi. Ringkonnakohtu jaoks ei ole selline selgitus piisav. Vaieldamatult on sellise pikkusega elektrikatkestus sellel aastaajal inimese elukorraldust mõjutav. Kaebaja ei ole selgitanud, kas ta elas siiski sel ajal majas edasi või elas mujal. Ebaselge on seegi, miks lasi kaebaja, kes enda sõnul elas majas 2006. a sügisest, aasta lõpuks elektrienergia võlgnevusel sellisel määral kuhjuda, et elektrienergia lõpuks välja lülitada. Ei ole usutav, et selliselt käituks vastu talve isik, kes elamus elab ja plaanib seal jätkuvalt edasi elada ka talvel.

Kaebaja poolt rõhutatud asjaolu, et elektrienergia tarne taastati, ei näita kuidagi seda, et kaebaja vaidlusalusel elamispinnal edasi elas. Kui elektrienergiat kasutati kütmiseks, siis võis elektrienergia olla vajalik juba maja mõningaseks kütmiseks, et elamu säiliks heas korras. Kütmine oli vajalik ka teises majaosas elavate inimeste huvides. Samuti on elektrienergia olemasolu vajalik nt võimalikele ostuhuvilistele maja tutvustamiseks ning vältimaks ohtu, et mõni ostja hoidub võlgadega elamispinna ostmisest.

6

13. Põhjendatult on halduskohus osundanud ka sellele, et puuduvad tõendid muude teenuste tarbimise kohta vaidlusalusel aadressil, mis isiku seal elamisega tavapäraselt tänapäeval reeglina kaasnevad (prügivedu, internet, televisioon, post vms). Iseenesest on õige kaebaja väide, et elukoha kindlakstegemisel pole ainumäärav see, kas isik tellib sinna nt perioodikaväljaandeid või mitte, kuid kogumis muude asjaoludega kinnitavad need kahtlust, et vaidlusalust elamut tegelikult enne võõrandamist enam elamiseks ei kasutatud.

Seega on maksuhaldur ja halduskohus kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kaebaja enne võõrandamist vaidlusalusel aadressil enam ei elanud ja TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud tulumaksuvabastuse kohaldamine polnud võimalik.

14. Etteheide, et maksuhaldur pole tuvastanud kaebaja muud peamist või alalist elukohta, on asjassepuutumatu. Otsustamaks selle üle, kas TuMS § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud tulumaksuvabastuse kohaldamine on võimalik, on vajalik tuvastada üksnes see, kas võõrandatud eluruumi kasutati isiku alalise või peamise elukohana või mitte. Sellest sättest ega kuskilt mujalt ei tulene, et maksuhaldur peaks kindlaks tegema veel selle, kus siis isik sel perioodil tegelikult elas.

15. Sarnaselt halduskohtuga ei pea ringkonnakohus vajalikuks välja nõuda maksuhalduri korraldust või korraldusi, mille alusel on 6. veebruaril 2012 väljastanud maksuhaldurile infot AS Express Post (tl 86) ja 2. veebruaril 2012 AS Tartu Veevärk (tl 114). Kaebaja arvates oleks see vajalik sellepärast, et kontrollida, kas võib tegemist olla TsMS § 238 lg 3 p-s 1 sätestatud olukorraga - st kas tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga, mille puhul võib kohus tõendi vastuvõtmisest keelduda.

Ringkonnakohus märgib siinkohal kõigepealt, et alates 1. jaanuarist 2012, mil jõustus uus halduskohtumenetluse seadustiku redaktsioon, ei ole selles küsimuses asjakohane viidata tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioonile, kuna samasugune norm on sätestatud halduskohtumenetluse seadustikus - HKMS § 62 lg 3 p 1. Kuna need normid on sama sõnastusega, on kaebaja seisukoht siiski arusaadav.

Kuid maksuhalduri korralduste väljanõudmine ei ole vajalik eeskätt seetõttu, et nende alusel saadud tõendid ei ole asjas otsustava tähtsusega. Maksuhalduri seisukohad on põhjendatud ka muude tõendite alusel. Lisaks ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks, et maksuhalduri poolt nende korralduste andmine oleks kuritegu või põhiõiguste rikkumine. Isegi kui maksuhalduri tegevus nende tõendite väljanõudmisel oleks õigusvastane, ei ole kaebaja viidanud sellele, kuidas oleks see kvalifitseeritav kuriteona või kaebaja põhiõiguse rikkumisena. Kohtul ei ole kohustust kontrollida igal võimalikul juhul HKMS § 62 lg 3 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemist, kui menetlusosaline selleks soovi avaldab, sest see võiks haldusasja lahendamist mõistliku aja jooksul oluliselt pärssida. Lisaks ei ole ka HKMS § 62 lg 3 p-s 1 sätestatud aluse esinemisel kohtul kohustust tõendit tagastada, vaid kohtule on antud üksnes selline õigus.

16. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole edasiviiv apellatsioonkaebuse käsitlus elukoha mõiste kohta ning selle kohta, et isikul võib õigusaktide järgi olla ka mitu elukohta. Nagu apellant ise nendib, ei olnud kaebajal mitut elukohta. Vaidlust asjas pole ka elukoha mõiste defineerimise üle. Vaidlus käib üksnes selle üle, kas kaebaja elas kuni elamispinna võõrandamiseni 2007. a juulis sellel pinnal. Sisuliselt on vaidlus seega üksnes faktiliste asjaolude ning nendest tulenevate järelduste üle. Kaebaja ei ole suutnud ära tõendada, et ta kuni elamu võõrandamiseni selles alaliselt ja peamiselt elas.

7

17. Ehkki õige on kaebaja seisukoht, et maksuvabastuse kohaldamist ei välista see, et elamispinda kasutas vahepeal keegi teine, ei ole õige kaebaja järgnev seisukoht, et maksuhaldur on tuginenud asjaoludele, mis leidsid aset 2006. aastal, mitte aga juulis 2007. Maksuhaldur ei ole tuginenud ainult 2006. aasta sündmustele, vaid teinud muuhulgas neile sündmustele tuginedes järelduse, et kuni võõrandamiseni kaebaja vaidlusalust eluruumi oma alalise või peamise elukohana ei kasutanud.

18. Maksuotsusest on järeldatav ka, miks asus maksuhaldur seisukohale, et K. Koppel käitus tulumaksu deklareerimata jättes tahtlikult. Ehkki halduskohus on piirdunud üksnes haldusorgani seisukohaga nõustumisega, ei ole see halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

Maksuotsuses on selgitatud, et maksusumma tahtliku tasumata või kinnipidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg 6 aastat. Maksuotsuses on leitud, et kuna vaidlusalune kinnistu ei olnud K. Koppeli peamine elukoht, oli sellest teadlik ka K. Koppel ning seetõttu jättis ta tahtlikult deklareerimata kinnistu müügist saadud kasu.

Ringkonnakohtu arvates on maksuhaldur kaebaja tahtluse piisavalt kindlaks teinud. Riigikohtu halduskolleegium on sisendkäibemaksu mahaarvamisega seotud vaidlustes, kus on oluline, kas ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, asunud seisukohale, et asjaolust, et ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, võib aegumistähtaja kindlakstegemisel järeldada, et ostja käitus tahtlikult (RKHKo 3-3-1-74-09, p 11; 3-3-1-9-12, p 23). Ka käesolevas asjas on selge, et kuna kaebaja oli teadlik, et ta ei võõrandanud enda elukohta, siis käitus ta maksu tasumata jättes tahtlikult.

19. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv 958,67 eurot, kd I, tl 197) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist soovinud.

Madis Ernits Agu Timmi Einar Vene