2-13-35089/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-35089 Tsiviilasi

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses X X ja X X hagi X X vastu elatise väljamõistmiseks

2880 eurot Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 10.10.2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik X X apellatsioonkaebus Hageja X X (IK xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx) Hageja XX (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx) Hagejate seaduslik esindaja Siret X (IK 48605150278) Kostja X X (IK xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx)

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON: 1. Jätta Harju Maakohtu 10.10.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

2 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud ja menetluse käik X X ja XX esitasid 25.07.2013 Harju Maakohtusse hagi X X vastu elatise miinimummääras alates 01.08.2013 väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt elab kostja eraldi ega võta osa laste kasvatamisest.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps ja hagejatele makstava elatise suurus peab olema võrdne teistele lastele makstava ülalpidamisega. Kostja sissetulek ei võimalda kõigile kolmele lapsele maksta ülalpidamist 160 eurot kuus. Kostja igakuine keskmine brutosissetulek viimasel poolaastal on olnud 721,97 eurot ning netosissetulek 576,72 eurot. Kostja igakuine kogukulu eluasemele, elektrienergiale, kommunikatsiooniteenustele ning muudele elamiskuludele on 379,85 eurot. Töötasust jääb kostjal seega igakuiselt üle muudeks kuludeks, sh ülalpidamiskuludeks, keskmiselt 196,87 eurot. Kolme ülalpeetava vahel jaotatuna teeb see ühe ülalpeetava kohta 65,62 eurot. Ülalpidamiskulude suurendamine toob kostjale paratamatult kaasa võlgnevuse tekkimise seoses suutmatusega ennast üleval pidada. Tuginedes PKS § 102 lg-le 2, on õigustatud hagejatele elatise määramine allapoole seaduses sätestatud miinimumi. Eelnev tagab hagejate võrdse kohtlemise teise kostja lapsega.

Esimese astme kohtu otsus 10.10.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PKS § 99 lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus leidis, et kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hagejate seaduslik esindaja laste vajadusi tõendama. Hagejad on kostja lapsed, seega on nad õigustatud kostjalt elatist saama.

Kostja esitas xxxxxxxxxx palgatõendi, millest nähtub, et kostja keskmine brutopalk ajavahemikus november 2012 - aprill 2013 oli 722 eurot ja netosissetulek 576,70 eurot. Kostja väitis, et tema kogukulu ühes kuus eluasemele, elektrienergiale, kommunikatsiooniteenustele

3 ja muudele elamiskuludele on 379,85 eurot. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on tema keskmine eluasemekulu ühes kuus 90,36 eurot, keskmine elektrienergiakulu 23,44 eurot ja keskmine telekommunikatsioonikulu 116,05 eurot. Kostjal on ülalpidamisel veel üks laps.

Riigikohus on asjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-164-10 selgitanud, et elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.

Kohus leidis, et X X tuleb laste ülalpidamiseks rohkem pingutada. Kostja on noor ja töövõimeline ning ei ole tõendanud, et tal oleks mistahes takistusi teenida sissetulekut, millest piisaks tema lastele elatise kindlustamiseks vähemalt miinimummääras, ilma et selle tõttu oleks üks või teine laps ebasoodsamas olukorras. Kui kostja teised lapsed osutuvad kostja poolt esitatud tõenditest lähtudes hagejatele miinimummääras elatise maksmisel elatise osas vähem kindlustatuks kui hagejad, siis on kostja kohustus teenida sissetulekut ja kindlustada, et niisugust ebavõrdsust ei tekiks. Kohus arvestas elatise väljamõistmisel ka kostja võimalusi sissetulekut saada. Oma laste ülalpidamine on laste isa kohustus ja ülalpeetavate arvu suurenedes on kostja teadlik, et tal tuleb ülal pidada kõiki alaealisi lapsi ning kostja valikute pärast ei pea kannatama lapsed. Lisaks märkis kohus, et kostja telekommunikatsiooni kulu on suurem, kui kostja väidetav võimekus lastele elatist maksta. Eeltoodust nähtuvalt ei esine aluseid elatise väljamõistmiseks alla alammäära ja hagejate elatise nõue tuleb rahuldada.

Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Kohtuotsuse täitmine ning kõigi ülalpeetavate võrdne kohtlemine toob kaasa apellandi maksejõuetuse. Kohtuotsusega apellandile sellise tagajärje põhjustamine on vastuolus Riigikohtu otsusega tsiviilasjas 3-2-1-127-09. Hetkel veel jõustamata, kuid tehtud kohtuotsuse järgi on kohus mõistnud apellandilt tema ülalpeetavate laste jaoks igakuist elatist välja kokku 480 eurot. Apellandil ei jätku vahendeid eeltoodud määras kohustuste täitmiseks, igakuine puudujääk oleks keskmiselt 283 eurot. PKS § 102 lg 2 kohaselt, kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. See tähendab, et olukorras, kus lapsevanem ei suuda tasuda elatist seaduses sätestatud miinimummääras, peab temal ning lapsel jääma enda ülalpidamiseks samaväärselt palju vahendeid ehk elamistingimused peaksid

4 olema samaväärsed. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. See peab muuhulgas vältima elatist välja mõistes olukordi, kus lapsele on tagatud elatis ning minimaalne äraelamine, kuid lapsevanemal see puudub ning lapsevanem satub makseraskustesse tulenevalt olemasolevatest kohustustest. Just sellise olukorra on maakohus oma otsusega kujundanud. PKS § 102 lg 2 alusel peab kohus hindama apellandi tegelikke rahalisi võimalusi tagada teiste ülalpeetavate võrdne kohtlemine vastustajaga, mitte püstitama otsuse oletustele ja soovitusele apellandil rohkem pingutada. Eelnev tuleneb nõudest rajada kohtuotsus asjas kontrollitud tõenditele vastavalt TsMS § 436 lg-le 2.

Apellant on täistööajaga töötav kaugsõiduautojuht, kes viibib kodus ning Eestimaal keskmiselt 3-4 päeva kalendrikuus. Apellant töötaks suurema heameelega kõrgema palgaga tööl, kuid kahjuks apellandil ei ole sellist tööd saada. Samuti ei saa apellant asuda kohtu järeldustele tuginedes rikkuma kaugsõiduautojuhtidele kehtestatud tööja puhkeajapiiranguid, kuna see võib tuua kaasa väärteomenetluse ning kahju tekkimise nii apellandile kui tema tööandjale. Töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik töö kõrvalt ka teist tööd teha. Seega ei ole kohus tuginenud otsust tehes asjas esitatud tõenditele ning asjas tähtsust omavatele faktidele.

Kohus on valesti hinnanud tõendeid ning tuvastanud, et apellandi kommunikatsioonikulu on liiga suur. Apellant vajab oma töö iseloomu tõttu suhtlemiseks mobiiltelefoni, mis välismaalt tehtavate kõnede tõttu on kulukam kui keskmine Eestisisene telefoni kasutamine. Apellandi jaoks on telefonikulu täiesti vajalik kulu, mille kandmine on vajalik Eestis elamisega seotud asjade ajamiseks ning perega suhtlemiseks. Lisaks kasutab apellant arvutit ja internetti, mis on samuti vajalik erinevate pangatoimingute tegemiseks ning välismaailmaga kontaktis olemiseks. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et kommunikatsioonikulu all on märgitud muuhulgas apellandi kanda olevad järelmaksud, mis on apellandi olemasolevaks kohustuseks ning mida apellandil ei ole võimalik vähendada. Kohus peab apellandi olemasolevaid kohustusi tema maksevõime hindamisel arvesse võtma. Kui kohus leidis, et kulud on ebamõistlikud, oleks kohus pidanud apellandi maksevõime tuvastamiseks hindama, milline oleks kohtu hinnangul mõistlik kommunikatsioonikulu.

Vastustajate seisukoht Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on materiaalõigusenormi kohaldanud õigesti ning ei ole rikkunud ka menetlusõiguse norme. Otsus on põhjendatud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgnevat. Kostjalt on alaealiste laste ülalpidamiseks välja mõistetud igakuine elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, milleks on 160 eurot. Samas suuruses on kostjalt välja mõistetud elatis ka kolmanda lapse X X kasuks. Seega on maakohus hagejate kasuks elatise välja mõistmisel arvestanud põhimõtet, et lapsi tuleb kohelda võrdselt.

5 Maakohus on otsuses vastanud kostja vastuväidetele, mille kohaselt satub ta majanduslikesse raskustesse, kui ta peaks maksma lastele igakuiselt 480 eurot. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et töövõimelise lapsevanemana peaks kostja hoolitsema selle eest, et laste normaalne areng oleks tagatud. Kolleegium ei tuvastanud alust PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks, s.o elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et kostja töötab kaugsõiduautojuhina, kus netosissetulekuks on olnud 576,70 eurot, ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kostjal on võimalus otsida sobivamat tööd, alaealistel lastel puudub aga võimalus elatist ise hankida.

Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1)

Gaida Kivinurm Margo Klaar Mare Merimaa