3-11-700/87 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-700 Haldusasi Egon Jaegeri kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju 15 977,91 euro nõudes seoses arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega Võru arestimajas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.09.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Egon Jaegeri apellatsioonkaebus ja Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13 Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Egon Jaeger Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles E. Jaeger taotleb halduskohtu otsuse tühistamist seoses mittevaralise kahju tekitamisega elukaaslasega kokkusaamiste mittevõimaldamise või mittekohase võimaldamise, kambris valjuhääldi puudumise, kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmise ning arestimajja paigutamisel tervisekontrolli läbi viimata jätmise tõttu. 2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 28.09.2012. a otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Võru arestimaja magamistingimuste osas ning millega mõisteti E. Jaegeri kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 206 (kakssada kuus) eurot. Rahuldada E. Jaegeri kaebus ka Võru arestimajas valitsenud magamistingimuste osas. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt E. Jaegeri kasuks välja mittevaraline kahju summas 1225 (üks tuhat kakssada kakskümmend viis) eurot. Nimetatud summa tuleb kanda I.K. pangakontole AS-s Swedbank nrXXXXXXXXXX . 3. Jätta muus osas apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.09.2012. a otsus muutmata. Ringkonnakohus täiendab vastavas osas Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses toodud põhjendustega. 4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt riigituludesse kaebaja menetluskulu 133 (sada kolmkümmend kolm) eurot ja 50 (viiskümmend) senti. Vastav menetluskulu tuleb kanda Rahandusministeeriumi pangakontole AS-s SEB nr 10220034796011, AS-s Swedbank nr. 221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaalis nr. 333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis nr.

2

17001577198. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2900078567 ning selgitus „Kohtulahendiga väljamõistetud riigilõiv haldusasjas nr 3-11-700“. 5. Kaebuse rahuldamata jäetud osas jätta E. Jaegeri menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 20.01.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egon Jaeger esitas 16.03.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 2-5), milles palus mõista Politsei- ja Piirivalveametilt (edaspidi PPA) välja mittevaralise kahju hüvitis 15 977,91 eurot. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja aastatel 2007–2010 erinevatel ajavahemikel Võru arestimajas, mille kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja mis alandasid tema inimväärikust ning tekitasid seeläbi mittevaralist kahju. Kaebaja palus, juhul kui osa nõuetest on esitatud tähtaega rikkudes, kaebetähtaeg ennistada. Kaebuse kohaselt kattis kambrite seinu hallitus ning kambrites oli väga rõske ja niiske. Kambrites puudus ventilatsioon. Kambrites puudusid laud, tool ja riidenagi, mistõttu pidi kaebaja toitu, riideid ja muid isiklikke asju hoidma põrandal. Kaebaja ei saanud süüa laua taga istudes. Selline olukord alandas kaebaja inimväärikust ja tekitas kaebajale hingelisi piinu. WC ei vastanud nõuetele, sest puudus privaatsus. 2007. aastal suleti öösiti arestimajas vesi, mistõttu oli häiritud WC kasutamine. Hügieeniprotseduure pidi kaebaja läbi viima väga ebasanitaarsetes oludes. Puudus võimalus pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Kambrites puudus loomulik valgus, sest aknad olid läbipaistmatud. Taolist olukorda ei kompenseerinud kuidagi ka kunstlik valgus. Kehva valgustuse tõttu väsisid silmad kiiresti. Sellistes tingimustes ei olnud võimalik kirjutada ega lugeda. Kaebaja silmade olukord on halvenenud ning kehva valgustatuse tõttu on silmad hakanud punetama ning silmanägemine on nõrgenenud. Arestimajas ei võimaldatud kaebajal värskes õhus viibida, kuigi selline õigus tuleneb vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 55 lg-st 2 ja § 93 lg-st 5. Kambrid olid jahedad, kuna neid ei köetud piisavalt. Külmas kambris viibimise tõttu on kaebajal tekkinud alaseljavalud. Võru arestimajas puudus kohapealne arstiabi. Tõsise tervisehäda korral sai ainult kiirabiteenust. Võru arestimajas puudus ka korralik magamisase ja voodivarustus. Puudusid ka froteerätikud. Kaebaja maohaavade tõttu ei olnud tal soovituslik leiba süüa, kuid soovile saada leiva asemel saia, ei tulnud Võru arestimaja vastu. Puudus ka korralik kolmekäiguline toitlustamine. Kaebajal puudus võimalus lugeda värskeid ajalehti ja kasutada helistamise teenust. Kaebaja esitas 2008. a kaebuse Võru arestimaja ebainimlike puuduste peale, aga kaebust ei rahuldatud. Kaebaja ja valvuri vahel toimus 2008. a intsident, mille käigus valvur kasutas kaebaja suhtes füüsilist jõudu.

2. E. Jaeger esitas 27.06.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse täpsustuse (I kd, tl 52-59), milles tõi välja Võru arestimajas esinenud täiendavad puudused. Kaebaja soovis täiendada mittevaralise kahju alust ning taotles kaebuse muutmist ja täiendamist ka varalise kahju hüvitamise nõudega. 2009. a alguses läks kaebajal kaduma tulemasin, mille ligikaudne väärtus oli 1000 krooni.

3. Tartu Halduskohus jättis 05.04.2012. a määrusega (I kd, tl 70-75) kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kohtu hinnangul oli kaebus tähtaegne alates 17.03.2008 tekitatud kahju osas. Taotlus kaebuse täiendamiseks uute nõuetega jäeti rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.01.2013. a määrusega halduskohtu määruse osas, millega loeti

3

kaebaja kahju hüvitamise nõue 16.03.2008 tekkinud kahju eest mittetähtaegseks ja jäeti tähtaeg ennistamata. Kohus luges kaebuse tähtaegselt esitatuks ka 16.03.2008 tekkinud kahju osas. Muus osas jäeti halduskohtu määrus muutmata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 14.03.2013. a määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.2012. a otsusega (I kd, tl 139-141) kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebajale arestimajas viibitud 103 päeva eest välja mittevaralise kahju hüvitise 206 eurot. Tartu Halduskohus asus seisukohale, et siseministri 08.01.2008. a määrusega nr 8 kehtestatud ja kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi ASkE v.r) § 10 lg 1 p-de 2, 3 ja 5 nõudeid on rikutud, sest kambris puudusid laud, tool ja riidenagi. Kambrid olid ebapiisavalt valgustatud ja ventileeritud ning liikumisruum võis olla vähene. Kasutatud klaasblokist aknad ei taganud loomulikku valgustust, kasutatud kunstlik valgustus oli kehv ja raskendas lugemist. Akende avamise võimatus tingis ka kambri vähese õhutuse. Seega rikuti VangS § 45 nõudeid. Jalutamisvõimaluse kasutamise võimatus on käsitatav VangS § 93 lg 5 ja ASkE v.r § 31 p 4 rikkumisena. Samuti rikuti kaebaja õigust lugeda värskeid ajalehti ning kasutada helistamisvõimalust.

Tartu Halduskohus leidis, et kaebaja magamistingimused vastasid nõuetele ja froteerätikute mittevõimaldamisega ei rikutud isiku õigusi. Võimaluste piires olid kaebajale esemed tagatud. Kainestuskambri lärm ei olnud tingitud mitte arestimaja tingimustest, vaid kambrites viibinud isikute käitumisest. Samuti oli toitlustamine nõuetekohane. Osaliselt avatud tualett kambris ei kvalifitseeru eraldiseisvalt inimväärikust alandava kohtlemisena. Õigusvastaseks ei saa tunnistada arestimaja toimingut ka pesemiskoha räpasuse ja kambri koristamata jätmise osas, kuna ASkE v.r § 32 lg 1 p 6 kohaselt tuleb kinnipeetul endal hoida kambris puhtust ja hoolitseda isikliku hügieeni eest. Arstiabi andmisest keeldumine ei ole tõendatud. Kaebaja väiteid tervisliku seisundi halvenemise kohta ei ole võimalik tagantjärele tõendada.

Tartu Halduskohus asus seisukohale, et tuvastatud rikkumised ületavad kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja on käsitatavad seetõttu inimväärikust alandavana ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 järgi on alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitise ulatuse määramisel tuleb arvestada, et kaebaja viibis arestimajas 103 päeva: 17.03-18.03.2008; 23.03-02.04.2008; 04.04-09.04.2008; 18.04-23.04.2008; 20.11.2008-27.01.2009; 24.08-31.08.2010; 07.09-14.09.2010. Senist kohtupraktikat aluseks võttes tuleb õiglaseks hüvitiseks määrata 2 eurot päeva eest ehk 206 eurot. Kahjuhüvitise vanglavälisele arvele kandmise taotluse rahuldamiseks ei ole alust, sest VangS § 44 kohaselt tuleb kinnipeetava töötasu ja muud kinnipeetavale tehtud laekumised kanda kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele.

5. E. Jaeger esitas halduskohtu 28.11.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (I kd, tl 149-159) milles palub halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist, mõistes kaebaja kasuks välja 15 977,91 eurot.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohtu määratud hüvitis on rikkumiste raskust arvestades ebaproportsionaalselt väike. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikuti ka teiste kaebuses märgitud puudustega kaebaja õigusi ning põhjustati mittevaralist kahju. Apellatsioonkaebuses jääb kaebaja kaebuses toodud seisukohtade juurde ning lisab, et kambrites puudus valjuhääldi, mille olemasolu nõuab arestimaja sisekorraeeskiri. Kaebajale ei tutvustatud arestimaja sissekorraeeskirja ega muid õigusakte. Tutvumise õigus on tagatud PS §-de 44 ja 14 alusel. Võru arestimajas puudus ASkE v.r §-s 7 ettenähtud arstlik tervisekontroll. Kaebajale ei

4

võimaldatud ettenähtud kestvusega kokkusaamisi. Võimaldatud kokkusaamistel viibis uurija alati vestluse juures. E. Jaegerit hoiti arestikambris koos eeluuritavatega, kuigi kaebaja oli arestialune. Kaebaja ei vaidlusta apellatsioonkaebusega halduskohtu otsust osas, mis puudutas arstiabi võimaldamata jätmist.

Kaebaja rõhutab, et varasemates analoogsetes asjades on kohtupraktikas mõistetud välja oluliselt suuremaid hüvitisi. Hüvitise palub kaebaja kanda vanglavälisele arvelduskontole. 12.11.2012 Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse täienduses (I kd, tl 171- 182) rõhutab kaebaja, et Võru arestimaja puudustele on mitmel korral tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler.

6. Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele (I kd, tl 184-186) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 07.03.2013. a otsusega (I kd, tl 204-209) apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutasid arestikambri WC-d, kambri puhtust, lärmi arestimajas, froteerätikute tagamist, katkist voodipesu, toitlustustingimusi arestimajas ning hüvitise vanglavälisele arvelduskontole kandmise keelatust. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et apellatsioonimenetluses välja nõutud Võru arestimaja tööarvestuse raamatutest nähtuvalt ei vasta Lõuna Prefektuuri 21.04.2011. a vastuses märgitud andmed kaebaja viibimise kohta Võru arestimajas ajavahemikul 05.03.2008 kuni 18.03.2008 tõele. Tööarvestuse raamatu sissekannetest nähtuvalt vabastati kaebaja arestimajast 15.03.2008 ja järgnevalt saabus kaebaja arestimajja alles 23.03.2008. Seega on halduskohus alusetult arvestanud kahju hüvitamise nõude lahendamisel ajavahemikuga 17.03.2008–18.03.2008 ning ka ringkonnakohus on varasemas määruses ekslikult järeldanud, et kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleks lahendada 16.03.2008. a seisuga. Tartu Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on jätnud otsuses käsitlemata kaebuse täienduse väited, mis seondusid arestimaja pesemisruumi ja -tarvete seisukorraga, öökapi puudumisega, voodipesu vahetamata jätmisega ning eraldihoidmispõhimõtte rikkumisega. Samuti ei ole halduskohus võtnud seisukohta väite osas, et loomuliku valguse puudumine tingis kaebaja silmade nägemisteravuse languse. Apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kokkusaamiste võimaldamata jätmisega, valjuhääldi puudumisega kambris, vajalike õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise mittevõimaldamisega ning ebapiisava tervisekontrolliga tuleb jätta tähelepanuta, sest need esitati esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et loomuliku valguse puudumise seost isiku nägemisteravuse väidetava langusega võiks järeldada olukorras, kus isik on sunnitud pikema aja jooksul loomuliku valguseta ruumis oma silmi intensiivselt pingutama, nt lugema, kirjutama või tegelema peenkäsitööga. Arvestades arestimajas viibimise kestust ei ole kaebaja nägemisteravuse langus eluliselt usutav. Arestimaja tööarvestuse raamatust nähtuvalt olid pesemisvõimalused arestimajas kinnipeetutele tagatud. Puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides oli arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt üks kinnipeetute kohustustest. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et väidetavad probleemid vee ärajooksu või inventariga oleksid pesemisvõimalusi sedavõrd

5

piiranud, et võiks järeldada negatiivset mõju kaebaja inimväärikusele. Kaebaja ei ole arestimajas viibitud ajal pesemisruumi ja kasutatava inventari seisukorra ega sooja vee puudumise, samuti magamis- ega toitlustamistingimuste ebapiisavuse ning vee sulgemise kohta kaebusi või taotlusi esitanud. Tartu Ringkonnakohus asus seisukohale, et eluliselt ei ole usutav asjaolu, et kaebajal oli kõigis kambrites magamisasemeks voodi, mis põhjustas korduvaid ja püsivaid seljavaevusi. Kahjuhüvitise nõuet seoses eraldihoidmise kohustuse rikkumisega tuleb pidada samuti põhjendamatuks, sest kaebaja ei astunud võimaliku kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks samme. Ebaselge on ka asjaolu, milles seisnes eraldihoidmiskohustuse rikkumisega kaebajale põhjustatud mittevaraline kahju. Arestimaja kambri sisustuse nõuded ei näinud ette kambris öökappi ja vett ööpäevaringselt. Vee sulgemisega põhjustatud võimalikke ebameeldivusi oli võimalik tegevust planeerides vältida. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et kohtupraktikas on isiku ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega seoses loetud põhjendatuks 6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest ning kartseris viibimist tuleb lugeda isiku õiguste olulisemaks riiveks kui vaidlusaluseid õigusvastaseid kinnipidamistingimusi arestikambris. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt sarnastes asjades mõistnud mittevaralise kahju hüvitisena välja 1,6–2,2 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest. Arvestades arestimajja paigutamise ja sealt lahkumise päeva arestimaja tööarvestuse raamatu kannete põhjal üheks päevaks, viibis kaebaja arestimajas kõige pikemalt 68 päeva. Kaebaja arestimajas viibimise kestust (kohtlemise kestus) arvestades on keskmisest suurema (2 eurot päeva eest) kahjuhüvitise määramine rikkumise hüvitamiseks piisav. 8. E. Jaeger esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse (III kd, tl 1-11), milles palus tühistada kohtute otsused osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebaja jäi varasemas menetluses kaebuse aluste kohta esitatud väidete juurde. Arestimaja kambrid ei vastanud eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ning kaebaja privaatsus hügieenitoimingute tegemisel ei olnud tagatud. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud hüvitise ulatuse kontrollimisel apellatsioonkaebuses vaidlustatud ulatuses nõude rahuldamata ja leidnud vääralt, et hüvitis on piisav ning senise kohtupraktikaga kooskõlas. Arestimajas viibides esines kaebajal tervisekahjustusi ja need on fikseeritud. Menetluskulud on vääralt jäetud kaebaja kanda. Kohtud on jätnud ekslikult kohtlemise kestuse määramisel arvestamata, et Tartu Ringkonnakohtu 29.01.2013. a määrusega tuvastati kaebuse tähtaegsus alates 16.03.2008. Samuti on hüvitise arvutamisel kasutatud päevamäär ebamõistlikult madal ega kata tekkinud kahju. Kaebaja on arestimaja kinnipidamise puudustele juhtinud administratsiooni tähelepanu 26.02.2008. a vaides. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja nägemisteravus ei saanud arestimaja kinnipidamistingimuste tõttu langeda. Kaebaja luges ja kirjutas kambris korduvalt. 9. Riigikohus rahuldas 10.10.2013. a otsusega (III kd, tl 43-49) kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2013. a otsuse saates asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et kuna Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2013. a kirjaliku menetluse määruses märgitud haldusasja läbivaatav kohtukoosseis ei vastanud 07.03.2013. a kohtuotsuse koosseisule ning kohtutoimikust ei nähtu millal ja mis põhjustel on kohtukoosseis vahetunud, tuleb otsus tühistada juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 230 lg-st 2 koostoimes HKMS § 199 lg 1 p-ga 1.

6

Halduskolleegium selgitas seoses kahju hüvitise suuruse ja hüvitise määramise eeldustega, et kohtlemise kestuse päevade määramisel tuleb arvestada ka karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 67 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega. KarS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades, ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Tulenevalt eeltoodust on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti, kuid mitte vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise kestuse määratlemisel. Vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibides oli kaebaja kinnipidamisel tema vabadus võetud nii arestimajja saabumise kui ka sealt lahkumise päeval, samas kui aresti kandmisel saab üheks arestipäevaks lugeda üksnes 24-tunnist perioodi. Sarnaselt on ka kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse kandmisel relevantne lähtuda 24 tunni reeglist, sest kartserikaristus määratakse ööpäevades. Seetõttu on kohtlemise kestuse arvutamisel asjakohane arvestada ka karistuse tähtaegade arvutamise reeglitest tulenevate erisustega. Halduskolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et kohtutoimikus on ainult PPA esitatud materjalide esileht, millest nähtub üksnes väljavõtete esitamine kohtule ja tööarvestuse raamatutes kajastatud ajavahemik (I kd, tl 203). Toimikus puuduvad tööarvestuse raamatu väljavõtted, millele ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse ja kahju hüvitamise nõude kontrollimisel tugines. Halduskolleegium rõhutas, et tõendid, millele ringkonnakohus oma otsuses tugineb, peavad olema kohtutoimikus kajastatud. Halduskolleegium selgitas, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“ (Vt EIK 7. mai 2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr 38967/10: Mets vs. Eesti, p 31). Halduskolleegium selgitas, et arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, võivad isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris kaasneda isikule vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise määramisel lähtuda eeldusest, et isiku kinnipidamisega nõuetele mittevastavas kambris rikutakse tema õigusi võrreldes õigusvastase vabadusõiguse täiendava piiramisega eelduslikult väiksemas ulatuses, mistõttu peaks hüvitise ulatus olema kohtupraktikas välja kujunenud õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisest oluliselt väiksem. Negatiivsete tagajärgede hierarhiline käsitlemine on asjakohatu ka seetõttu, et vabaduse täiendava piiramisega ning teisalt kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusega tekitatavad negatiivsed tagajärjed on erineva ulatusega, rikkumisega kahjustatavad õigushüved erinevad ja seetõttu raskesti võrreldavad.

7

Halduskolleegium rõhutas, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele. Halduskolleegium asus seisukohale, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Halduskolleegium selgitas, et kohtupraktikas on võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole. Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täitemenetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised arvelduskontod. Kinnipeetavale määratava mittevaralise kahju hüvitise nõude arestimine on võimalik ka siis, kui hüvitise määramise otsuses on rahuldatud kahju kannatanud isiku taotlus täita kohustus mitte talle, vaid kolmandale isikule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Tartu Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 11. Ringkonnakohus teeb kõigepealt kindlaks kaebaja poolt Võru arestimajas viibitud aja (I); selgitab seejärel välja vaidluse eseme apellatsiooniastmes (II); selgitab kaebaja väidetud kahju hüvitamise aluste põhjendatust (III); mõistab kaebaja kasuks välja kahju hüvitise (IV) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (V). I 12. Riigikohus asus 10.10.2013. a otsuses asjas nr. 3-3-1-38-13 (III kd, tl 43-49) seisukohale, et kohtlemise kestuse päevade määramisel tuleb arvestada karistusseadustiku (KarS) §-s 67 sätestatud karistuse tähtaegade arvutamise reeglitega. KarS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, aresti tähtaega aga päevades ning ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi. Riigikohus leidis, et tulenevalt eeltoodust on arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva arvestamine ühe päevana põhjendatud aresti, kuid mitte vahistatu või kinnipeetavana arestimajas viibimise ajalise kestuse määratlemisel (otsuse p 18). Ringkonnakohus loeb Võru arestimaja tööarvestuse raamatu andmete ning PPA 04.11.2013. a vastuse põhjal ringkonnakohtu 14.10.2013 määrusele tuvastatuks, et E. Jaeger viibis Võru arestimajas, arvestades kahju hüvitamise nõude alates 16.03.2008 tähtaegseks lugemisest, järgmiselt: a) 23.03.2008 kuni 24.03.2008 – VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kinnipeetuna 2 päeva; b) 25.03.2008 kuni 02.04.2008 – arestialusena 8 päeva; c) 04.04.2008 kuni 09.04.2008 – arestialusena 5 päeva; d) 18.04.2008 kuni 23.04.2008 – arestialusena 6 päeva; e) 20.11.2008 kuni 21.11.2008 – KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinnipeetuna 2 päeva; f) 22.11.2008 kuni 27.01.2009 – KrMS § 130 alusel vahistatuna 67 päeva; g) 24.08.2010 kuni 31.08.2010 – kohtuistungi ajaks arestimajja etapeeritud kinnipeetavana 8 päeva; h) 07.09.2010 kuni 14.09.2010 – kohtuistungi ajaks arestimajja etapeeritud kinnipeetavana 8 päeva.

8

II

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lõike 1 järgi määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluse kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. HKMS § 180 lg 1 kohaselt on poolel õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. HKMS § 197 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Seega ei ole kaebajal apellatsioonkaebuse esitamise õigust neil alustel, mis ei olnud vaidluse esemeks halduskohtus. 14. Ringkonnakohus leiab, et E. Jaeger on esitanud apellatsioonkaebuses uusi väiteid kahju tekkimise aluste kohta, mida ta halduskohtus ei esitanud. Sellisteks väideteks on kahju tekkimine seoses elukaaslasega kokkusaamiste mittevõimaldamise või mittekohase võimaldamisega, valjuhääldi puudumisega kambris, kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmisega ning tervisekontrolli läbi viimata jätmisega arestimajja paigutamisel. Eeltoodud alustel ei ole E. Jaegeril apellatsioonkaebuse esitamise õigust, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus vastavas osas HKMS § 190 alusel läbi vaatamata jätta. 15. Seoses E. Jaegeri kaebuse täienduses esitatud väidetega, mis puudutavad õigusaktide tutvustamata jätmist, märgib ringkonnakohus järgmist. E. Jaeger tõi välja küll probleemid Võru arestimajas kinnipeetud isikutele õigusaktide ja kohtulahendite tutvustamisel, kuid kuna ta tegi seda õiguskantsleri 15.10.2009 kontrollkäigul tuvastamist leidnud arestimaja puuduste refereerimise eesmärgil (vt kaebuse täienduse lk 4p-5, tl 55p-56) ega seostanud esiletoodud puudusi arestimaja õigusvastase tegevusega iseenda suhtes ning sellest tekkinud mittevaralise kahjuga, ei saa E. Jaegeri vastavaid väiteid pidada kaebuse täiendavaks aluseks, mida halduskohus oleks pidanud oma otsuses käsitlema. Seega jätab ringkonnakohus E. Jaegeri vastavad väited tähelepanuta. 16. Tartu Halduskohus pidas E. Jaegeri kahjuhüvitise nõuet põhjendatuks seoses laua, istekoha ja riidenagi puudumisega kambris, ventilatsiooni, loomuliku valguse ja ettenähtud liikumisruumi puudumisega. Tartu Halduskohus tuvastas ühtlasi, et kaebajale ei tagatud võimalust, jalutada värskes õhus, ei antud lugemiseks värskeid ajalehti ega võimaldatud arestimajast välja helistada. Seega puudub apellatsiooniastmes vaidlus arestimaja eeltoodud puuduste õigusvastasuse üle.

