3-09-2607/64 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. detsember 2013, Jõhvi Kohtuasja number 3-09-2607 Kohtuasi R.K kaebus Viru Vangla käskkirjade 06.01.2009 nr 3 punkt 1.5, 19.05.2009 nr 3.1-3/155 ja 06.07.2009 nr 6.-3/1595-D peale Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.K , Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta R.K kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 29.01.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 06.01.2009 andis Viru Vangla direktor käskkirja nr 3 (tl 49-50) ja volitas selle punktis 1.5 enda asetäitjat vangistuse alal muuhulgas läbi vaatama ning täitmiseks suunama vangla teenistujate ettekandeid kinnipeetavate isikute ja toimunud intsidentide suhtes. Viru Vangla vanemvalvur Aulis Teetlok ja valvur Ardi Rego ettekannete (tl 40 ja 41) kohaselt avastati ja võeti 09.06.2009 kella 20.45 paiku kinnipeetav R.Klt kambris nr 3469 ära veekeeduspiraal, mida oli ise kilega parandatud. Samal päeval on vormistatud ka aktid eseme leidmise (tl 42) ja seletustest keeldumise (tl 43) kohta. 11.06.2009 teatati R.Kle distsiplinaarmenetluse alustamisest (tl 44) ja samal päeval kirjutas ta toimunu kohta seletuskirja (tl 45), milles tunnistas kile panemist katkise juhtme ümber, kahetses toimunut ning vabandas. 29.06.2009

vormistati toimunu kohta distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 38). 07.02.2009 koostatud märkustes selgitas Roomeo Kalda oma seisukohti ja palus end mitte karistada (tl 39). 06.07.2009 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1595-D (tl 36-37), millega karistati kinnipeetav R.Kt Viru Vangla kodukorra punkt 10.14 tuginedes ja vangistusseaduse § 67 lg 1 alusel noomitusega selle eest, et ta ei andnud purunenud elektriseadet kohese ära vaid remontis seda ise. 05.10.2009 vaideotsusega nr 11-7/171 (tl 19-21) jättis Justiitsministeerium R.K poolt käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaide (tl 14-18) rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kolm fotot katkise veekeetja kohta (tl 46-48). Viru Vangla direktori 19.05.2009 käskkiri nr 1-3/155 (tl 51), millega määrati vangistuse ala direktori asetäitja kohused 01.06.2009 kuni 28.08.2009 täitma julgeoleku osakonna juhataja Marek Koitla. 15.01.2010 kinnipeetav Eduard Gomani teabenõudele 15.01.2010 antud vastus (tl 79), milles märgiti, et temalt võeti 09.02.2009 ära iseparandatud veekeeduspiraal, kuid distsiplinaarkaristust ei määratud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 06.11.2009 koostas R.K kaebuse (tl 1-12), milles palus Viru Vangla 06.07.2009 käskkirja nr 6- 3/1595-D tühistamist. 29.05.2011 koostatud täienduses (tl 139) palus ta tühistada ka Viru Vangla 06.01.2009 käskkirja nr 3 punkt 1.5 ja 19.05.2009 käskkiri nr 3.1-3/155. Kaebaja leidis ettekandele nr 2390 kantud resolutsioonidele toetudes, et tema karistamine oli õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetlust alustati vastavaid volitusi mitteomanud ametniku korralduse alusel. Seda seisukohta põhjendas ta väidetega, et Viru Vangla kodukorra punkt 25.1 tulenevalt võis üksnes vangla direktori otsustada distsiplinaarmenetluse algatamise üle, ta ei saanud seda õigust edasi delegeerida ning seetõttu on tegemist otsustust mõjutada võinud olulise menetlusveaga.

Veel märkis kaebaja, et määratud karistus on ebaproportsionaalne, süü kvalifitseerimine ebaõige ning arvestatud on lubamatud ja tegelikkusele mittevastavaid kaalutlusi. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et varasema õiguskuuleka käitumise ja vabandamise tõttu oli karistamine ebavajalik ja kättemaksuna tunduv, veekeetja oli vaatamata sulanud juhtmetele iseenesest töökorras ega olnud muutunud keelatud esemeks, esimene võimalus selle väljaandmiseks sai tekkida alles järgmisel päeval ning väited veekeetjast tuleneva ohu kohta on oletuslikud ja tema tahtlus või ettevaatamatus on tuvastamata. 13.06.2011 koostatud täienduses (tl 142-145) märkis kaebaja, et kuigi 06.01.2009 käskkiri nr 3 tema karistamise ajal enam ei kehtinud, tuleb selle punkt 1.5 siiski alates Viru Vangla kodukorra kehtima hakkamise hetkest tühistada, palus kohtusse pöördumise tähtaeg ennistada ning esitas vastavad põhjendused. 29.09.2013 täpsustas ta kohtu nõudmise peale veelkord oma kaebust (tl 177-179), soovis Viru Vangla 06.01.2009 käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009 käskkiri nr 3.1-3/155 tühistamise asemel nende tühisuse tuvastamist ning märkis, et alusetu distsiplinaarkaristusega on kahjustatud tema au, head nime ja väärikust mistõttu soovib ta esitada kahjunõude, kuid piisavaks hüvitiseks saab olla ka karistuse määramise käskkirja tühistamine kohtu poolt. 19.11.2013 koostatud täienduses (tl 195-197) kordas kaebaja oma nõuded ja väited veelkord üle lisades varasemaga võrreldes väited selle kohta, et tema karistamine polnud õiguspärane ka seetõttu, et antud juhul ei olnud selge, kas kohaldada tulnuks Viru Vangla kodukorra punkti 8.1.9 või 10.14 ning tol ajal kehtinud praktika kohaselt võeti kasutamiskõlbmatuks muutunud seadmed lihtsalt ära ega karistatud nende omanikke.

3. Viru Vangla vastuses (tl 33-35) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et vangistusseadus ei näe direktorile ette vanglaametnike volitamise õigust üksnes kodukorras, volitus oli julgeolekuosakonna juhatajal vastavatest käskkirjadest tulenevalt olemas ning märke „direktori asetäitja vangistuse alal ülesannetes“ puudumine resolutsioonis ei saanud kuidagi mõjutada menetluse käiku ega tulemust. Kuna menetluse eesmärk on asjaolude väljaselgitamine ja selle alustamisel pole tulemus veel ette teada, ei saanuks menetlust mõjutada ka volituse puudumine. Veel märgiti, et karistamisel hinnati kehtivate karistuste puudumine kaebajat iseloomustavaks positiivseks asjaoluks, arvestati ka tema vabanduse ja kahetsusega ning sellega, et rikkumine polnud vangla julgeolekut tõsiselt ohustav, kuid oli tahtlik, võis tekitada rikkeid vooluvõrgus ja ohtu seada nii isiku enda kui teiste elu ja tervise. Viimasena nimetatud seisukohta põhjendati väitega, et vangla ei pea tagajärge ära ootama, iseparandatud elektriseadmete kasutamise ohtlikkus on üldteada ja just sellest tulenevalt on keelatud elektriseadmeid ise parandada ja tehtud kohustuseks need purunemisel ära anda. 07.11.2013 koostatud täiendavas vastuses (tl 189) märgiti, et vangla kodukord pole muude vangla poolt välja antavate haldusaktidega võrreldes kõrgemal seisev akt, 06.01.2009 käskkirja punktis 1.5 sätestatud regulatsioon sai kehtida sellega samaaegselt ning tühisuse tunnused puuduvad ka 19.05.2009 käskkirjal.

4. 17.05.2010 koostatud kohtuotsusega (tl 88-90) jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 01.04.2011 kohtumäärusega (tl 128-129) see kohtuotsus tühistati ning saadeti kaebus Tartu Halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. 06.07.2011 kohtumäärusega (tl tl 150-152) tagastas Tartu Halduskohus kaebuse Viru Vangla 06.01.2009 käskkirja nr 3 p 1.5 ja 19.05.2009 käskkirja nr 3.1-3/155 tühistamise nõuete osas. Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2013 kohtumäärusega (tl 170-171) tühistati määrus ning saadeti asi Tartu Halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks. 08.10.2013 kohtumäärusega võttis kohus tuvastamisnõude menetlusse.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebuse väidetest tulenevalt on kohtul käesolevas asjas vaja lahendada küsimused, kas kaebaja süü õiguserikkumise toimepanemises on tuvastatud, kas määratud karistus arvestab tegelikke asjaolusid, rajaneb lubatud kaalutlustel ja on proportsionaalne ning kas distsiplinaarmenetluse algatanud ametnik omas üldse vastavaid volitusi või oli kogu menetlus algusest peale õigusvastane.

6. Kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, millede puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas algatada menetlus ja karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut või mitte ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

7. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju. Kaebajale määratud karistus tugineb vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/61 kehtestatud Viru Vangla kodukorra punktile 10.14, mis keelas kinni peetaval isikul ise elektriseadmeid remontida ning kohustas need purunemise korral koheselt ära andma. Kuna sätte sõnastus on täiesti üheselt mõistetav, pidi kaebajale selge olema, et ta ei tohi ühtegi elektrilist seadet mistahes viisil ja põhjusel ise remontida ning peab selle purunemise korral koheselt ära andma. Seda kohustust ei muuda vähemalgi määral asjaolu, et sama kodukorra punktis 8.1.9 oli kinni peetavale isikule pandud kohustus teatada kambris oleva isikliku eseme hävimisest või kasutuskõlbmatuks muutumisest esimesel võimalusel konkreetselt just inspektor-kontaktisikule. Viimatinimetatud säte oli üldise iseloomuga ja hõlmas kõiki kinnipeetava kambris olevaid esemeid, punkt 10.14 aga täpsustas kohustusi tema kasutuses olevate elektriseadmete suhtes. Ka asjaolu, et see punkt ei asunud kodukorra osas, mis reguleeris kinni peetava isiku kohustusi ja keelde ei saa kaebajat vabandada, sest sama osa punkt 8.1.1 ja vangistusseaduse § 67 p 1 kohustasid teda täima ka kodukorra muid punkte.

Kaebaja pole distsiplinaarmenetluses, vaides ega kohtule esitatud kaebuses eitanud seda, et vee keetmisel sulasid keeduspiraali juhtmed isolatsiooni alt välja ja ta pani ohu vältimiseks sulanud juhtme ümber käeparast olnud kilekoti. Samuti ei ole ta vastu vaielnud väitele, et talle anti enne läbiotsimist võimalus keelatud esemete ära andmiseks. Keeduspiraal on elektriseade, mis asetatakse otse vette. Kuna on üldteada, et vesi ja elektriseade võivad koosmõjus väga ohtlikud olla ja vale kasutamise puhul raske terviserikke või koguni surmaga lõppeda, peaks igale tavapäraselt mõtlevale isikule arusaadav olema, et juhtmete isolatsiooni alt väljasulamise korral pole niisugune seade enam kasutamiskõlblik ja on seetõttu muutunud vanglas keelatud esemeks ka siis, kui temaga saab veel vett keema ajada. Sama arusaadav peaks olema ka see, et elektriseadme muudab vanglas keelatuks ka see, kui kinnipeetav on seda ise mistahes viisil remontinud. Kaebaja seletuse väited, et ta poleks tohtinud kilet ümber lahtise juhtme panna ja kavatses seadme järgmisel hommikul inspektor-kontaktisikule välja anda kinnitavad, et tegelikult sai ta ka ise väga hästi aru nii keeduspiraali purunemisest, remontimise lubamatusest kui kohustusest see kui lubamatu ese välja anda ning kõik hilisemad vastupidised väited on esitatud üksnes enda tagantjärele õigustamise ja vastutusest vabanemise eesmärgil. Kinnipeetava distsiplinaarsüütegu ei eelda tingimata tahtluse olemasolu, distsipliinirikkumise saab toime panna ka hooletuse või ettevaatamatuse tõttu ja seetõttu ei ole oluline, kas kaebaja tahtlus on tuvastatud või mitte. Antud juhul pidi ta oma kohustustesse tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral aru saama, et sulanud juhtmetega keeduspiraali enda valdusesse jätmine ja parandamine ei ole lubatud ning ette nägema, et nii vastavate keeldude teadlik ja tahtlik kui ka hooletu eiramine võib kaasa tuua karistuse.

8. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 2, 3, 4 ja 4’ tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ja antud võimalus ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Tema süü on tuvastatud ning karistus on talle määratud ette nähtud tähtaja ja pädevuse piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud ja kaalutud nii süüteo asjaolusid, kaebaja selgitusi ja seisukohti kui seda, miks üldse on vaja teda karistada, millest tema puhul karistuse valikul lähtuda ning ei nähtu ühtegi lubamatut või tegelikkusele mittevastavat kaalutlust.

Vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist. Seega saab üksnes noomituses seisnev karistus arvestada nii kaebaja varasemat laitmatut käitumist, oma rikkumise tunnistamist, kahetsust ja esitatud vabandust kui tema enda elule ja tervisele ning vangla elektrisüsteemile ohtu tekitanud rikkumise tähendust. Seda, et niisuguse ohu väljatoomine ei olnud vaid vangla alusetu oletus, kinnitab selgelt see, et kaebaja on nii vaidesse kui kaebusesse märkinud, et pani kile juhtme ümber just ohu vältimiseks.

Seega tunnetas ta ka ise rikutud seadmest tulenevat ohtu ega saa nüüd samasugust tunnetust vanglale ette heita. Mõiste „oht“ kasutamine peabki seonduma tulevikku suunatud oletusega ega saa lähtuda sellest, kas tagajärg ka reaalselt saabub. Tegemist pole ülemääraselt raske ega oma eesmärgi suhtes ebaproportsionaalse karistusega, sest miski ei välista, et just see võis karistuse määramata jätmise või teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini aidata kaebaja suhtes täita kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra kaitsmises seisnevat vangistuse eesmärki.

Asjaolu, et mõni teine kinnipeetav on jäänud sarnase rikkumise puhul ilma distsiplinaarkaristuseta ei ole käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Distsipliinirikkumisi ja neid toime pannud isikuid iseloomustavad asjaolud pole üldreeglina ühesugused, seega ei saa täpselt ühesugused olla ka nende suhtes tehtud otsustused. See, et iga süütegu tuleb käsitleda unikaalsena ning arvestada seejuures selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni on selgelt märgitud kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-46-12 punktis 27.

Seega ei tõenda miski kohtule esitatust, et kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud tema põhiseadusest tulenevaid õigusi ja proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid.

9. Distsiplinaarmenetlusega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 64. Vaidluse põhjuseks oleva menetluse ajal kehtinud redaktsioonis sätestas selle lõige üks, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt volitatud vanglaametnik. Käesolevas asjas on olemas 06.01.2009 käskkiri nr 3. Selle punktis 1.5 volitas Viru Vangla direktor enda asetäitjat vangistuse alal läbi vaatama ning täitmisele suunama teenistujate ettekandeid kinni peetavate isikute ja toimunud intsidentide suhtes ja määras punktis 15, et volitatud isikute äraolekul kehtivad volitused ka direktori või tema asendaja poolt määratud isikutele. Veel on olemas Viru Vangla direktori 19.05.2009 käskkiri nr 3.1-3/155, millega määrati julgeolekuosakonna juhataja Marek Koitla täitma vangistuse ala direktori asetäitja kohustusi ajavahemikul 01.06.2009 kuni 28.06.2009. Mõlema otsustuse tegemiseks oli vangla direktoril vangistusseaduse § 64 lg 1 ja justiitsministri 13.06.2006 määrusega nr 20 kinnitatud „Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 4 lg 2 p 7 tulenev volitus. Tegemist on halduse siseaktidega, millised väljuvad haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg-s 1 kehtestatud raamidest ega reguleeri konkreetset isikut puudutavat üksikjuhtumit vaid kehtestavad ametiasutuse sisese töökorralduse. Niisugused siseaktid ei tekita halduse välisele isikule õigusi ja kohustusi, ei anna halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg

1 tulenevalt talle seetõttu kohtusse pöördumise õigust ning võimaldavad kohtul sama seadustiku §

121 lg 2 p 1 või § 151 lg 2 p 1 alusel vastav nõue tagastada või läbi vaatamata jätta. Asja põhjalikuma lahendamise huvides on kohus siiski mõlema haldusakti käsitlemist vajalikuks pidanud ning märgib järgmist. Üldkorralduse tähenduses olev vangla kodukord reguleerib üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute avalik-õiguslikku seisundit. Tegemist pole mitte õigustloova üldakti vaid halduse üksikaktiga ja vangla direktor ei saa sellega kehtetuks muuta talle vangistusseaduse § 64 lg-st 1 tulenevat delegeerimisõigust. Alates 01.04.2009 kehtinud Viru Vangla kodukorra punkt 25.1 nägi küll ette, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsustab vangla direktor, kuid otsustuse tegemine seadusest tuleneva õiguse alusel tema enda volitatud teise ametniku poolt ei ole õigusvastane ega tähenda rikkumist, mis saaks olulisel määral edasist menetluse käiku mõjutada ja ebaõige otsuseni viia. Halduskohtumenetluses juba ammu juurdunud seisukoha järgi võib haldusakti tühistamise kaasa tuua vaid niisugune menetlusnormi rikkumine, mis võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja ei ole välja toodud ühtegi tõsiselt võetavat asjaolu ning on piirdunud üksnes väidetega, et „direktor ise võinuks otsustada teisiti“ ja „menetlus ei pea mitte üksnes olema vaid ka näima õiguspärane“.

10. Eeltoodud järeldustel jääb R.K kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane