3-12-206/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2013, Tartu

Haldusasja number

3-12-206

Haldusasi

OÜ Cristella VT kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 30. novembri 2011. a käskkirja nr

13-6/2664 ning 17. jaanuari 2012. a vaideotsuse nr 13-4-

25 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Cristella VT apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Cristella VT

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2012. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebus ning tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30.

novembri 2011. a käskkiri nr 13-6/2664 osas, milles jäeti OÜ Cristella VT taotlus

rahuldamata. Tühistada samuti 17. jaanuari 2012. a vaideotsus nr 13-4-25. Kohustada

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametit OÜ Cristella VT taotlust mõistliku

aja jooksul uuesti lahendama.

3. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt OÜ Cristella VT kasuks

välja menetluskulud summas 31,94 eurot.

4. Jätta Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile trahvi määramise taotlus

läbi vaatamata.

5. Tagastada apellatsioonkaebuse lisad apellandile.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 20.

jaanuar 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 30. novembri 2011. a

käskkirjaga nr 13-6/2664 jäeti rahuldamata OÜ Cristella VT taotlus põllumajandustoodetele ja

mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise taotlus.

Käskkirja põhjenduste kohaselt jäeti rahuldamata taotlused, millele antud hindepunktide summa

oli väiksem kui 25. OÜ Cristella VT taotlus sai hindamisel 21 punkti.

2. Pärast vaide rahuldamata jätmist esitas OÜ Cristella VT halduskohtule kaebuse, milles palus

käskkiri ja vaideotsus tühistada ja kohustada PRIA-t taotlus rahuldama. Kaebuse kohaselt

pidanuks kaebaja taotlus saama 26 hindepunkti ja kolme kriteeriumi puhul jäeti vajalikud

punktid andmata. Samuti palus kaebaja määrata PRIA-le trahv 50 eurot iga taotluse rahuldamise

otsusega viivitatud päeva eest.

3. Tartu Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. Vaidlustatud käskkiri on vajalikul määral motiveeritud ja kooskõlas Riigikohtu

seisukohtadega (RKHKo 3-3-1-96-06).

3.2. Põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määrus nr 85 "Põllumajandustoodetele ja

mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" (edaspidi Määrus nr 85) lisa 4 veerg 1

näeb hindamise ühe kriteeriumina ette lisandväärtuse kasvu töötaja kohta. Kaebaja on oma

arvestuse järgi saanud lisandväärtuse kasvuks üle 30%, mis tähendab, et ta pidanuks saama 4

punkti, kuid sai 3 punkti. Vastustaja on saanud lisandväärtuse kasvuks 25%. Kaebaja on lähtunud

ebaõigetest andmetest. Määruse nr 85 lisa 4 kohaselt tuleb lisandväärtus töötaja kohta arvutada

järgmiselt (aruande puhaskasum + tööjõukulud + põhivara kulum ja väärtuse langus)/ aasta

keskmine hõivatute arv. Kaebaja on arvutuses võtnud aluseks aruande puhaskasumi äriplaani

tabelist 6a realt 7, kuid tegelikult kajastub aruande puhaskasum äriplaani tabelis 5 real 116,

samuti tabelis 6a real 35.

3.3. Määruse nr 85 lisa 4 veerg 4 sätestab hindamiskriteeriumiks investeeringu mõju tööhõivele,

mille näitajaks on see, kas investeeringu tegemine aitab säilitada või suurendada ettevõtte

töökohtade arvu. Seal ei sätestata, milliste aastate andmeid tuleb võrrelda. Kaebaja on võrrelnud

taotluse esitamise aasta ja järgmistel aastatel olevate töökohtade arvu, mis näitab, et töökohtade

arv säilib. PRIA võrdles taotluse esitamise aastale eelnenud aasta töökohtade arvu ja järgnevate

aastate töökohtade arvu, mis näitas, et töökohtade arv vähenes. Sealjuures lähtus PRIA

analoogiana kriteeriumist 1, kus võrreldi taotluse esitamise majandusaastale eelnenud aasta

näitajaid kolmanda aasta majandusnäitajatega. Kohus pidas seda põhjendatuks, kuna kriteeriumi

4 ja 1 puhul on situatsioonid sarnased.

3.4. Määruse nr 85 lisa 4 veerg 6 näeb hindamise kriteeriumina investeeringu

keskkonnasäästlikkuse. Alapunkt 6.1. kohaselt on investeeringu eesmärgiks vähendada

tootmisjäätmetee hulka ja keskkonnaohtlike ainete paiskamist keskkonda, mille eest on võimalik

saada 3 punkti. Selle eest kaebaja punkte ei saanud. Vastustaja on alles kohtumenetluses toonud

välja põhjalikumad selgitused, miks selle kriteeriumi eest taotlejale hindepunkte ei antud. PRIA

ei pruukinud seega arvestada kõiki asjaolusid ning jõuda ainuõigele otsusele. Samas ei ole see

aluseks kaebuse rahuldamisele, sest ka juhul, kui selle kriteeriumi eest oleks kaebaja pidanud

saama 3 punkti, oleks tal kokku 24 punkti, mis jääb alla 25 punkti.

3.5. Trahvi määramise nõude jättis kohus rahuldamata põhjendusel, et kohtul sellist õigust ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ Cristella VT apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel:

4.1. Kaebaja küsis toetust 2011. a voorus, mil oli kehtiv Määruse nr 85 redaktsioon, mis kehtis

ajavahemikul 13. juunist 2011 kuni 15. aprillini 2012. Sel hetkel kehtinud määruse lisa 4 p 1

järgi arvutati lisandväärtus töötaja kohta järgmiselt: lisandväärtus töötaja kohta = (ärikasum

(EBIT) + kulum + tööjõukulud + lõpetamata ja valmistoodangu varude muutus + oma tarbeks

valmistatud põhivara)/ aasta keskmine hõivatute arv. Kohus lähtus ilmselt taotluse esitamise

hetkel kehtivast määruse redaktsioonist ja on andnud vaidlustatud otsusele valehinnangu.

4.2. Hindamiskriteeriumi 4 - töötajate arvu säilitamise - puhul ei pea kohaldama analoogiat

hindamiskriteeriumiga 1. Arusaamatu on, miks peab selle kriteeriumi juures vaatama eelmise

majandusaasta lõpu seisu näitajaid, mitte taotlemise hetke seisu näitajaid. Kriteerium 1 on

ainuke, kus on täpsustatud, mis ajahetke hinnatakse. Teiste ajahetkeliste hindamiskriteeriumite

(2.2. ja 7) puhul hinnatakse ettevõtte suurust taotlemise hetkel. Lisaks vaieldi halduskohtus

töötajate arvu, aga mitte töökohtade arvu üle, ning tegelikult oleks pidanud hindama viimast.

Töökohtade muutust ei ole PRIA üldse vaide- ega kohtumenetluses käsitanud.

5. PRIA vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel:

5.1. Halduskohus on lähtunud taotluse esitamise hetkel kehtinud õigusaktidest ning kaebaja enda

poolt esitatud andmetest.

5.2. Kaebaja on äriplaani märkinud, et taotluse esitamisele eelnenud majandusaastal on 180

töötajat ning kavandatava majandusaasta viimase päeva seisuga on neil 175 töötajat. Seega

töökohti ei säilitata ega looda juurde ja 4. kriteeriumi eest punkte anda ei saanud. Kuna see

kriteerium on sarnane kriteeriumiga 1, siis tuli lähtuda analoogiast kriteeriumiga 1.

5.3. Kaebaja on ise äriplaanis lähtunud samuti töötajate arvust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Tõepoolest nähtub halduskohtu otsusest, et halduskohus on tsiteerinud lisandväärtuse

arvutamisel alates 16. aprillist 2012 kehtiva Määruse nr 85 redaktsiooni lisa 4 allmärkuse 1

sõnastust. Taotluse lahendamise ajal kehtinud redaktsioonis (13. juunist 2011 kuni 15. aprillini

2012) oli määruse sõnastus samas küsimuses teistsugune.

Nimelt sätestas varasem, taotluse lahendamise ajal kehtinud regulatsioon, et lisandväärtus töötaja

kohta arvutatakse järgmiselt: lisandväärtus töötaja kohta = (ärikasum (EBIT) + kulum +

tööjõukulud + lõpetamata ja valmistoodangu varude muutus + oma tarbeks valmistatud põhivara)

/ aasta keskmine hõivatute arv.

Hilisem regulatsioon sätestas, et lisandväärtus töötaja kohta = (aruande puhaskasum +

tööjõukulud + põhivara kulum ja väärtuse langus) / aasta keskmine hõivatute arv.

8. Iseenesest ei ole see halduskohtu eksimus veel kohtuotsuse tühistamise aluseks, sest asja

materjalidest nähtuvalt on vastustaja opereerinud taotluse lahendamise ajal määruses kasutatud

mõistetega (vastus apellatsioonkaebusele, samuti vastus kaebusele, tl 62) ning seega lähtunud

tollal kehtinud regulatsioonist. Halduskohtu poolt ekslikule regulatsioonile viitamine ei muuda

olematuks seda, et haldusorgan lähtus ise õigest regulatsioonist.

9. Küll on aga PRIA sisustanud taotluse lahendamisel ebaõigesti Määruse nr 85 lisa 4 allmärkuse

1 sõnastust. Selle võrrandi esimeseks teguriks pidi olema taotleja ärikasum (EBIT). PRIA on

vastuseks kaebuses esitatud lisandväärtuse arvutustele selgitanud, et "kaebaja võttis arvutuse

aluseks ärikasumi äriplaani tabeli 6a realt 30 kasum majandustegevusest, kuid nimetatud

summast on maha arvamata tulumaks, mis muutis tema andmed ebatäpseks. PRIA võttis

ärikasumi summa äriplaani tabeli 5 realt 116." (tl 62). Sama põhjendust korratakse vastuses

apellatsioonkaebusele.

Sellest põhjendusest nähtub, et PRIA arvates on ärikasum (EBIT) kasum, millest on maha

arvatud tulumaks.

10. Kaebaja on kohtumenetluses selgitanud, et seisukoht, nagu oleks ärikasum (EBIT) kasum

pärast maksude mahaarvamist, on ekslik (tl 83). Oma seisukoha kinnitamiseks on kaebaja

esitanud Raamatupidamise toimkonna juhendi "Nõuded informatsiooni esitusviisile

raamatupidamise aastaaruandes (muudetud 2009)", millest nähtuvalt eristatakse tõesti

ärikasumit kui kasumit enne tulumaksustamist, millest pärast tulumaksukulu moodustub

aruandeaasta kasum (tl 99p, tl 102p). Sarnast eristust on võimalik järeldada ka

raamatupidamisseaduse lisast 2 "Kasumiaruande skeemid".

PRIA ei selgitanud halduskohtumenetluses, miks tuli PRIA arvates ärikasumist lahutada

tulumaks. Kaebaja seisukohtadele ja ärikasumi mõiste defineerimise küsimusele ei pööranud

mingit tähelepanu ka halduskohus. Ka vastuses apellatsioonkaebusele kordab PRIA halduskohtus

juba esitatud seisukohti ega selgita midagi täiendavalt ärikasumi mõiste defineerimisega seoses.

Ringkonnakohus leiab eelneva põhjal, et PRIA on ärikasumi mõiste määratlenud ebaõigesti ning

vastavalt on ebaõige ka PRIA arvutuskäik lisandväärtuse väljaarvutamisel. Kaebaja on esitanud

omapoolse arvutuskäigu, milles on ära näidanud, et tema arvutuste järgi oleks lisandväärtus

töötaja kohta 33,04% või 33,05% (tl 2p, 83), mitte 25%, nagu leidis PRIA. Vastavalt Määruse nr

85 lisale 4 tuli alla 30%-lise lisandväärtuse puhul anda taotlusele 3 punkti ning üle 30%-lise

lisandväärtuse puhul 4 punkti.

11. Eelnevast ilmneb, et tänu ärikasumi mõiste ekslikule sisustamisele on PRIA võtnud

lisandväärtuse arvutamisel eelduseks valed algandmed. PRIA pole sisuliselt kaebaja arvutustele

vastu vaielnud, vaid on üksnes leidnud, et esitatud üle 30%-line lisandväärtus on saadud tänu ühe

teguri kajastamisele võrrandis koos tulumaksuga. Nagu selgus, on PRIA seisukoht ekslik.

Seetõttu võib olla õige kaebaja seisukoht, et talle tulnuks anda lisandväärtuse kriteeriumi puhul 4

punkti, st talle jäeti üks punkt õigusvastaselt andmata.

12. Halduskohus asus seisukohale, et PRIA võis kaalumisvea teha ka kolmanda vaidlusaluse

kriteeriumi - keskkonnasäästlikkuse osas. Halduskohus leidis aga, et isegi kui kaebaja oleks

pidanud kriteeriumi 6.1. eest saama eest maksimaalsed 3 punkti, oleks tal kokku 24 punkti, mis

jääb alla 25 punkti.

Mäletatavasti rahuldas PRIA taotlused, mis said vähemalt 25 punkti (tl 7). Kui lisada

halduskohtu poolt leitud võimalikule punktikaole (3 punkti) apellatsioonimenetluses leitu, mille

kohaselt võib õige olla apellandi seisukoht, et ta pidanuks lisandväärtuse kriteeriumi eest saama

täiendava punkti, ilmneb, et kaebaja võis õigusvastaselt ilma jääda kokku neljast hindepunktist.

Kui kaebaja oleks need punktid saanud, oleks tal kokku 25 punkti ning seega kuulunuks tema

taotlus rahuldamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on need asjaolud kokkuvõttes piisavad kaebuse rahuldamiseks ja

vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. PRIA-l tuleb kaebaja taotlus uuesti lahendada.

13. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist.

14. PRIA ei ole vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles kohus leidis, et

keskkonnasäästlikkuse kriteeriumi osas ei pruugi PRIA olla arvestanud kõiki asjaolusid ning

seega ei pruugi tehtud otsus olla ainuõige. Vastuses apellatsioonkaebusele vaieldakse sellele

siiski vastu, ning leitakse, et asjaolu, et kaebaja poolt väljatoodu, mille kohaselt väheneb

praakpakendite arv, toodete säilivusaeg suureneb ja väheneb tagasisaadetud valmistoodangu

(kaebaja tegeleb peamiselt sügavkülmutatud pagaritoodete valmistajana) hulk, ei tähenda

tootmisjääkide hulga vähenemist. PRIA arvates ei ole valmistoodang käsitatav tootmisjäägina.

Lisaks ei tähenda kaebaja poolt lubatud uue külmaaine kasutuselevõtmine külmasüsteemis seda,

et väheneb keskkonnaohtlike ainete keskkonda paiskamise vähenemine, kuna külmutussüsteem

on kinnine ja mingeid aineid sealt keskkonda ei paisata.

Need põhjendused pole ringkonnakohtu jaoks veenvad. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks,

miks ei loe PRIA valmistoodangut tootmisjäägiks olukorras, kus kaebaja selgitustest on võimalik

aru saada, et tegemist on säilivuse kaotanud valmistoodanguga. Põhjendusi, miks ei saa säilivuse

ületanud ja seega tarbimiseks mittekõlbulikku pagaritoodet arvata tootmisjääkide hulka, ei ole

PRIA esitanud. Ringkonnakohtule jääb ka arusaamatuks, miks vaidleb PRIA vastu kaebaja

seisukohale, et ka kinnine külmutussüsteem tuleb utiliseerida, ning selle käigus paiskub

paratamatult keskkonda külmutusaine. On selge, et kui kasutatakse keskkonda mitteohustavat

ainet (nagu väidab kaebaja, vt nt tl 84), siis lõppkokkuvõttes väheneb keskkonnaohtlike ainete

keskkonda paiskamine. Samuti on kaebaja selgitanud, et uue, energiasäästlikuma tehnika

kasutuselevõtuga väheneb kaudselt keskkonnaohtlike ainete keskkonda paiskumine, kuna

energiat tarbitakse vähem.

Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud, et

keskkonnasäästlikkuse kriteeriumi 6.1. osas on PRIA jätnud kas kaalumise teostamata või

teostanud kaalutlusõigust ebaõigesti.

15. Ehkki apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamiseks piisab juba eeltoodust, märgib

ringkonnakohus siiski, et veenvad pole vastustaja ja halduskohtu põhjendused selle kohta, miks

tuleb kriteeriumi 1 (lisandväärtuse kasv töötaja kohta) ning kriteeriumi 4 (investeeringu tegemine

aitab säilitada või suurendada ettevõtte töökohtade arvu) puhul võtta mõlemal juhul aluseks

eelmise majandusaasta seisu näitajaid. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kuna kriteeriumi 4

puhul pole sätestatud, millise ajahetke seis võtta töökohtade arvu võrdlemisel aluseks, tuleb

selleks võtta töökohtade arv taotluse esitamise ajahetke seisuga.

Ringkonnakohus osundab, et põhjus, miks tuli kriteeriumi 1 väljaarvutamisel lähtuda taotluse

esitamise majandusaastale vahetult eelnenud majandusaasta lõpu seisust, tuleneb eelduslikult

sellest, et selleks tuli võrrelda majandusaasta majandusnäitajaid (taotlusele eelnevat aastat ja

kolmandat investeeringujärgset aastat). Taotluste esitamine vaidlusaluse toetuse saamiseks oli

võimalik 22. augustist kuni 2. septembrini 2011. Taotluse esitamise hetke asjakohaste

majandusnäitajate väljaselgitamine ning prognoositava aasta samasuguse perioodi

majandusnäitajatega võrdlemine olnuks ilmselgelt märksa keerulisem. Neist kaalutlustest

lähtuvat ajahetke määratlemist ei saa automaatselt üle kanda töökohtade arvu säilitamise või

suurendamise kriteeriumile, kuna esiteks puudub selleks kohustav regulatsioon ning teiseks ei

ole selleks ka 1. kriteeriumiga võrreldavat vajadust.

Ehkki halduskohus ja vastustaja on märkinud, et kriteeriumi 4 ja 1 puhul on tegemist sarnase

situatsiooniga, ei ole nad seda sarnasust lähemalt selgitanud ega oma seisukohta põhjendanud.

Ringkonnakohtu arvates räägib taotluse esitamise ajahetkest lähtumise kasuks ka see, et

investeeringutoetuse eesmärgiks on eelduslikult taotluse esitamise hetkel juba käimasoleva

tootmise toetamine. Võttes aluseks eelmise majandusaasta töökohtade arvu, võib tekkida ka

olukord, kus eelmise majandusaasta ja kavandatava kolmanda majandusaasta vahel töötajate arv

küll suureneb, kuid taotluse esitamise hetkega võrreldes hoopis väheneb. Nii võiks töökohtade

arvu suurendamise kriteeriumile vastata näiteks ka ettevõte, kellel oli eelmise majandusaasta

lõpus 10 töökohta, taotluse esitamise ajaks oli ta suurendanud töökohtade arvu 20-le, ent

kavandatava kolmanda majandusaasta lõpuks langetanud töökohtade arvu 11-le. On ilmne, et

sellises olukorras ei suurenda investeering tegelikult ettevõtte töökohtade arvu, kuna

lõppkokkuvõttes kaob ära 9 töökohta, kuid asemele tuleb vaid 1 töökoht.

Põhjendatult on kaebaja viidanud ka sellele, et kuivõrd teiste ajahetkeliste kriteeriumite puhul

(2.2 ja 7) lähtutakse taotluse esitamise ajahetkest, siis tuleks kõigi kriteeriumite puhul, kus tuleb

määratleda ajahetk, lähtuda taotluse esitamise ajast.

Asjaolu, et äriplaani tabel 6c, kus tuleb kajastada töötajate arvu, on Määruse nr 85 lisa 2 osa,

ning et see on struktuurilt sarnane tabeliga 6a, mille alusel võrreldakse lisandväärtuse

kriteeriumit (kriteerium 1), ja et tabelis tuleb märkida töötajate arv taotluse esitamise

majandusaastale eelnenud majandusaastal, ei tähenda, et see hetk tuleb võrdlemisel aluseks võtta.

Tabelis on lahter töötajate arvu jaoks ka taotluse esitamise majandusaastal (tl 75).

Seega võinuks kaebaja kriteeriumi 4 eest saada samuti 1 hindepunkti.

16. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohus nõustub apellandiga, et

kriteeriumi 4 puhul tulnuks lähtuda taotluse esitamise hetkest, siis ei peatu ringkonnakohus

ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel, mis seonduvad kriteeriumi 4 hindamise ajahetkega.

17. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu otsus tühistatakse

ning ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab vaidlustatud käskkirja

osas, milles keelduti kaebaja taotlust rahuldamast ning samuti vaideotsuse. Kohustamisnõude

osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohustada PRIA-t kaebaja taotlust rahuldama, kuna

eeltoodust hoolimata pole kohtule teada, kas vastustaja kaalutlusõiguse piirid on täielikult nullini

ahenenud ning kas taotluse rahuldamata jätmiseks puuduvad muud kaalutlused. Samuti pole

ringkonnakohus veendunud, et 30 päeva on käesoleval juhul ning kohtuotsuse teatavakstegemise

aega arvestades piisav aeg taotluse uueks lahendamiseks.

See ei tähenda aga kohustamisnõude rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus kohustab PRIA-t

lahendama kaebaja taotlus uuesti mõistliku aja jooksul.

18. Samuti taotles kaebaja kaebuses PRIA-le trahvi määramist 50 eurot iga taotluse rahuldamise

otsuse tegemisega viivitatud päeva eest. Halduskohus jättis ka selle nõude osas kaebuse

rahuldamata. Sellise nõude esitamine pole halduskohtumenetluses võimalik (vt HKMS § 37 lg

2). Seepärast tuleb kaebus selle nõude osas läbivaatamatult tagastada.

19. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb ringkonnakohtul lahendada ka menetluskulude

väljamõistmise küsimus. Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel

kokku 31,94 eurot (tl 38 ja tl 151). HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb see PRIA-lt kaebaja kasuks

välja mõista.

20. Apellatsioonkaebusega koos on kaebaja esitanud ka tõendi taotluste esitamise perioodi kohta

ning taotluse esitamise ajal kehtinud Määruse nr 85 redaktsiooni. Ringkonnakohus tagastab need

dokumendid kaebajale, kuna ajavahemiku üle, mil taotluste esitamine võimalik oli, ei ole poolte

vahel vaidlust ning õigusaktide erinevatele redaktsioonidele on ringkonnakohtul endal

juurdepääs.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene