3-12-612/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20.12.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-612 Haldusasi Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaik kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30.11.2011. a käskkirja nr 12-6/949 p 404 osaliselt tühistamiseks ja uue haldusakti väljaandmise kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12.07.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaiga apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaik Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 12.07.2012. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.01.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaik esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) 19.05.2011. a pindalatoetuste taotluse, milles taotles ühtset pindalatoetust kokku 229,61 ha haritava maa eest. Toetussumma olnuks 20 917,47 eurot. PRIA peadirektori 30.11.2011. a käskkirja nr 12-6/949 p-ga 404 rahuldati toetustaotlus osaliselt ja määrati ühtset pindalatoetust summas 15 060,65 eurot. Toetust vähendati taotletud ja toetusõigusliku pinna erinevusele (1,26 ha) vastava summa 114,78 eurot ulatuses. Samuti vähendati toetust summas 1914,02 eurot taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevuse tõttu, mille moodustas 3,82 ha põllul nr 2; 7,20 ha põllul nr 4 ning 9,99 ha põllul nr 7, kokku 21,01 ha. Toetust vähendati taotletud ja kindlakstehtud pinna erinevuse kahekordses ulatuses, s.o 42,02 ha-le vastavas summas 3828,02 eurot Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 58 esimese lõigu alusel. Kaebaja esitas vaide PRIA peadirektori 30.11.2011. a käskkirja nr 12-6/949 p 404 peale. 16.02.2012. a vaideotsusega nr 12-4/85 jäeti vaie rahuldamata.

2. Jaan-Aleksander Rooda Klepperi Varjupaik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PRIA 30.11.2011. a käskkirja nr 12-6/949 punkti 404 osaliselt tühistamiseks ning PRIA uue haldusakti andmiseks kohustamiseks. Tallinna Halduskohtu 30.03.2012. a määrusega anti haldusasi kohtualluvuse järgi üle menetlemiseks Tartu Halduskohtule. Kaebuse kohaselt ei puudunud kaebajal põldude nr 7, 2 ja 4 kasutamise õigus 15.06.2011. a seisuga, vaid ta kasutas neid Eesti Vabariigiga sõlmitud maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingute alusel. 13.10.2009. a Eesti Vabariigiga sõlmitud lepingud nr 651, 653 ja 654 lõppesid 31.12.2010. Uued lepingud sõlmiti 17.10.2011. Samas olid põllud nr 7, 2 ja 4 ka vahepealsel ajal kaebaja otseses valduses ja kasutuses. Eesti Vabariik ei ole selles osas pretensioone esitanud ega teinud takistusi maa kasutamiseks. Kaebaja esitas taotluse maakasutuse jätkumiseks ning tal oli õiguspärane ootus uute lepingute sõlmimiseks. Kaebaja kasutas ja hoidis vaidlusaluseid põlde heades põllumajandusja keskkonnatingimustes ka 15.06.2011. Seega olid Euroopa Liidu Ühtse Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 14 lg 2 p 3 tingimused täidetud. Maa kasutamist ei saa tõendada üksnes lepingu olemasolu, arvestada tuleb ka maa tegelikku kasutamist. Euroopa Komisjoni määruse 1122/2009 art 73 lg 1 järgi ei kohaldata I ja II peatükis ettenähtud vähendamisi ja väljaarvamisi, kui põllumajandustootja esitas faktiliselt õiged andmed või kui ta muul viisil suudab tõendada, et viga ei tekkinud tema süül. PRIA ei tuvastanud, et kaebaja ei ole põlde nr 7, 2 ja 4 kasutanud. Seega olid toetusetaotluse andmed faktiliselt õiged. Maakasutusõiguse vormistamine viibis mitte kaebaja süül.

3. Tartu Halduskohus jättis 12.07.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et vaidlus seisneb ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tingimuste täitmise osas põldude nr 2, 4 ja 7 suhtes. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 sätestab, et ühtset pindalatoetust võib taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandusja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juunil. Põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel. Põllumajandusmaa kasutamine õigusliku aluseta ei anna isikule õigust ühtse pindalatoetuse saamiseks, kuna see oleks vastuolus toetuse andmise eesmärkidega ning võiks rikkuda teiste isikute huve toetuse taotlemisel. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamisel on oluline ka maa tegelik kasutus, kuna viidatud säte näeb ette kaks kumulatiivset tingimust. Tähelepanuta ei saa jätta ka kasutuse õiguspärasust. Seega on oluline, kas kaebaja kasutas 2011. aasta vegetatsiooniperioodil, eelkõige 15.06.2011, maad õiguslikul alusel või mitte. Tulenevalt ELÜPS §-st 93 on PRIA kohustuseks maakasutuse õigusliku aluse olemasolu hindamine.

Vabariigi Valitsuse 06.06.2007. a määrusega nr 169 on kehtestatud MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise ja kasutusse andmisega seotud kulude kandmise kord. Nimetatud määrus kohaldub ka vaidlusaluste maatükkide kasutusse andmisele ja näeb ette, et maa ajutise kasutamise leping sõlmitakse lihtkirjalikus vormis ning lepingus tuleb sätestada maa kasutusse saaja kohustus tasuda maamaks. Kasutuslepingu kirjaliku vormi nõude näeb ette ka riigivaraseaduse § 24. Kuna kaebaja ei olnud 15. juuniks 2011 sõlminud lepingut vaidlusaluste maatükkide kasutusse saamiseks, ei saanud tal olla õiguslikku alust maa kasutamiseks. Arvestades, et 15. juuniks 2011 oli kaebaja küll taotlenud maa kasutusse saamist, kuid maa kasutusse andmist ei olnud veel otsustatud ja riik ei olnud teinud mingis vormis tahteavaldust kasutuslepingu sõlmimisega nõustumise kohta, siis puudub alus väita, et oli piisavalt selge, et pooled olid saavutanud kokkuleppe (võlaõigusseadus § 9 lg 1). Alus maa kasutamiseks puudus seega sisuliselt, sõltumata kasutuslepingu vorminõuete järgimata jätmisest. Sõltumata sellest, mis põhjusel ei olnud kaebajal õnnestunud maa kasutamise lepinguid sõlmida, oli kaebaja kohustuseks esitada toetustaotluses tõesed andmed maa kohta, mida tal on õigus kasutada. Kaebaja esitas aga faktiliselt ebaõigeid andmeid, mistõttu oli vastustajal alus kohaldada vähendamist Euroopa Komisjoni 1122/2009 määruse art 58 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 12.07.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus vastanud kaebaja seisukohtadele ega neid ümber lükanud. Kaebaja esitas nii PRIA-le kui halduskohtule dokumendid, millest on näha, et ta pöördus riigi ametkondade poole taotlusega neid maid ka edaspidi kasutada. Kaebajale kinnitati, et niipea kui on selgunud maade edaspidine staatus, on kaebajal kui nende maade pikaajalisel kasutajal eelisõigus põldude edaspidisel kasutamisel ja ostmisel. Arusaamatu on halduskohtu väide, et põllumajandusmaa kasutamine õigusliku aluseta ei anna isikule õigust ühtse pindalatoetuse saamiseks, kuna see oleks vastuolus toetuse andmise eesmärkidega ning võiks rikkuda teiste isikute huve toetuse taotlemisel. Toetusi makstakse tehtud töö eest. Teiste isikute huve toetuse taotlemisel rikkuda ei ole võimalik. Ainult kaebajale on viimase kümne aasta jooksul antud nende maade kasutamise õigus ja seetõttu ei saanudki tekkida ületaotlemist samadele maadele. Halduskohus ei reageerinud kaebaja heausksele käitumisele, hädaseisundist tingitud olukorrale ega sellest tulenevale õigusemõistmise erisusele.

5. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei jätnud kaebaja väiteid kohtuotsuses käsitlemata ning kohaldas õigesti materiaalõiguse ega rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebaja pöördus Maa-ameti poole sooviga vaidlusaluse 21,01 ha suuruse riigi omandisse jäetud maa kasutamiseks, kuid sellised pöördumised ei tekitanud maakasutuse õiguslikku alust. Kaebaja võis eeldada, et maa ajutiseks kasutamiseks andmise leping(ud) temaga sõlmitakse, ent pidi ka mõistma, et kasutusõigus ei saanud reaalselt tekkida enne määruse nr 169 § 7 lg-s 1 nimetatud lepingu(te) sõlmimist. Omavoliline ja õigusvastane maa valdaja ja kasutaja võib rikkuda teiste maa kasutamisest ja toetuse saamisest huvitatud isikute huve.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12.07.2012. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.

7. Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses jätkuvalt vaidluse all küsimus, kas vastustajal oli õigus vähendada kaebajale määratud ühtset pindalatoetust seoses sellega, et kaebaja ei kasutanud kokku 21,01 ha põldu õiguslikul alusel. Samuti ei olnud 1,26 ha toetuskõlbulik. Kaebaja kasutas põlde nr 2, 4 ja 7 Eesti Vabariigiga sõlmitud maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingute alusel kuni 31.12.2010. Uuesti sõlmiti lepingud nende põldude kasutamiseks 17.10.2011. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja jätkas nende põldude kasutamist ka 2011. a vegetatsiooniperioodil. Ringkonnakohus nõustub nii vastustaja kui ka halduskohtu seisukohaga, et põllumajandusmaa kasutamisena ELÜPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses tuleb mõista maa õiguspärast kasutamist omandiõiguse alusel või mõnest muust asjaõigusest tulenevalt või võlaõiguslikul alusel. Halduskohus on õigesti leidnud, et kui asuda seisukohale, et põllumaad võib kasutada ka õigusliku aluseta, siis võib tekkida olukord, kus mitu isikut võiks taotleda toetust sama maatüki kasutamise eest. Ringkonnakohus märgib täiendavalt ka seda, et põllumajandusministri 24.03.2010. a määruse nr 36 „Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne täiendava otsetoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord ning täiendava otsetoetuse toetusõiguse üleandmisest teavitamise kord“ § 5 lg 1 p 2 kohaselt tuleb pindalatoetuse taotluse lisana esitatavatele põldude loetelule kanda andmed kogu sellise põllumajandusmaa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. Seega pidi kaebajal olema taotluse esitamisel selge asjaolu, et tal puudub õiguslik alus nende maatükkide kasutamiseks.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väited selle kohta, et maa kasutuslepingute sõlmimine ei toimunud tema süül, ei ole asjakohased. Sõltumata maa kasutuslepingute mittesõlmimise põhjustest, pidi kaebaja oma taotluses märkima ainult need maatükid, mille kasutamiseks ta omas õiguslikku alust. Pealegi ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks pärast 19.04.2011 pöördumist Maa-ameti poole (tl 72) midagi ette võtnud selleks, et saada õigus nende maatükkide kasutamiseks ka pärast kasutuslepingute lõppemist. Kasutuslepingute sõlmimise viibimine ei ole selline asjaolu, mille alusel saaks väita, et tegemist on Euroopa Komisjoni 1122/2009 määruse art 73 lg-s 1 sätestatud erandiga vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamisel, st tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja on esitanud faktiliselt õiged andmed. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, et viga tekkis mitte tema süül. Kaebaja ei ole ka ise väitnud, et vastustaja on eksinud art 58 reeglistiku kohaldamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebaja väide maa kasutamise vajadusest seoses loomade eest hoolitsemise kohustusega võiks olla aluseks temale selle maa uueks kasutamiseks andmiseks, mida praegu on ka tehtud, kuid see ei tee olematuks fakti, et 15.06.2011 puudus kaebajal õiguslik alus nende maatükkide kasutamiseks. Samuti ei saa praegusel momendil rääkida ka kaebaja tegutsemisest hädaseisundis, sest arvestades tema kasutuses oleva maa suurust 229,61 ha, siis ka ilma selle 21,01 ha-ta oli kaebajal võimalus hoolitseda nii loomade karjatamise kui ka nendele sööda varumise eest.

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Maili Lokk Tiina Pappel Agu Timmi