17. Võttes samas arvesse nii E. Jaegeri poolt halduskohtumenetluses esitatud taotlust kaebuse täiendamiseks uute nõuetega, mille halduskohus lahendas 05.04.2012. a määrusega kui ka halduskohtu otsuse apelleeritud osa, on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle järgmistel alustel: a) arestikambri käimla mittevastavus ettenähtud nõuetele; b) kambri seisukord (mustus); c) lärm arestimajas; d) magamistingimuste puudulikkus, sh katkine voodipesu ning selle vahetamine; f) froteerätikute võimaldamata jätmine; g) ebarahuldav toitlustamine arestimajas; h) arestimaja duširuumi ja duši seisukord ning vee olemasolu kambris; i) öökapi puudumine arestikambris; j) eraldihoidmise printsiibi rikkumine;

9

k) kaebaja nägemisteravuse langus seoses loomuliku valguse puudumisega. III Arestikambri käimla, kambri seisukord, lärm arestimajas, magamistingimused, voodipesu ning froteerätikud 18. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad arestikambri käimlat, kambri seisukorda, lärmi arestimajas, katkist voodipesu ning froteerätikute võimaldamist ega pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

19. Seonduvalt voodipesu vahetamisega leiab ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Ebausutav on E. Jaegeri väide, mille kohaselt ei vahetatud tal kord nädalas voodipesu. Kord nädalas voodipesu vahetamise kohustuse pani arestimajale siseministri 08.01.2008 määrusega nr. 8 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (RTL 2008, 6, 66; 2009, 95, 1408; ASkE v.r.) § 31 p 12. Kuna sama säte pani arestimajale ka kohustuse anda kinnipeetule võimalus kord nädalas saunas, vannis või duši all käimiseks, ning arestimaja tööarvestuse raamatust nähtub, et vastav õigus E. Jaegerile tagati, ei saanud ka voodipesu vahetamise kohustus arestimaja töötajate poolt tähelepanuta jääda. Samas tuleb silmas pidada, et ajaperioodidel 04.04.-09.04.2008, 18.04-23.04.2008, 24.08.-31.08.2010 ning 07.09.-14.09.2010, mil E. Jaeger lahkus arestimajast viiendal või seitsmendal päeval, E. Jaegeril voodipesu vahetamise vajadust tekkida ei saanudki. Mis puudutab ajaperioode 23.03.-02.04.2008 ning 20.11.2008-27.01.2009, siis arestimaja tööarvestuse raamatust ei nähtu, et E. Jaeger või mõni muu kinnipeetutest oleks seoses voodipesu vahetamata jätmisega arestimaja ametnikele kaebusi või avaldusi esitanud. Voodipesu vahetamine ei nõua arestimajalt olulisi väljaminekuid, mille suhtes võiks nentida, et voodipesu vahetamiseks arestimajas tingimused puuduvad ning sel põhjusel ei saagi arestimaja kinnipeetute õigust voodipesu vahetamiseks tagada. 20. E. Jaegeri väited magamistingimuste puudulikkuse kohta on kaebuse täiendusest ning apellatsioonkaebusest nähtuvalt esitatud põhjendamaks E. Jaegeril tekkinud tervisekahjustust, mis väljendub E. Jaegeri väitel Tartu Vangla poolt tuvastatud selja kõveruses ning tugevates alaselja valudes (vt kaebuse täienduse lk 2p, tl 53p; apellatsioonkaebuse lk 4 p, tl 152 pöördel). Kaebuse täienduses väidab E. Jaeger, et Võru arestimaja vooditel olevad lauad olid katkised ja konarlikud. Ühtlasi väidab kaebaja, et magamiseks puudusid korralikud madratsid, kuna magati ca 1,5 cm paksusega joogamattidel. Ringkonnakohus märgib, et E. Jaeger viibis vaidlusalusel perioodil Võru arestimajas erinevates kambrites. Ajavahemikus 23.03.-02.04.2008 ning 04.04.-09.04.2008 viibis E. Jaeger kambris nr. 6. Ajavahemikus 20.11.2008-27.01.2009 viibis E. Jaeger kambrites nr. 7, 3, 5, 8 ja 4. Ajavahemikus 07.09.-14.09.2010 viibis E. Jaeger kambris nr. 1. Kuigi ringkonnakohus peab usutavaks kaebaja väidet selle kohta, et ta pidi teatud ajaperioodil kasutama magamiseks konarlikku või katkiste laudadega voodit, peab ringkonnakohus eluliselt ebausutavaks seda, et eranditult kõikides kambrites, kus E. Jaeger viibis, sai ta endale magamisasemeks katkiste laudadega konarliku voodi. Ka on E. Jaegerile osutatud arestimajas viibitud ajal arstiabi vaid ühel korral, 30.03.2008, mil E. Jaegerile kutsuti kiirabi, kes märkis E. Jaegeri diagnoosiks „neuralgia“. Ringkonnakohus on seisukohal, et neuralgiat kui äkitselt tekkivat närvivalu ei saa meditsiiniliselt seostada konkreetse voodi olukorraga. Ka ei ole meditsiiniliselt tõestatud, et lühiajaline viibimine ebamugavas või liiga õhukese madratsiga voodis võiks tagantjärgi põhjustada korduvaid ja püsivaid seljavaevusi ning seljakõverust. Reeglina võib püsivat seljavalu põhjustada siiski pikaajalisem halb lihastoonus, ülekaal, raske füüsiline töö või

10

elustiil, mida ei saa seostada voodi kõvaduse või pehmusega. Arvestades ka arestimajas viibitud perioodide pikkust ei pea ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et kaebajal võis selle tagajärjel tekkida püsiva iseloomuga tervisekahjustus. Siiski peab ringkonnakohus võimalikuks ning usutavaks, et eelsoodumuse korral võis magamine konarlikul voodil, millel on vaid 1,5 cm paksusega joogamatt, põhjustada kaebajale olulist füüsilist ebamugavust, alaselja kangust ja valu. Seetõttu tuvastab ringkonnakohus Võru arestimaja magamistingimuste õigusvastasuse arestimajas viibitud perioodidel. Toitlustamine arestimajas

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga Võru arestimaja toitlustustingimusi puudutavas osas. Vastavalt ASkE v.r. § 31 p-le 2 on kinnipeetul õigus saada korrapäraselt ja toiduhügieenile vastavat toitu vastavalt sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusega nr. 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (Kord) kehtestatud normidele. Korra § 4 lg 1 sätestab, et haigete ning muude erivajadustega kinnipeetavate toidunormi määrab tervishoiutöötaja, kes arvestab seejuures käesoleva määruse ja sotsiaalministri määrustega kehtestatud tervisekaitsenõudeid. Arestimaja tööarvestuse raamatu sissekannetest ei nähtu, et E. Jaeger oleks esitanud arestimajale tervishoiutöötaja tõendi enda erivajaduste kohta toitlustamisel. Arestimaja tööarvestuse raamatu sissekannetest ei nähtu ka see, et E. Jaeger oleks toitlustamisega seoses esitanud arestimajale avaldusi või kaebusi. ASkE (v.r.) § 47 järgi on kinnipeetul õigus üks kord nädalas saada käsi- või postipakki kogukaaluga kuni viis kilogrammi. ASkE (v.r.) § 48 lg 2 p 1 järgi võib pakis kinnipeetule saata muu hulgas küpsiseid, kuivikuid ja viilutatud saia. Seega oli E. Jaegeril soovi korral võimalik saada leiva vastunäidustuse puhul iga nädal lähedastelt käsi- või postipakiga saiatooteid. Ringkonnakohtule ei nähtu, et E. Jaeger oleks eeltoodud võimalust aktiivselt kasutanud. 25.03.2008 sai E. Jaeger pakiga hügieenitarbeid ja voodipesu, 27.03.2008 sigarette ja riideid; 22.11.2008 suitse ja hügieenitarbeid; 25.11.2008 riideid. Toiduainete paki sai E. Jaeger arestimajas viibitud ajal vaid kaks korda – 04.12.2008 toimunud kokkusaamisel ning 09.09.2009 toimunud kokkusaamisel (vt arestimaja tööarvestuse raamatud). Seega on E. Jaegeri toitlustamise õigusvastasust ning sellest tekkinud kahju puudutavad väited alusetud.

Arestimaja duširuumi ja duši seisukord ning vee olemasolu kambris

22. ASkE (v.r.) § 31 p 12 järgi on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või duši all. Arestimaja tööarvestuse raamatust nähtuvalt on E. Jaegerile pesemise võimalus olnud arestimajas tagatud. Mis puudutab duširuumi seisukorda, siis vastavalt ASkE (v.r.) § 32 lg 1 p-le 6 on puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides üks kinnipeetute kohustustest. Seega sõltub nii duširuumi puhtus, duši seisukord kui sooja vee olemasolu suuresti sellest, kui heaperemehelikult on arestimajas viibinud isikud üldkasutatavasse inventari suhtunud, kui säästlikult sooja vett kasutanud ning millise hoolikusega on nad enda järelt koristanud. Ei saa eeldada, et arestimaja ametnikel lasub kohustus iga kinnipeetu pesemise järgselt üldkasutatavat ruumi koristada ja remontida. Ka ei võimalda arestimaja sisekorraeeskiri vee kasutust limiteerida. Haldusasja materjalidest ei ilmne, et väidetavad probleemid vee ärajooksu või duši otsikuga oleksid E. Jaegeril pesemist sedavõrd takistanud, et võiks järeldada duširuumi laastavat mõju E. Jaegeri inimväärikusele. Arestimaja tööarvestuse raamatust ei nähtu ka seda, et E. Jaeger oleks arestimajas viibimise perioodil esitanud arestimaja ametnikele kaebusi või ettepanekuid seoses duši ning duširuumi seisukorra või vee ärajooksu või sooja vee puudumisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks sellise taotluse puhul tegemist ka olukorraga, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas. Alusetuks tuleb pidada ka kaebaja kahjuhüvitise nõuet seoses

11

ööseks vee sulgemisega kambris 2008. aastal. ASkE § 10 lg 1 p-de 6 ja 7 järgi kuuluvad kambri sisustusse pesemiskoht ja WC vaid võimaluse korral. Seega ei näe arestimaja sisekorraeeskiri ette, et vee olemasolu kambris tuleks isikutele ööpäevaringselt tagada. Vee sulgemisest põhjustatud võimalikke ebameeldivusi oli E. Jaegeril võimalik vältida oma veega seotud toiminguid varakult planeerides.

Öökapi puudumine arestikambris

23. Seoses öökapi puudumisega leiab ringkonnakohus, et arestimaja sisekorraeeskiri seda kambri sisustusesemena ette ei näe. Ka on halduskohus otsusega juba tuvastanud laua, tooli ja riidenagi puudumise tõttu kaebajale kahju tekkimise. Laua ja riidenagi olemasolu korral oleks E. Jaegeril olnud ka koht asjade hoidmiseks. Seega ei saanud öökapi puudumine arestikambris kaebaja õigusi täiendavalt rikkuda.

Eraldihoidmise printsiibi rikkumine

24. Kaebaja väitel hoiti teda enamiku ajast arestikambris nr. 6 koos vahistatu A. U.-ga, kuigi tema oli arestialune. Arestialuste ja kinnipeetavate kooshoidmist ei näe ette vangistusseadus ega ka arestimaja sisekorraeeskiri. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega. ASkE § 11 p 1 järgi hoitakse lisaks vangistusseaduse §-des 12 ja 90 nimetatud isikutele eraldi väärteoasjas kinnipeetavaid. VangS § 12 näeb ette kinnipeetavate ja vahistatute eraldi hoidmise. VangS § 90 järgi võib vahistatu eelvangistust kanda nii eelvangistusosakonnas kui ka arestimajas. Viidatud sätetest koosmõjus tuleneb, et väärteoasjas kinnipeetavaid tuleb hoida vahistatutest eraldi. Arestimaja tööarvestuse raamatust ning PPA 04.11.2013. a vastusest ringkonnakohtu määrusele nähtuvalt viibis E. Jaeger arestialusena kambris nr. 6 kokku kolmel erineval ajaperioodil: 25.03-02.04.2008, 04.04.-09.04.2008 ning 18.04-23.04.2008. Nimetatud ajal viibis kambris ka vahistatud isikuna A.U. Samas ei saa eeltoodust veel järeldada, nagu tekkinuks E. Jaegeril seoses eraldihoidmise printsiibi rikkumisega mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju alused on RVastS § 9 lg-s 1 ammendavalt sätestatud. Nendeks on väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine. E. Jaeger ei ole kaebuse täienduses (tl 56) ega apellatsioonkaebuses (tl 156) selgitanud, millist mittevaralist kahju vahistatu A. U.-ga 18 päeva koos viibimine talle põhjustas. RVastS § 7 lg 1 järgi on oluline ka see, mida isik on ise teinud võimaliku kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks. Arestimaja tööarvestuse raamatust ei nähtu, et E. Jaeger oleks esitanud vaidlusalustel arestimajas veedetud ajaperioodidel arestimajale taotlusi enda teise kambrisse paigutamiseks. Seega tuleb kahjuhüvitise nõuet seoses eraldihoidmise printsiibi rikkumisega pidada põhjendamatuks.

Kaebaja nägemisteravuse langus seoses loomuliku valguse puudumisega

25. Halduskohus tuvastas oma otsuses Võru arestimaja kambris loomuliku valguse puudumise, kuid ei kontrollinud E. Jaegeri korduvalt esitatud väidet (vt kaebuse lk 2-2p ning kaebuse täienduse lk 3p) selle kohta, et loomuliku valguse puudumine tõi kaasa E. Jaegeri nägemisteravuse languse. Ringkonnakohus leiab, et loomuliku valguse puudumise seost isiku nägemisteravuse langusega võiks täiskasvanud isiku puhul järeldada vaid olukorras, kus isik on sunnitud pikema ajaperioodi jooksul loomuliku valguseta ruumis oma silmi intensiivselt pingutama, nt lugema, kirjutama või tegelema peenkäsitööga. E. Jaeger viibis Võru arestikambris lühikeste ajaperioodide jooksul (5-10 päeva). Kõige pikemalt viibis E. Jaeger Võru arestikambris kahtlustatavana kinnipeetuna ajavahemikus 20.11.2008-27.01.2009 (kokku 68 päeva). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka nimetatud ajaperiood on liiga lühike,

12

järeldamaks otsest negatiivset mõju E. Jaegeri nägemisteravusele. Lisaks nähtub arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest, et kõigi Võru arestimajas viibitud ajaperioodide jooksul ei andnud E. Jaeger arestimaja töötajatele saatmiseks üle kirju, ei kirjutanud avaldusi või kaebusi ega saanud postipakiga lugemiseks raamatuid, ajakirju või ristsõnu. Lisaks on Tartu Halduskohus otsuses tuvastanud, et isikule ei antud õigusvastaselt lugemiseks värskeid ajalehti. Eeltoodust tulenevalt ei ole E. Jaegeri väited arestimaja loomuliku valguse puudumisest tekkinud nägemisteravuse langusest sedavõrd lühikese arestimajas viibimise tulemusena eluliselt usutavad.

IV

26. E. Jaeger taotles halduskohtult arestimaja õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 250 000 krooni (15 977,91 eurot). Tartu Halduskohus juhindus E. Jaegerile kahjusumma väljamõistmisel Tartu Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas 3-10-2676 ning pidas mõistlikuks välja mõista 2 eurot päeva eest mittevaralise kahju katteks (kokku 206 eurot). Apellatsioonkaebuses leiab E. Jaeger, et kaks eurot on ebaproportsionaalselt vähe, võttes arvesse analoogilistel juhtudel välja mõistetud kahjuhüvitisi.

27. Riigikohus asus haldusasjas nr. 3-3-1-38-13 10.10.2013. a tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiirsti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 07.05.2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr. 38967/10: Mets vs Eesti, p 31).

28. Halduskohus ning ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas lugenud õigusvastaseks Võru arestikambri magamistingimusi, laua, istekoha ja riidenagi puudumist, ventilatsiooni, loomuliku valguse ja ettenähtud liikumisruumi, samuti värskes õhus jalutamise võimaluse, värskete ajalehtede lugemise ning arestimajast väljahelistamise võimaluse puudumist. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (RVastS § 13 lg 1).

13

29. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist. Küll aga loeb ringkonnakohus haldusasja asjaolude pinnalt tõendatuks, et arestikambri õigusvastased tingimused koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada arestikambri sisustuse, ventilatsiooni, loomuliku valguse ja liikumisruumi, samuti värskes õhus jalutamise võimaluste tagamist. Riigikohus on leidnud, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena, mistõttu on hüvitise vähendamine sel alusel õigustamatu (RKHK 21.04.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-10, p 15; 18.04.2012. a otsus asjas nr. 3-3-1-90-11, p 19). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu eelviidatud seisukoht kehtib ka teistele eelloetletud arestikambri puudustele.

30. Kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus ka seda, et kohtupraktika järgi võivad kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused eraldi võetuna olla küll mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral. Ka ei saa majanduslike faktoritega õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Nii on Riigikohus leidnud, et hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane (vt RKHK 10.09.2009. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-24-09, p 9).

31. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel võtab ringkonnakohus Riigikohtu suuniseid järgides arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat.

Kohtuasjas Alver vs Eesti (kaebus nr. 64812/01) mõistis EIK isikule 08.11.2005. a otsusega Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes (kambri ülerahvastatus, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, halvad hügieenitingimused ja kambrite üldine halb seisukord kombineerituna kaebaja tervisliku seisundiga) viibitud 3 aasta ja 7 kuu pikkuse ajaperioodi eest välja kogumis mittevaralise kahju summas 3000 eurot.

