3-12-1493/57 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1493 Haldusasi

D. A ja Y. A kaebus Politseija Piirivalveameti 29.05.2012 otsuste nr 15.3-3/368-1 ja nr 15.3-/371-1 ning 29.06.2012 vaideotsuse nr 15.3-8/49-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebajad – D. A ja Y. A, volitatud esindaja Marko Tiiman Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. detsembri 2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

D. A ja Y. A apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

16. detsember 2013

RESOLUTSIOON

1. Jätta D. A ja Y. A apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1493 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20.01.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-12-14931493 2(14) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. A ja Y. A on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kes esitasid 2010. a Politseija Piirivalveametile (PPA) taotlused ettevõtluseks tähtajalise elamisloa saamiseks Eesti Vabariigis. Elamisloa taotluses märgiti, et taotlejad on investeerinud Eesti ettevõttesse Positive Capital OÜ (OÜ PC) 1 020 000 krooni eesmärgiga alustada aktiivset äritegevust Eestis. Ettevõtte igapäevast kontrolli on võimalik teostada üksnes Eestis püsivalt viibides. Selliselt tagatakse ettevõtte jätkusuutlik areng, millega kaasneks arvestatav kasu Eesti majandusele (vastavate maksude laekumine Eesti riigi eelarvesse, sh töötasu Eestis elavatele inimestele, keda kaasatakse ettevõtte meeskonda).

2. PPA otsusega anti D. A ja Y. A kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 11 alusel kehtivusajaga 26.03.2010 kuni 25.03.2015 tähtajalised elamisload tegelemiseks ettevõtlusega Positive Capital OÜ-s (OÜ PC).

3. PPA algatas 29.12.2011 D. A ja Y. A tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlused välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 2, § 123 p 2 ja 3 ning § 195 p 2 alusel. PPA teavitas D. A ja Y. A nimetatud asjaolust 30.12.2011 kirjadega ning andis võimaluse esitada tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta oma arvamus ja vastuväited hiljemalt 31.01.2012. Kaebajad edastasid vastuväited ja lisadokumendid 31.01.2012. Kaebajad esitasid 26.04.2012 täiendavad selgitused ja lisadokumendid. Kaebajad selgitasid, et OÜ PC on tegutsenud alates selle asutamisest aktiivselt, eriti arvestades vahepealset majanduslangust. Osaühing on järginud majanduslangusest tulenevat konservatiivset ja kokkuhoidlikku majandamisja investeerimispoliitikat. Siiani on kaebajatel tulnud viibida ka välismaal, mistõttu on nad Eestis olles elanud hotellides ja sõprade ning äripartnerite juures, kuid Eestist eemal viibitud päevade arv ei ületa 183 päeva aastas. 2010. a on ühing omandanud laokompleksi, eesmärgiga anda see kolmandeta isikute tasulisse kasutusse.

4. D. A esitas 30.01.2012 PPA-le taotluse Eestist eemalviibimise registreerimiseks ajavahemikuks 18.04.2012 kuni 13.04.2014. Y. A esitas 30.01.2012 PPA-le taotluse Eestist eemalviibimise registreerimiseks ajavahemikuks 24.04.2012 kuni 22.04.2014.

5. PPA 29.05.2012 otsustega nr 15.3-3/368-1 ja nr 15.3-3/371-1 tunnistati D. A ja Y. A antud elamisload kehtetuks alates 01.07.2012. Otsuste kohaselt ei toimu Maksuja Tolliameti ning ettevõtte majandusaasta aruande andmetel OÜ-s PC aktiivset majandustegevust ning ettevõte ei ole 2011. aastal käivet deklareerinud. Sellest nähtuvalt ei ole kaebajate Eestisse saabumine riiklikust huvist tulenevalt vajalik. OÜ PC ei ole aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele, maksnud makse või olnud muudmoodi Eesti riigile kasulik. Asjaolu, et OÜ PC on ostnud Hispaanias laokompleksi, ei tõenda, et kasu sellest saaks Eesti riik. PPA andmetel ei ole isikud Eestisse elama asunud ning samuti ei ole nad kuni tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseni registreerinud oma Eestist eemalviibimist. Asjaolu, et kaebajad registreerisid enda Eestist eemalviibimise vahetult pärast tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamist, viitab sellele, et isikud soovivad vältida enda tähtajalise

3-12-14931493 3(14) elamisloa kehtetuks tunnistamist, kuid ei soovi jätkuvalt Eestis elada. Registreeritud elukoht Eesti rahvastikuregistris ei tõenda, et isikud on Eestisse elama asunud. Elamisloa kehtetuks tunnistamine võib mingil määral raskendada välismaalasel piiriületamist ning tekitada viisa taotlemise tõttu lisakulutusi, kuid elamisloa andmise eesmärk on isiku Eestisse elama asumise legaliseerimine. Kaalukam on avalik huvi, et riiki sisenemiseks oleks välismaalastel õiguslik alus, mis vastab tegelikele asjaoludele ja elamisluba ei omaks välismaalased, kes riigis tegelikult püsivalt ei ela.

6. Kaebajad vaidlustasid 11.06.2012 esitatud vaidega PPA otsused elamislubade kehtetuks tunnistamise kohta. PPA 29.06.2012 vaideotsustega nr 15.3-8/49-1 jäeti vaie rahuldamata.

7. D. A ja Y. A 16.07.2012 kaebuses palutakse tühistada PPA 29.05.2012 otsused nr 15.3- 3/368-1 ja 15.3-/371-1 ning 29.06.2012 vaideotsus nr 15.3-8/49-1.

1) Kaebajad ei nõustu PPA-ga, et VMS § 191 alusel elamisloa andmine oli PPA kaalutlusotsus ja ettevõtlusega tegelemine ei oleks andnud automaatselt alust nõuda elamisloa saamist. Kui esinevad VMS §-s 191 toodud eeldused elamisloa saamiseks, siis puudub alus keelduda tähtajalise elamisloa andmisest.

2) VMS § 135 lg 2 p 2 alusel elamisloa kehtetuks tunnistamise eelduseks on elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumise aluse esinemine. Elamisloa pikendamisest keeldumise alused ei puutu käesolevas menetluses asjasse ning kohaldamisele ei saa kuuluda ka elamislubade andmisest keeldumise alused (VMS § 123 p-de 2 ja 3).

3) OÜ-s PC toimub aktiivne äritegevus. Seisuga 31.03.2012 koostatud bilansi kohaselt on OÜ-l PC käibevara 301 752 euro väärtuses ning põhivara 1 609 655 euro väärtuses, mis näitab veenvalt ühingu head majanduslikku seisu. Ühing on 2011. a tarbinud teenuseid kokku 3 372 euro eest ning tasunud sealhulgas ka käibemaksu summas 562 eurot. Lisaks on ühing 2010. a omandanud laokompleksi eesmärgiga anda see kolmandate isikute tasulisse kasutusse. Sellest tulenevalt plaanib ühing käibe olulist suurenemist. Ühing on tihedates sidemetes paljude lepingupartneritega, olles nende hulgas igati tunnustatud ja hinnatud koostööpartneriks.

Nimetatud asjaolu kinnitab ka Danske Bank teatis, mille kohaselt on ühing panga usaldusväärseks kliendiks. PPA on eiranud kaebajate selgitusi, et laokompleksi ost on otseselt seotud ühingu äritegevusega ka Eestis. OÜ PC aktiivset majandustegevust tõendab ka tegevus seoses Saaremaal asuva Haava nimelise kinnistuga kui investeeringuga pikaajalisse kinnisvaraarendusse. OÜ PC ja OÜ Delenbridge sõlmisid 10.10.2011 kinnistu müügi eellepingu. OÜ PC ja UP Providor OÜ on 09.05.2012 sõlminud töövõtulepingu, mille objektiks on viimase poolt OÜ-le PC tasu eest osutatav teenus, mis seisneb turuülevaate ning investeerimisobjekti äriplaani koostamises.

OÜ PC ja OÜ Delenbridge vahel on 05.06.2012 sõlmitud kinnistu müügileping. OÜ PC ei olnud käibemaksukohustuslane, kuid ühing on esitanud alates 05.06.2012 käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse.

4) Isegi kui ettevõtlusega tegelemise kohta tõendid oleksid puudunud, poleks haldusakti andmise ajal kehtinud õigusnormide kohaselt alust elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Alles alates 01.07.2012 jõustunud VMS § 195 redaktsiooniga on sätestatud uued täiendavad alused ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Eelnõu kohaselt võib välismaalane ülalnimetatud asjaolusid tõendada mis tahes tõendiga, sealhulgas enda seletuste ja dokumentaalsete tõenditega. Seega ei saa PPA otsus tugineda vaid dokumentaalsetel tõenditel (või nende puudumisel), sest tõendina tuleb arvesse võtta ka välismaalase seletusi. Peale selle, et ettevõtluseks antava elamisloa puhul ei ole VMS-s sätestatud välismaalase Eestis viibimise ja Eestist eemalviibimise registreerimise kohustusi ning ettevõtluse Eesti majandusele kasulikkuse kohustust, pole seaduses sätestatud ka vastavasisuliste tõendite kogumise ja säilitamise nõuet. Kaebajatel oli mõistlik ootus, et ta võib elamisloa alusel rahulikult elada ja tegutseda

3-12-14931493 4(14) ning ei pea hiljem hakkama kõiki ülalnimetatud asjaolusid tõendama. Nagu õigusselguski, on ka õiguspärane ootus üks olulisi õiguskindluse põhimõtteid. Ootamatult esitatud nõuded rikuvad õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. 5) Kaebajate elamine Eestis on ettevõtlustegevuseks oluline, mistõttu faktilistele asjaoludele tuginedes puudub PPA-l alus tunnistada kaebajatele antud elamislubasid kehtetuks VMS §

135 lg 2 p 2 alusel koostoimes VMS § 123 p-ga 3. Ettevõtluse eesmärgil antud elamisloa sisuliste tingimuste ja põhjenduste osas tuleb juhinduda VMS 3. peatüki 4. jaotise 5. alljaotisest. Sellest tulenevalt on elamisloa kehtetuks tunnistamine võimalik ainult siis, kui välismaalase tegevus ei ole vastavuses VMS § 191 alusel ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa tingimustega. VMS § 191 ei sisalda aga kohustust elada püsivalt Eestis. PPA on teinud kaebajate Eestist eemalviibimise registreerimisest täiesti vale järelduse, et kaebajad ei soovi lähitulevikus Eestisse püsivalt elama jääda. Kuna kaebajatel ei ole võimalik prognoosida aasta alguses, kas üldse või kui, siis mitu päeva viibivad nad Eestist eemal, registreerisid nad vaid enda hüpoteetilise eemalviibimise.

6) Kaebajate tegevus ei ole vastuolus äriplaaniga ning puudub alus elamislubade kehtetuks tunnistamiseks VMS § 195 p 2 alusel. Elamisloa taotluse juurde tuli lisada äriplaani kirjalik selgitus, mitte äriplaan täies mahus. Kirjalikus selgituses puuduvad ajalised mõõdikud ühingu kavandatud tegevuste elluviimiseks. Samas on tegevus püsinud algselt kirjeldatud äriplaani raames. Äriplaan või selle kirjeldus ei saa muutuvas majanduskeskkonnas olla staatiline dokument. Lisaks tuleb arvestada, et alles VMS § 195 01.07.2012 jõustunud redaktsioonis nähakse ette uued täiendavad alused ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

7) Rikutud on HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Kaebajad ei nõustu ka PPA seisukohaga, et neile on antud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. Vaidlustatud otsuste andmisel anti küll kaebajatele võimalus esitada omapoolsed selgitused ja tõendid, kuid sisuliselt on PPA jätnud kõik tõendid tähelepanuta. PPA ei kuulanud kaebajaid ära, kuigi nad avaldasid selleks soovi.

8) Elamislubade kehtetuks tunnistamise otsus riivab ebaproportsionaalselt kaebajate põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid põhiõigusi (vaba eneseteostust, ettevõtlusvabadust ja liikumisvabadust). Loetletud vabaduspõhiõiguste puhul on nõutav, et riik ei takistaks põhiõiguste kandjal oma õiguste realiseerimist. Vastavalt põhiseaduse (PS) § 9 lg-le 1 laienevad need õigused ka välismaalastele. Ettevõtlusja liikumisvabaduse näevad ette ka Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-d 63 ja 66 (mis sätestavad kapitali liikumisvabaduse põhimõtted) ning art-d 77 ja 79 (mis sätestavad ühised sisserändepoliitika reeglid).

Lisaks on liikumisvabadus ette nähtud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) prot 4 art-s 2. Elamislubade kehtetuks tunnistamisega on kaebajatelt võetud võimalus aktiivselt osaleda ettevõtte majandustegevuse juhtimises. Ei ole mõeldav, et ettevõtte juhtimiseks ja majandustegevuse korraldamiseks tuleb kaebajatel taotleda Eestis viibimiseks igakordselt viisat. Samuti on ettevõttes normaalne äritegevus häiritud ilma elamisloa alusel saadava isikutunnistuseta (ID-kaardita).

9) VMS regulatsiooni tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt, sealhulgas sisustada määratlemata õigusmõisted, nii et see ei riivaks kaebajate põhiõigusi. Kaebajate arvates ei tulene tähtajalise elamisloa andmise üldalustest (VMS § 117) ega ettevõtluseks antava elamisloa erialustest (VMS § 191) nõuet, et välismaalane peab tähtajalise elamisloa saamisel püsivalt elama Eestis. PPA tõlgendus ning elamisloa kehtetuks tunnistamine riivavad kaebajate vaba eneseteostuse, ettevõtlusvabaduse ja liikumisvabaduse põhiõigusi, mis on sätestatud PS §-des 19, 31 ja 34. Lisaks määrab PS § 10, et kirjutatud põhiõiguste kataloog ei ole lõplik. PS § 9 lg 1 kohaselt

3-12-14931493 5(14) laienevad põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.

10) Üldine välismaalase Eestis viibimise väidetav nõue ja eemalviibimise registreerimise regulatsioon (VMS §-d 252 ja 257) on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Selgusetust võimaliku eemalviibimise registreerimata jätmise tagajärgede tõlgendamisel seoses välismaalase kaasaaitamisja tõendamiskohustusega lisab VMS § 12 lg 1, mille järgi VMS-s sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VMS erisusi. HMS §-st 6 tulenev uurimispõhimõte, samuti VMS § 15 lg 1 nihutavad tõendamiskoormuse haldusorgani poolele. PPA ülesandeks on tõendada, et VMS-st tuleneb õigusselgelt, et ka ettevõtluseks antud elamisloaga välismaalasel on Eestis viibimise kohustus ja eemalviibimise registreerimise kohustus. PPA peab tõendama, et elamisloa omaja on vastava õiguserikkumise toime pannud.

11) Viimaks tuleb põhiõiguse riive formaalse põhiseaduspärasuse juures eraldi kontrollida liikumisvabaduse kui kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõiguse riive aluste olemasolu. PPA pole viidanud ühelegi PS §-s 31 nimetatud aluse ilmnemisele. Seega eelnevast nähtub VMS § 123 p-de 2 ja 3, § 135 lg 2 p 2, § 191 ja § 195 p 2 formaalne põhiseadusevastasus õigusselguse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega vastuolu tõttu. Samuti ei ole kinnitust leidnud, et nimetatud sätetega võimaldatav liikumisvabaduse riive põhineks mõnel PS §-s 31 loetletud lubatud alusel.

12) Riive materiaalne õiguspärasus sõltub sellest, kas riive eesmärk on legitiimne ning kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks ettenähtud riive on proportsionaalne. Kehtiva seadusandluse pinnalt ei ole võimalik tuvastada, mis võiks käesolevas menetluses olla PPA rakendatavate sätete alusel põhiõiguste riive legitiimseks eesmärgiks. Põhiõigusi piirav abinõu peab sealjuures olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Võib arvata, et oht kaotada elamisluba aitab kaasa erinevatele elamisloa hoidmiseks pandud nõuete täitmisele.

Seega võib pidada kehtetuks tunnistamist sobivaks abinõuks. Sama eesmärgi (järelevalve välismaalaste üle; Eesti jaoks kasuliku majandustegevuse saavutamine; hoiatamisfunktsioon) võib saavutada ka alternatiivsete meetmetega, näiteks ettekirjutuse tegemisega välismaalasele, et ta viiks oma tegevused vastavusse elamisloa tingimustega. Seega ei saa elamislubade kehtetuks tunnistamist pidada vajalikuks abinõuks eesmärkide saavutamisel. Käesoleval juhul on VMS-s sätestatud rida nõudeid, mille täitmata jätmisega kaasneb välismaalase vabaduspõhiõiguste niivõrd oluline riive, mille tagajärjel välismaalane kaotab täielikult nimetatud vabadusõigused ja peab Eesti riigist lahkuma.

Seega on riive väga intensiivne, seevastu põhjendused, mis nõuaksid või õigustaksid nii ulatuslikul määral vabaduspõhiõigustesse sekkumist, jäävad ebamääraseks. Tegemist on põhiseadusevastase riivega, kuna vabaduspõhiõiguste realiseerimine on ülemääraselt takistatud ebamõõduka abinõuga.

8. Tallinna Halduskohtu 25.07.2012 määrusega jäeti rahuldamata kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus PPA 29.05.2012 otsuste nr 15.3-3/368-1 ja nr 15.3-3/371-1 kehtivuse peatamiseks tagasiulatuvalt alates 01.07.2012. Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2012 määrusega jäeti kaebajate määruskaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.07.2012 määrus muutmata.

9. Politseija Piirivalveameti 03.09.2012 vastuses kaebusele paluti jätta D. A ja Y. poolt esitatud kaebused rahuldamata. 1) VMS § 135 lg 2 p 2 näol on tegemist tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise üldalusega. VMS § 136 lg 1 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks vastavalt samas jaotises toodud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alustele. Üldaluseid saab PPA kasutada kõigi tähtajaliste elamisloa aluste puhul. Kui mõnda nimetatud jaotises sätestatud

3-12-14931493 6(14) kehtetuks tunnistamise alust ei kohaldata vastaval alusel antud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel, on see sätestatud VMS-s eraldi vastava tähtajalise elamisloa andmise aluse juures. Ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa aluse juures ei ole eraldi sätestatud, et VMS §

135 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aluseid ei tohi PPA kasutada. Lisaks on VMS § 136 lg-s 3 sätestatud, et täiendavad alused tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on sätestatud VMS eraldi vastava tähtajalise elamisloa andmise aluse juures.

2) Elamisluba ettevõtluseks antakse isikule eeldades, et isik asub Eestisse elama ja hakkab ettevõtlusega tegelema. Elamisloa andmise hetkel ei esinenud asjaolusid, mis viitaksid, et kaebuse esitajad ei kavatse Eestisse elama asuda või võetud kohustusi täita. Elamislubade andmine oli PPA kaalutlusotsus ning ettevõtlusega tegelemine ei oleks andnud kaebuse esitajatele automaatselt alust nõuda elamislubade saamist. PPA teostas kaebuse esitajate tähtajalise elamisloa kehtivusajal järelkontrolli, mille käigus selgus, et OÜ-s PC aktiivset majandustegevust ei toimu. Seega ei ole kaebajad täitnud VMS-st tulenevat kohustust. Kaebajate poolt esitatud materjalid Saaremaal asuva Haava kinnistu pikaajalise kinnisvara arendusobjekti investeerimisse ei tõenda kaebajate ettevõtte aktiivset tegutsemist. Samuti ei tõenda ettevõtte aktiivset tegutsemist ja majanduslikku kasumit Eestile 2010. aastal omandatud laokompleks Hispaanias, mis kaebuse kohaselt tahetakse anda kolmandate isikute tasulisse kasutusse.

3) PPA ei nõustu väitega, et kaebuse esitajatele on antud tähtajaline elamisluba spetsiifilisel alusel (tegelemiseks ettevõtlusega Eestis) ja eeltoodust tulenevalt ei ole neil kohustust elada püsivalt Eestis. Tähtajaline elamisluba antakse välismaalastele Eestisse elama asumiseks/töötamiseks (VMS § 112) ning elamisloa omamine või pikendamine ei ole põhjendatud riigi lühiajaliseks või Euroopa Liidu külastamiseks, piiri lihtsamaks ületamiseks või digitaalseks asjaajamiseks. Kaebuse esitajad on ise näidanud oma käitumisega - elamisega teises riigis, et nad ei vaja elamisluba Eestis elamiseks. Juhul kui kaebuse esitajad soovivad Eestit lühiajaliselt külastada või piiri lihtsamalt ületada, on neil võimalik taotleda viisat. VMS § 191 kohaselt antakse tähtajaline elamisluba välismaalasele, kelle elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Seega on ebaõige väita, et VMS § 191 ei sisalda kohustust välismaalasel püsivalt Eestisse elama asuda.

4) PPA peab tulenevalt VMS §-st 191 hindama, kas välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Nimetatud hinnangut saab anda ka järelkontrolli käigus. Kaebajad saavad väärtpabereid soetada ja müüa Eesti tähtajalist elamisluba omamata. Tehinguid väärtpaberitega saab sõlmida mitte ainult ID-kaardi vahendusel, vaid muid selleks ette nähtud vahendeid kasutades. Pealegi kehtib Vene Föderatsioonis alates 2002. aastast digitaalallkirja seadus, millest võib järeldada, et ka Venemaa kodanikel on võimalik dokumente digitaalselt allkirjastada.

5) Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva oluliselt kaebuse esitajate võimalusi tegeleda Eestis äritegevusega. VMS § 105 lg-st 3 tulenevalt on kaebajatel võimalik oma ettevõtte juhtimiseks Eestis viibida viisa alusel. PPA poolt esitatud piiriületuste andmetest nähtuvalt ei ole kaebajad tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal Eestis pikemaajaliselt viibinud, olles siin käinud küll paar kord, ent viibides Eestis lühiajaliselt. Kaebajate tegelik käitumine ei kinnita nende vajadust Eesti tähtajalise elamisloa järele.

6) PPA ei ole rikkunud menetlusnorme. PPA teostas kaebuse esitajate tähtajaliste elamisloa kehtetuks tunnistamise algatamise menetluse käigus järelkontrolli, edastades erinevaid päringuid Maksuja Tolliametile ja äriregistrile ning kontrollides andmeid piiriületuste infosüsteemist. Samuti palus PPA HMS § 38 lg-st 1 tulenevalt kaebajatel elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus esitada kaebajate käsutuses olevaid tõendeid ja andmeid, mille alusel PPA tegi kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud.

3-12-14931493 7(14)

10. Tallinna Halduskohtu 04.12.2012 otsusega jäeti D. A ja Y. A kaebused rahuldamata.

1) Vastustaja on VMS § 135 lg 2 p-le 2, § 123 p-le 2 ja § 195 p-le 2 tuginedes õigesti tuvastanud, et kaebajad ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ning nende tegevus pole vastavuses äriplaaniga ning kohus neid põhjendusi HKMS § 165 lg 2 kohaselt ei korda.

2) Otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud VMS § 191 sõnastusest nähtuvalt peavad elamisloa andmiseks olema täidetud kõik loetletud 4 tingimust, sealjuures on elamisloa andmise otsustamisel primaarne, et välismaalase Eestisse elama asumine tooks kasu Eesti majandusele. Olulisus ettevõtlusele tuleb kaalumisele alles siis, kui Eesti riigi huvist lähtudes on ettevõtlus vajalik. Seega ei piisa elamisloa andmise tingimustele vastamiseks sellest, et kaebajate osalusega OÜ PC on registreeritud Eesti äriregistris ja ostis Hispaanias laokompleksi. Äriregistri andmetel pole osaühingu 2011. majandusaasta aruandes näidatud ettevõtte tegevusala, puudusid töötajad ja käive oli 0. Kuna äriühingu tegevusest pole Eesti riigile ega ka ettevõtte asukohaks märgitud Tallinna linnale laekunud mingisugust maksutulu ning osaühingu palgal polnud ühtegi kohalikku elanikku, ei saa kaebajate ettevõtlust pidada vajalikuks lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel.

3) Haldusmenetluses kehtiva uurimisprintsiibi kohaselt peab haldusorgan omal initsiatiivil selgitama välja otsustamiseks vajalikud asjaolud, kuid ainult siis, kui see ei osutu võimatuks või ülemäära aeganõudvaks. Kaebajad pole haldusmenetluses esitanud vastustajale mingeid andmeid niisuguse äritegevuse kohta, millest võinuks nähtuda kasu Eesti majandusele. Hispaanias asuva lao ostu osas on PPA asunud põhjendatult seisukohale, et investeering Hispaaniasse ei tõenda ettevõtte kasulikkust Eesti majanduse arengule. Saaremaal asuva Haava kinnistu ja 1/8 mõttelise osa Kangro kinnistust ostmise kavatsusest kaebajad vastustajat aga elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlemise ajal üldse ei teavitanudki, vaid esitasid selle info koos ostu-müügi lepingu ja muude dokumentidega PPA-le alles koos vaidega.

Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud tehing on tehtud üksnes selleks, et näidata ettevõtte aktiivset tegevust ja vältida elamislubade kehtetuks tunnistamist. Kohus ei pea usutavaks kaebajate põhjendust, et neid dokumente ei esitatud haldusmenetluses sellepärast, et kaebajad ei saanud aru nende olulisusest käimasolevale elamislubade kehtetuks tunnistamise menetlusele.

4) Ekslik on kaebajate arvamus, et vastustaja tunnistas elamisload kehtetuks sellepärast, et kaebajad viibisid Eestist eemal rohkem kui 183 päeva aastas. Niisugune elamisloa kehtetuks tunnistamise alus oli sätestatud VMS § 195 p 3 kuni 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis, kuid sellele sättele pole PPA kaevatud otsustes tuginenud. Väitega, et kaebajad Eestis ei elanud, vaid on siin viibinud ainult mõned korrad lühiajaliselt, põhjendas vastustaja oma seisukohta, et kaebajate Eestisse elama asumine pole olnud nende ettevõtluse jaoks oluline ega vajalik. Kohus nõustub PPA hinnanguga nimetatud asjaolule.

5) Alusetu on kaebaja etteheide vastustajale, et andmed piiriületuse kohta pole õiged. Kuivõrd Schengeni viisaruumi sees pole kaebajate riigipiiride ületusi fikseeritud, siis polegi ainult Eesti-Vene piiri ületuste põhjal võimalik kindlaks teha, kui palju päevi või tunde kaebajad elamislubade kehtivuse ajal üldse Eestis viibinud on. Samas pole kaebajad esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid, et nad on elamislubade saamisest alates püsivalt Eestis elanud. Et kaebajad püsivalt Eestis ei ela ega pea Eestit oma elukohaks, nähtub ka asjaoludest, et kaebajate laps on sündinud 27.12.2011 Moskvas ning kaebajate elamislubade kehtivusaja lõpuni jäänud kolmest aastast kaheks taotlesid kaebajad nende Eestist eemalviibimise registreerimist. Seejuures on Y. A oma eemalviibimise taotlust põhjendanud sellega, et ta tervelt 2 aastat ei saa lapse väikese vanuse tõttu ilma lapse ja enda tervist ohtu seadmata nii pikka reisi ette võtta. Eeltoodust nähtuvalt ei kavatsenud kaebajad kuni 2014. a aprillini Eestisse elama

3-12-14931493 8(14) asuda, mis tõendab samuti, et nende Eestis elamine pole OÜ PC äritegevuse jaoks vajalik ega oluline. Kuna kaebajate Eestis elamine pole OÜ PC äritegevuse jaoks vajalik ega oluline, ei riku elamislubade kehtetuks tunnistamine nende PS-s sätestatud õigusi ega ka ELTL-i. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. D. A ja Y. A 03.01.2013 apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, kaebused rahuldada ning tühistada PPA 29.05.2012 otsused nr 15.3-3/368-1 ja nr 15.3-3/371-

1 ning 29.06.2012 vaideotsus nr 15.3-8/49-1.

1) Halduskohus on põhjendamatult jätnud hindamata apellantide vastuväite PPA seisukohale, et ettevõtluse eesmärgil elamisloa andmine oli PPA kaalutlusotsus. Kaebajad leiavad jätkuvalt, et kui neil on täidetud VMS §-s 191 toodud eeldused elamisloa saamiseks, puudub alus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Selline otsus rikub apellantide õiguspärast ootust.

2) Halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Halduskohtule esitatud tõendid ja selgitused kinnitavad OÜ PC aktiivset majandustegevust alates selle asutamisest. Põhjendamatu on seisukoht, et PPA-l ja kohtul on alust kahelda apellantide poolt vaidemenetluse ajal esitatud dokumentide tõepärasuses ja otstarbekuses. Apellandid kordavad, et ei esitanud nimetatud dokumente, kuna kinnistu omandamine ei olnud menetluse ajal lõplikult toimunud ning hiljem ei osanud apellandid omistada dokumentidele õiget tähendust. Käivet ei ole deklareeritud, kuna kalendriaasta jooksul ei ole ühing ületanud maksustatava käibe piirmäära, mis tooks kaasa kohustuse registreerida ühing käibemaksukohustuslasena.

Alates 05.06.2012 on ühing maksukohuslasena registreeritud. Ettevõtte tegutsemise eesmärgiks pole mitte käibemaksuseaduse mõttes käibe deklareerimine, vaid igasugune seaduslik tegevus, mis loob kasumit. See aga ei tähenda, et ühingul üleüldse puuduks majandustegevus. Keerulistest majandustingimustest tingituna on ühing pidanud vajalikuks evida ka konservatiivset personalipoliitikat. Seetõttu ei näinud ühingu juhtkond vajadust palgata töötajaid ega teha ka juhtorganite liikmetele maksustatavaid väljamakseid. Apellandid on mitme äriühingu koostööpartneriks Eestis ning nende tegevus on aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele.

Sealjuures on õigusmõiste „kasulik Eesti majanduse arendamisele“ sisustamata.

3) Halduskohus ja PPA on õigusvastaselt ja uurimisprintsiipi eirates tõlgendanud ettevõtluse puudumise kohta tõendite puudumist apellantide kahjuks. Halduskohus on eksinud uurimispõhimõtete vastu. (HKMS § 2 lg 4, § 61 lg 1). Halduskohus on oma otsuses jätnud hindamata apellantide selgitused, et alles 01.07.2012 jõustunud VMS § 195 muudetud redaktsiooniga nähti ette uued täiendavad alused ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

4) Halduskohus on õigusvastaselt nõustunud PPA-ga, et apellantide tegevus on vastuolus äriplaaniga. Elamisloa taotluses, mis sisaldas teavet ettevõtte võimaliku äritegevuse kohta, olid kirjeldatud eelduslikud majandustegevused elamisloa taotlemise hetkel. Need võisid muutuda tulenevalt tänapäevase maailma majanduskeskkonna turbulentsusest. Seejuures tuleb arvestada, et elamisloa taotluse juurde tuli lisada äriplaani kirjalik selgitus, mitte täies mahus äriplaan. Seadusega ettenähtud ja ühingu poolt kasumi teenimisel tekkivad maksukohustused sätestab üheselt seadus ning kui käesolevaks ajaks ei ole ühingul maksukohustust tekkinud, ei saa seda asjaolu kuidagi käsitleda kui äriplaaniga vastuolus oleva tegevusena. Kaudselt on ühing tasunud makse iga teenuse tarbimisel Eestis.

3-12-14931493 9(14) 5) Kaebajad jäävad seisukohale, et PPA on oluliselt rikkunud menetlusnorme vaidlustatud otsuste andmisel ning see on apellantide kahjuks mõjutanud PPA sisulist otsust. Halduskohtu vastupidised seisukohad ei ole põhjendatud. 6) Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et apellantidel oli kohustus viibida Eestis rohkem kui 183 päeva aastas, ning rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata faktilised asjaolud. Kohtu viide apellantide piiriületuste andemetele ei ole asjakohane, kuna need ei tõenda kindlasti seda, et apellandid ei ole Eestis 183 päeva aastas viibinud. PPA ja halduskohus on teinud apellantide Eestist eemalviibimise registreerimisest vale järelduse, et apellandid ei soovi lähitulevikus Eestisse püsivalt elama jääda 7) Kaebajad jäävad kaebuses esitatud VMS regulatsiooni põhiseaduspärasuse küsimuste käsitluse juurde.

12. Politseija Piirivalveameti 21.02.2013 vastuses palutakse jätta D. A ja Y. A apellatsioonkaebused rahuldamata.

1) VMS annab haldusorganile õiguse ning paneb kohustuse elamisloa andmisel ja selle kehtivusajal hinnata selle põhjendatust. Eesti riigil on õigus seada välismaalastele tingimusi Eestis töötamiseks ning ettevõtlusega tegelemiseks. PS § 31 sätestatud ettevõtlusega tegelemise õigus kehtib välisriikide kodanikele vaid seadusega sätestatud tingimustel. Piirangu eeltoodud õiguse kasutamisele seab VMS.

2) VMS § 118 mõte on anda võimalus Eestisse elama asuda välismaalasel, kes asutaks siin ettevõtte, mis oleks Eesti riigile vajalik lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisele. Tähtajaline elamisluba antakse välismaalasele alati mingisugusel konkreetsel eesmärgil ning kuigi tähtajalise elamisloa andmisel määratakse kindlaks selle kehtivusaeg, tuleneb VMS § 117 lg 1 p-st 1, et elamisloa jätkuv kehtimine on õigustatud vaid juhul, kui see on vajalik selle eesmärgi nimel.

3) Ekslik on apellantide seisukoht, et tähtajaline elamisluba ettevõtluseks on olemuselt sedavõrd eriline, et välismaalase Eestis elamine pole selle seisukohalt oluline. VMS § 117 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 116 lg 2 tuleneb üheselt, et tähtajaline elamisloa kehtimise tingimuseks mistahes alusel antud tähtajalise elamisloa puhul on Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud VMS § 191 sätestas, et tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda, kui välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Seega rõhutati Eestisse elama asumist ka konkreetset elamisloa alust reguleerivas erinormis.

4) Lisaks peab PPA tulenevalt VMS §-st 191 hindama, kas välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline. Elamislubade andmise eesmärgiks on võimaldada Eestisse elama asuda neil isikutel, kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides – kes panustavad Eesti majanduse või teaduse arengusse. Selle eesmärgi täitmiseks on VMS-s sätestatud tingimused, mida välismaalane peab elamisloa saamiseks ja jätkuvaks omamiseks täitma.

5) Apellantide väited, et VMS-s tehtud muudatused ei olnud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal veel jõustunud, ei ole asjakohased, sest seadusemuudatusega üksnes täpsustati senikehtinud aluseid.

6) OÜ-l PC puudus aktiivne majandustegevus. VMS normid on piisavalt selged ning elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses ei ole PPA rikkunud menetlusnorme. PS-st ning EIÕK- st ei tulene isikule subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis. Riigi iseseisvate õiguste hulka kuulub otsustusõigus, kas välismaalasele elamisluba anda, rikkumata seejuures põhiseadusega tagatud igaühe õigusi. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt ei ole riigil üldist kohustust respekteerida välismaalase poolt tehtud elukohariigi valikut.

3-12-14931493 10(14) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. D. A ja Y. A on antud VMS (kuni 30.09.2010 kehtinud redaktsioonis) § 12 lg 1 p 11 alusel tähtajalised elamisload tegelemiseks Eestis ettevõtlusega OÜ PC kaudu. Vaidlusaluste PPA 29.05.2012 otsustega on kaebajate tähtajalised elamisload tunnistatud kehtetuks VMS (kuni 01.07.2012 kehtinud redaktsioonis) § 135 lg 2 p 2, § 123 p 2 ja p 3 ning § 195 p 2 alusel. VMS § 135 lg 2 p 2 kohaselt tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. VMS § 123 p 2 ja p 3 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele või tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. VMS § 195 p 2 kohaselt ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses äriplaaniga.

14. Käesoleva kohtuvaidluse seisukohast on seega määravad järgmised asjaolud: kas kaebajad vastavad jätkuvalt tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (a); kas kaebajate tähtajalise elamisloa taotlus on jätkuvalt põhjendatud (b); kas kaebajate senine tegevus on vastavuses äriplaaniga (c). a. kaebajate vastavus tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (VMS § 123 p 2)

15. Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused on VMS §-st 117 tulenevalt järgmised: Eestisse elama asumise eesmärgi põhjendatus (i); tegelik elukoht Eestis (ii); piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis (iii), ja kindlustuskaitse välismaalase haigusest või vigastusest tingitud ravikulude katmiseks (iv).

16. Tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused peavad olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks ning kui mõne üldtingimuse täitmine ei ole vastaval alusel tähtajalise elamisloa andmiseks nõutav, peab see olema VMS-s eraldi sätestatud (VMS § 117 lg-d 2 ja 4). Ettevõtluseks antava elamisloa regulatsioon ei näe ette erandeid üldtingimuste täitmise nõudest.

17. Lisaks üldtingimustele tulenevad ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa puhul VMS-st eritingimused, millest käesoleva vaidluse seisukohast on oluline eelkõige § 191: tähtajalise elamisloa ettevõtluseks võib anda välismaalasele, kellel on osalus äriühingus, kui äriühing on registreeritud Eesti äriregistris (i), ettevõtlus on vajalik, lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel (ii), ning välismaalase elama asumine Eestisse on ettevõtlusele oluline (iii).

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate käsitlusega, mille kohaselt elamislubade andmine ei ole kaalutlusotsus. Tegemist ei saa küll olla suvaotsusega, kuid PPA-l on tähtajaliste elamislubade andmisel kaalutluspädevus. Sellele viitab üheselt VMS § 116 lg 1 sõnastus, mille kohaselt välismaalasele võib anda (mitte ei pea andma) tähtajalise elamisloa, kui elamisloa andmise tingimused on täidetud ega esine asjaolusid, mis tooksid kaasa elamisloa andmisest keeldumise. Sealjuures peavad tähtajalise elamisloa andmise nõuded elamisloa kehtivusaja jooksul olema jätkuvalt täidetud (VMS § 116 lg 2).

19. PPA on vaidlustatud 29.05.2012 otsustes asunud seisukohale, et OÜ-s PC ei toimu aktiivset majandustegevust ning ettevõte ei ole aidanud kaasa Eesti majanduse arendamisele, maksnud makse või olnud muudmoodi Eesti riigile kasulik. Asjaolu, et OÜ PC on ostnud Hispaanias laokompleksi, ei tõenda, et kasu sellest saaks Eesti riik. Seega ei ole kaebajate Eestisse

3-12-14931493 11(14) saabumine tulenevalt riiklikust huvist PPA hinnangul vajalik. Halduskohus on nõustunud vastustaja põhjendustega.

20. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga. Kohtuasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis oleksid pidanud viima vaidlustatud otsuste tegemisel järelduseni, et OÜ PC tegeleb ettevõtlusega, mis on vajalik lähtudes riiklikust huvist Eesti majanduse arendamisel. Kindlasti ei ole selleks piisav asjaolu, et ühing on väidetavalt tarbinud 2011. aastal teenuseid kokku 3 372 euro eest ning tasunud sealhulgas käibemaksu 562 eurot. Seega esines VMS §

123 p-st 2 ja §-st 191 tulenevalt alus kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamiseks.

21. Asja materjalidest ei nähtu ka mõistlikke põhjendusi, mis oleksid takistanud kaebajatel elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluses esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid äritegevuse kohta, kui need eksisteerivad, sealhulgas väidetavaid plaane seoses äritegevuse laiendamisega Saaremaale. Sealjuures ei mõjuta hilisemas vaideja kohtumenetluses esitatud uued asjaolud haldusakti õiguspärasust, kui need ei pidanud olema haldusorganile haldusakti andmisel teada (HKMS § 158 lg 2). Ei ole mõeldav, et haldusorgan hakkaks omal initsiatiivil püstitama erinevaid äritegevuse hüpoteese ja neid kontrollima, ilma et kaebajad vastavatele asjaoludele viitaksid. VMS §-st 18 tulenevalt kehtib Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkumise korraldamise menetluses välismaalase ja tema esindaja igakülgse kaasaaitamise kohustus.

b. kaebajate tähtajalise elamisloa taotluse põhjendatus (VMS § 123 p 3)

22. Ringkonnakohus on seisukohal et seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud, tuleb hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas isikul on vajadus tähtajalise elamisloa järele. Elamisloa eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada ja/või töötada. See tuleneb üheselt ka VMS §-st 112. Välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks mitmest võimalikust välismaalasele antavast Eestis viibimise alusest. Tähtajalise elamisloa andmine on põhjendatud juhul, kui isiku vajadust Eestis viibida ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt elada ja/või töötada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda viisa alusel. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alus on ühtlasi tähtajalise elamisloa ennetähtaegse kehtetuks tunnistamise aluseks, so kui elamisloa tähtaja kestel ilmnevad selle andmisest keeldumise alused (VMS § 135 lg 2 p 2).

23. PPA on vaidlustatud 29.05.2012 otsustes leidnud, et kaebajad on ise oma käitumisega näidanud, et nad ei vaja elamisluba Eestis elamiseks. Kaebajad ei ole elamisloa kehtivuse ajal Eestisse elama asunud ega registreerinud oma eemalviibimist Eestis. Vahetult pärast elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluse algatamist enda Eestist eemalviibimise registreerimine viitab PPA hinnangul sellele, et kaebajad ei soovi jätkuvalt Eestisse elama asuda. Halduskohus on nõustunud PPA seisukohtadega.

24. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustaja ja halduskohtuga, et nii kaebajate ja OÜ PC senine tegevus kui ka edasise tegevuse kirjeldus ja kaebajate Eestist eemalviibimise taotluse põhjendused kinnitavad kaebajatel tähtajalise elamisloa vajaduse puudumist. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebajad oleksid reaalselt Eestis elanud või plaaniksid seda lähiaastatel teha. Vastupidi, Eestist kaheks aastaks eemalviibimise registreerimisel on viidatud muu hulgas sellele, et seoses kaebajate lapse sündimisega soovitakse vältida reisimist ja elukeskkonna vahetumist (I kd, tl 125). Seega esines VMS § 123 p-st 3 tulenevalt alus kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamiseks.

3-12-14931493 12(14)

25. Isegi kui ettevõtlusega seotud teatud toimingute tegemiseks on vajalik Eestis viibimine, siis saab seda elamisloa puudumisel teha Eestis ajutiseks viibimiseks ettenähtud alustel (VMS § 43 lg 1 p 1). VMS § 105 lg 3 sätestab sealjuures, et Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane võib Eestis viibida Eestis registrisse kantud juriidilise isiku või välismaa äriühingu filiaali juhtimisvõi järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil kuni kuus kuud aasta jooksul. Seega on ka elamislubade kehtetuks tunnistamise järgselt tagatud kaebajatele piisav võimalus OÜ PC ettevõtlusega seoses Eesti viibimiseks. c. kaebajate senise tegevuse vastavus äriplaaniga (VMS § 195 p 2)

26. PPA on vaidlustatud 29.05.2012 otsuseid põhjendanud asjaoluga, et PPA-le teadaolevalt puudub OÜ-l PC aktiivne majandustegevus ning ettevõttest ei ole Eesti riigi eelarvesse makse laekunud, seega ei ole kaebajate senine tegevus olnud kooskõlas elamisloa taotlusele lisatud äriplaani kirjeldusega ning PPA-l on alust kahelda, et nimetatud ettevõte on kasulik Eesti majanduse arendamisele. Halduskohus on vastustajaga nõustunud ning seadnud lisaks kahtluse alla kaebajate poolt esitatud ettevõtluse kirjelduse usaldusväärsuse seoses Saaremaa arendusprojektiga.

27. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga. Kaebajate kirjeldatud äriplaan ei ole praktikas realiseerunud. See, mis on äriplaani luhtumise põhjus, ei ole seejuures otseselt määrav. Oluline on, et planeeritud tegevuse ärajäämisel puudub vajadus ka selle ärajäänud tegevusega seoses Eestis viibida. Õiguse äravõtmine ei saa kahjustada isiku huve, kui on langenud ära vajadus vastava õiguse kasutamiseks. See, kui kaebajad soovivad muul põhjusel ületada elamisloa alusel lihtsustatud korras Eesti Vabariigi või mõne muu Schengeni viisaruumi riigi piiri või kasutada muid elamisloaga kaasnevaid hüvesid, ei haaku ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa andmise alustega.

28. Kaebajad on muu hulgas leidnud nii seda, et senine OÜ PC tegevuse vastab äriplaanile, kui ka seda, et äriplaani kirjelduses puudusid ajalised mõõdikud ühingu kavandatud tegevuste elluviimiseks, samuti et äriplaan võib ka muutuda (apellatsioonkaebuse p 2.4). Jättes kõrvale nimetatud seisukohtade omavahelise vastuolu küsimuse, märgib ringkonnakohus järgmist.

29. Põhjendatuks ei saa lugeda seisukohta, et äriplaanist nähtuva tegevusega on kooskõlas ka see, kui vastavat tegevust ei toimu. Tegevusetus ei muutu tegevuseks ainuüksi sellest, kui nimetada seda „konservatiivseks ja kokkuhoidlikuks majandamisja investeerimispoliitikaks“. Erinevalt kaebajate tõlgendusest leiab ringkonnakohus sealjuures, et tähtaja määratlemata jätmist tuleb mõista selliselt, et äritegevuse alustamist planeeritakse viivituseta. Kui plaan ei realiseeru, olgu selle põhjuseks siis majandussurutis või midagi muud, on see samaaegselt takistuseks nii ettevõtluse läbiviibimisele kui ka selleks tarbeks antud elamisloa kehtivusele. Ainuüksi vara omamine ja võimalik soetamine kaebajatele kuuluva äriühingu poolt ei ole selliseks ettevõtlusvormiks, mis annaks aluse tähtajalise elamisloa saamiseks VMS § 191 eesmärgi tähenduses – puudub kaebajate positiivne panus Eesti majandusele.

30. Olgugi, et VMS sätestab nõude esitada äriplaani kirjeldus, mitte äriplaan, nähtub ka äriplaani kirjeldusest teatud iseloomu või ulatusega äritegevus. Juhul kui äritegevus on algselt planeerituga võrreldes muutunud, siis saab ja tuleb seda hiljemalt kontrollimenetluse käigus selgitada (VMS § 196), esitades uus või täiendatud äriplaani kirjeldus. Siinkohal on aga oluline, et VMS § 195 p 2 sätestab aluse tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks seoses senise, mitte tulevase tegevuse vastavusega äriplaanile. Kaebajad ei ole sealjuures ka esitanud seisukohti või tõendeid selle kohta, et nende senine tegevus ei ole küll vastavuses algse äriplaaniga, kuid nad on asunud tegelema teistsuguse iseloomuga äritegevusega, mis vastab oma ulatuselt algsele (sh panus Eesti majanduse arengusse ning äritegevusega seonduv vajadus Eestis elada).

3-12-14931493 13(14)

31. Seega on põhjendatud asuda seisukohale, et kaebajate senine tegevus ei vasta äriplaanile. Kui kaebajatel on tekkinud uus äripaan, või siis realiseerub senine äriplaan ajaliselt hiljem, on võimalik sellele tuginedes esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus ettevõtluseks. d. kokkuvõte ja muud küsimused

32. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puuduvad alused apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

33. Kaebajad ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi selle kohta, et kaebajad oleksid pidevalt Eestis viibinud, et nad plaaniksid lähitulevikus Eestisse elama asuda ning et nende viibimine Eestis oleks olnud ja oleks edaspidi äritegevuseks vajalik. Kaebajate positsioon tugineb argumentatsioonil, et vastustaja ja kohus ei ole tõendanud vastupidist. Sellist negatiivset käsitlust, mille kohaselt millegi puudumise tõendamata jätmisest tuleb järeldada selle olemasolu, ei saa lugeda piisavaks efektiivse kaebeõiguse realiseerimise viisiks.

34. Vastustaja on põhjendatult kohaldanud VMS § 135 lg 2 p 2, § 123 p 2 ja p 3 ning § 195 p 2, tunnistades kaebajate tähtaegsed elamisload 29.05.2012 otsustega kehtetuks ning jättes kaebajate vaide 29.06.2012 vaideotsusega rahuldamata. Halduskohus on nõustunud vaidlustatud otsustes ja vaideotsuses esitatud põhjendustega, milleks annab aluse HKMS § 165 lg 2.

35. Kaebajad leiavad, et VMS § 135 lg 2 p 2, § 123 p 2 ja p 3 ning § 195 p 2 on võimalik käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid arvestades tõlgendada viisil, mis ei too endaga kaasa kaebajate elamislubade kehtetuks tunnistamist (apellatsioonkaebuse p 3.1). Ringkonnakohus ega ka halduskohus ei ole sellise järelduse põhjendatust tuvastanud. Ringkonnakohtul puuduvad kahtlused kohaldatud regulatsiooni eesmärgi legitiimsuse ja regulatsiooni proportsionaalsuse osas. VMS § 13 lg 1 kohaselt välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetluste eesmärk on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal riigil suveräänne õigus kontrollida isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist, arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas rahvusvahelise kaitse andmise kohustust. Seega puudub isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabumiseks ja seal viibimiseks. Eeltoodud põhimõtet on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtulahendites. Kaebajad rõhutavad, et vaidlustatud otsustega rikutakse nende põhiõigusi vabale eneseteostusele, liikumisvabadusele ja ettevõtlusvabadusele. Need väited on jäänud üldsõnaliseks ja sisustamata. Kuna kaebajad pole asunud Eestisse elama, saab teha järelduse, et nende äritegevuse juhtimine on võimalik ka mujalt ning nad ei pea elamislubade kehtetuks tunnistamise tõttu väljakujunenud äritegevust muutma. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et riive ei ole ebaproportsionaalne.

36. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate järeldusega, nagu saaks 01.07.2012 jõustunud VMS muudatustest järeldada, et kuni 30.06.2012 kehtinud VMS redaktsioon ei võimaldanud teha kindlaks asjaolu, mis põhjusel on tehtud vaidlustatud elamisloa kehtetuks tunnistamise otsused (apellatsioonkaebuse p 2.3.2). Ringkonnakohus analüüsis eelnevalt faktiliste asjaolude vastavust õigusnormide sõnastusele ning leidis, et vastustaja ja halduskohus on käesoleval juhul normide kohaldatavust õigesti hinnanud.

3-12-14931493 14(14) VMS eelnõu (212 SE III) seletuskirja kohaselt on muudatused sealjuures tingitud asjaolust, et kehtivas õiguses sätestatud tingimused ei andnud piisavalt võimalust elamisloa taotluse menetlemise käigus hinnata, kas isik soovib ka tegelikult Eestisse elama asuda või on tegemist üksnes fiktiivse taotlusega, et saada Schengeni alal viibimiseks seaduslik alus. Samuti on seletuskirjas märgitud, et elamislubade andmise eesmärgiks on võimaldada Eestisse elama asuda neil isikutel, kelle elama asumine on avalikes huvides – kes panustavad Eesti majanduse või teaduse arengusse. Selleks, et sisserände piirarv täituks valdavalt nende isikutega, kelle potentsiaalne panus Eestis ühiskonda on oluline, on avalikes huvides sätestada välismaalaste seaduses sellised tingimused, mis võimaldavad nimetatut hinnata juba elamisloa taotluse menetluse käigus. Käesoleval juhul on tegemist järelkontrolliga, mitte vaidlusega elamisloa andmise üle. Eelnõu sisuks ja eesmärgiks ei olnud vastustaja poolt rakendatud kehtetuks tunnistamise aluste ümbervaatamine, vaid eelkõige elamisloa väärkasutuste tuvastamise võimaluste nihutamine ajaliselt varasemasse perioodi. Seega ei mõjuta 01.07.2012 jõustunud VMS muudatused vaidlustatud otsuste seaduslikkust.

37. Halduskohtus taotlesid kaebajad 64,44 euro riigilõivu ja 2193 euro esindajatasu väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses taotlesid kaebajad 30 euro riigilõivu ja 2184 euro esindajatasu väljamõistmist. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud kaotanud pool ja kaebajate kulud jäävad nende endi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajatelt.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe