3-13-1043/43 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-13-1043 Otsuse kuupäev 19. detsember 2013 Kohtukoosseis Roby Koik, Eda Muts, Tanel Saar Menetlusosalised Kaebaja –XXX, esindajad Priit Lätt ja Gea Gustavson Vastustaja – Eesti Maaülikool, esindajad Merli Paddar, Marit Seesmaa, Toomas Tamm

Kohtuasi XXX kaebus Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni 14. märtsi 2013. a ja 16. aprilli 2013. a otsuste, Eesti Maaülikooli õppeprorektori 16. aprilli 2013. a korralduste nr 6-1.OP/621 ja 6-1.OP/622 ning Eesti Maaülikooli rektori 16. aprilli 2013. a korralduse nr 1- 9.RR/94 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev 20. november 2013 Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus haldusasjas nr 3-13-1043 rahuldamata. 2. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 20. jaanuarini 2014 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XXX immatrikuleeriti 01.09.2008 Eesti Maaülikooli doktoriõppesse. XXX kaitses 11.01.2013 Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni ees doktoriväitekirja Peculiarities of pretreatment and fuels refining of biomass (Biomassi eeltöötluse ja kütuseks väärindamise iseärasused).

2 Eesti Maaülikooli (EMÜ) tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjon otsustas tunnistada doktoriväitekirja nõudeid rahuldavaks (approbatur) ning anda kaebajale filosoofiadoktori kraad (PhD) bioenergeetika alal (t I kd lk 41).

2. 05.02.2013 teatati EMÜ õppeosakonda plagiaadikahtlusest kaebaja doktoritöö suhtes. Plagiaadi esinemist XXX doktoritöös hakkas uurima XXX kraadi omistanud kaitsmiskomisjon. Doktoritööle andsid eksperthinnangu Priit Pärnapuu (t I kd lk 49-50) ja Eesti Maaülikooli professor Ülo Niinemets (t I kd lk 51). Plagiaadikahtlusest teavitati 13.02.2013 XXX ja tema doktoritöö juhendajat ning neil paluti esitada seletuskiri, mille mõlemad esitasid (t I kd lk-d 54 ja 55).

3. 14.03.2013 toimus kaitsmiskomisjoni erakorraline koosolek. Koosolekul esitas XXX oma vastuväited seoses tema doktoritöö suhtes esitatud plagiaadikahtlustusega. Toimunud arutelu järel otsustas kaitsmiskomisjon avalikul hääletamisel viie poolthäälega tunnistada kaebaja doktoritöö plagiaadiks ning tühistada kaitsmiskomisjoni 11.01.2013 otsuse anda kaebajale doktorikraad. Ühtlasi volitas kaitsmiskomisjon komisjoni esimeest vormistama motiveeritud otsuse kaitsmiskomisjoni 11.01.2013 otsuse tühistamise kohta. (t I kd lk 85-88)

4. Kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 motiveeritud otsusega tunnistati kaebaja doktoritöö plagiaadiks ning tühistati kaitsmiskomisjoni 11.01.2013 otsus anda kaebajale doktorikraad (t I kd lk 44 - 48).

5. Kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 otsusele tuginedes andis EMÜ õppeprorektor 16.04.2013 kaks korraldust: korraldusega nr 6-1.OP/621 tühistas EMÜ õppeprorektor EMÜ õppeprorektori 21.01.2013 korralduse nr 6-1.OP/99 „Eksmatrikuleerimine seoses õppekava täitmisega“ kaebaja kohta käivas osas (t II kd lk 32); ning korraldusega nr 6-1.OP/622 eksmatrikuleeris EMÜ õppeprorektor kaebaja üliõpilasele sobimatu käitumise tõttu (t II kd lk 38).

6. EMÜ rektor andis 16.04.2013 korralduse nr 1-9.RR/94, millega tühistas kaebajale 14.01.2013 antud diplomi nr OD 000042, filosoofiadoktori kraadi (PhD) bioenergeetika erialal ja selle juurde kuuluvad akadeemilised õiendid koos lisalehtedega (t II kd lk 97).

Eelnevatest otsustest ja korraldustest tulenevalt lõpetati alates 16.04.2013 EMÜ ja XXX vaheline tööleping (t I kd lk 42) põllumajandustehnika dotsendi ametikohal töötamiseks EMÜ Tehnikainstituudi põllundus- ja tootmistehnika osakonnas poolte kokkuleppel töölepingu seaduse § 79 alusel (t II kd lk 120).

7. XXX esitas 16.05.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud haldusaktide tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

8. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel ei ole järgitud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54-57 sätestatud menetluse ja vormistamise reegleid. Praeguses asjas on vastustaja haldusaktile kehtestatud nõuete vastu eksinud määral, mis toob kaasa vaidlustatud otsuste tühistamise. Menetlus- ja vorminõuete rikkumine on toonud kaasa otsuse sisulise põhjendamatuse. Esiteks ei ole doktoritööd vaidlustanud mitte EMÜ nõukogu 25.03.2010 määruse nr 8 lisa „EMÜ akadeemiliste kraadide andmise ning rakenduskõrgharidusõppe lõputöö kaitsmise tingimused ja kord“ (akadeemiliste kraadide andmise kord) p-s 53 ja EMÜ nõukogu 25.03.2010 määruse nr 11 „Tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni põhimäärus“ (kaitsmiskomisjoni põhimääruse) p-s 41 loetletud isikud viidatud sätetes märgitud väga lühikeste tähtaegade jooksul,

3 vaid anonüümne plagiaadikahtlustus esitati rohkem kui kuu aega pärast kaitsmistulemuste väljakuulutamist.

Samuti ei moodustanud rektor sõltumatut komisjoni kaebuse läbivaatamiseks, nagu ta oleks pidanud tegema samadest sätetest lähtuvalt, vaid kaebust asus läbi vaatama sama komisjon, kes 11.01.2013 oli juba tunnistanud kaebaja doktoritöö nõudeid rahuldavaks ja otsustanud anda kaebajale doktorikraadi. Seega ei saanud sama kaitsmiskomisjon kaebaja hinnangul plagiaadikahtluse analüüsimisel enam olla objektiivne, sest sama kaitsmiskomisjon ei saa enda hea maine säilitamiseks tunnistada, et on teadlikult nõudeid rahuldavaks tunnistanud väidetavalt plagiaati sisaldava doktoritöö.

Samuti on kaebaja hinnangul oluliseks menetlusnormi rikkumiseks see, et eksmatrikuleerimise otsuste tegemisele eelnevalt ei kuulatud ära EMÜ nõukogu 26.05.2011 määruse nr 3 „EMÜ õppekorralduseeskiri (ÕKE) p 189.6 järgi nõutavat üliõpilasesinduse arvamust. Ka sellega jäeti kaebajale objektiivne kõrvaltseisja kaitseõigus tagamata.

Täiendavalt on vastustaja kaebaja hinnangul ületanud akadeemiliste kraadide andmise korra p-s 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p-s 42 kaitsmiskomisjonile ning ÕKE p-s 189.6 ja EMÜ põhimääruse p-des 40.12 ja 58.3 õppeprorektorile ja rektorile antud volituste piire, sest viidatud sätete kohaselt võib kaitsmiskomisjon doktoritöös plagiaadi tuvastamisel teha üksnes otsuse doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks ning õppeprorektor võib sellisel juhul teha üksnes eksmatrikuleerimise otsuse. Käesoleval juhul on vastustaja aga plagiaadi väidetava tuvastamise tagajärjel kaebaja õigusliku aluseta taas immatrikuleerinud, et teda seejärel uuesti teisel põhjusel eksmatrikuleerida.

9. Lisaks on kaebaja hinnangul otsused puudulikult põhjendatud. Ülikooli poolne õigusaktide, sealhulgas viitamisnõuete kohaldamine peab olema järjekindel, ette nähtav ja üliõpilasele üheselt mõistetav, eriti kui see võib kaasa tuua negatiivse tagajärje eksmatrikuleerimise näol. See tähendab ka, et kaebajale peab tema suhtes tehtud otsustest või erandina otsuses viidatud muust dokumendist, mis on kaebajale kätte toimetatud, selguma, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel otsused on tehtud. Kui tegemist on kaalutlusotsusega, peab otsus kajastama ka neid kaalutlusi. Käesoleval juhul langetati otsus tunnistada kaebaja doktoritöö plagiaadiks ning tühistada temale doktorikraadi andmise otsus vaid 14.03.2013 koosolekul toimunud arutelu ja sellel esitletud ühekülgsete, st vaid süüdistavate materjalide põhjal. Otsuste kiirustades vastuvõtmisega on rikutud kaebaja ärakuulamise nõuet. Kaebajale anti vaid osaliselt koosolekul käsitletud etteheidete osas eelnevalt võimalus oma seisukohtade esitamiseks; koosolekul aga asuti üllatuslikult käsitlema ka uusi plagiaadisüüdistusi, mis võeti hiljem kaebaja doktoritöö plagiaadiks tunnistamise otsuse aluseks. Samuti jäi kaebajale antud võimalus omapoolsete seisukohtade esitamiseks liiga lühiajaliseks, et kaebaja saaks koguda piisavalt tõendeid ning esitada põhjalikumaid selgitusi. Veelgi enam, kõigi plagiaadisüüdistuste osas ei antud kaebajale mingit võimalust esitada vastuväiteid. Nimelt on kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 otsuses esitatud põhjalikumad süüdistused viitamisreeglite väidetavate rikkumiste kohta, kui need, mis sisaldusid kaitsmiskomisjoni 13.02.2013 teatises ning mida tõstatati P. Pärnapuu ja prof Niinemetsa käsitletud arvamustes ja kaitsmiskomisjoni erakorralisel koosolekul 14.03.2013. Sisuliselt tegi kaitsmiskomisjon 14.03.2013 koosolekul kaebaja õigusi rikkuvad otsused umbmääraste, oletuslike ja emotsionaalsete süüdistuste põhjal ning alles tagantjärele pidi kaitsmiskomisjoni esimees koostama ja esitama otsuse põhjendused. Seega ei ole kaitsmiskomisjon 16.04.2013 otsuses esitatud küsimustes kaebajat ära kuulanud, vaid on otsuse teinud sisuliselt tagaselja. Samuti jäeti kaebaja esitatud selgitused ning kaebaja seisukohti toetavad materjalid otsuste tegemisel põhjendamatult arvesse võtmata.

4 10. Kuna kaitsmiskomisjon võttis niivõrd kaaluka otsuse vastu äärmiselt kiirustades ja ühekülgse info põhjal, on kaebaja seisukohal, et selliselt on otsuse vastuvõtmisel oluliselt rikutud kaalutlusõigust ja uurimispõhimõtet. Vastustaja on vaidlustatud otsustes jätnud kaalumata ja põhjendamata ka otsuse tagajärjed – kaebaja õiguste riive proportsionaalsuse ning kaasnevad võimalikud positiivsed ning negatiivsed küljed. Samuti ei ole vastustaja põhjendanud alternatiivsete, kaebaja õigusi vähem rikkuvate lahendusvariantide kasutamise võimatust, vaid on kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 otsuses paljasõnaliselt ja alusetult leidnud, et ei pea doktoritöö ümbervormistamist võimalikuks. Seega ei saanud vastustaja otsuste vastuvõtmisel olla põhjalikult läbi mõelnud ja veendunud, et doktoritöö plagiaadiks tunnistamine ning sellele järgnev on siiski vajalik ja ainuvõimalik lahendus ning et antud olukorras ei esine muid, kaebaja põhiõigusi vähem riivavaid võimalusi. Kaalutlusõiguse nõuete ning uurimispõhimõtte rikkumine on toonud kaasa sisuliselt põhjendamatu ja kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt piirava otsuse.

11. Vaidlustatud otsused on õigusvastased ka sel põhjusel, et otsuste vastuvõtmisel on oluliselt rikutud ka õiguspärase ootuse põhimõtet ning häid akadeemilisi tavasid. Asjaolu, mis otsuste vastuvõtmisel jäeti täiesti käsitlemata, kuigi kaebaja sellele tähelepanu juhtis, on hea akadeemiline tava, mille kohaselt isegi väga väikeste puudujääkide korral doktoritööd ei lasta kaitsmisele ning selle asemel antakse võimalus tööd täiustada. Praegusel juhul aga andsid kaebaja doktoritööle heakskiidu ja lubasid selle esitada kaitsmisele nii selle juhendaja, oponent kui ka 30 teadlase osavõtul toimunud eelkaitsmiskomisjon; koguni kaitsmiskomisjon ise oli töö juba tunnistanud nõudeid rahuldavaks. Kui doktoritöös oleks olnud niivõrd palju ja niivõrd tõsiseid rikkumisi nagu kaitsmiskomisjon ja arvamuse esitanud isikud kaebajale hiljem ette heitsid, siis ei oleks kuidagi saanud need varasemad instantsid jätta puudusi tähele panemata ega oleks tohtinud niisuguste puudustega tööd kaitsmisele lubada.

Viitamisega seotud küsimused tõusetusid juba enne doktoritöö kaitsmist. Nimelt juhtis retsensent prof Ahokas tähelepanu mh viitamisega seotud probleemidele doktoritöö varasemas, s.o retsenseerimiseks saadetud versioonis. Kaebaja küll muutis doktoritööd prof Ahokase ettepanekutest lähtuvalt, kuid jätkas siiski jutumärkideta ning tekstisisese viidatava lõigu järgselt autori nime sulgudes viitamise süsteemi kasutamist. Seega olid nii kaitsmiskomisjon kui ka juhendaja teadlikud kaebaja doktoritöös kasutatavast viitamissüsteemist ega pidanud vajalikuks seda enne doktoritöö kaitsmisele esitamist enam täiendavalt muuta. Vastupidi, juhendaja avaldas kaebajale pärast retsensendi arvamusega tutvumist koguni survet esitada doktoritöö siiski võimalikult kiiresti kaitsmisele töös sisuliselt suuri muudatusi tegemata.

Seega on kaebaja seisukohal, et isegi kui tema töös tõepoolest oli mingeid puudusi, siis on ilmselge, et kui selliste puudustega töö lubati kaitsmisele ja tunnistati nõudeid rahuldavaks, siis võib see tähendada ainult kas kõigi läbitud eelinstantside tegemata tööd või teadlikku kaebaja kasutatud viitamissüsteemi aktsepteerimist. Sellest tulenevalt ei saa juhendaja ja kaitsmiskomisjoni hilisemaid seisukohti mitteteadmisest või mitteaktsepteerimisest objektiivselt usaldusväärseks pidada, vaid võib eeldada, et nad isiklikest huvidest lähtuvalt soovivad nii palju kui võimalik säästa iseenda mainet. Kaebaja hinnangul on aga õiguspärase ootuse ja heade akadeemiliste tavadega vastuolus nii juhendaja kui ka kaitsmiskomisjoni enese igasuguse vastutuse eitamine ning kogu võimaliku vastutuse kaebaja kanda jätmine. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt oleks kaitsmiskomisjon kui mitte pidanud jääma enda kord antud ja põhjendatud seisukoha juurde, et doktoritöö on nõudeid rahuldav, siis vähemalt lubama töö ümber vormistada ja esitada see uuesti kaitsmisele.

5 Otsuse põhjendustes oleks vastustaja pidanud lisama ka otsustega kaasnevate võimalike positiivsete ja negatiivsete tagajärgede mõjuanalüüsi, mida aga ei tehtud. Kuna otsus doktoritöö nõuetele vastavaks või mittevastavaks tunnistamise kohta ja sellele tuginev doktorikraadi andmise või äravõtmise otsus on kaalutlusotsused, siis ei ole välistatud, et menetluse veatul läbiviimisel oleks otsus võinud olla teistsugune. Näiteks on mõeldav, et pärast täiendavate arvamuste ärakuulamist ning kõigi asjakohaste argumentide ja analüüside valguses oleks kaitsmiskomisjon pärast plagiaadikahtluste läbianalüüsimist jätkuvalt tunnistanud doktoritöö nõuetele vastavust või mittevastavuse korral andnud kaebajale võimaluse doktoritöö ümbervormistamiseks ja uuesti kaitsmiseks. 12. Vaidlustatud otsused on ka sisuliselt õigusvastased, sest kaebaja ei ole talle otsustes ette heidetud autoriõiguste rikkumisi ega nn akadeemilist petturlust toime pannud, vaid on järginud kõiki EMÜ-s kehtestatud viitamis- ja vormistamisnõudeid. Kaebaja on lähtunud kõigist EMÜ-s kehtestatud doktoritööde viitamise ja vormistamise nõuetest. Kaebaja doktoritöös on teiste autorite materjal (teosed) alati viidatud, v.a paari erandiga. Töö koostamisel on kaebaja lähtunud parimatest oskustest ja kasutanud ühtset stiili, ühelgi juhul ei ole autorile jäetud viitamata. Seega pole kaebaja jätnud töös kasutatud autoreid tunnustamata ega ole omistanud kellegi teise kirjaliku töö osasid enesele, mis kaebaja hinnangul ainsana saaks olla nn plagiaadi aluseks. EMÜ-s puuduvad selged reeglid, mida tuleb pidada „nõuetekohaseks akadeemiliseks viitamiseks“ ning seega millise „nõuetekohase akadeemilise viitamiseta“ doktoritööd tuleb pidada plagiaadiks. Selliseid reegleid ei ole võimalik leida praegugi kehtivast Eesti Põllumajandusülikooli nõukogu 17.03.2005 määrusest nr 7 „Doktorikooli statuut“, doktorikooli kodulehelt ega muudest kaebaja doktoritööle kohalduvatest EMÜ siseaktidest. Tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhend ei sisalda nõudeid doktoritööde vormistamise kohta, sest selle juhendi p 1 kohaselt on nõuded doktoritööle sätestatud akadeemiliste kraadide andmise korras. Viimane aga ei sisalda mingeid juhiseid viitamise kohta, vaid viitab p-s 31, et doktoritöödele esitatavad täpsemad sisulised nõuded kehtestatakse vastavas kaitsmiskomisjoni põhimääruses. Kuid ka kaitsmiskomisjoni põhimäärus ei sisalda nõudeid viitamise osas, vaid viitab edasi p-s 44, et doktoritöö vormistamise nõuded sätestab rektor oma käskkirjaga. Viidatud doktoritöö vormistamise nõuded ei sisalda nõudeid viitamise osas. EMÜ erinevatelt instituutide kodulehtedelt leiab erinevaid ja vasturääkivaid juhiseid viitamise kohta, mida mõnel juhul nimetatakse vaid soovituslikeks. Pealegi ei saa teiste instituutide juhised, mis pealegi enamasti on kehtestatud bakalaureuse- ja magistritööde koostamiseks, laieneda tehnikainstituudis kaitstavatele doktoritöödele, sest viimaste jaoks on spetsiaalselt kehtestatud ülalviidatud aktid. Samuti puuduvad ettekirjutused nt selle kohta, kuidas saab korrektselt viidata olukorras, kus sõna-sõnalisi tsitaate ei ole võimalik tagada, sest doktoritööle tehakse keeleline korrektuur läbi arvutiprogrammide ja keeletoimetajate vahenduse. Seega üheselt mõistetavate viitamisreeglite puudumise tõttu ei ole võimalik leida ka ühest käsitlust, millist eksimist viitamisreeglite vastu tuleb pidada plagiaadiks. Ka kaitsmiskomisjon ise on oma 16.04.2013 otsuses tunnistanud õigusaktidega määratletud plagiaadi mõiste puudumist Eestis ja rahvusvahelisel tasandil. Sellele vaatamata on kaitsmiskomisjon ise asunud määratlemata sisuga mõistet sisustama ja on enda omavolilist tõlgendust rakendades kaebaja doktoritöö plagiaadiks tunnistanud. Kaebaja on aga seisukohal, et juba ainuüksi seetõttu, et puudub materiaalõiguslik norm, milles oleks ammendavalt antud tunnused, mille ilmnemisel on õigustatud nii põhjapaneva otsuse tegemine nagu seda on doktoritöö plagiaadiks tunnistamine ning sellest tulenevalt doktorikraadi äravõtmine ja edaspidise doktoritöö kaitsmise keelamine EMÜ-s, on sellise otsuse tegemine õigusvastane. Seega ka ainuüksi seetõttu, et plagiaadi alusmõisted ei ole üheselt mõistetavalt

6 defineeritud, ei ole selle õigusselgusetu mõiste rakendamine õiguspärane, mistõttu sellele tuginevad otsused on õigusvastased. Kaebaja on alati kas viitamisega, tänusõnadega või muul viisil tunnistanud varasema teose kasutamist. Millegagi ei ole põhjendatud kaitsmiskomisjoni väide 16.04.2013 otsuses, et sellisest viitamisest ja tänusõnadega või muul viisil tunnustamisest ei piisa ning et see on vastuolus AutÕS § 12 lg 1 p-ga 1. Kaebaja on mh ka selgitanud 14.03.2013 kaitsmiskomisjoni erakorralisel koosolekul, et kaasautorid ei ole vaidlustanud, et kaebaja on esimene autor. Kaitsmiskomisjon ei ole esitanud ühegi vastupidist kinnitavat tõendit, millest nähtuks mõne kaasautori või nn vaheautori etteheited või rahulolematus kaebaja doktoritöö suhtes (v.a dr Križani 05.04.2013 e-kiri (t II kd lk 101), mille suhtes aga kaebaja on selgitanud, et ta kasutas heauskselt talle 2012. a saadetud materjale ega olnud teadlik dr Križani varasemast publikatsioonist). Nii tsiteerimine kui ka refereerimine peab olema kooskõlas AutÕS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuetega. Vaidlustatud otsustes ei ole sellele sättele tuginetud – seega on arusaamatu, kuidas ilma asjakohase õigusliku aluseta, s.t AutÕS § 19 lg 1 p-le 1 tuginemiseta ja viitamiseta, sai vastustaja kaebajale ette heita tsiteerimis- ega refereerimisnõuete rikkumist doktoritöös. Vastustaja kohustuseks oli välja tuua asjaolud (kaalutlused), millest saaks üheselt järeldada, et teiste autorite autoriõiguste kasutamine toimus seadusega lubatud vabakasutuse piire ületades, kuid vastustaja seda teinud ei ole. Ka sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et otsus on tehtud õigusliku aluseta. Kaebaja kasutas jutumärkideta viitamise tehnikat, mida pidas lubatavaks, kuna see ei olnud talle doktoritöö kaitsmisel kohalduvate EMÜ reeglite järgi keelatud ning oli lubatud mõne teise instituudi lõputööde koostamise juhiste järgi. Samal põhjusel lähtus kaebaja doktoritöö koostamisel algautorile ja originaalallikale viitamise põhimõttest, mistõttu ei pidanud vajalikuks viidata originaalautori seisukohti kajastanud järgneva autori kirjalikule tööle. Samas avaldas kaebaja kaitsmiskomisjonile valmisolekut vormistada töö ümber, juhul kui siiski leitakse, et talle doktoritöö kaitsmisel kohalduvatest õigusaktidest tuleneb, et vajalik on nt kasutada jutumärke ja viidata ka nn vaheautoritele. Samuti on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et doktoritöö põhialuseks olevatele artiklitele, mille kaasautoriks kaebaja ise on olnud, ei ole töös tekstisiseselt vaja täiendavalt viidata, vaid piisab nende artiklite loetelu esitamisest töö alguses, kus mh on nimeliselt välja toodud ka kõik kaasautorid, millega kaebaja on nende panust tunnustatud. Sellele lisaks on kaebaja kaitsmiskomisjonile juba kaitsmise eelselt esitanud tema poolt kaasautorina avaldatud doktoritöö aluseks olevate artiklite nimekirja ja selgituse enda tööpanuse kirjelduse nendes artiklites. Dr Križani jt koostöös avaldatud ühisartiklit „Optimal conditions for valuation of wood waste by briquetting“ koostades ja sinna omapoolset panust lisades oli kaebaja heauskselt veendunud, et dr Križan on artiklis avaldamiseks edastanud originaalse materjali ega olnud teadlik, et ta oli seda varem publitseerinud. Kaebaja heausksust ja teadmise võimatust on kinnitanud ka dr Križan ise 05.03.2013 kirjas (t I kd lk 39). Kaebajat puudutavate otsuste osas senise materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu tuleb kaebajat puudutavad otsused tühistada ning kaebaja talle esitatud plagiaadisüüdistusest vabastada. 13. Kaebaja koostatud ja kaitstud doktoritöö on põhjendamatult tunnistatud plagiaadiks, temalt on ära võetud doktorikraad ja sellest tulenevalt ka võimalus töötada doktorikraadi nõudval dotsendi ametikohal, samuti on tema mainet alusetult kahjustatud otsuste kohese ja ühekülgse levitamisega ajakirjanduses ja teadusmaailmas. Sellega on rikutud kaebaja õigust haridusele (PS § 37 lg 1 ls 1), õigust akadeemilisele vabadusele (PS § 38 lg 1), õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja

7 töökohta (PS § 29 lg 1) ning õigust aule ja heale nimele (PS § 17). Vastustaja on pöördumatult kahjustanud kaebaja au ja head nime, avaldades ennatlikult ühekülgset informatsiooni vaidlustatud otsustest kolleegidele ja ajakirjandusele, ootamata ära otsuste vaidlustamistähtaja möödumist. Veelgi enam, kaitsmiskomisjoni esimees levitas põhjendamatuid plagiaadisüüdistusi kaebaja välispartnerite seas juba enne otsuste tegemist. Kuigi doktorikraadi andmise ja äravõtmise otsused on kaalutlusotsused, on vastustaja otsuste tegemisel siiski kohustatud tagama puudutatud isiku menetluspõhiõigused ehk langetama vastavad otsused alles pärast kõikide asjaolude põhjalikku kaalumist ja arvesse võtmist. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole.

Vastustaja vastuväited

14. Kaebaja on faktoloogias esitanud kohtule vastustaja tegevuse kohta ebaõigeid andmeid ning subjektiivseid seisukohti, mille kohta ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendusmaterjali.

Nii analüüs kui hinnang on tehtud XXX 11.01.2013 kaitstud doktoritööle, mitte aga varasema, s.o retsenseerimiseks saadetud versioonile. Analüüsist on näha, et Priit Pärnapuu on märkinud otse analüüsitavasse doktoritöösse plagiaadikahtlustusega kohad. Võrreldes 11.01.2013 kaitstud XXX doktoritööd Priit Pärnapuu 25.02.2013 esitatud doktoritöö analüüsiga on ilmselge, et tegemist on sama tööga.

Komisjoni 16.04.2013 otsusega tunnistati XXX doktoritöö plagiaadiks ja tühistati doktorikraadi andmise otsus, mistõttu kaebajal ei olnud õigus dotsendi ametikohal edasi töötada. EMÜ tehnikainstituudi direktor tegi 16.04.2013 kaebajale ettepaneku lõpetada poolte kokkuleppel tööleping nr 6140 ning kaebaja oli selle ettepanekuga ka nõus. Vastustaja ei mõista, millele tuginedes kaebaja väidab, et ta oli sunnitud lõpetama töölepingu.

15. Kaebaja on tõlgendanud akadeemiliste kraadide andmise korra p 53 kaitsmiskomisjoni põhimääruse p 41 valesti, mille tulemusena on kaebaja asunud ekslikult seisukohale, et isikutel, keda ei ole nimetatud selles punktis, ei ole õigust esitada doktoritööle plagiaadikahtlustust.

Käesolevas kontekstis ei ole kindlasti võimalik käsitleda esitatud doktoritöö plagiaadikahtlustust kaitsmiskorra/kaitsmiseeskirja rikkumisena, seega on igal isikul, kes kahtlustab, et doktoritöös on plagiaadi ilminguid, õigus esitada doktoritöö kohta plagiaadikahtlustuse avaldus. Kaebaja on asunud ka valele järeldusele, et rektor oleks pidanud moodustama sõltumatu komisjoni plagiaadikahtlustuse kaebuse läbivaatamiseks (akadeemiliste kraadide andmise kord p 53 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse p 41 teine lause). EMÜ lähtus komisjoni pädevusest vastavalt kaitsmiskomisjoni põhimääruse p 42, mis sätestab, et kaitsmiskomisjon võib oma otsuse doktorikraadi andmise kohta tühistada, kui doktoritöös esitatud andmed osutuvad võltsituks või plagieerituks. See tähendab, et enne kui komisjon doktorikraadi tühistab, on vaja läbi viia menetlus, mille käigus selgub, kas doktoritöös esitatud andmed on võltsitud või plagieeritud. Seega tähendab doktorikraadi andmise otsuse tühistamine komisjonipoolset kaalutlusotsuse tegemist.

Kaalutlusotsuse tegemine eeldab doktoritöö sisu väga põhjalikku tundmist ja analüüsi. Selleks on kaasatud lisaks komisjoni põhiliikmetele veel kolm liiget, kellel on doktoritööga seotud valdkonnas doktorikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Selliselt moodustatud komisjon on pädev läbi viima plagiaadikahtlustuse menetlust. Seega on plagiaadikahtlustuse avalduse esitanud selleks õigustatud isik ning plagiaadikahtlustuse menetlust on läbi viinud selleks pädev komisjon.

8 16. Vastustaja palub jätta kohtul arvestamata kaebaja esitatud väite, et sama kaitsmiskomisjon ei saanud kaebaja hinnangul plagiaadikahtluse analüüsimisel enam olla objektiivne, kuna tegemist on kaebaja subjektiivse arvamusega kaitsmiskomisjoni mainest, mis ei tugine ühelegi faktile.

Vaatamata sellele juhib vastustaja kaebaja tähelepanu asjaolule, et plagiaadi puhul on tegemist pettusega, mis antud juhul seisneb doktorandi poolt kaitsmiskomisjoni tahtlikus eksitamises. Seega ei saa doktorandi vale käitumine olla märgiks kaitsmiskomisjoni eksimusest ega kahjustada kaitsmiskomisjoni mainet. Lisaks sellele ei ole kaitsmiskomisjoni maine arutelu käesoleva kaebuse esemeks.

17. Kaebaja on asunud ekslikult seisukohale, et vastustaja on ületanud õppeprorektorile ja rektorile antud volituste piire, kuna vastustaja on plagiaadi väidetava tuvastamise tagajärjel kaebaja õigusliku aluseta taas immatrikuleerinud, et teda seejärel uuesti teisel põhjusel eksmatrikuleerida.

Doktoritöö kaitsmiskomisjon võib kaitsmiskomisjoni otsuse doktorikraadi andmise kohta igal ajal tühistada, kui doktoritöös esitatud andmed osutuvad plagieerituks. Sellekohane otsus esitatakse õppeosakonnale (akadeemiliste kraadide andmise kord p 54). Kaitsmiskomisjon tuvastas 16.04.2013 otsusega, et XXX doktoritöö puhul on tegemist plagiaadiga ning sellest tulenevalt esitas 16.04.2013 sellekohase otsuse õppeosakonnale. Kuna doktoritöö osutus plagiaadiks, tuli EMÜ-l tühistada kaebaja eksmatrikuleerimise põhjus, vastasel korral oleks jäänud eksmatrikuleerimise põhjuseks õppekava täies mahus täitmine. Seega tühistas õppeprorektor 16.04.2013 korraldusega nr 6-1.OP/621 õppeprorektori 21.01.2013 välja antud korralduse nr 6-1.OP/99. Vastustaja juhib siinkohal kaebaja tähelepanu asjaolule, et õppeprorektori 21.01.2013 korralduse nr 6-1.OP/99 tühistamisega taastus üliõpilase staatus, mitte ei toimunud üliõpilase immatrikuleerimine ülikooli. Kuna kaebaja doktoritöö oli osutunud plagiaadiks ning seetõttu oli kaebaja eksmatrikuleerimise otsus tühistatud (õppeprorektori 16.04.2013 korraldus nr 6-1.OP/621), eksmatrikuleeriti kaebaja üliõpilasele sobimatu käitumise tõttu (ÕKE p 189.6 alapunkt 1) õppeprorektori 16.04.2013 korraldusega nr 6- 1.OP/622.

18. Otsuse tegemisel on komisjon lähtunud uurimispõhimõttest. Komisjon on omal algatusel kogunud tõendeid tuvastamaks, kas kaebaja doktoritöös esineb plagieerimist. Pärast seda, kui EMÜ õppeosakonda laekus 05.02.2013 teade XXX doktoritöö plagiaadikahtlustuse kohta, saatis komisjoni esimees 13.02.2013 kirja, milles palus, et nii XXX kui tema juhendaja Jüri Olt esitaksid kaitsmiskomisjonile 22.02.2013 seletuskirja plagiaadikahtlustuse kohta. EMÜ tellis doktoritöö plagiaadikahtlustuse tuvastamiseks ekspertiishinnangud. Ekspertiishinnangute tellimise eesmärk oli saada võimalikult professionaalne ja erapooletu hinnang, kas doktoritöö võib olla plagiaat või mitte. EMÜ tellis ekspertiishinnangu Priit Pärnapuult (18.02.2013), kes on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis õppejõud. Tema tööülesannete hulka kuulub alates 2010. a peale õpetamise ka kaitsmisele minevate tööde hindamine plagiaadi osas ning ta on hinnanud üle 1000 lõputöö. Teine ekspertiishinnang telliti Ülo Niinemetsalt (26.02.2013), kes on Eesti Maaülikooli taimefüsioloogia professor ja keskkonnamuutustele kohanemise tippkeskuse juht. 2012. a pälvis Ülo Niinemets esimese Eesti teadlasena prestiižse Euroopa Teadusnõukogu (ERC) kogenud teadlase grandi (Advanced Grant).

Ekspertiishinnangutest lähtuvalt otsis komisjon välja ja kontrollis kõiki kirjandusallikaid, mille teksti osade ja/või jooniste kopeerimises oma doktoritöösse XXX plagiaadikahtlustus esitati. Faktide täpsustamiseks võttis komisjon ühendust Slovakkia teadlase dr Peter Križaniga, kes esitas oma selgitused ja arvamuse kirjalikult.

9 Kaebaja on esitanud kaks seletuskirja ning talle anti 14.03.2013 toimunud komisjoni istungil võimalus esitada veel täiendavaid seisukohti. Seega on komisjon omal initsiatiivil kogunud teavet hoolikalt ja erapooletult. Komisjon selgitas välja kõik plagiaadikahtlustuse menetlusega seotud olulised asjaolud.

Komisjoni 16.04.2014 otsuses on välja toodud Priit Pärnapuu ja Ülo Niinemetsa arvamused, doktoritöö juhendaja prof Jüri Olti arvamus, dr Peter Križani arvamus, komisjoni 14.03.2013 erakorralisel koosolekul käsitletud küsimused, viitamisnõuete rikkumise liigid ja kaebaja seisukohad. Komisjon on oma otsuses analüüsinud kaebaja esitatud vastuväiteid, tuginedes ekspertiishinnangutele, dr P. Križani selgitustele, autoriõiguse seadusele, Eesti teadlaste eetikakoodeksile, EMÜ tehnikainstituudi nõukogus 19.02.2009 kinnitatud juhendile „Üliõpilastööde vormistamise juhend“ (tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhend), EMÜ õppekorralduseeskirjale ning kaitsmiskomisjoni põhimäärusele.

Seega on vastustaja otsuste vastuvõtmisel järginud HMS §-des 54–57 sätestatud menetluse ja vormistamise nõudeid.

19. Õppeosakonna juhataja edastas 8.02.2013 kaitsmiskomisjoni esimehele, XXX, Jüri Oltile, õppeprorektorile ja instituudi direktorile kaebaja doktoritöö kohta laekunud plagiaadikahtlustuse analüüsi. Teatele oli lisatud fail, mis sisaldas doktoritöö analüüsi plagiaadikahtlustuse osas. Õppeosakonna juhataja viitas oma kirjas ka asjaolule, et plagiaadikahtlustuse analüüs on teostatud varasemale, s.o retsenseerimiseks saadetud versioonile. Seega oli kaebaja juba 8.02.2013 teadlik, et tema poolt kaitstud doktoritöö võib osutuda plagiaadiks. Komisjoni esimees palus 13.02.2013 XXX ja tema juhendajale Jüri Oltile saadetud kirjas, et nad esitaksid kaitsmiskomisjonile 22.02.2013 seletuskirja.

XXX teavitas 13.02.2013 (t II kd lk 210) kaitsmiskomisjoni esimeest, et seoses haigestumisega ja kuni esmaspäevani haiguslehel olemisega soovib seletuskirja esitamise tähtaja edasi lükata. Sellele järgnes komisjoni esimehe ja kaebaja kirjavahetus, milles lepiti kokku, et kaebaja esitab seletuskirja siis, kui on tervenenud.

Komisjoni esimees edastas kaebajale 26.02.2013 Priit Pärnapuu doktoritöö plagiaadikahtlustuse analüüsi (t II kd lk 208). Kirjas teavitas komisjoni esimees kaebajat, et eksperdi märkustega saadetud analüüs on tehtud doktoritöö lõplikule versioonile. Komisjoni esimees teavitas 11.03.2013 kaebajat, et komisjoni istung toimub 14.03.2013 (t II kd lk 212). Kutsele oli lisatud veel kord Priit Pärnapuu doktoritöö analüüs ning nii prof Ülo Niinemetsa kui ka Priit Pärnapuu seisukohad doktoritöö plagiaadikahtlustuse osas.

Kaebajal oli piisavalt aega viia end kurssi plagiaadi süüdistuste osas ning vajadusel koguda tõendeid selleks, et esitada põhjalikumaid selgitusi. Kaebajale on tagatud oma seisukohtade esitamine kahel korral kirjalikult. Kuna kaebaja osales 14.03.2013 toimunud komisjoni istungil, oli talle tagatud ärakuulamisõigus ehk kaebajal oli võimalus ennast kaitsta. Komisjoni istungi käigus tõstatus küsimus, kas kaebaja on kasutanud oma doktoritöös dr Lomborgi doktoritööd sellele viitamata (seda doktoritööd ei ole märgitud kasutatud allikate loetelus ega üheski muus doktoritöö osas). Kaebaja väitis komisjoni istungil, et on teadlik sellest doktoritööst, kuid jättis vastamata küsimusele, kas ta on seda tööd kasutanud oma doktoritöös. Kaebajal võimaldati esitada komisjoni istungil oma seisukoht seoses Lomborgi doktoritöö kasutamise või kasutamata jätmisega oma doktoritöös, seega ei ole õige kaebaja väide, et kaebajat ei ole Lomborgi doktoritöö kasutamise osas ära kuulatud.

10 20. Õigeks ei saa pidada ka kaebaja väidet, et komisjon on 16.04.2013 otsuses esitanud kaebajale põhjalikumaid süüdistusi viitamisreeglite väidetavate rikkumiste kohta, kui need, mis sisaldusid kaitsmiskomisjoni 13.02.2013 teatises ning mida tõstatati P. Pärnapuu ja prof Niinemetsa käsitletud arvamustes ja kaitsmiskomisjoni erakorralisel koosolekul 14.03.2013, kuna kaebaja pole toonud ühtki põhjendust selle kohta, miks ta peab komisjoni otsuses toodud süüdistusi ulatuslikumaks sellest, mis talle varasemalt teatavaks tehti.

21. Tegemist on olukorraga, kus kaebaja esitas teadlikult kaitsmisele plagiaadi ilmingutega töö ning seega on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei saa tugineda usalduskaitsele, kuna pidi nõutava hoolsuse korral mõistma, et esitades kaitsmisele plagieeritud doktoritöö, toob see kaasa otsuste õigusvastasuse (RK 3-3-1-63-10). Lisaks sellele oleks kaebaja pidanud arvestama tänapäevaseid infotehnoloogilisi võimalusi, mille kaudu on võimalik tuvastada plagiaadi tunnustega tööd. Seega tuleb kohaldada HMS § 67 lg 4 p-s 5 sätestatud usalduse kaitse välistamise alust.

22. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja esitas teadlikult kaitsmisele plagiaadi ilmingutega doktoritöö, siis ei ole tal võimalik tugineda ka headele akadeemilistele tavadele. Lisaks sellele leiab vastustaja, et kaebaja esitatud väited selle kohta, mida teadis või pidi teadma nii komisjon kui ka juhendaja, ei oma antud asja lahendamisel mingit tähtsust. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et XXX rikkus oma doktoritöös olulisel määral Eesti teadlaste eetikakoodeksit, autorite isiklikke õigusi ning pani toime akadeemilise petturluse.

23. Kaebaja on süstemaatiliselt ja suureulatuslikult kopeerinud tekstilõike ja jooniseid, millel puudub viide reaalselt kasutatud allikale või mis ei ole korrektselt tähistatud. Kaebaja töös esineb plagiaati 45 leheküljel, mis moodustab töö sisulisest osast (leheküljed 12–86) 60%. Plagieeritud materjal hõlmab kohati terveid lehekülgi: lk 17, 29, 31, 32, 35, 38, 39, 43, 44, 45, 46, 47, 50, 51, 53, 61, 62, 63, 79. Teiste autorite autorsuse omastamist ja viitamisreeglite rikkumisi esineb doktoritöös kokku 92 tekstilõigu või joonise puhul. Kaebaja on 63 korral kopeerinud oma doktoritöösse teiste autorite teostest lõike ilma neile viitamata või teksti tsitaadina märgistamata, sh kolme isiku doktoritööst; 12 juhul on kaebaja jätnud oma kaasautorid tunnustamata, jättes mulje, nagu tema üksi oleks vastavad tulemid loonud; 6 joonise loomise on kaebaja omistanud endale (kaasautorina), kuigi ta nende loomisprotsessis ei osalenud; 11 lõigu puhul on jäetud lisamata jutumärgid (viide õige), mis jätab mulje, nagu kaebaja oleks vastava sõnastuse autor.

Eeltoodu ei ole kooskõlas tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendi punktis 2.4 ja 2.5 toodud juhistega, Eesti teadlaste eetikakoodeksi punktis 2.2 ettenähtud aususe põhimõttega ega AutÕS § 12 lg 1 p-ga 1 sätestatud õigusega autorsusele. Sellise teguviisi puhul on tegemist õppekorralduseeskirja punktis 224.4 määratletud akadeemilise petturluse vormiga.

24. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et EMÜ-s puuduvad selged reeglid selle kohta, mida pidada „nõuetekohaseks akadeemiliseks viitamiseks“. EMÜ-s on väga selgelt reguleeritud, et doktoritöö on üks üliõpilastööliikidest. EMÜ tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendi esimene peatükk on pealkirjaga „Üldnõuded üliõpilastöödele“. Selle esimene alapunkt 1.1 toob välja üliõpilastööde liigid. Eesti Maaülikoolis on tehnikainstituudi doktorandile tema väitekirja vormistamiseks selged juhised tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendis olemas ning see oli kaebajale vabalt kättesaadav. See, et doktoritööga seonduvaid erinevaid aspekte on reguleeritud ka teiste dokumentidega, ei tähenda, et vormistusjuhend ei kohalduks. Tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendi puhul on tegemist kehtiva akadeemilise tava kirja pandud vormiga ning arvestades teadustöö võimalusi ei saagi neis juhistes ette näha lahendusi kõikidele võimalikele olukordadele. Sel juhul tuleb lähtuda heast akadeemilisest tavast ja teadlase eetikast ning autorsuse tunnustamise kohustusest ning märkida kasutatud allika andmed nii, et on selgelt eristatud

11 nii kasutatud allika autori panus kui viitaja enda teadusloome panus. Kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et ta oli doktoritöö koostamise ajal tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendiga tuttav, kuid ei pidanud õigeks sellest lähtuda, kuna doktoritöö nõuete osas on vormistamisjuhendis viide teisele dokumendile, ning isegi kui kaebaja ei leidnud muudest Eesti Maaülikooli dokumentidest doktoritöö viitamisreegleid, otsustas ta pigem tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendit eirata ja mõelda välja oma petturlik viitamissüsteem, mis ilma teksti valmimise tegelikke tagamaid teadmata jätab mulje korrektselt vormistatud ja viidatud tööst, kuid n-ö korrektsed viited ei pärine XXX enda poolt läbitöötatud allikatest, vaid kellegi teise poolt valmiskirjutatud tekstist, mille XXX koos viidetega oma töösse kopeeris.

Lisaks oleks kaebaja pidanud jääma oma tegevuses igal juhul ausaks, ka ilma vormistusjuhendita.

25. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et komisjoni otsuses oleks antud plagiaadi mõistele omavoliline põhjendamatu tõlgendus. Kaitsmiskomisjon on oma 16.04.2013 otsuses toonud välja, et plagiaat autoriõiguse kontekstis on võõra teose autorsuse omastamine (AutÕS § 12 lg 1 p 1 ning KarS § 219 lg 1) ning akadeemilises kontekstis on plagiaat akadeemiline petturlus, mis seisneb „kellegi teise kirjaliku töö esitamises oma nime all või selle osade kasutamises nõuetekohase akadeemilise viitamiseta (plagiaat)“ (õppekorralduseeskiri p 224.4) (vt kaitsmiskomisjoni otsuse lk 3–4, lk 8 „Järeldused“ 1. lõik).

Viitamise eesmärk on selgelt eristada ühe autori panust teise omast. XXX on jätnud reaalselt kasutatud allikatele viitamata, mis tähendab, et nende autorite loometöö panus on jäetud tunnustamata ning kaitsmiskomisjonile ja üldsusele on loodud petlik ettekujutus XXX enda originaalsest panusest oma doktoritöösse. Kui viitamine, tänusõnad ega muud võimalikud autorsuse tunnustamise viisid ei näita selgelt, kellele mingi doktoritöö osa autorsus kuulub, ei ole see EMÜ-s piisav autorsuse tunnustamine.

Kui XXX oli kokkulepe dr P. Križaniga viimase poolt läbiviidud katsete tulemuste avaldamiseks konverentsiettekandena nii, et XXX on märgitud artikli esimeseks autoriks, siis doktoritöösse jooniste, tabelite ning teksti kopeerimine nii, et on vaid mainitud, et vastavad joonised on loodud koostöös P. Križaniga, XXX kokkulepet polnud. See on selgelt väljendatud P. Križani e-kirjas.

26. Kaebaja rõhutab oma heausksust talle 2012. aastal saadetud materjalide kasutamisel, sest ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et need materjalid olid varasemalt avaldatud. Vastustaja leiab, et ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega kopeerida teise autori loodud jooniseid oma doktoritöösse ning nimetada end nende autoriks, kui isik nende loomisprotsessis pole osalenud. See on vastuolus Eesti teadlaste eetikakoodeksi punktiga 3.6. N-ö kingitud autorsus (gift authorship) on akadeemilises maailmas taunitud. Doktoritöö peab demonstreerima doktorandi enda originaalset panust teadusloomesse. Doktoritöö on aluseks doktorikraadi andmisele. Kellegi teise teadustöö tulemite oma doktoritöösse kopeerimine enda omana (sh kaasautorina) ei ole aktsepteeritav, see on vastuolus teadlaste eetikanõuetega ning kvalifitseerub EMÜ ÕKE punkti 224.4 kohaselt akadeemilise petturlusena. Kirjeldatud tegu on ebaeetiline ja lubamatu, olenemata asjaolust, kas selliseks tegevuseks tegeliku autori luba oli või mitte.

27. Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga, et komisjon oleks pidanud tuginema AutÕS § 19 p-le 1 ning et seetõttu on komisjoni otsus tehtud õigusliku aluseta. AutÕS § 19 p-s 1 on ette nähtud tingimused, millal võib ilma autori loata ja talle tasu maksmata teost kasutada tsiteerimise ja refereerimise vormis. Siiski on selle sätte eesmärk autori varaliste õiguste (AutÕS §§ 13–15) piiramise reguleerimine, õigus autorsusele on aga autori isiklik õigus (AutÕS § 12) ja see peab olema igal juhul täiel määral järgitud. AutÕS § 19 p-ga 1 ei kitsendata autori isiklike õiguste teostamist,

12 vaid varaliste õiguste teostamist. Seega isiklike õiguste rikkumisel ei ole vajalik teose vaba kasutamise piiride ületamise kindlakstegemine. Autori isiklikud õigused on ette nähtud AutÕS §-is 12. Seetõttu saab õiguslikuks aluseks plagiaadi otsusele olla § 12 lg 1 p 1, mis näeb ette autorile tema vastava ainuõiguse „esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel (õigus autorsusele)“, mida kõik teised isikud on kohustatud järgima.

XXX doktoritöös on tõepoolest tegemist ka autori varaliste õiguste ulatusliku rikkumisega, kuid see küsimus ei jää praeguse vaidluse piiresse. Arvestades eeltoodut, on vastustaja seisukohal, et komisjon on tuginenud oma otsuses õigele õiguslikule alusele.

28. Komisjoni otsuses toodud rikkumiste kirjeldus on erinev XXX saadetud teatises toodust põhjusel, et see on otsuses detailsemalt lahti kirjutatud. Vastustaja jääb komisjoni otsuses toodud seisukohtade juurde ning ei nõustu kaebuses toodud väidetega viitamisnõuete järgimise osas. Doktoritöö plagieeritud osades on tõesti olemas viited, kuid mitte tegelikult kasutatud allikatele. XXX on kopeerinud teiste autorite (ka oma kaasautorsusega) tekste koos neis juba olemasolevate viidetega ning on jätnud viitamata neile allikatele, kust koopia pärit on. Vastustaja detailne seiskoht XXX rikkumiste kohta on toodud komisjoni otsuses (leheküljed 5–9).

Vastustaja jääb komisjoni otsuses toodud seisukoha juurde ning peab vääraks ja põhjendamatuks kaebuse punktis 2.2.10 toodud seisukohta jutumärkideta viitamise tehnika ning kaudse viitamise osas.

Jutumärkide kasutamine tsiteerimisel on kohustuslik vastavalt doktoritööle jt üliõpilastöödele kohaldatavale tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendile (vormistamisjuhendi punkt 2.5). XXX pole oma töös tsitaate ka mingil muul moel eristanud. Kaudse viitamise osas jääb vastustaja samuti komisjoni otsuses toodud seisukoha juurde. Vastustaja kordab veel, et doktoritööle kohaldub tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhend. Teiste erialade vormistamisjuhendid ei puutu käesolevasse asjasse.

29. Kaebaja avaldas komisjoni koosolekul tõesti soovi töö uuesti vormistada. Samas juhiti kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et doktoritöös on viitamata ja jutumärkidesse panemata teistest allikatest kopeeritud osade arv niivõrd suur, et XXX oma originaalse panuse liig väike osa muudaks töö doktoritöö sisunõuetele vastavuse kaheldavaks.

30. Kaebaja seisukoht, et XXX doktoritöö nõuetekohasuse hindamisel ei saa kohaldada Eesti teadlaste eetikakoodeksit, ei ole korrektne. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 2 punkti 7 kohaselt on teadustegevus "isiku loomevabadusel põhinev tegevus, mille eesmärk on teaduslike uuringute abil uute teadmiste saamine inimese, looduse ja ühiskonna ning nende vastastikuse toime kohta". Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–2013 "Teadmistepõhine Eesti" kohaselt on “teadlased ja insenerid – kõik teaduskraadiga või ülikoolidiplomiga isikud, kes tegelevad professionaalidena alus- ja rakendusuuringutega või teevad katse- ja arendustöid” (Riigikogu otsus 07.02.2007, lk 38).

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse § 8 lg-dest 1, 11 ja 2 nähtub, et teadus- ja arendusasutuste teadustöötajate ametikohad on ka nooremteadur ja teadur. EMÜ põhikirja p 88 kohaselt on teadur teadustöötaja, kes osaleb teadusteema või uurimisprojekti täitmises. XXX oli doktoriõppes alates 2008. a ja töötas aastast 2009 kuni 2013 alguseni EMÜ-s teadurina ning seejuures oli perioodil 2010–2013 kolme uurimisprojekti põhitäitjaks.

13 Doktoritöö on EMÜ akadeemiliste kraadide andmise ning rakenduskõrgharidusõppe lõputöö kaitsmise tingimuste ja korra punkti 26 kohaselt „iseseisev uurimus või arenduslik töö, milles on esitatud konkreetse teadus- või eluvaldkonna olulise probleemi originaalne lahendus“. Seega tegeles XXX oma doktoriõppeajal teadustööga, kusjuures enamiku oma doktoriõppeajast töötas XXX teadustöötajana.

Tulenevalt eeltoodust leiab vastustaja, et XXX doktoritöö nõuetele vastavuse hindamisel tuleb kohaldada Eesti teadlaste eetikakoodeksit.

31. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et menetlus- ja vorminõuete rikkumine on negatiivselt mõjutanud asja sisulist otsustamist HMS § 58 mõttes, sest on toonud kaasa otsuse sisulise põhjendamatuse. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et vastustaja ei ole küsinud üliõpilasesinduse seisukohta plagiaadikahtlustuse menetluse käigus. Samas leiab vastustaja, et seisukoha küsimine ei oleks saanud mõjutada komisjoni 16.04.2013 otsust, kuna vastustaja on piisava põhjalikkusega uurinud ja kaalunud kaebaja doktoritöös esinenud plagieerimisega seotud kohti, kaebajale on tagatud kolmel korral mõistliku aja jooksul (8.02.2013–14.03.2013) ärakuulamisvõimalus. Lisaks sellele on kaebaja doktoritöö puhul tegemist ulatusliku plagiaadiga, mida ülikoolil ei ole võimalik aktsepteerida. Seega ei ole vastustaja otsuste andmisel rikkunud menetlus- ja vorminõudeid, mis oleksid võinud mõjutada vastustaja seisukohti otsuse andmisel.

32. Tuginedes eespool toodule, ei ole vastustaja menetluse käigus ühtegi kaebaja poolt viidatud põhiõiguse sätet rikkunud.

Kohtu põhjendused ja otsus

33. Kaebaja on käesolevas haldusasjas vaidlustanud vastustaja otsustused kaitsmaks õigust haridusele (PS § 37 lg 1 ls 1), akadeemilisele vabadusele (PS § 38 lg 1), vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1) ning au ja hea nime (PS § 17) kaitseks.

Seega on tegemist põhiõiguste kaitse kaasusega, kuid Eesti Maaülikooli kui käesoleva kohtuasja vastustaja puhul on problemaatiline avaliku võimu organisatsioonina avaliku võimu teostamine ja sellise võimu teostamisel haldusakti tunnustele vastavate otsuste tegemine, mis alluvad klassikaliselt halduskohtute kontrollile (vt nt Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2013 otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-68-12). Samas on juba Riigikohtu varastest lahenditest saati kohtupraktikas käsitletud ülikoolide rektorite käskkirju üliõpilaste immatrikuleerimiseks ja eksmatrikuleerimiseks halduskohtus vaidlustatavate haldusaktidena (vt RKHKm nr III-3/1-10/94).

34. Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2013 kohtuotsuse kohtuasjas nr 3-3-1-68-12 punktides 15 ja 16 on kokku võetud halduskolleegiumi varasem kohtupraktika hariduse omandamise õiguse valdkonnas ja sedastatud, et halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise, mis omakorda piirab isiku valikuvõimalusi haridustee jätkamisel või soovitud erialal tööle asumisel.

35. Käesolevas haldusasjas on kaebaja nõudeks vastustaja otsustuste ( t I kd lk 85-88, 44-48, II kd lk 32, 97) tühistamine, mis on antud seoses kaebaja poolt kõrgharidustaseme õppes koostatud ja kaitstud doktoritöö plagiaadiks tunnistamisega, mille tagajärjel kaebaja eksmatrikuleeriti ehk ei saanud lõpetada positiivselt alustatud haridusteed ja ei saanud lõppkokkuvõttes jätkata soovitud erialal dotsendina töötamist (t I kd lk 42, II kd lk 120).

14 Seetõttu on vaidlustatud otsuste puhul tegemist halduskohtus vaidlustatavate kaebaja õigusi riivavate haridusalaste haldusaktidega, sest otsustest tulenevad kaebajale RKHKo nr 3-3-1-68-12 p-s 16 nimetatud subjektiivseid õigusi riivavad tagajärjed, mille esinemisel muutuvad aga õppeasutuse otsustused halduskohtus individuaalkaebuse korras vaidlustatavateks ja kontrollitavateks.

36. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud asjas kogutud tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub alus nende tühistamiseks (HKMS §-de 5 lg 1 p 1 ja 158 lg 1).

I

37. Halduskohus käsitleb esmalt kaebaja tõstatatud vaidlustatud otsuste formaalset õigusvastasust.

38. Vastuseks kaebaja väidetele seonduvalt menetlus- ja vorminõuete rikkumisega, mis kaebaja hinnangul on toonud kaasa otsuse sisulise põhjendamatuse, märgib kohus järgmist.

39. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 05.02.2013 esitas ülikoolile kaebaja doktoritöö suhtes plagiaadikahtluse Priit Pärnapuu. P. Pärnapuu ei ole akadeemiliste kraadide andmise korra punktis 53 (t I kd lk 30 pöördel) ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktis 41 (t I kd lk 34) nimetatud isikuks, kes võivad esitada kirjalikke kaebusi kaitsmiskorra ja kaitsmiseeskirja rikkumise kohta. Nimetatu ei muuda aga vastustaja poolt läbi viidud menetlust kaebaja õigusi rikkuvaks.

40. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on ekslikult käsitlenud kaebaja doktoritöö suhtes esitatud plagiaadikahtlust ja selle alusel vastava menetluse läbi viimist kaitsmiskorra ja /või -eeskirja rikkumisena.

Kaebajale on esitatud Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 otsuse (t I kd lk 44 - 48) ja komisjoni 14.03.2013 protokollilise otsuse (t I kd lk 85 - 88) kohaselt õiguslik etteheide otsustes nimetatud õiguslikel alustel plagiaadis doktoritöös. Kaebaja käsitletav väide seondub seega menetluse algatamise ajendi ja seeläbi ka menetluse tulemuste vaidlustamisega vastustaja pädevusest lähtuvalt. Ei vaja ilmselt eraldi rõhutamist, et nii haldusaktide kui õigustloovate aktide õiguspärasuse esmaseks tingimuseks on organisatsiooni tegutsemine temale objektiivse õigusega antud pädevuse piires (vt nt Riigikohtu asjakohane praktika alates RKHKm nr III-3/1-17/94, RKHKo nr 3-3-1-41-00, RKHKo nr 3-3-1-71-05 p 15). Kaitsmiskomisjonile tulenes delegatsiooninorm nimetatud otsuse tegemiseks 05.02.2013 laekunud avalduse alusel akadeemiliste kraadide andmise korra punktist 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktist 42 sõltumata sellest, kellelt laekus informatsioon menetluse algatamise ajendi kohta.

41. Kaitsmiskomisjon ei ole nimetatud otsuste tegemisel ületanud oma pädevust ka sisuliselt. HMS § 54, mis reguleerib haldusaktide õiguspärasust, seob akti õiguspärasuse muuhulgas haldusorgani pädevusega. Kuna kaitsmiskomisjonil on akadeemiliste kraadide andmise korra punktist 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktist 42 tulenevalt pädevus doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks, siis pole kaitsmiskomisjon käesoleval juhul tegutsenud vastava delegatsiooninormita, mistõttu puudub vastuolu ka HMS § 54 sätestatuga.

42. Asjakohasest objektiivsest õigusest ei tulene rektorile samal õiguslikul alusel imperatiivset kohustust plagiaadikahtluse ilmnemise korral sõltumatu komisjoni moodustamiseks. Plagiaadikahtluse kaitsmiskomisjonile menetleda andmine ei ole vastuolus ka haldusmenetluse aluspõhimõtetega (vrdl nt HMS § 73 lg 2), mis ei välista kaitsmiskomisjoni kui lähteorgani enesekontrolli põhimõttest tulenevalt pädevust avalduse sisuliseks menetlemiseks.

15

43. Kohus ei toeta kaebaja väiteid ka seonduvalt õppeprorektori poolt pädevuse ületamisega korralduse nr 6-1.OP/621 (t II kd lk 32) andmisel, millega tühistati Eesti Maaülikooli õppeprorektori 21.01.2013 korraldus nr 6-1.OP/99 XXX eksmatrikuleerimiseks seoses õppekava täitmisega.

Vaidlustatud korralduse kohaselt on õppeprorektori vastav pädevus sätestatud Eesti Maaülikooli põhikirja punktis 58.3 (t II kd lk 36), mis annab õppeprorektorile nö üldpädevuse oma vastutusala piires korralduste andmiseks. Vaidlustatav korraldus ei välju õppeprorektori vastutusalast. Õppeprorektori vaidlustatud korraldus on kaebajat puudutava soodustava korralduse tühistamise osas kooskõlas ka HMS § 66 lg 2 p-s 1 sätestatuga. Nimetatud sätte kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega. Kuna ülikoolisisene objektiivne õigus ei keela varasema korralduse tühistamist, siis on õppeprorektori korraldus õiguspärane ehk seaduslik (vrdl RKHKo nr 3-3-1-43-12 p 19). Õppeprorektori korralduse, kui andmise ajal õiguspärase akti, hilisem muutmine oli käesoleval juhul tingitud vajadusest kohandada korraldus hiljem aset leidnud olukorra muutumisele. Kuna korralduse andmine ehk olustiku muutumine on kaitsmiskomisjoni otsustest tulenevalt tingitud kaebaja enda õigusvastasest tegevusest ja kuna akadeemiliste kraadide andmise korra punktist 54 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktist 42 tulenevalt on ülikoolil pädevus doktorikraadi andmise otsuse tühistamiseks, siis tuleneb nendest normidest ka õppeprorektorile pädevus oma varasema korralduse kehtetuks tunnistamiseks.

Kohus nõustub vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlusega ning jagab seisukohta, et korraldust nr 6-1.OP/622 kaebaja eksmatrikuleerimiseks üliõpilasele sobimatu käitumise tõttu (t II kd lk 38) ei oleks õiguspäraselt saanud anda, kui eelnevalt oleks tühistamata korraldus nr 6-1.OP/622 kaebaja eksmatrikuleerimiseks seoses õppekava täitmisega (t II kd lk 32). Vastuseks kaebaja väidetele selgitab kohus, et analoogselt toimitakse nt töö- ja teenistusõiguses asjaolude muutumisel töö- ja teenistussuhte lõpetamise ümbervormistamisel, kui selguvad asjast tähtsust omavad uued asjaolud. Kaebaja ei saa aga seetõttu tugineda usaldusele õppekava läbimise tõttu eksmatrikuleerimise korralduse kehtimajäämise suhtes õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tema enda tahtliku tegevuse tõttu, mida õiguskindluse maksiim ei hõlma.

44. Kohus on seisukohal, et ükski kaebaja poolt viidatud asjaolu ei viita sellele, et enne õppeprorektori korraldust kaebaja eksmatrikuleerimise kohta (t II kd lk 38) üliõpilasesinduse arvamuse välja selgitamata jätmisega (ÕKE p 189.6.) on rikutud kaebaja õigusi. Arvestades asjas tuvastatut, st et plagiaadikahtlus esitati kaebaja suhtes pärast esmast eksmatrikuleerimist ja õppeprorektori vaidlustatud otsus tehti pärast kaebaja üliõpilase staatuse taastamist (t II kd lk 32) , on vastustaja poolt ÕKE p-s 189.6 sätestatud üliõpilasesinduse arvamuse välja selgitamata jätmine käsitatav menetlusnõuete formaalse riivena, mis ei mõjutanud ega võinud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Kohus nõustus oma seisukoha kujundamisel seoses üliõpilaseesinduse arvamusega ka vastustaja käsitlusega, et kaebajat ei immatrikuleeritud uuesti ülikooli doktoriõppesse, vaid taastati pelgalt üliõpilase staatus, mis oli vajalik kaebaja suhtes olustiku muutumisel õige eksmatrikuleerimise aluse fikseerimiseks õppeprorektori korralduses nr 6-1.OP/622 (t II kd lk 38). Kaebaja käsitlemise uuesti immatrikuleeritud üliõpilasena välistab kõige ilmekamalt selle korralduse andmise aja seisuga tema faktiline töötamine ülikoolis 16.04.2013 seisuga (t II kd lk 120) dotsendi ametikohal.

45. Kuna käesoleva kohtulahendi punktides 39 - 44 toodud asjaoludel ei ole kaebaja õigusi rikkuvad kaebaja poolt kaitstud doktoritöö plagiaadiks tunnistamise ja seoses sellega kaebaja ülikoolist eksmatrikuleerimise kohta tehtud otsused, siis ei ole seda ka Eesti Maaülikooli rektori 16.04.2013 korraldus kaebajale antud diplomi tühistamise kohta (t II kd lk 97). Eesti Maaülikooli põhikirja punkt

16 40.12 (t II kd lk 35) annab rektorile üldpädevuse ülikooli-sisese töö korraldamiseks korralduste ja käskkirjade andmiseks, mille tõttu ei ole ka rektor korraldust andes eiranud otsuste menetlemise ja vormistamise reegleid.

46. Vastuseks kaebaja väidetele seonduvalt otsuste puuduliku põhjendamisega selgitab kohus, et vaidlust ei saa olla selles, et otsustamisel ei võida piirduda vaid andmetega, mis on ajendiks vastava menetluse algatamiseks. Vastustaja ei ole selle nõude vastu formaalselt ega ka sisuliselt eksinud. Kaebaja poolt tehtav etteheide vastustajale nõuetekohaste akadeemilise viitamise reeglite puudumise kohta ülikoolis on alusetu ja meelevaldne. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ka kaebaja poolt ennast õigustada püüdev. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et doktoriõppe üliõpilane peab tundma ülikoolis kehtivaid viitamisreegleid. Vastasel korral ei saaks ta olla jõudnud selle taseme õppesse. Vastustaja on asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud sidunud õigusliku alusega, mis on taganud otsuste põhjenduse ja põhjendatuse, samuti nimetatud asjaolude kontrolli võimaluse nii menetlusosalise kui ka kohtu jaoks (HMS § 56 lg 2).

47. Kohus ei tähelda menetlusosalise ärakuulamise nõude eiramist vastustaja poolt. Plagiaadikahtlusest teavitati vastustajat 05.02.2013. Vastustaja teavitas kaebajat ja tema juhendajat plagiaadikahtlusest 13.02.2013 (t I kd lk 53). Kaebajat kohustati 22.02.2013 esitama seisukoha peamiselt õige viitega lõikude tsiteerimata jätmise, teiste autorite tööde osade oma doktoritöös kasutamise ja teiste autorite koopiaartikli ilmutamise ja selle originaaltulemuste oma töös kasutamise kohta. Kaebaja on oma kirjalikud seisukohad dateerinud 06.03.2013 (t I kd lk 55). Samuti on kaebaja poolt kohtule tõendina esitatud tema poolt kaitsmiskomisjoni koosolekul esitatud seisukohtade kirjalik variant (t I kd lk 60-62). Seega on kaebajale tagatud ärakuulamisõigus kirjalikus vormis. Komisjoni koosolek toimus 14.03.2013. Komisjoni 16.04.2013 otsus sisaldab kaebaja poolt komisjoni koosolekul avaldatut (t I kd lk 44 pöördel). Komisjoni 14.03.2013 protokolliline otsus koos lisadega (t I kd lk 85 - 90) sisaldab koosoleku käigus kaebaja poolt avaldatud asjaolusid. Kohus on seisukohal, et seega on tõendatud kaebajale ärakuulamisõiguse tagamine ka suulises vormis. Kohus ei tähelda, et komisjoni koosolekul protokollitu kohaselt oleks 16.04.2013 otsuses käsitletud selliseid lõpptulemuse suhtes määravaid asjaolusid, mille suhtes ei oleks kaebajale koosolekul ärakuulamisõigust tagatud, mistõttu ei ole kaebaja vastupidised väited, sh seonduvalt tagaseljaotsuse tegemisega, tõendatud.

Menetlus on läbi viidud tavapärase tähtaja jooksul, arvates kaebaja teavitamisest plagiaadikahtlusest. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud komisjonilt koosoleku edasilükkamist menetlusosalisena ärakuulamisõiguse tagamise motiivil. Komisjoni motiveeritud otsus ja õppeprorektori ja rektori otsused tehti aga omakorda veel kuu aega hiljem, millise aja jooksul ei ole kaebaja ei vastustajale ega asja sisulise läbivaatamise ajal ka kohtule esitanud mingeid uusi tõendeid, mis viitaksid kaebaja menetlusõiguste rikkumisele tõendite arvestamata jätmise motiivil. Asjaolu, et komisjoni motiveeritud otsus, õppeprorektori ja rektori korraldused on tehtud samal päeval, ei viita aga menetluse lubamatule forsseerimisele, vaid ülikooli tavapärase rutiini järgimisele, nagu see toimus ka 11.01.2013 doktoritööde kaitsmiskomisjoni koosolekul otsustatule järgnevalt.

48. Kaebuses väidab kaebaja, et vaidlustatud otsuste puhul on tegemist diskretsiooniveaga kaalutlusotsustega ( t I kd lk 4 pöördel – 6). Kohtuistungil asus kaebaja pool seisukohale, et plagiaadi tuvastamine ei ole diskretsiooniotsus (t IV kd lk 15), kuid kaalumisele kuulub ÕKE p 225 kohaselt selle tagajärg kas noomituse või eksmatrikuleerimise näol.

49. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja pidi kaaluma noomitusega piirdumise ja töö ümbervormistamise võimaldamise võimalust.

17 50. Töö ümbervormistamise ja noomituse tegemise võimalus on kohtu arvates välistatud komisjoni otsuses toodud põhjusel (t I kd lk 48). Õppeprorektor sai temale esitatud materjalide alusel aga otsustada ainult eksmatrikuleerimise põhjendatuse üle. ÕKE p 225.1 kohaselt ei ole akadeemilise petturluse korral üliõpilasele noomituse tegemine õppeprorektori pädevuses. Seetõttu ei pidanud õppeprorektor eksmatrikuleerimise otsustamisel kaaluma noomituse tegemise võimalust.

51. Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjon otsustas 11.01.2013 koosolekul tunnistada kaebaja doktoritöö nõudeid rahuldavaks (approbatur) ning anda kaebajale filosoofiadoktori kraad bioenergeetika alal (t I kd lk 41).

Kaitsmiskomisjoni põhimääruse punkti 35 kohaselt pidi kaitsmiskomisjon selle otsuse tegemisel esiteks muuhulgas lähtuma väitekirja teaduslikust nõuetekohasusest, arvestades ka vormilist külge ning teiseks tunnistama doktoritöö kas nõudeid rahuldavaks (approbatur) või nõudeid mitterahuldavaks (non approbatur). Seega oli kaitsmiskomisjon ka vaidlustatud otsuste tegemisel valiku ees, kas doktoritöö nõudeid rahuldavaks tunnistamise otsus tuleb seoses plagiaadiga tühistada või mitte. Kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktide 35 ja 42 koostoimest ei olnud vastustajal võimalik kaaluda selle otsuse tegemisel kolmandate, kaebajat vähem koormavate otsustuste, nagu noomitus ja/või töö ümbervormistamise võimaldamine vahel.

52. Eeltoodud asjaoludel ei ole vaidlustatud otsuste puhul tegemist formaalselt õigusvastaste otsustega.

II

53. Järgnevalt käsitleb halduskohus kaebaja väiteid vaidlustatud otsuste materiaalsest õigusvastasusest.

54. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et jagab käesoleva vaidluse lahendamisel kohtupraktikas väljendatud seisukohta (RKHKm nr 3-3-1-97-08 p-d 11, 14 ja RKHKo nr 3-3-1-68-12 p-d 24, 28), et pedagoogiliste hinnanguliste otsuste sisuline kontroll on halduskohtu poolt võimalik ainult piiratud ulatuses. Kohtupraktika seisukohtade kohaselt tuleb ülikoolide hindamisotsustuse puhul lisaks sellele arvestada ka ülikoolide institutsionaalse autonoomiaga, sh teadus- ja õppetegevuse vabadusega.

55. Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni erakorralise koosoleku 14.03.2013 protokollilise otsuse (t I kd lk 85 - 88) kohaselt on komisjon otsuse tegemisel tuginenud ÕKE punktile 224.4 ja kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktile 42.

56. ÕKE p 224.4 (t I kd lk 25) kohaselt on akadeemiline petturlus kellegi teise kirjaliku töö esitamine oma nime all või selle osade kasutamine nõuetekohase akadeemilise viitamiseta (plagiaat). Kaitsmiskomisjoni põhimääruse p 42 esimese lause (t I kd lk 34 pöördel) kohaselt võib kaitsmiskomisjon oma otsuse doktorikraadi andmise kohta tühistada, kui doktoritöös esitatud andmed osutuvad võltsituks või plagieerituks.

57. Tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni erakorralise koosoleku 14.03.2013 protokollilise otsuse resolutsiooni p 2 (t I kd lk 88 pöördel) kohaselt volitas komisjon komisjoni esimeest täiendavalt komisjoni motiveeritud otsuse vormistamiseks.

18 58. Eesti Maaülikooli tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 otsuse (t I kd lk 44 - 48) kohaselt on komisjon lisaks 14.03.2013 protokollilises otsuses viidatud õigusaktidele, AutÕS § 12 lg 1 p-le 1 ja Eesti teadlaste eetikakoodeksi punktile 2.2 tuginedes täiendavalt motiveerinud, milliste faktiliste ja õiguslike asjaoludele tuginedes on kaebaja doktoritöö plagiaadiks tunnistatud ja tühistatud komisjoni 11.01.2013 otsus kaebajale filosoofiadoktori kraadi bioenergeetika erialal andmise kohta.

59. Tehnikateaduse alaste doktoritööde kaitsmiskomisjon on vaidlusaluses hindamisotsuses plagiaadina käsitlenud seega akadeemilist petturlust, mis seisneb kellegi teise kirjaliku töö esitamises oma nime all või selle osade kasutamises nõuetekohase akadeemilise viitamiseta (ÕKE p 224.4.

Seega oli maaülikoolis vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal plagiaadi mõiste ülikooli siseselt reguleeritud, mille tõttu kaebaja väide kohtuistungil, et vastav regulatsioon kehtib alles alates 01.09.2013 (t IV kd lk 11 pöördel), on alusetu. Kohus ei tähelda alates 01.09.2013 kehtivas regulatsioonis { http://www.emu.ee/oppijale/oppekorraldus/oppekorralduseeskiri-kehtib-alates- 01092013/#VIII.4, 28.11.2013} ka märkimisväärseid kvalitatiivseid erinevusi võrreldes vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud regulatsiooniga.

Seetõttu taandub poolte vahelise vaidluse lahendamine käesolevas asjas ülikooli siseaktidest tulenevalt faktiliste asjaolude osas hinnangule, kas kaebaja kasutas oma doktoritöös teiste isikute kirjalike tööde osasid nõuetekohase akadeemilise viitamiseta ehk ÕKE p 224.4 kohaselt plagiaadina, st kas ta pani toime akadeemilise petturluse.

60. Kaitsmiskomisjoni 16.04.2013 motiveeritud otsuses (t I kd lk 45) on vastustaja plagiaadi mõiste sisustamisel eristanud plagiaati autoriõiguste rikkumisena autoriõiguse seaduse mõttes ja teaduseetika rikkumisena teadlase vastutuse aspektist. AutÕS § 12 lg 1 p 1 kohaselt kuulub teose autorile õigus teose autorsusele. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogus 18.12.2002 kinnitatud Eesti teadlaste eetikakoodeksi p 2.2 (t I kd lk 91 pöördel) kohaselt peab teadlane teadusliku uurimistöö igal etapil jääma ausaks, kusjuures on toodud ka näidisloetelu tegevustest, millest teadlane peab hoiduma, sealhulgas plagieerimisest.

61. Seega on vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktides toodud faktilised asjaolud seonduvalt kaebaja doktoritöö plagiaadiks tunnistamisega kooskõlas ülikooli siseste plagiaadi mõistet avavate aktide ja ülikoolisisene regulatsioon aga kooskõlas vaidlustatud otsuste andmise ajal kehtiva objektiivse õiguse normidega ja teadustöö eetika maksiimidega.

62. Kohus nõustub vastustajaga, et käesolevas kaasuses on määravateks vaidlustatud haldusaktidega kaitstavad plagieeritud autorite isiklikud õigused (AutÕS § 12), mitte aga varalised õigused (AutÕS § 13), mille tõttu ei pidanud vastustaja käesoleval juhul tuvastama asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude vastavust teose vaba kasutamist reguleerivatele sätetele, nt AutÕS § 19 lg 1, mida rõhutab kaebaja. Liiatigi on vastustaja aga sellele normile otsustuses kaebaja tegevusele hinnangu andmisel seonduvalt akadeemilise viitamise nõuete järgimisega ka viidanud. Kohus nõustub vastustajaga, et käesolev vaidlus tuleneb ÕKE p 224.4 rikkumisest kaebaja poolt ning vastustaja on selle normi koosseisu täidetuse tuvastanud. Autoriõiguse seaduse sätted on küll vaidlusega seonduvateks, kuid pole antud kontekstis asjakohasteks.

63. Seega on vaidlustatud hindamisotsuses plagiaadi mõiste avatud. Blanketselt on määratletud nõuetekohane akadeemiline viitamine, mis tähendab, et selle sisustamiseks tuleb pöörduda ülikoolisiseste aktide poole.

19 64. Kohus, arvestades ülikoolide autonoomiaga, sh teadus- ja õppetegevuse vabadusega, nõustub vastustajaga, et akadeemilise viitamise puhul tuleb arvestada väljakujunenud ja üldiselt aktsepteeritavate akadeemiliste tavadega, samuti teadlase eetika ning autorsuse tunnustamise kohustusega, mis lõppkokkuvõttes peab üheselt välistama autorsuse rikkumise üliõpilastöös. Doktoriväitekirjas, millele on eelnenud lõputööna bakalaureusetöö ja magistritöö koostamine ja kaitsmine, seda eriti.

65. Ühelt poolt ei nõustu kohus kaebajaga, et kõrghariduse kõrgeima astme üliõpilase puhul, kes samal ajal töötab pealegi ülikoolis teadurina, ei ole tegemist teadlasega, kellele laienevad teadlaste eetikakoodeksis sätestatud põhimõtted. Teisalt ei nõustu kohus kaebajaga nõuetekohase akadeemilise viitamise regulatsiooni puudulikkusest EMÜ-s, sest vaieldamatult tuleb ka doktoritöö puhul järgida EMÜ tehnikainstituudi üliõpilastööde vormistamise juhendi sätteid, millistele on konkreetselt vaidlustatud otsuses vastustaja poolt ka viidatud (t II kd lk 44-48). Kaebaja on üldsõnalisel tasandil teinud viited ülikooli sisestele erinevatele aktidele, esitamata seejuures sisulist käsitlust, milline nendest aktidest toetaks tema töös ülikooli poolt puudulikuks peetud viitamist, mis on viinud lõppkokkuvõttes õigusliku etteheiteni plagiaadis. Samuti on täheldatav vastuolu kaebaja seisukohtades, kuna ühelt poolt väidab ta, et on järginud kõiki viitamisreegleid, kuid teisalt leiab, et vastavad reeglid kas puuduvad üldse või on nii vastukäivad, et neid pole võimalik järgida.

66. Kohtupraktikas on üheselt lahendatud ka tõendamiskoormise jaotumise küsimus poolte vahel. Asjaolu, et hindamisel on tehtud sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja ehk siis käesoleval juhul kaebaja (vt RKHKo nr 3-3-1-68-12 p 24). Seda siis nii hea akadeemilise tava ja teadlase eetika järgimise osas, mis tagab teadustöös autorsuse tunnustamise, kui ka töö hindamise üldise ebaõigsuse osas.

67. Kohus ei nõustu kaebajaga, et käesoleva kohtuasja asjaolud sarnanevad Kohtute Infosüsteemist kättesaadavas Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2011 kohtuotsuse haldusasja nr 3-09-1581 asjaoludele. Apellatsioonikohtu menetluses olnud kohtuasja asjaolud erinevad käesolevast asjast selle poolest, et seal oli üliõpilase ja ülikooli vahel vaidlus eelkaitsmisel tuvastatud puuduste kõrvaldamise määras üliõpilase poolt. Käesolevas asjas vaieldakse aga pärast kaitsmist töös avastatud puuduste üle, mida kohtu siseveendumuse kohaselt ei saa asjas tõendatust tulenevalt käsitleda viitamisnõuete rikkumisena, mis muuhulgas võiks olla tingitud nõuetekohase akadeemilise viitamise reeglite puudulikkusest.

68. Käesolevas asjas kogutud tõendite kohaselt on vastustaja tuvastanud kaebaja doktoritöös konkreetsed allikad, mida on plagieeritud, mida aga apellatsioonikohtu menetluses olevas kohtuasjas ülikooli poolt tuvastatud ei olnud.

69. Kohtuistungil võttis vastustaja kaebaja töö puudused kokku kompilatsioonina. Kohus on seisukohal, et kaebaja väited ei kummuta vastustaja seisukohta, et vaidlusalune kaebaja doktoritöö on kokkukirjutatud teiste autorite töödest ehk materjali läbitöötluseta töö.

70. Kohus saab vastustaja kohaldatud akadeemilise hindamise põhimõtetest aru taoliselt, et töö vastavate arvutiprogrammidega kontrollimise käigus ja selle järgselt algatatud menetluses, osutusid vastustaja poolt kogutud tõendite kohaselt töö puudused sellisteks, mis välistas kaebaja doktoritöö jätkuva tunnustamise nõudeid rahuldavana (approbatur), vaid menetluses täiendavalt selgunud asjaoludel on tegemist nõudeid mitterahuldava (non approbatur) tööga, mis tingiski kaitsmiskomisjoni poolt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise.

20 71. Kohtu arvates on väitekiri autori kõrval seotud lahutamatult ka selle ülikooliga, kus töö kaitsti, mistõttu on kaebaja arutlused kaitsmiskomisjoni erapoolikusest alusetud ja oletuslikud, sest ülikool on juba kaitstud töö puhul huvitatud ka oma mainest ja heast nimest teadusmaailmas, mida iga plagiaadijuhtum kahtlemata kahjustab ja mida ei saa täielikult parandada ka resoluutse käitumisega üliõpilase suhtes.

Akadeemiline vabadus kaitseb ühelt poolt kaebajat kui teadusega tegelejat. Teadlaste kõrval on akadeemilise vabaduse isikulises kaitsealas teadusasutused ja ülikoolid. Akadeemilise vabadusega on lahutamatult seotud kohustused. Need kohustused võimaldavad vabadust piirata teiste väärtuste kaitseks. { http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-38/ , 19.12.2013}

Seega hõlmab ülikooli autonoomia ka kohustust tagada, et ülikooli õppejõudude juhendamisel valminud teadustöödega ei rikutaks teiste isikute õigusi (sh akadeemilist vabadust). Vastustaja kui ülikooli akadeemilisest vabadusest tuleneb aga ka akadeemiline autonoomia otsustada kraadide andmise tingimuste ja korra üle, sh kraadi tühistamise üle (kaitsmiskomisjoni põhimääruse punktide 35 ja 42 alusel).

72. Vastustaja on kaitsmiskomisjoni vaidlustatud otsuses tuvastanud plagiaadi esinemise nelja tunnuse alusel, kusjuures on akadeemilist viitamise tava arvestades lahti kirjutatud, milles plagiaat nende nelja tunnuse alusel seisneb. Esiteks on kaebaja töös tuvastatud suures mahus (62 rikkumist) teiste autorite teoste tsiteerimine kasutatud allikale viitamata ning jutumärke kasutamata. Teiseks kaasautorina avaldatud artikli tsiteerimine tunnustamata teisi kaasautoreid ning kasutamata jutumärke (13 ulatuslikku rikkumist). Kolmandaks teadustöö tulemite omastamine (6 joonise puhul). Neljandaks teiste autorite teoste tsiteerimine viitamisega allikale, kuid jutumärke kasutamata. Kokkuvõtvalt on vastustaja tuvastanud seega, et kuna plagiaat moodustab kaebaja töö sisulisest osast 60 % hõlmates kohati töö terveid lehekülgi, teiste autorite autorsuse omastamist esineb 92 tekstiosa puhul, siis on taolisel viisil vormistatud töö kaitsmisele esitamise puhul tegemist komisjoni eksimusse viimisega eesmärgiga omandada doktorikraad pettusega.

73. Kohus on seisukohal, et kaitsmiskomisjoni otsustes tõendite kajastamisest ja analüüsist on arusaadav ning jälgitav komisjoni siseveendumuse kujunemine. Otsustest on samuti nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud. Kaebaja ei ole tõendanud, et kaitsmiskomisjoni otsustes on tema töö ümberhindamisel tehtud sisuline viga, mistõttu loeb kohus hindamisotsustuse ka sisuliselt õiguspäraseks. Komisjoni otsuste õiguspärasuse tõttu on materiaalselt õiguspärased ka õppeprorektori ja rektori korraldused.

III

74. Kokkuvõtvalt väide otsustuste formaalsest õigusvastasus ei ole tõendatud. Pädevusprobleemid otsuste tegemiseks puuduvad. Kaebajale on ärakuulamisõigus tagatud. Otsused on motiveeritud. Üliõpilasesinduse arvamuse andmiseks menetlusse kaasamata jätmine ei ole aga mõjutanud asja otsustamist. Samuti ei ole kinnitust leidnud väide otsustuste materiaalsest õigusvastasusest, kuna ÕKE p-s 224.4 on sätestatud plagiaadi mõiste. Asjas kogutud tõenditega tõendatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt on normi koosseis täidetud. Kaebaja ei ole tõendanud ega isegi usaldusväärselt põhistanud, et tema viitamise stiil oli ülikooli kehtivatest siseaktidest tulenevalt kohane.

75. HKMS §-de 5 lg 1 p 1 ja 156-158 tulenevalt jätab kohus neil asjaoludel kaebuse rahuldamata.

76. Poolte menetluskulud peab seoses kaebuse rahuldamata jätmisega kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Käesolev vaidlus on tekkinud aga vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest,

21 mida ei ole alust pidada ülikooli põhitegevuse raamidest väljuvaks, mille tõttu jätab kohus ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts Tanel Saar Roby Koik