2-13-41629/16 · Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasi nr: 2-13-41629

1(4)

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number Tsiviilasi 2-13-41629

Määruse tegemise aeg ja koht 03.01.2014.a, Tallinn

Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Kohtuasi

X X avaldus X X eestkostja ametist vabastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.10.2013.a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja (vastustaja): X X (isikukood xxxxxxxxxx; elukoht: Tallinn) Puudutatud isik I (vastustaja): X X (isikukood: xxxxxxxxxx; rahvastikuregistrijärgne elukoht: xxxxxxxxxxxx), tehinguline esindaja määratud korras: vandeadvokaat Aavo Aadli Puudutatud isik II (vastustaja): X X (isikukood: xxxxxxxxxx; elukoht: xxxxxxxxxxxx) Puudutatud isik III (vastustaja): X X (isikukood: xxxxxxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxxxxxxxxxxx) Eestkosteasutus: Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu), tehinguline esindaja Annika Eranurm

Menetluse liik Kirjalik menetlus

Resolutsioon: 1. Harju Maakohtu 22.10.2013.a määrus jätta muutmata. 2. Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) määruskaebus jätta rahuldamata. 3. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulud jätta määruskaebuse esitaja kanda, riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. 4. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Tsiviilasi nr: 2-13-41629

2(4)

Asjaolud 1. 08.09.2013.a esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse, milles palus vabastada teda puudutatud isiku I eestkostja ametist.

Avalduse kohaselt on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-11-54916 28.02.2012.a seadnud puudutatud isiku I üle eestkoste ning määranud eestkostjaks avaldaja tähtajaga 5 aastat. Avaldaja palus end eestkostja ametist omal soovil vabastada, kuna tema ja eestkostetava vahelised suhted on muutnud halvaks, mistõttu ei ole võimalik eestkostja ülesandeid täita.

17.09.2013.a esitatud täienduses märkis avaldaja, et talle teadaolevalt elab puudutatud isik I Soomes ega kavatse enam tagasi Eestisse elama asuda. Avaldaja hinnangul ei ole puudutatud isikud II ja III võimelised ega huvitatud olema puudutatud isiku I eestkostjad.

2. 10.10.2013.a esitatud seisukohas toetas eestkosteasutus avaldust. Eestkosteasutusele ei ole teada isikuid, kes oleksid nõus olema puudutatud isiku I eestkostjaks, kuid sobivaks eestkostjaks võiks olla tema isa, puudutatud isik III.

3. Puudutatud isikule I määratud esindaja toetas eestkostja ametist vabastamist. Kuna teada ei ole sobivat isikut, tuleb määrata eestkostjaks kohalik omavalitsus.

4. 14.10.2013.a, 17.10.2013.a ja 18.10.2013.a kuulas kohus menetlusosalised ära. Avaldaja jäi avalduse juurde, puudutatud isikud II ja III, puudutatud isikule I määratud esindaja ning eestkosteasutus toetasid avaldust. Eestkosteasutusele ei ole teada sobivat isikut eestkostja ülesannete täitmiseks.