32. Ringkonnakohus lähtub kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel EIK viimatinimetatud Eesti Vabariigi suhtes tehtud otsusest, suurendades hüvitise suurust lähtuvalt asjaolust, et eelviidatud otsus on tehtud 8 aastat tagasi. Ühtlasi lähtub ringkonnakohus Riigikohtu suunisest õigusrikkumise intensiivsuse määramisel. Arvestades kaebaja kinnipidamise ajalisi perioode (10 päeva, 5 päeva, 6 päeva, 69 päeva, 8 päeva ja 8 päeva), loeb ringkonnakohus kaebaja mittevaraliste õiguste vähem intensiivseks rikkumiseks arestikambri tingimuste mõju kaebaja õigustele 5-, 6-, 8- ja 10-päevaste arestikambris viibitud perioodide jooksul (kokku 37 päeva); intensiivseks rikkumiseks arestikambri õigusvastaste tingimuste mõju kaebaja õigustele 69 kambris viibitud päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale lühemate kambris viibitud perioodide eest välja väiksem ning pikema kambris viibitud perioodi eest välja suurem kahjuhüvitis iga kambris veedetud päeva eest. Lähtudes EIK viidatud kohtulahendist ning võttes arvesse ka rikkumise intensiivsuse astet, peab ringkonnakohus võimalikuks mõista kaebajale lühemate arestimajas viibitud perioodide eest välja 7 eurot päevas ning pikema perioodi eest 14 eurot päevas. Kaebaja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruseks kogumis on seega 1225 eurot.

V

33. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata osas, milles E. Jaeger taotleb halduskohtu otsuse tühistamist seoses mittevaralise kahju

14

tekitamisega elukaaslasega kokkusaamiste mittevõimaldamise või mittekohase võimaldamise, kambris valjuhääldi puudumise, kohtulahenditega tutvumise võimaldamata jätmise ning arestimajja paigutamisel tervisekontrolli läbi viimata jätmise tõttu. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 28.09.2012. a otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Võru arestimaja magamistingimuste osas ning millega mõisteti E. Jaegeri kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 206 (kakssada kuus) eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega rahuldab E. Jaegeri kaebuse ka Võru arestimaja magamistingimuste osas. Ringkonnakohus mõistab Politsei- ja Piirivalveametilt E. Jaegeri kasuks välja mittevaralise kahju summas 3500 (kolm tuhat viissada) eurot. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus täiendab vastavas osas Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi.

34. Otsuse tegemisel ei pidanud Tartu Halduskohus võimalikuks kanda E. Jaegerile väljamõistetud kahjuhüvitise summat kaebaja lapsepõlve peretuttava I. Kallaste arvele, põhjendades seda VangS §-ga 44, mille kohaselt kantakse kinnipeetava töötasud ja muud kinnipeetavale tehtud laekumised viimase vanglasisesele isikuarvele. Riigikohus on 10.10.2013. a otsuses asjas nr. 3-3-1-38-13 leidnud, et VangS § 44 ei sätesta imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele. Kolleegium asus seisukohale, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täitemenetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised arvelduskontod. Seejuures tuleb arvestada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-tes 1 ja 2 mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramisele seatud piirangutega. Üldjuhul ei ole mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramine lubatud (TMS § 131 lg 1 p 6). Kohtutäituri pädevuses on ka TMS § 111 alusel nõude arestimine ja võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku kohustamine täita kohustus sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kinnipeetavale määratava mittevaralise kahju hüvitise nõude arestimine on võimalik ka siis, kui hüvitise määramise otsuses on rahuldatud kahju kannatanud isiku taotlus täita kohustus mitte talle, vaid kolmandale isikule (otsuse p 24). Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja taotluse Politsei- ja Piirivalveametilt E. Jaegeri kasuks väljamõistetava hüvitise kandmiseks I.K. pangakontole AS-s Swedbank nrXXXXXXXXXX . Politsei- ja Piirivalveamet saab E. Jaegeri võimalike võlausaldajate kaitse tagamiseks vajadusel teavitada E. Jaegeri nõudeõiguse olemasolust enne summa kolmanda isiku pangakontole ülekandmist kohtutäiturit.

35. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 118 lg-st 3 tulenevalt jäävad kaebuse rahuldamata jäetud osas kaebaja menetluskulud riigi kanda. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Eeltoodud põhimõtted kehtisid ka kuni 01.01.2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS v.r. § 92 lg 2, § 95).

36. 05.04.2012 määrusega vabastas Tartu Halduskohus E. Jaegeri riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel (I kd, tl 70-75). Ringkonnakohtus oli E. Jaeger 16.10.2012. a määruse alusel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud (I kd, tl 163). Kaebaja

15

taotles käesolevas haldusasjas esitatud kaebusega 15 977,91 euro vastustajalt väljamõistmist. Ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega kaebuse 1225 euro väljamõistmiseks (7,65% ulatuses). Riigilõivuseaduse (RLS) kaebuse esitamise ajal 16.03.2011 kehtinud redaktsioonis § 57 lg 14 järgi tuli kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotleti, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Seega pidi kaebaja tasuma haldusasjas halduskohtule riigilõivu summas 798,89 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal 12.10.2012 kehtis RLS § 571 lg 2, mille kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. RLS § 571 lg 7 järgi tasutakse halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse 206 euro ulatuses, pidi kaebaja apellatsioonkaebust esitades maksma riigilõivu halduskohtu otsusega rahuldamata jäetud summalt 15 771,91 eurot, mis on seega 473,15 eurot. Kokku pidi kaebaja halduskohtule ja ringkonnakohtule tasuma riigilõivu 1745,19 eurot, millest 7,65% on 133,50 eurot. Politsei- ja Piirivalveametilt kuulub seega riigituludesse väljamõistmisele 133,50 eurot.

Madis Ernits

Maili Lokk

Tiina Pappel