3-13-1256/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1256 Haldusasi XXXX kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus XXXX apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Lihtmenetlus Menetlusosalised Kaebaja XXXX Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2013. a otsus muutmata.

2. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 13. novembri 2013. a vastus selgitustaotlusele.

3. Tagastada XXXX apellatsioonkaebuse lisadena esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2005. a otsus nr 2-3/297/05 ja õiguskantsleri kontrollkäik Tallinna Vanglasse (asi nr 7-2/05090). EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

10. veebruar 2014).

1. Ringkonnakohus teeb asjas otsuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata. HKMS § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; ning kohus järgib neid põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS § 201 lg-le 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad.

2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult kaebuse rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. XXXX soovib Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 300 euro ulatuses sundkorras uriiniproovi võtmise tõttu.

Halduskohtu otsuse põhjendustes (tl 49–51p), Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl 5–5p), Tartu Vangla vastuses kaebusele (tl 34–34p) ning vastuses apellatsioonkaebusele on ammendavalt selgitatud, miks selline nõue rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi kaebaja avaldas soovi asja läbivaatamiseks istungil, on asja läbivaatamine antud juhul istungit korraldamata põhjendatud, kuna vaidluse asjaolud on selged ega vaja täiendavat täpsustamist.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vanglal puudus seaduslik alus uriiniproovi võtmiseks ning vastav protseduur oleks tulnud teostada kriminaalmenetluse raames. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Uriiniproovi võtmise ajal, st 26. oktoobril 2012, ei kehtinud küll

1. jaanuarist 2013 jõustunud vangistusseaduse § 671, mis sätestab sõnaselgelt vangla õiguse kontrollida kinnipeetavaid keelatud ainete tarvitamise avastamiseks, kuid see ei tähenda, et enne vastava regulatsiooni jõustumist sooritatud kontrollid oleksid õigusvastased ja teostatud seadusliku aluseta. Vanglal oli ka toona õigus haldusmenetluse raames preventiivsetel eesmärkidel kinnipeetavaid selleks kontrollida, et avastada ja ennetada keelatud ainete tarvitamist. See tegevus ei ole suunatud isikute karistamisele, mistõttu ei pea selleks alustama kriminaalmenetlust.

Kaebaja väidab, et uriiniproovi võtmine toimus sunniviisiliselt, kuna vanglaametnik ähvardas tema suguelundi külge panna vooliku, kui kaebaja keeldub proovi andmast. Nii vastustaja kui ka halduskohus on leidnud, et usutav ei ole, et kaebaja suhtes oleks sundi rakendatud, kuna ta andis uriiniproovi vabatahtlikult, lisaks ei saa valvur otsustada meditsiinilise protseduuri vajaduse üle ning olla selle protseduuri teostaja. Oma väite kinnituseks on kaebaja ringkonnakohtule esitanud Tartu Vangla 13. novembri 2013. a vastuse selgitustaotlusele, milles vangla selgitab pärasoole läbivaatuse protseduuri läbiviimist. Vastava dokumendi võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde. Korraldus viia kinnipeetav meditsiinilisse kontrolli tuleb vangla julgeolekuosakonna ametnikult, kuid vastava protseduuri viib ikkagi läbi meditsiiniosakonna töötaja ning tema otsustada jääb ka protseduuri läbiviimise kord ning võimalike meetmete rakendamine. Seda kinnitab ka kaebaja esitatud dokument (vrd tl 6). Seega on ringkonnakohus seisukohal, et uriiniproovi võtmiseks ei rakendatud kaebaja suhtes sundi. Kaebaja väited sunni kohaldamise ning sellest tekkinud psüühiliste läbielamiste suhtes on paljasõnalised.

3. Apellatsioonkaebuse lisadena on kaebaja ringkonnakohtule esitanud Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3/297/05 ning õiguskantsleri kontrollkäigu Tallinna Vanglasse (asi nr 7-2/05090). Nimetatud dokumentide asja juurde võtmiseks puudub vajadus, kuna need sisalduvad juba käesoleva haldusasja toimikus (vt tl 44–47p).

4. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene