3-11-2285/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2013, Tartu Haldusasja number 3-11-2285 Haldusasi Helle Külveti kaebus Kiviõli Linnavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Helle Külveti apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja Helle Külvet Vastustaja Kiviõli Linnavalitsus, esindaja v. adv vanemabi Margus Kiir Kolmas isik I.M. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Helle Külveti apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

16. veebruari 2012. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Kiviõli Linnavalitsuse

16. septembri 2011. a ettekirjutuse tegemisest keeldumise otsus ning kohustada Kiviõli Linnavalitsust Helle Külveti taotlust uuesti lahendama.

3. Võtta apellatsioonkaebuse lisad asja materjalide juurde.

4. Jätta menetluskulud Kiviõli Linnavalitsuse kanda ja mõista Kiviõli Linnavalitsuselt Helle Külveti kasuks välja 31,96 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

20. jaanuar 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helle Külvet pöördus 1. juulil 2011 Kiviõli Linnavalitsuse poole avaldusega, milles juhtis tähelepanu asjaolule, et tema naaber I.M. ehitas trepikojale uue varikatuse, mille kalle on maja seina suunas, mistõttu satub sademevesi maja keldrisse. Kiviõli Linnavalitsuse 7. juuli 2011. a vastusega juhiti I.M. tähelepanu sellele, et varikatus tuleks vihmavee ärajuhtimiseks varustada vihmaveerenniga. H. Külvet edastas 11. juulil 2011 Kiviõli Linnavalitsusele uue kirja, milles juhtis teistkordselt tähelepanu asjaolule, et I.M. trepikoja varikatus ei ole nõuetekohane ning et ta ootab probleemile lahendust. 14. juulil 2011 esitas H. Külvet kirja Ida-Viru Maavalitsusele, milles palus algatada ametkondlik uurimine Kiviõli Linnavalitsuse suhtes seaduste eiramise ja probleemi lahendamata jätmise tõttu. Ida-Viru maavanem leidis, et küsimuse lahendamine ei kuulu tema pädevusse, kuna ehitusseaduse (EhS) § 59 lg 2 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. Avaldus saadeti menetlemiseks tagasi Kiviõli Linnavalitsusele. 22. augustil 2011 laekus Ida- Viru maavanemale taaskord H. Külveti avaldus, milles avaldati rahulolematust Kiviõli Linnavalitsuse ametnike tegevuse suhtes. Ka seekord saadeti avaldus lahendamiseks Kiviõli Linnavalitsusele.

Kiviõli Linnavalitsuse 16. septembri 2011. a kirjas nr 4.3-1.1/571 leiti, et kuna hoone ehitusprojekt ei ole säilinud, et saa kontrollida varikatuse vastavust ehitusprojektile. Kiviõli Linnavalitsus kaalus rikkumise tõsidust ning lammutamise vajadust ning leidis, et XXX ehitis ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas, samuti ei ole tegemist kaitsealuse ehitisega, mistõttu ei ole vajalik mingeid meetmeid kohaldada. Ehitatud varikatus on vajalik hoone säilimiseks, lisaks on korteriomanikku kohustatud juba paigaldama vihmaveerennid. Vastav kohustus on täidetud.

2. H. Külvet esitas 23. septembril 2011 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus kohustada Kiviõli Linnavalitsust viima oma otsus trepi varikatuse ehituse kohta aadressil XXX –4 vastavusse Kiviõli linna ehitusmääruse nr 27 p-ga 5.14. Kaebaja soovis trepi varikatuse taastamist endisel kujul ning vihmaveerenni paigaldamist selliselt, et sademeveed ei satuks vundamendi alla. Kaebuse põhjendused:

a) Kiviõli Linnavalitsuse välja pakutud vihmaveerenni rajamine ja talvel lume lükkamine ei kõrvalda tekkinud probleemi, kuna vesi pääseb ikkagi maja vundamendi ligi.

b) Ehitatud varikatus ei ole vastavuses hoone kohta säilinud ehitusprojektiga. Kõrvalmaja on analoogne XXX majaga – sama projekt, sama ehitamise aeg, samad trepi varikatused. Kuid seda asjaolu ei ole arvestatud. Käesoleval juhul esineb vastuolu ka linna ehitusmääruse nr 27 p-ga 5.14. Trepi varikatus tuleks taastada esialgsel kujul.

c) Linnavalitsuse otsus ei ole kaalutletud, kuna see ei arvesta kaebaja huviga, et maja keldrisse ei satuks roiskvett. Viited asjaolule, et hoone ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas ega ole tegemist kaitsealuse ehitisega, ei ole piisavad põhjused kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks.

3. Tartu Halduskohtu 16. veebruari 2012. a otsusega jäeti H. Külveti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:

a) Ehitusjärelevalve tegemise käigus ettekirjutuse tegemise alused on toodud EhS § 61 lg-s 1. Antud juhul seaduses sätestatud aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei esine. Seega puudub vastustajal pädevus vastava ettekirjutuse tegemiseks. Potentsiaalselt võiks kõne alla tulla EhS § 61 lg 1 p-des 3 ja 10 nimetatud olukorrad, kuid kaebaja on viidanud ainult asjaolule, et varikatus ei vasta esialgsele ehitusprojektile, toomata selle tõendamiseks ühtegi dokumenti. Ka ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et maja alla ja keldrisse voolav vesi ohustaks kaebaja tervist.

b) Halduskohtule esitatud täiendavas seisukohas soovis kaebaja Kiviõli Linnavalitsuse ametniku suhtes teenistusliku uurimise algatamist. Halduskohtu pädevusse ei kuulu ametnike üle teenistusliku järelevalve teostamine, seetõttu jääb kaebus ka selle nõude osas rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. H. Külvet esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue seoses trepi varikatuse muutmisega aadressil XXX –4. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Trepi varikatuse konstruktsioon on vastuolus linna ehitusmääruse p-ga 5.14. Vastuolu esineb ka EhS § 61 lg 1 p-ga 3. Sel alusel on vastustaja kohustatud tegema kaebaja naabrile ettekirjutuse. Kiviõli Linnavalitsus ega ka I.M. ei eita katuse kalde muutmist. Kalde muutmine tõi endaga kaasa ka trepi varikatuse konstruktsiooni muutumise.

b) Apellatsioonkaebusega esitatud XXX plaan ja akt trepikatuste kohta on kogu aeg olemas olnud ning Kiviõli Linnavalitsus on nende olemasolust teadlik olnud. Kuna vastustaja pidas neid dokumente ebaolulisteks, ei julgenud kaebaja neid halduskohtule esitada. XXX 25 on XXX -ga ehitatud samal ajal, mistõttu tõendavad esitatud fotod seda, et XXX –4 trepi varikatus ei ole nõuetekohane.

5. Kiviõli Linnavalitsuse vastuses palutakse H. Külveti apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastutaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuse põhjendused:

a) Vastustaja hinnangul on probleemi kõrvaldamine võimalik eelkõige tsiviilõiguslikult korteriomandiseaduse § 15 lg 5 alusel. Haldusorgan ei saa lahendada kaasomanike sisesuhetest tulenevaid probleeme. Vaidlusalune konstruktsioon on korteriomanike kaasomand, seega selle korrashoid, hooldus ning sellega seonduv kulude kandmine on kaasomanike ühispädevuses.

b) I.M. on katuse sissekukkumise tõttu teostanud kiireloomulise remondi, mis ei vajanud kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Vastustaja hinnangul on trepi varikatuse lahendus õige ja otstarbekas. Varikatuse kalde suunamine trepile seab ohtu majja sisenejad ja sealt väljujad.

c) Kaebaja nõuet ei saa rahuldada, kuna ehitusprojekt puudub ning nõuet ei ole esitatud ka halduskohtule, seetõttu ei ole nõude esitamine apellatsioonimenetluses lubatav (halduskohtumenetluse seadustik - HKMS § 49 lg 1, § 182 lg 3).

d) Endise olukorra taastamine on võimatu, st endine olukord oli lagunenud varikatus. Vastustaja ei saa ka valikuliselt ühte korterelamu korteriomanikku kohustada ehitustöid tegema.

e) Apellatsioonkaebuse lisadena esitatud tõendid ei ole asjakohased ning puuduvad põhjendused, miks neid ei saanud esitada halduskohtus (HKMS § 182 lg 2).

6. I.M. vastuses palutakse H. Külveti apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastuse põhjendused:

a) I.M. tegi trepi varikatuse kaldega uksest eemale, et tagada inimeste turvalisus. Nimelt kukkus eelmine katus lume raskuse all otse välisukse ette.

b) Sademevee äravooluks on paigaldatud vihmaveerennid.

c) I.M. le on arusaamatu, miks kaebaja kogus naabrite allkirju nende turvalisuse tagamiseks, kuna nende korterid asuvad hoopiski teisel pool maja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda vastustaja väitel kaebuse nõude muutmise osas apellatsioonimenetluses (I osa). Seejärel annab ringkonnakohus hinnangu Kiviõli Linnavalitsuse keelduva otsuse suhtes, millega otsustati ettekirjutust trepi varikatuse nõuetele vastavaks viimise osas mitte teha (II osa). Seejärel käsitab ringkonnakohus ehitamise seaduslikkuse küsimust (III osa). Lõpuks otsustab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse (IV osa).

I

8. Halduskohtu otsuses on leitud, et ettekirjutuse tegemine motiivil, et trepi varikatus ei vasta linna ehitusmääruse p-le 5.14, ei ole võimalik, kuna EhS § 61 lg 1 p-des 1–11 nimetatud alust ei esine. Võimalik on nõuda küll ettekirjutuse tegemist tuginedes EhS § 61 lg 1 p-le 3, mis sätestab, et ehitusjärelevalvet teostav ametiisik teeb ehise omanikule või ehitist ehitavale isikule ettekirjutuse, kui ehitamise käigus ei peeta kinni ehitusprojektist, kuid ehitusprojekti puudumise tõttu ei ole nimetatud alusel ettekirjutuse tegemine võimalik, kuna ehitise ja selle vastavust projektile ei saa kontrollida.

9. Apellatsioonkaebuses on H. Külvet soovinud ettekirjutuse tegemist, kuna trepi varikatus ei vasta EhS § 61 lg 1 p-le 3. Vastustaja hinnangul ei saa vastavat nõuet ringkonnakohtule esitada, kuna kaebuses puudus vastavasisuline väide. Nimelt soovis kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses, et Kiviõli Linnavalitsus viiks oma otsuse trepi varikatuse ehituse kohta aadressil XXX –4 vastavusse Kiviõli linna ehitusmääruse nr 27 p-ga 5.14. Kaebaja nõudis ka Kiviõli Linnavalitsuse otsuse seadusele mittevastavaks tunnistamist. H. Külvet soovis, et Kiviõli Linnavalitsus teeks I.M. le ettekirjutuse, milles nõuaks trepi varikatuse taastamist selle esialgsel kujul ning vihmaveetoru paigaldamist selliselt, et sademeveed ei satuks maja vundamendi alla. Vastustaja hinnangul kuuluvad kohaldamisele HKMS § 49 lg 1 ja § 182 lg

3. Ringkonnakohus ei ole seotud apellatsioonkaebuse õiguslike väidetega (HKMS § 197 lg 2). Ka halduskohus peab kaebust tõlgendama ja kohaldama õiget seadust. Kuna kaebaja on korduvalt haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse vältel juhtinud tähelepanu asjaolule, et trepi varikatus ei ole vastavuses ehitusprojektiga, tuleb kaebust tõlgendada vastavalt ning järeldada, et juba halduskohtule esitatud nõude õigusliku alusena saab käsitada trepi varikatuse vastuolu EhS § 61 lg 1 p-ga 3. Seega on väär vastustaja seisukoht kaebuse muutmise võimatuse osas apellatsioonimenetluses.

II

10. H. Külveti esitatud apellatsioonkaebusega soovitakse tunnistada ehitusprojektile mittevastavaks trepi varikatuse konstruktsiooni muutmine, kohustada vastustajat tegema I.M. le ettekirjutus trepi varikatuse taastamiseks selle esialgsel kujul, kuna käesoleval hetkel esineb vastuolu EhS § 61 lg 1 p-ga 3. Kaebaja soovib, et trepi varikatus oleks kaldega trepi ette, mitte kaldega trepi kõrvale.

11. EhS § 59 lg 2 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. EhS § 61 lg 1 sätestab ehitise omanikule ettekirjutuse tegemise alused. Nii ettekirjutuse tegemine kui tegemata jätmine on käsitatav haldusaktina (haldusmenetluse seadus – HMS § 51 lg 1, § 43 lg 2).

12. H. Külveti korduvates pöördumistes on leitud, et trepi varikatuse vale kalde tõttu satub lumesulavesi maja keldrisse. Kaebaja on märkinud, et trepi varikatus on vastuolus maja ehitusprojektiga ning ei vasta kohaliku omavalitsuse õigusaktides sätestatud nõuetele. Lisaks järeldub kaebaja seisukohtadest see, et uus trepi varikatus kujutab ohtu tema varale ja tervisele. Kiviõli Linnavalitsuse 7. juuli 2011. a kirjas (tl 6) kästi I.M. l trepi varikatus vihmavee ärajuhtimiseks varustada vihmaveerenniga ning kohustati I.M. t talvel pöörama tähelepanu sellele, et jää ja lumi saaks õigeaegselt ära koristatud. Kiviõli Linnavalitsuse

16. septembri 2011. a kirjas (tl 21–22) leiti, et trepi varikatus vastab nõuetele ning ettekirjutuse tegemiseks I.M. le puudub alus. XXX trepi varikatuse ehituse osas kaalus Kiviõli Linnavalitsus selle vastavust Kiviõli linna ehitusmääruse p-le 4.15 ja leidis, et XXX ehitis ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas, samuti ei ole tegemist kaitsealuse ehitisega ning kuna kõnealune kortermaja asub linnaäärses elamupiirkonnas, ei pea Kiviõli Linnavalitsus antud küsimuse lahendamisel vajalikuks rakendada ehitusmääruse p-s 4.15 kirjeldatud tingimusi. Kiviõli Linnavalitsuse hinnangul on trepi varikatus visuaalselt korrektne ning selle paigaldamise näol on tegemist ehitise säilitamiseks vajaliku toiminguga.

13. Ringkonnakohus leiab, et haldusakt, millega keelduti ettekirjutust tegemast on õigusvastane.

14. Kiviõli Linnavalitsus ei ole korrektselt määratlenud menetlusosaliste ringi. Menetlusse on jäetud kaasamata XXX ja XXX elanikud. Ei ole välistatud, et nimetatud isikuid tuleb käsitada kolmandate isikutena HMS § 11 lg 1 p 3 mõttes, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada. Haldusorgan ei ole kindlaks teinud, kas ja millist mõju võib XXX korteri trepi varikatuse muutmine avaldada korterites 1 ja 2 elavatele naabritele. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud korterite 1 ja 2 elanike avaldusest nähtub, et nad ei ole nõus eelnevalt nimetatud korteri trepi varikatuse muutmisega. Ühtlasi leiavad nad, et uus trepi varikatus ei ole turvaline. Kuna nimetatud isikuid ei ole menetlusse kaasatud, ei ole vastustaja neid ka ära kuulanud (HMS § 40).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka kaebaja ärakuulamine olnud piisav. Kuigi asja materjalidest nähtub, et isik on korduvalt pöördunud omal initsiatiivil haldusorgani poole, ei tähenda see, et haldusorgan ei oleks pidanud omalt poolt astuma samme vajaliku informatsiooni saamiseks. Ärakuulamisõiguse efektiivseks realiseerumiseks ei ole piisav, kui haldusorgan ei tee isikule takistusi oma avalduste ja seisukohtadega haldusorgani poole pöördumiseks. „Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi

14. jaanuari 2004. a otsus nr 3-3-1-82-03, p 17).

15. Kiviõli Linnavalitsus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad ehitise vastuolu ehitusprojektiga. Kuigi kaebaja on haldusorganile adresseeritud pöördumistes viidanud trepi varikatuse vastuolule Kiviõli linna ehitusmääruse p-ga 5.14 ja Kiviõli linna heakorraeeskirja § 11 p-ga 2, tuleneb viidatud regulatsiooni sõnastusest ja mõttest, et ehitusõiguslike küsimuste lahendamise lähtealuseks on peamiselt ehitusprojekt. Sellest tulenevalt on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet (HMS §-d 6, 38 ja 39). Apellatsioonkaebuse lisana on kaebaja esitanud 30. septembri 1953. a Kiviõli rajooni üldakti XXX maja hindamise kohta ning Kiviõli rajoonis XXX asulas asuva barakk-elamu nr 23 majavalduse plaani. Ehitusprojekti definitsiooni (EhS § 18 lg 1) kohaselt on ehitusprojekt ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike dokumentide kogum, mis koosneb tehnilistest joonistest, seletuskirjast, hooldusjuhendist ja muudest asjakohastest dokumentidest.

Kaebaja seletuses, miks ta maja ehitamist puudutavaid dokumente varasemalt esitada ei saanud, on kaebaja märkinud, et kui vastustaja ametnikud käisid trepi varikatust vaatamas, väitis ta neile, et ehitusprojekt ei ole säilinud, kuid on olemas maja plaan ja akt trepikatuse olemasolu kohta. Nimetatud dokumente haldusorgan haldusmenetluse käigus ei uurinud, kuigi kaebaja on viidanud ehitise vastuolule ehitusprojektiga. See, et kaebaja väljendas end viisil, mis võis jätta haldusorganile mulje, et projekti tõepoolest säilinud ei ole, ei tähenda seda, et kaebaja hinnang dokumentide puudumisele on õige. HMS § 6 kohaselt peab haldusorgan ka enda initsiatiivil tõendeid koguma. Kaebaja väidetest järeldub, et haldusorgan oli juba haldusmenetluse käigus teadlik XXX hoonet puudutavatest dokumentidest, kuid jättis tõendite kogumisel olulist tähendust omava materjali tähelepanuta. Ehitusõiguslike vaidluste puhul ei saa eeldada, et inimene ise suudab hinnata dokumentide asjakohasust ja olulisust, kuid piisavat valdkonna tundmist võib kohaliku omavalitsuse vastavate küsimustega tegelevatelt organitelt küll eeldada. Ka haldusorgan ei ole seotud isiku poolt mingitele asjaoludele või tõenditele antava õigusliku hinnanguga, vaid peab seadust ise kohaldama ning vajadusel tõendeid koguma ning neid ka uurima.

Vastuseks apellatsioonkaebusele on vastustaja maininud, et apellatsioonkaebuse lisadena esitatud tõendid ei ole asjakohased ning puuduvad põhjendused, miks neid ei saanud esitada halduskohtus. Kaebaja märkis, et nimetatud tõendeid ei olnud tal võimalik varasemalt esitada, kuna haldusorgan pidas neid dokumente haldusmenetluses ebaolulisteks ning seetõttu ei julgenud kaebaja halduskohut nende dokumentidega tülitada. Ringkonnakohtu hinnangul oleks vastustaja pidanud neid dokumente juba haldusmenetluses arvestama. Vastustaja väide, et nende dokumentidega ei ole võimalik midagi tõenda, on väär. Kuna esitatud dokumente saab pidada asjakohasteks, tuleb neid asja õigeks lahendamiseks arvesse võtta.

16. Kiviõli Linnavalitsus on oma otsustuse rajanud valedele alustele, mistõttu on rikutud haldusakti põhjendamiskohustust. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et „[k]ui haldusakti motiveerimiseks on esitatud üksnes asjasse mittepuutuvad […] väited, siis on selline haldusakt motiveerimata.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 1998. a määrus nr 3-3-1-20-98, p 4; 19. juuni 1998. a määrus nr 3-3-1-21-98, p 3). Kiviõli Linnavalitsus on peamise motiivina ettekirjutuse tegemata jätmise asjaoluna märkinud selle, et kuna ehitis ei asu miljööväärtuslikus piirkonnas, ei ole vaja teha ettekirjutust varikatuse endisel kujul taastamiseks. Haldusorgan ei ole analüüsinud naabri tegevuse võimalikku mõju kaebaja õigustele. Tähelepanuta on jäetud kaebaja väide, et trepi varikatus on vastuolus ehitusprojektiga kui ka aspekt, et keldrisse tungiv vesi võib omada negatiivseid järelmeid kaebaja õigustele, st kahjustada kaebaja vara ja tervist. Kuna haldusorgan on jätnud kaebaja väidetud asjaolude suhtes seisukoha võtmata, ei saa haldusakti lugeda nõuetekohaselt motiveerituks. Põhjenduste puudumine viitab neis küsimustes ka kaalutlusõiguse teostamata jätmisele. Haldusakti puudulikule põhjendatusele viitab seegi, et haldusorgan ei ole asja õigeks lahendamiseks arvesse võtnud kõiki asjakohaseid materjale, mistõttu ei ole haldusakti motivatsioon piisav ja asjakohane. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et „[ü]ldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante situatsioonis) märkinud.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus nr 3-3-1-49-08). Käesolev seisukoht kohaldub ka antud kaasuse suhtes.

III

17. EhS § 12 lg 2 alusel peab ehitamiseks olema ehitusluba. Ehitusloa eesmärk „[o]n kontrollida projekteeritava ehitise ja kavandatavate ehitustööde vastavust ehitusnormidele, planeeringutele, tervisekaitse-, tuleohutusja keskkonnanõuetele ning muudele nõuetele juba enne ehitustööde alustamist. Eelkontroll on vajalik, et vältida asjaolude pöördumatut muutumist seoses võimaliku õigusvastase ehitustegevusega või mittenõuetekohase ehitise valmimisega. Muuhulgas peavad ehitamist reguleerivad normid tagama tulevase ehitisega külgnevate kinnisasjade omanike õiguste kaitse.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. mai 2002. a otsus nr 3-3-1-25-02, p 12). I.M. on trepile ehitanud uue varikatuse. Kiviõli Linnavalitsuse hinnangul on uue varikatuse paigaldamise näol tegemist ehitise säilitamiseks vajaliku toiminguga. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole I.M. tegevust käsitanud ehitamisena EhS § 2 lg 6 p 3 tähenduses. Sellest tulenevalt on jäetud andmata hinnang ka võimalikule ehitusloa vajadusele.

18. EhS § 12 lg 1 kohaselt on lisaks ehitusloa olemasolule vajalik ka lähtumine ehitusprojektist. Vastustaja on jätnud kontrollimata ka selle, kas I.M. on uue trepi varikatuse ehitamisel lähtunud ehitusprojektist. Kui vaidlusalust trepi varikatust ei ole ehitatud ei ehitusloa ega ka ehitusprojekti alusel, kuigi need olid vajalikud, on tegemist ebaseadusliku ehitisega. Seega tuleb haldusorganil hinnata ehitise vastava osa formaalset ja materiaalset õiguspärasust.

IV

19. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus rahuldati, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtule kaebuse esitamisel tasus kaebaja riigilõivu 15,98 eurot (tl 23). Ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasus kaebaja riigilõivu 15,98 eurot (tl 74). Seega tuleb HKMS § 109 lg 1 kohaselt vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 31,96 eurot.

Maili Lokk Agu Timmi Einar Vene