3-13-1468/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2013, Tartu Haldusasja number 3-13-1468 Haldusasi P.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.03.2013. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse nr 1020460294 õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.07.2013. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.G. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja P.G. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON 1. Jätta P.G. määruskaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise nõudes, Politsei- ja Piirivalveameti lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse õigusvastasuse ja tühisuse tuvastamise ning tühistamise nõude osas läbi vaatamata. 2. Jätta läbi vaatamata P.G. taotlused kohtuistungi aja määramiseks, kohtukulude väljamõistmiseks Politsei- ja Piirivalveametilt ja iga asjassepuutuva seaduse, õigusakti ja tegevuse põhiseadusele vastavuse tõendamiseks. 3. Jätta muus osas P.G. määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 18.07.2013. a määrus muutmata. 4. Jätta P.G. taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PPA Ida Prefektuur tegi 08.02.2012 P.G. ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1020460294. Vastavalt ettekirjutusele oli P.G. kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma 30 päeva jooksul. Kohtute infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on P.G. 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse halduskohtus vaidlustanud (3-12-301).

2

2. PPA Ida prefektuuri 04.03.2013. a otsusega pikendati lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra kuni 03.04.2013. Otsuse sai P.G. kätte 19.06.2013 (tl 5).

3. P.G. esitas 08.07.2013 Tartu Halduskohtule Viru Maakohtu kaudu kaebuse nimetatud 04.03.2013. a otsuse tühistamiseks, õigusvastaseks ja tühiseks tunnistamiseks ja õiglase kompensatsiooni väljamõistmiseks. Lisaks palus kaebaja tema vabastamist riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, riigi õigusabi määramist käesolevas asjas, kohtukulude väljamõistmist vastustajalt, kohtuliku arutamise tähtaja määramist ja otsuse esitamist kaebajale vene keeles. Kaebuse põhjenduste kohaselt on PPA otsus motiveerimata. Kaebaja ei pea vaidlusalust otsust enda suhtes soodsaks, kuna ilma rahaliste vahendite ja sotsiaalsete garantiideta on Eestis keeruline hakkama saada. Kaebaja soovib, et tema siinviibimine legaliseeritaks või korraldataks tema riigist väljasaatmine.

4. Tartu Halduskohtu 18.07.2013. a määrusega tagastati P.G. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Määruse põhjendused: a) PPA otsus on kaebaja suhtes soodne, kuna sellega pikendati lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaega 30 päeva võrra. Selline otsus ei saa üldjuhul adressaadi õigusi rikkuda ega kohtusse pöördumist õigustada. b) Kaebuse esitamise hetkeks oli vaidlusalune otsus oma kehtivuse kaotanud ning selle sisu ei avalda seetõttu kaebaja õigustele enam mingit mõju. c) Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on haldusasi nr 3-12-173, milles kaebaja vaidlustas PPA 20.01.2012. a otsuse, millega keelduti pikendamast tema tähtajalist elamisluba. Eestis viibimise saab ta seadustada vaid juhul, kui vastav otsus tühistatakse ning elamisluba pikendatakse või esitab ta uue taotluse viisa või elamisloa saamiseks ja see rahuldatakse. d) Kaebaja jätab tähelepanuta, et PPA vaidlusalune otsus ei kohusta kaebajat Eestis viibima. P.G. l on võimalik lahkumisettekirjutus vabatahtlikult täita. e) Kaebaja on vaidlustanud 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse, mida menetletakse haldusasja nr 3-12-301 raames. Nimetatud menetluses on kaebajal võimalik enda väidetavalt rikutud õigusi kaitsta. Kuna kaebaja on lahkumisettekirjutuse vaidlustanud, ei ole tõsiseltvõetavad kaebaja väited selle kohta, et tema sooviks on Eestist lahkuda. f) Kaebaja kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Kuna vaidlusalune otsus on kaebaja jaoks soodne, ei saa selle tagajärjel olla kaebajale tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. P.G. esitas 02.08.2013 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 18.07.2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused: a) Kaebaja ei ole huvitatud Eestis elamisest arvutute pikendamiste alusel ja elatusvahenditeta. b) Kaebaja siirdumine Vene Föderatsiooni on võimatu. Kaebajal ei ole seal mingeid sidemeid. c) Kaebaja suhtes kehtib maale sissesõidukeeld alates 09.05.2008 kuni 09.05.2018. Seetõttu oleks PPA pidanud kaebaja maalt välja saatma juba 2008. a. PPA otsus väljasõidu ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks ei ole Eestis viibimise seaduslikuks aluseks, sest kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld. PPA ei ole teinud midagi kaebaja reaalseks väljasaatmiseks, mistõttu on PPA vaidlusalune otsus vastustaja omavoli ilming. Ühtlasi tõendab see PPA akti tühisust. d) Lisaks esitas kaebaja määruskaebuses järgmised taotlused: tühistada PPA otsus väljasõidu ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamiseks; tuvastada vaidlusaluse otsuse tühisus; tuvastada vaidlusaluse otsuse õigusvastasus; määrata kohtuistungi aeg; määrata riigi õigusabi käesolevas asjas; nõuda PPA-lt välja kohtukulud; selgitada ja nõuda välja PPA tekitatud

3

materiaalne ja moraalne kahju; tõendada kaebajale vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 15 igat asjasse puutuvat seadust või muud õigusakti ja tegevust vastavalt PS-ile.

6. PPA 21.11.2013. a vastuses P.G. määruskaebusele leitakse, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuse kohaselt on lahkumisettekirjutus käsitatav haldusaktina, mis piirab selle adressaadi õigusi. Seevastu vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamine on isikut soodustav otsus. Kuna vaidlustatud otsusega ei ole kaebaja õigusi riivatud, puudub kaebajal selle vaidlustamiseks kaebeõigus. Riive puudumise tõttu on alusetud ka kaebaja väited kahju tekkimise osas vaidlusaluse otsuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus peab vajalikuks võtta esmalt seisukoht määruskaebuse menetlusse võtmise õigsuse osas halduskohtu poolt (I). Seejärel kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust kaebuse tagastamisel (II). Lisaks peatub ringkonnakohus ka määruskaebuses esitatud riigi õigusabi taotlusel (III).

I

8. HKMS § 207 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus kontrollib menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas halduskohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis halduskohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. HKMS § 207 lg 2 kohaselt jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata, kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud. Määruskaebuses on P.G. esitanud nõude vaidlusaluse otsuse tühistamiseks, tühisuse ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Lisaks on kaebaja soovinud PPA-lt nii materiaalse kui mittemateriaalse kahju väljamõistmist. Määruskaebuses on esitatud taotlused ka kohtuistungi aja määramiseks ning kohtukulude väljamõistmiseks PPA-lt. Ühtlasi on kaebaja palunud, et ringkonnakohus tõendaks kaebajale vastavalt PS §-le 15 igat asjasse puutuvat seadust või muud õigusakti ja tegevust.

9. Määruskaebemenetluses ei toimu sisulist vaidlust kaebaja esitatud tühistamis-, tuvastamis- ja hüvitamisnõuete suhtes. Seega ei ole eelnevalt loetletud nõuded määruskaebuse esemeks. Halduskohus ei ole vastavate nõuete osas oma seisukohta võtnud, vaid on kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kaebuse tagastamine halduskohtu määrusega nimetatud alustel ongi käesoleva määruskaebuse ese.

10. Määruskaebuses esitatust järeldub, et kaebaja on soovinud ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist asjassepuutuvate seaduste, õigusaktide ja tegevuste osas. Kaebaja ei ole põhjendanud, millise regulatsiooni põhiseadusele vastavust ta kontrollida soovib ja milles avaldub kaebaja hinnangul regulatsiooni põhiseadusvastasus. Käesolevas määruskaebuses ei lahendata sisuliselt kaebaja esitatud kaebust, vaid kontrollitakse kaebuse tagastamise õiguspärasust. Kuna eeldatavasti on kaebaja soovinud põhiseaduslikkuse järelevalvet algatada halduskohtule esitatud kaebuse eset reguleerivate õigusaktide suhtes, puudutab see sisulise hinnangu andmist antud vaidlusega seotud õigusaktide suhtes. Sisuliselt asja lahendamine käesoleval juhul väljub aga määruskaebuse lahendamise piiridest.

11. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebaja taotlust menetluskulude väljamõistmise osas, kuna käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks asja menetluse jooksul kandnud väidetavaid kulusid. Taotluse osas määrata kohtuistungi toimumise aeg, märgib ringkonnakohus, et kuna P.G. kaebust ei ole menetlusse võetud, vaid

4

halduskohus on kaebuse tagastanud, ei saa halduskohus istungi toimumise aega kindlaks määrata, sest seda tuleb HKMS § 122 lg 2 p 11 kohaselt teha pärast kaebuse menetlusse võtmist. Lisaks ei ole ringkonnakohtul võimalik määrata halduskohtu eest istungi toimumise kuupäeva.

12. Tuginedes eelnevalt toodud seisukohtadele tuleb määruskaebus käesolevas punktis käsitletud nõuete ja taotluste osas jätta läbi vaatamata.

II

13. Kaebuse tagastamise osas HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata, lähtudes HKMS § 203 lg-st 2 ja § 201 lg-st 4. Määruskaebuses ei ole esitatud mitte ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiks käesoleva määruskaebuse rahuldamise. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Riigikohus tegi 17.12.2013 haldusasjas nr 3-3-1-74-13 määruse ühes P.G. sarnases asjas. Viidatud määruse p-s 12 väljendas Riigikohus seisukohta, et PPA omal algatusel tehtud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus on soodustav haldusakt ning kui kaebaja eesmärgiks on lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Nimetatud määruse p-s 21 selgitas Riigikohus, et kaebaja poolt lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsuse suhtes esitatud nõuded (tühistamiseks, õigusvastasuse tuvastamiseks ja seoses sellega kahju hüvitamiseks) on kõik ilmselgelt perspektiivitud, sest lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus oli kaebajale adresseeritud soodustav haldusakt ega põhjustanud talle kahju. Kaebajale võis kahju tekitada tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus kui koormav haldusakt. Seega Riigikohtu seisukoht kinnitab halduskohtu määruse õigsust ka käesolevas asjas.

III

14. Määruskaebuses on P.G. esitanud riigi õigusabi taotluse, kuid täpsustamata on sealjuures jäetud, millist liiki riigi õigusabi kaebaja soovib. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p-de 5 ja 8 kohaselt võiks kaebaja riigi õigusabi taotlust tõlgendada soovina isiku esindamiseks halduskohtumenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks. Ringkonnakohus on arvamusel, et P.G. riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks puudub alus. RÕS § 7 lg 1 p-de 5 ja 12 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene ning taotlejale asjast võimalik tulenev kasu on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile. Kaebaja on soovinud vaidlustada teda soodustavat otsust. Sellise otsuse vaidlustamine ei saa suure tõenäosusega kaebajale kaasa tuua mingisugust kasu. Lisaks on halduskohus õiguspäraselt tagastanud halduskohtule esitatud kaebuse. Ringkonnakohus märgib, et KIS-ist nähtuvalt on kaebaja vaidlustanud ka 08.02.2012. a lahkumisettekirjutuse, mida menetletakse haldusasja nr 3-12-301 raames. Nimetatud haldusasjas on kaebajale riigi õigusabi võimaldatud.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/