3-12-1658/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-1658 Haldusasi Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 25.06.2012. a käskkirja nr 6.-3/1067-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.03.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eduard Pavljutšenko apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Lihtmenetlus Menetlusosalised Kaebaja Eduard Pavljutšenko Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-13-871 kogutud tõend kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste kohta.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.03.2013. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 20.01.2014.

RINGKONNAKOHTU SELGITUSED

1. Kaebaja esitas ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 20.03.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 80, tõlge tl 82). Tartu Ringkonnakohus võttis 09.05.2013. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse ning määras selle lahendamiseks lihtmenetluses.

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha lihtmenetluses otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; ning kohus järgib neid põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS § 201 lg-le 5 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Antud juhul peab ringkonnakohus võimalikuks teha asjas otsuse HKMS § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

3. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebaja kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1, tõlge tl 3) palunud kohtul tühistada Viru Vangla 25.06.2012 a käskkiri nr 6.-3/1067-D (tl 53−54), millega karistati kaebajat 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega tööle asumise korraldusele mitteallumise eest, ja tunnistada Viru Vangla ametnike toimingud tema kartserisse paigutamisel õigusvastaseks. Halduskohtu otsuses (tl 69−70), Viru Vangla 01.08.2012. a vaideotsuses nr 6-12/259-3 (tl 12−13, 61−62), Viru Vangla vastuses kaebusele (tl 49−51 pöördel) ning Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja nõue ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist.

4. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et halduskohus on eiranud tema väidet põhiseaduse § 29 lg 2 rikkumise kohta. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses selgitanud, et kinnipeetava töökohustus tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Vangistusseadusest tulenevaid töökohustusest vabastamise aluseid kaebaja puhul käesolevas haldusasjas tuvastatud ei ole ning nendele ei ole viidanud kaebaja ka ise. Seega välistab kaebajale vangistusseadusest tulenev töökohustus põhiseaduse § 29 lg-s 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumise kaebaja puhul, kuna sama sätte kohaselt ei hõlma sunnitöö keeld kinnipeetavate seadusest tulenevat kohustust töötada. Ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö sunnitöö, mis oleks keelatud. Nimelt ei hõlma konventsiooni art 4 lg 3 p a järgi sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel. Eelnevast tulenevalt on kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle määratud, vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korralduse andmisel tema õigusi rikkunud ning kaebaja oli kohustatud vanglaametniku vastavale korraldusele alluma.

5. Kaebaja hinnangul on halduskohus otsuse tegemisel eiranud fakti, et teda karistati ühe ja sama asja eest kartseriga 12 korda. Ringkonnakohus selgitab, et vanglale kui muuhulgas rehabiliteerivat eesmärki täitvale kinnipidamisasutusele ei saa ette heita seda, et vangla reageerib seal toime pandavatele õigusrikkumistele, sõltumata nende korduvusest, ning võtab tarvitusele meetmeid vanglas julgeoleku tagamiseks. Kaebajat ei ole antud juhul karistatud ühe ja sama asja eest, vaid tegemist on olukorraga, kus kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõttest nähtuvalt on kaebaja üheksandat korda järjest keeldunud samalaadse iseloomuga ülesande täitmise kohustusest. Antud asjas vaidluse all oleva distsiplinaarkaristuse kaasa toonud teo pani kaebaja toime ajaliselt hiljem kui varasemad tööst keeldumised, mistõttu oli tegemist eraldiseisva distsiplinaarsüüteoga, mille eest on vanglal VangS § 63 lg 1 kohaselt õigus kohaldada distsiplinaarkaristust.

6. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ning halduskohtu otsus jääb muutmata.

Tiina Pappel Einar Vene Madis Ernits