5. Maakohus rahuldas 22.10.2013.a määrusega avalduse, vabastas avaldaja puudutatud isiku I eestkostja ametist ning määras puudutatud isiku I eestkostjaks Tallinna linna Kesklinna Valitsuse kaudu kuni 28.02.2017.a. kohus jättis eestkostja ülesannete ringi samaks, mis on määratud Harju Maakohtu 28.02.2012.a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-54916. Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle õigus ja kohustus on eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ja huvide kaitsmine oma ülesannete piirides. Eestkostja ülesanneteks on puudutatud isiku I esindamine kõigi õiguslike ja varaliste tehingute sooritamisel (v.a pisitehingud rahalises määras, mis eestkostja annab talle kasutamiseks) ning tema elu korraldamine, talle inimväärsete elutingimuste, toimetulekuks vajaliku kõrvalabi, sotsiaalteenuste ja ravi tagamine. Kohus määras, et eestkostja on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 194 lg 2 alusel kohustatud eestkostetava vara valitsemise ja muude ülesannete täitmise kohta esitama kohtule kirjaliku aruande iga aasta 01. märtsiks. TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus puudutatud isikute II ja III ning eestkosteasutuse menetluskulud nende endi kanda ning puudutatud isiku I esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt juhindus kohus perekonnaseaduse (PKS) §-dest 202–207, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-test 2 ja 3 ning TsMS §-dest 524–526, §-st 530. Avaldaja on esitanud avalduse tema eestkostja ametist vabastamiseks, kuna erimeelsuste tõttu eestkostetavaga ei ole tal võimalik täita eestkostja ülesandeid. Kohtule ei ole teada sobivat isikut, kes oleks nõus asuma täitma eestkostja ülesandeid. Seega vabastas kohus avaldaja eestkostja ametist ning PKS § 205 lg 3 alusel määras puudutatud isiku I eestkostjaks tema elukohajärgse linnavalitsuse, so Tallinna linna Kesklinna Valitsuse kaudu. Kuna 28.02.2012.a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-54916 on puudutatud isiku I üle seatud eestkoste kuni 28.02.2017.a, tuleb määrata eestkostjaks Tallinna linn Kesklinna Valitsuse kaudu samuti

Tsiviilasi nr: 2-13-41629

3(4) tähtajaga kuni 28.02.2017.a. Kohus ei muutnud eestkostja ülesannete ringi võrreldes Harju Maakohtu 28.02.2012.a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-54916.

6. 06.11.2013.a esitas eestkosteasutus määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega puudutatud isiku I eestkostjaks määrati Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu ja kaaluda, kas eestkoste jätkumine puudutatud isiku I üle on, arvestades muutunud asjaolusid võrreldes tema üle eestkoste seadmise aja ning asjaoludega, põhjendatud.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole eestkosteasutus oma 10.10.2013.a maakohtule esitatud arvamuses väljendanud oma seisukohta Tallinna linna puudutatud isiku I eestkostjaks määramise osas. Oma arvamuses märkis eestkosteasutus mh, et puudutatud isik I elab alaliselt Soome Vabariigis ning tal ei ole plaanis Eesti Vabariiki tagasi elama naasta. Sama märkisid ka avaldaja oma 16.09.2013.a esitatud täienduses ning puudutatud isiku I määratud esindaja oma 11.10.2013.a esitatud seisukohas. 24.10.2013.a käis puudutatud isik I eestkosteasutuse sotsiaalhooldekande osakonna peaspetsialisti Annika Eranurme juures vastuvõtul. Puudutatud isik I selgitas, et ta elab Soomes oma sõbra juures, keda tunneb neli aastat. Ta on aktiivselt otsinud tööd ning tal on kokkulepped tööandjaga töö saamise osas, kuid teda ei ole hetkel võimalik tööle võtta, kuna tema teovõime on piiratud, mistõttu vajaminevate dokumentide vormistamine on takistatud. Puudutatud isiku I sõnul soovib ta taotleda uut kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi, kuna tema hinnangul on tema üle seatud eestkoste lõpetamine põhjendatud. Soomes ei ole puudutatud isikul I rahaprobleeme olnud, ta tuleb oma elu korraldamisega iseseisvalt toime ja tal on tugiisik sõbra näol, kes teda vajadusel abistab. 25.10.2013.a esitas puudutatud isik I eestkosteasutusele ka vastavasisulise avalduse.

Kaebaja hinnangul ei ole kohus asja lahendamisel õigesti hinnanud asjaolu, et puudutatud isik I elab alaliselt Soome Vabariigis. Kohus ei ole tuvastanud, kus puudutatud isik I alaliselt elab. Nii puudutatud isik I ise, talle määratud esindaja kui ka tema endine eestkostja on kinnitanud, et puudutatud isik I elab Soome Vabariigis. Seega ei ole Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu puudutatud isiku I elukohtjärgne kohalik omavalitsus PKS § 205 lg 3 mõistes. Tallinna linnal ei ole võimalik Soome Vabariigis elava isiku suhtes eestkostja ülesandeid täita, mistõttu võivad puudutatud isiku I õigused ja huvid jääda kaitseta ja saada kahjustatud. Seega, lähtudes puudutatud isiku I elukorralduses toimunud muudatustest – ta on kolinud Soome, leidnud endale elukoha ning tegelenud aktiivselt sobiva töökoha otsimisega, ning võttes aluseks puudutatud isiku I poolt 25.10.2013.a esitatud avalduse, leidis kaebaja, et tõenäoliselt võivad olla ära langenud eestkoste seadmist põhjustanud asjaolud.

7. Avaldaja ei toetanud määruskaebust, märkides, et puudutatud isiku I eestkoste alt vabastamisega kaasnevad kindlasti probleemid. Puudutatud isiku I määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Puudutatud isikud II ja III ei ole kaebuse suhtes oma seisukohta esitanud.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused 9. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud

Tsiviilasi nr: 2-13-41629

4(4) põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Käesoleva määruskaebuse lahendamine sõltub sellest, kas maakohus lähtus õigesti asjaolust, et puudutatud isiku I elukoht on Tallinnas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus selles osas eksinud ei ole. Puudutatud isiku I elukoht oli püsivalt Tallinnas. Puudutatud isiku I esindaja poolt käesoleva määruskaebuse menetlemise käigus väljendatud seisukohast nähtuvalt elas puudutatud isik I kuni 14.08.2013.a püsivalt Tallinnas. Puudutatud isik I viibivat Soomes alates 15.08.2013.a. Seega ei ole puudutatud isik I viibinud Soomes mitte rohkem kui mõne kuu vältel. Käesoleva tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isikul I oleks Soomes kindel ja tagatud koht kus elada. Puudutatud isiku I poolt antud kirjalikust seletusest nähtub, et tal ei ole õnnestunud Soomes tööd leida ning et ta ka ise möönab, et see on tema teovõime probleemide tõttu raskendatud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik on pikalt ja püsivalt Tallinnas elanud, võib lähtuda sellest, et isiku elukoht on Tallinnas, seni kuni ei esine asjaolusid, millest saaks vastupidist järeldada. Ringkonnakohtu hinnangul see, kui isik, kellel on suhteliselt värskelt diagnoositud raske püsiv psüühikahäire märgatava vaimse arengu peetusena (nõrgamõistuslikkusena) mõõduka vaimse alaarengu tasemel, lahkub mõneks kuuks Soome, omamata seal kindlat elamiskohta ja elatusallikat, ei anna alust järeldada, et sellise piiratud teovõimega isiku elukoht on muutunud. Seda isegi mitte siis, kui piiratud teovõimega isik ise leiab, et ta ei soovi Eestisse tagasi tulla. Esiteks ei tarvitse mõnekuuline viibimine olla piisav selleks, et järeldada, et isiku elukoht on muutunud teise riiki. Teiseks, puuduvad asjaolud, mis viitavad sellele, et piiratud teovõimega isikut seoksid Soomega sellised asjaolud, mis saaksid olla elukoha määramise aluseks. Kolmandaks on elukoha teise riiki muutmine sedavõrd kaalukas otsus, et piiratud teovõimega isiku enda soov ei tarvitse siin ainumäärav olla. Nendel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et puuduvad alused, mis annaksid aluse maakohtu määruse õiguspärasuses kahelda. Eestkostja tegutsemine võib tähendada ka meetmete rakendamist, mis võivad olla vajalikud selleks, et piiratud teovõimega eestkostealune tema objektiivsetes huvides teisest riigist oma elukohta tagasi aidata.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud kaebuse esitaja kanda. Riigi õigusabiga seotud kulud jätab kohus Eesti Vabariigi kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal