2-13-48727/11 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. detsember 2013.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-13-48727

Tsiviilasi

Swedbank AS-i hagi XXXvastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Swedbank

AS

(registrikood:

10060701,

asukoht Liivalaia 8, Tallinn)

Hageja lepinguline esindaja: Külli Reinfeld (e-post:

kulli.reinfeld@swedbank.ee )

Kostja: XXX(isikukood: XXX, elukoht XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalik menetlus

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank AS kasuks põhivõlgnevus 10 000

(kümme tuhat) eurot.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta XXX kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 20.05.2005 Swedbank AS (endise ärinimega AS Hansapank) ja

XXXlaenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 25 581,00 eurot.

Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti 09.05.2030. Kostja kohustus laenusumma ja intressi

tagastama igakuiste maksetena iga kuu 09. kuupäeval, ühtlasi kohustus kostja tagama vastavate

summade tähtaegse olemasolu oma arvelduskontol. Kuna kostja ei täitnud kohaselt lepingust

tulenevaid kohustusi ning jättis graafikujärgsed maksed tähtaegselt tasumata, saatis hageja

13.10.2010 kostjale lepingu ülesütlemise teatise, milles märkis võlgnevuse suuruse ja andis

täiendava tähtaja kogunenud võlgnevuse tasumiseks. Hageja hoiatas kostjat, et täiendavaks

tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks.

Arvestades, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hoolimata hageja poolt

täiendavalt antud tähtajast, luges hageja lepingu ülesöelduks alates 29.10.2010 ning saatis

01.11.2010 kostjale kirja, milles palus kogu võlgnevus tasuda. Arvestades, et kostja ei täitnud

enesele võetud kohustusi vabatahtlikult ning lepingu täitmise tagamiseks on hageja kasuks

seatud hüpoteek 251/500 suurusele mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr

XXX, lepingu p 2.15) vastavalt 03.06.2005 hüpoteegi seadmise lepingule, esitas hageja

kohtutäiturile täitmisavalduse. Käesoleva ajani ei ole õnnestunud täitemenetlust lõpuni viia, s.t

tagatisvara on siiani realiseerimata.

Hageja nõue on kokku 30 379,32 eurot, millest põhiosa võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi

võlgnevus 1213,94 eurot, menetlustasu võlgnevus 38,35 eurot, põhiosa võlgnevuselt arvestatud

viivise võlgnevus 5634,25 eurot, kuid käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes

põhiosa võlgnevuse tasumist summas 10 000 eurot.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ning on seisukohal, et nõue on aegunud. Lisaks märgib kostja, et juhul

kui hageja on nõus loobuma tagatise nõudest ning selle realiseerimisest antud asjas, siis on

kostja nõus tunnistama ka aegunud nõuet täies ulatuses.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega, leiab, et hageja nõue on

hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja piisavalt tõendatud ning hagi

kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata

TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga tl 67, kuna tegemist on hageja poolt korduvalt

tsiviilasjas esitatud tõenditega. Samal alusel jätab kohus arvestamata tõenditega tl 68-75, kuna

esitatud

tõenditega

soovis

hageja

vastuseks

kohtu

22.11.2013

kirjale

tõendada

kompromisskokkuleppe sõlmimise ebaõnnestumist.

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) hageja ja kostja sõlmisid 20.05.2005 laenulepingu nr XXX, mille alusel andis hageja

kostjale laenu summas 25 581 eurot (tl 10-16);

2) kostja rikkus lepingulist kohustust, jäädes laenusumma tasumisega võlgnevusse (tl 32-

38);

3) 13.10.2010 saatis hageja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta (tl 18), milles palus

kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt

28.10.2010. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt

29.10.2010 ning andis 01.11.2010 kirjaga kostjale täiendavalt tähtaja võlgnevuse

tasumiseks hiljemalt 29.11.2010 (tl 19). Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul.

4) laenulepingu täitmise tagamiseks on hageja kasuks seatud hüpoteek 251/500 suurusele

mõttelisele osale kinnistust asukohaga XXX (registriosa nr XXX, lepingu p 2.15, tl 20-

28);

5) vastavalt 03.06.2005 hüpoteegi seadmise lepingule, esitas hageja kohtutäiturile

täitmisavalduse. Käesoleva ajani ei ole õnnestunud täitemenetlust lõpuni viia, s.t

tagatisvara on siiani realiseerimata (tl 29-31);

6) hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 30 379,32 eurot, millest põhiosa

võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi võlgnevus 1213,94 eurot, menetlustasu võlgnevus

38,35 eurot ning põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivise võlgnevus 5634,25 eurot (tl

32-38). Käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse

tasumist summas 10 000 eurot.

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Kohtu hinnangul on esitatud hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hagi aluseks olevate

asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 20.05.2005 laenuleping nr XXX, mille alusel

andis hageja kostjale laenu summas 25 581 eurot (tl 10-16). Seega tuleneb kohustus lepingust.

Kohus selgitab, et krediidileping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud

poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 401

lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise

isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma

krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on

tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus tarbijakrediidilepingu sõlmimise fakti osas.

VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping

täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2

kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kohustus kostja laenulepingu nr XXX p 2.11 ja 7.1 kohaselt

laenusumma ja intressi tagastama igakuiste maksetena iga kuu 09. kuupäeval (tl 10, 12). Kostja

kohustus lepingu p 5.1 kohaselt tagama vastavate summade tähtaegse olemasolu oma

arvelduskontol (tl 12).

Kohus asub seisukohale, et antud juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel kostjal

raha maksmise kohustus, mida kostja rikkus. Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 30

379,32 eurot, millest põhiosa võlgnevus 23 492,78 eurot, intressi võlgnevus 1213,94 eurot,

menetlustasu võlgnevus 38,35 eurot, põhiosa võlgnevuselt arvestatud viivise võlgnevus

5634,25 eurot (tl 32-38).

Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu p 9.1, mille kohaselt oli

hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt, kui arvelduskontol ei olnud

varaliste kohustuste (v.a intress) täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses.

Viivise arvestamine algas eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates hageja

hinnakirjas fikseeritud määra alusel, milleks on hetkel EKP intress + 7% aastas, s.o 0,021%

päevas (tl 17).

Käesoleva hagiavaldusega nõuab hageja kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse tasumist summas

10 000,00 eurot.

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul

on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena

tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul,

kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega

ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

saatis hageja 13.10.2010 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles palus kostjal tasuda

lepingust tulenev võlgnevus, andes tasumiseks täiendava tähtaja hiljemalt 28.10.2010 (tl 18).

Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt 29.10.2010 ning

andis 01.11.2010 kirjaga kostjale täiendavalt tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt

29.11.2010 (tl 19). Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Eeltoodust tulenevalt loeb

kohus tarbijakrediidilepingu ülesöelduks. Lepingu ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust

kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud kohtule 31.10.2013 vastuse, millest

nähtuvalt ei tunnista hagi. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas

kostja vastuväitele 01.11.2013 arvamuse, mille kohaselt on seisukohal, et nõue ei ole aegunud.

Laenulepingu ülesütlemine toimus 29.10.2010, hagi on kohtusse esitatud 16.10.2013, s.o enne

kolme aasta möödumist, järelikult ei ole hageja hinnangul nõue aegunud.

Kohus nõustub hagejaga, et hagis esitatud nõue ei ole aegunud. Tehingust tuleneva nõude

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab

TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub

nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava

kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal

on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, s.t leping, mis on

suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuna laenulepingus nähti ette

võla tasumine kuumaksetena, s.o lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises, oli nõuete

aegumistähtaeg TsÜS § 154 järgi kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg

algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue sissenõutavaks muutus.

Laenulepingust tulenevaid nõudeid tuleb seega hinnata iga üksikut kohustust eraldi hinnates.

Kohus on seisukohal, et eristada tuleb neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu

ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Enne

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb lähtuda TsÜS §-st 154. Lepingu

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul TsÜS § 147 lg-st 1. Lepingu

ülesütlemisega 29.10.2010 muutus sissenõutavaks tasumata põhiosa jääk summas 22 420,82

eurot (tl 34). Kostja laenulepingust tulenev põhivõlgnevus enne lepingu ülesütlemist oli kokku

summas 1071,96 eurot (tl 34) graafiku alusel tasumata jäänud põhiosa maksete tõttu.

Põhiosa võlgnevus summas 22 420,82 eurot muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemise

tulemusena 29.10.2010 (tl 34). Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algas nimetatud nõude

kolmeaastane aegumistähtaeg 30.10.2010 kell 00.00 ja oleks lõppenud 30.10.2013 kell 24.00.

Kuna hagi on kohtusse esitatud 16.10.2013, s.o enne aegumistähtaja saabumist, ei ole hageja

nõue kostja vastu aegunud.

Lisaks juhib kohus kostja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-153-10, mille p 13 kohaselt

on hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses sissenõudmise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi

nii algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine, aegumine katkeb

ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Kuna hageja esitas täitedokumendi

täitmisele 29.12.2010 (tl 29-30), siis nõuete aegumine katkes 29.12.2010 ja algas uuesti

30.12.2010. Täitemenetluse algatamise hetkeks ei olnud aegunud ka mitte 2009. aastal

sissenõutavaks muutunud osamaksed, mistõttu aegumine katkes kõikide nõuete osas

29.12.2010 ja algas uuesti 30.12.2010. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et

vaidlusalusest lepingust tulenevad nõuded ei ole kostja vastu aegunud.

Tulenevalt VÕS § 401 lg 1 on kostja kohustatud tagastama hagejale krediidisumma ning

tasuma krediidilt intressi lepingus sätestatud suuruses. Kohtule tsiviilasja materjalidest

nähtuvalt ei ole kostja lisaks aegumisele muid vastuväiteid hageja nõudele esitanud.

Hageja on antud juhul esitanud kostja vastu nõude laenulepingust tuleneva võlgnevuse

tasumiseks, nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud. Kohus selgitab kostjale, et

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

Arvestades eeltoodut rahuldab kohus vastu ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse laenu põhisumma 10 000 euro ulatuses.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas

hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 10 000

eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik